Obsah (7)

§ 162§ 657§ 654§ 175§ 171§ 174§ 177

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Soots, Gaida Kivinurm, Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 7. september 2016, Tallinn Tsiviilasja number 2-14

§ 162lg 1 alusel menetluskulud hageja kanda.

Kohus leidis, et

§ 162

lg 4 kohaldamiseks vajalikke erandlikke asjaolusid käesoleval juhul ei esine, sest pelgalt hageja roll töötajana ei ole piisav alus menetluskulude jaotuse üldisest põhimõttest kõrvale 4 kaldumiseks. Kohus määras kostja vajalike ja põhjendatud menetluskulude rahaliseks suuruseks 3786,12 eurot (lepingulise esindaja tasu 24,27 tunni eest, tasumääraga 156 eurot tunnis). Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused

1. 30.10.2015 esitas hageja Harju Maakohtu 30.09.2015 otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti rahuldamata põhinõue ning tulevikus sissenõutavaks muutuv viivise nõue. Hageja palub teha uue otsuse, millega välja mõista kostjalt põhinõue 12 517,73 eurot ja tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni.
2. Apellatsioonkaebuse kohaselt on ebaõige maakohtu seisukoht, et juhend ei ole töölepingu osa. Samuti leidis kohus ebaõigesti, et töötasu kokkulepped ei allu võrdse kohtlemise põhimõttele. Maakohus leidis, et prorektorid erinesid omavahel oluliselt, kuna õppeprorektor täitis kostja peamist tegevuse eesmärki, kuid haldus-ja finantsprorektori alluvuses olevad üksused ei vaja akadeemilises asutuses samal tasemel juhtimist kui vahetult õppetööga tegelevad üksused. Kohtu järeldus on vastuolus E põhimäärusega, milline prorektoreid selliselt ei erista. Kohtuotsusest ei selgu, mille alusel tuvastas kohus õppeprorektori poolt intensiivse juhtimise ülesande täitmise. Selleks ei piisa juhitavate üksuste arvust. Samuti on väär kohtu järeldus, nagu oleks olnud õigustatud vaid õppeprorektori tegevus, kuna vaid tema tagas õppeasutuse eesmärgi täitmist.
3. Töötasu juhend laienes kõigile E töötajatele. Riigiasutuses töötades eeldavad kõik töötajad, et neid koheldakse selle asutuses võrdselt. Samuti kehtib eeldus, et kui riigiasutus on kehtestanud sisemise korra, siis seda järgitakse nii riigiasutuse enda poolt kui ka seal töötavate töötajate poolt. Juhend oli sisedokument, milline kohaldus p 1.1 järgi kõikidele töölepingu alusel töötavatele töötajatele. Juhendi p 2.
4. sisaldas vaid ühte kohaldamise välistust - juhend ei laienenud rektori töötasu korraldusele. Õige ei ole kohtu järeldus, et juhend ei laienenud hageja töölepingule juba üksnes seetõttu, et juhendi p 5.7 sätestas prorektori töötasu ebaselgelt vahemikuna. Juhend kehtestas p 5.7 prorektori töötasu alammäära, milliseks oli 80% rektori töötasust. P 5.7 andis ülejäänud osas töölepingu pooltele võimaluse kokku leppida konkreetses määras arvestusega, et see jääks 80-90% ulatuseni rektori töötasust. Juhend ei näinud ette juhendis määratust väiksemas töötasus kokku leppimist.
5. Pooled ei pidanud töölepingu sõlmimisel juhendi kohaldumises eraldi kokku leppima. Kui hageja asus 03.01.2011 haldusprorektori ametikohale, oli hageja veendunud, et ka sellel ametikohal töötamisel määratakse tema töötasu juhendi alusel. Kuid kohus arvas, et kui hageja oleks soovinud juhendi laienemist oma töölepingule, oleks hageja pidanud enda avalduses 04.01.2011 paluma, et tema töösuhtele kohaldatakse juhendit, samuti oleks tulnud see märkida töölepingusse. Selline kohtu eeldus on ebaharilik ega tulene asjaoludest. Hageja teadis kogu aeg, et tema ja teiste töötajate töötasu määramise aluseks on juhend. Kohus ei selgitanud, mille alusel ja kuidas oleks hageja pidanud 2011.a jaanuaris aru saama, et tal tulnuks tööandja juhendi kohaldamises eraldi kokku leppida.
6. Maakohus võttis kokkuleppe ja töötajate võrdse kohtlemise vahelise tasakaalu määramisel aluseks võrreldava välisriigi kohtupraktika (04.05.1962.a Budesarbeitsgericht otsuse kohtuasjas nr 1 AZR 250/61). Kohus märkis, et ei näe Eesti ja Saksa õiguse vastavate normide põhimõttelist erinevust. Hageja leiab, et kui kohus tugineb välisriigi 1962.a lahendile, siis oleks vaja teada, millised olid selle välisriigi tööõiguse normid 1962.a 5 seisuga. Ei ole usutav, et need normid oleksid muutumatuna kehtinud tänase päevani. Kohtu poolt välisriigi 1962.a praktika kohaldamine Eestis 2011.a sõlmitud töösuhtele on üllatuslik ja töötaja õigusi oluliselt riivav. Hagejale jääb arusaamatuks, miks tuleks kõrvale heita senine töölepingute osas olev praktika, sh ka töötasujuhendite osas olev Riigikohtu praktika. Kui kohus soovis otsida töötasu juhendi kohustuslikkuse osas sarnaseid regulatsioone, siis oleks võinud pöörduda avaliku teenistuse seaduse poole, millise kohaselt on töötasu juhend asutusele siduv. Kostja muutis alles kohtumenetluses oma positsiooni ning hakkas hageja töölepingule juhendi kohaldamist eitama. Kostja poolt on hea usu põhimõtte vastane väita, et töötasu juhend hageja suhtes ei kehtinud. Rektor leppis töötajaga kokku juhendi p 5.7 ettenähtud töötasu määrast madalamas määras, selline tegevus on vastuolus VÕS § 6 ja TsÜS § 138 toodud nõuetega.
7. Menetluskulude väljamõistmine hagejalt oli põhjendamatu. Seejuures ei ole hageja nõus ka väljamõistetud menetluskulude suurusega. Kostjal on olemas oma juriidiline osakond, seetõttu pole selge, kas kostja vajas lisaks lepingulise esindaja abi või millises ulatuses ta seda vajas. Hageja arvates on kostja käitunud menetluses hea usu põhimõtte vastaselt, eitades alusetult hageja töölepingule juhendi kohaldumist ning põhjustas sellega hagejale asjatut kohtuskäimist ning palub sellel põhjusel jätta temalt menetluskulud üldse välja mõistmata. Vastus apellatsioonkaebusele
8. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata (

§ 657lg 1 p 1).

Maakohus on õigesti kohaldanud materiaal- ja menetlusõiguse norme, hinnanud õigesti tõendeid ning on otsust piisavalt põhjendanud, mistõttu ei anna hageja apellatsioonkaebuses esitatud väited alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid (

§ 654lg 6).

Apellatsioonkaebuses on hageja valdavalt korranud väiteid, mida ta esitas maakohtu menetluses. Maakohus on kolleegiumi hinnangul vastanud otsuses hageja väidetele ning on piisavalt põhjendanud, miks hageja väited ei anna alust hagi rahuldamiseks. Seega puudub ringkonnakohtul vajadus vastata hageja apellatsioonkaebuse väidetele, millele maakohus on sisuliselt juba vastanud. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium siiski järgmist.

1. Maakohus leidis õigesti, et töötasu juhend ei ole töölepingu osa. TLS § 28 lg 2 p 2 kohaselt on tööandja kohustatud maksma töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal. Vastavalt TLS § 5 lg 1 p-le 5 peavad töölepingu kirjalikus dokumendis sisalduma andmed töö eest makstava tasu kohta, milles on kokku lepitud. Hagejaga sõlmitud töölepingus on lepitud kokku töötasu suuruses. Töölepingus ei ole lepitud kokku selles, et hageja töötasule kohaldub töötasu juhend. Õige on maakohtu seisukoht, et töötasu juhend ei ole lepingu osaks ka tüüptingimusena, kuna VÕS § 37 lg 1 sätestatud eeldused ei ole täidetud. Kolleegium leiab, et töölepingut (ja selle muudatusi) sõlmides oli hageja nõustunud poolte kokkuleppe teel kujunenud töötasu suurusega, mistõttu ei saa ta töötasu juhendile tuginedes nõuda suurema töötasu maksmist.
2. Seda, et poolte tahteks on töölepingus kokkulepitud töötasu, kinnitab ka asjaolu, et enne töösuhte lõppemist 19.03.2013, ei nõudnud hageja kostjalt prorektori töötasu suurendamist lähtuvalt töötasu juhendist. Arvestades, et hageja töötas haldus- ja finantsprorektorina, ei 6 ole usutav, et ta kuni töösuhte lõppemiseni ei teadnud, et kokkulepitud töötasu ei vasta töötasu juhendile. Kuigi kostja lepinguline esindaja on kohtueelses kirjavahetuses 28.03.2014 viidanud töötasu juhendi punktile 5.7, on ta samas asunud seisukohale, et töötasu suurus määratakse kokkuleppel (I kd lk 23-25). Selles kirjas ei ole kostja nõustunud hagejaga prorektori töötasu määra osas. Üksnes viitest töötasu juhendile (mis on tehtud pärast töösuhte lõppemist), ei saa järeldada, et poolte vahel oli kokkuleppe töötasu juhendi kohaldumise osas. Asjaolu, et E oli kehtestatud töötasu juhendi, ei tähenda, et konkreetse töötajaga töötasu juhendist erineva töötasu kokkuleppimine ei oleks kehtiv.
3. Maakohus on põhjendatult leidnud ka seda, et hageja ei saa võrdse kohtlemise põhimõttele tuginedes nõuda töölepingus kokkulepitust suurema töötasu maksmist. E struktuurist (I kd lk 70, 133-134) selgub, et õppeprorektori ning haldusprorektori vastutusvaldkonnad olid erineva sisu ja mahuga. Õppeprorektori vastutusvaldkonda kuulus 11 struktuuriüksust, haldusprorektori vastutusvaldkonda 5 struktuuriüksust. Sealjuures oli E põhivaldkonnad (õppetööga tegelevad struktuuriüksused) õppeprorektori vastutusalas. Haldusprorektor vastutas aga mõnede tugiüksuste eest (osad tugiüksused allusid ka õppeprorektorile ning otse rektorile). Kuna õppeprorektor vastutas E põhivaldkonna eest ning tema vastutusala oli haldusprorektori vastutusalast ka suurem, siis ei ole nad omavahel võrreldavad töötajad ning kostja ei pidanud nende tööd võrdselt tasustama.
4. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole rikkunud menetlusnorme, kui viitas võrdse kohtlemise põhimõtte analüüsimisel Saksa kohtupraktikale. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-145-04 tehtud otsuse p-s 39 märkinud, et teiste riikide analoogilisi seadusi ja praktikat võib vähemalt eraõigusnormide puhul arvestada võrdlusmaterjalina Eesti seaduse mõtte ja eesmärgi väljaselgitamisel. Pealgi ei ole antud juhul maakohus tuginenud üksnes Saksamaa kohtupraktikale, vaid ka Riigikohtu praktikale.
5. Kolleegium ei nõustu ka hageja väitega, et kostja on käitunud vastuoluliselt ning seetõttu ei ole järginud hea usu põhimõtet. Kostja on läbivalt olnud seisukohal, et hagejal ei ole õigust saada töölepingus kokkulepitust suuremat töötasu.
6. Ülaltoodule tuginedes on maakohus jätnud õigesti hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus
7. Arvestades, et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis puudub alus muuta maakohtu menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus ei nõustu hageja väitega, et maakohtus kantud kostja menetluskulud tuleks jätta hagejalt välja mõistmata, kuna kostja on põhjustanud hagejale alusetut kohtuskäimist ning lisaks on kostjal olemas juriidiline osakond.

§ 162

lg 4 sätestab, et kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Riigikohus on 26.01.2011 määruse nr 3-2-1-142-10 p-s 10 selgitanud, et

§ 162

lg 4 kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid seadusandja on kehtestanud kõrgendatud standardi, mille järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik kohtukulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti. Sellest tuleneb ringkonnakohtu hinnangul, et

§ 162lg 4 kohaldamine on õigustatud üksnes erandlikel juhtudel.

Käesoleval juhul ei esine selliseid erandlikke asjaolusid, mis annaks alust kalduda kõrvale menetluskulude tavapärasest jaotusest. Kuna hageja hagi jäi maakohtus rahuldamata ning ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata, siis on ebaõige hageja väide, et kostja on põhjustanud hagejale 7 kohtuskäimist. Juriidilise osakonna olemasolu ei tähenda, ei kostjal puuduks õigus pöörduda kohtuvaidluse lahendamiseks advokaadi poole. 26. Samuti ei anna apellatsioonkaebuse väited alust muuta maakohtu otsust menetluskulude rahalise kindlaksmääramise osas.

§ 175

lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on

§ 175

lg 1 järgi kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Käesoleval juhul on maakohus piisava põhjalikkusega kontrollinud ja analüüsinud kostja lepingulise esindaja töö mahtu ning oma seisukohti jälgitavalt põhjendanud. Maakohus ei ole diskretsioonipiire ületanud. 27. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb ringkonnakohtu menetluskulud jätta hageja kanda (

§ 171lg 1).

Kuna maakohus määras otsuses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse, siis tuleb ka ringkonnakohtul määrata kindlaks apellatsiooniastmes kantud menetluskulude rahaline suurus (

§ 174lg 3).

Kostja on palunud hagejalt välja mõista apellatsioonimenetluse kulud 868,22 eurot (koos käibemaksuga) ning viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja esindaja tunnihinnaks 130 eurot (lisandub käibemaks).

1. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise määrusega tutvumise, apellatsioonkaebuse analüüsi ja sellele vastuse koostamise põhjendatud ajakulu kokku on 3,65 h. Lisaks on põhjendatud ajakulu 0,2 h kohtu 15.07.2016 kirjaga tutvumisele ning sellega seonduvalt kliendiga suhtlemisele.
2. Kohus ei pea põhjendatud ajakuluks kostja esindaja 24.11.2015, 27.07.2016 ja 16.08.2016 toiminguid seoses menetluskuludega. Menetluskulude kindlaksmääramise avalduse koostamine ja selle kohtule esitamine on menetlusosalise kohustus selleks, et menetlusosaline saaks oma menetluskulud hüvitatud. Kuna selle avalduse ja menetluskulude nimekirja koostamine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ja need saab kohtule esitada menetlusosaline ka ise ilma lepingulise esindajata, ei ole tegemist põhjendatud ja vajalike kuludega

§ 175lg 1 mõttes (RKTKm tsiviilasjas nr 3-2-1-77-14, p 12).

Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei anna võimalust nõuda ka kostja esindaja nn üldkulude (15,02 eurot + käibemaks) hüvitamist. 30. Kostja esindaja tunnitasu 130 eurot (millele lisandub käibemaks), ei ületa keskmist turuhinda. Arvestades, et ringkonnakohus pidas kostja esindaja põhjendatud ajakuluks apellatsioonimenetluses 3,85 tundi, tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista menetluskulu 600,60 eurot (koos käibemaksuga). Kostja on kinnitanud, et ta ei saa menetluskuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Lisaks tuleb hagejalt

§ 177lg 4 alusel välja mõista viivis menetluskuludelt.

Lähtudes kostja taotlusest tuleb määrata, et hageja peab menetluskulud tasuma kostja arveldusarvele nr XXXXXXXXXXXXXXXX (SEB Pank), selgitusega ”menetluskulud tsiviilasjas nr 2-14-61392“. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots (allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest 8 9