← Eesti

2-13-40162/91

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Reet Allikvere, Ande Tänav, Kaupo Paal Otsuse tegemise aeg ja koht 24.10.2016, Tallinn Tsiviilasja number 2-13-40162 Tsiviilasi AN hagi VN vastu ühisvara jagamiseks ja VN vastuhagi AN vastu ühisvara jagamiseks Vaidlustatud lahend Harju Maakohtu 13.06.2016 otsus Apellatsioonkaebuse hind 3 500 eurot Kaebuse esitaja ja kaebuse liik AN apellatsioonkaebus Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja: AN (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Oksana Sobko Kostja: VN (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXX), lepinguline esindaja Maarika Kutser Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON

  1. Tühistada Harju Maakohtu 13.06.2016 otsus resolutsiooni punkti 5 osas ja teha selles osas uus otsus, millega mõista AN-lt hüvitisena VN-le välja 3208,30 eurot. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata.
  2. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Maakohtu otsuse tervikresolutsioon
  3. Jätta hagi rahuldamata, vastuhagi rahuldada.
  4. Lõpetada poolte ühisomand kinnistule XXX (registriosa nr XXXXXXX).
  5. Jätta p. 2 nimetatud kinnistu VN ainuomandisse.
  6. Kohustada AN andma tahteavaldus asjaõiguslepingu sõlmimiseks, milles pooled lepivad kokku, et lõpetavad ühisomandi p. 2 nimetatud kinnistule ning kinnisasi jääb VN ainuomandisse.
  7. Välja mõista AN-lt 3208,30 eurot hüvitisena VN-le. Menetluskulude jaotus Maakohtu ja apellatsiooniastme menetluskulud jätta poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 26.08.2013 esitas AN (hageja) Harju Maakohtule hagi VN (kostja) vastu milles palus jagada poolte ühisomandis olev kinnistu nimetusega XXXX XXXX XX aadressil XXX (registriosa nr XXXXXXX) selliselt, et kinnistu müüakse avalikul enampakkumisel ning saadud raha jagatakse poolte vahel võrdsetes osades. 25.11.2013 nõude täpsustamise avalduses taotles hageja alternatiivse nõudena, et poolte ühisomandis olev kinnistu jääks kostja ainuomandisse kohustusega hüvitada hagejale enamsaadud ühisvara arvelt pool kinnistu väärtusest rahas. Laenulepingust tulenevad õigused ja kohustused palus hageja jätta kostja kanda ja menetluskulud samuti kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmiti poolte abielu 23.11.1995 Tallinna Perekonnaseisuametis, mille kohta on tehtud kanne nr
  8. Poolte kooselu lõppes
  9. aastal, mil hageja koos lastega asus elama oma vanemate juurde. Abielu lahutati 03.10.
  10. Kostja ja Eesti Vabariik sõlmisid 05.01.2004 XXX XXXX XXXX XX maatüki ostumüügilepingu, asjaõiguslepingu ja kinnistamisavalduse. Kostja on 24.03.2004 kantud kinnistusraamatu registriossa nr XXXXXXX eelnimetatud kinnisasja omanikuna. Kõnealune kinnistu omandati abielu kestel ning see tuleb tunnistada poolte ühisvaraks sõltumata asjaolust, et kinnistusraamatusse on omanikuna kantud üksnes kostja. Kinnistu aadress on muutunud ning uus aadress on XXX. Kinnistu on koormatud hüpoteegiga summas 525 000 Eesti krooni Nordea Bank Finland Plc kasuks ning sellega on tagatud kostja ja panga vahel sõlmitud laenulepingust nr 01320135678 tulenev nõue. Laenulepingust tulenevad õigused ja kohustused, mis on kostja lahusvara, tuleb jätta kostja kanda. Kostja vastuväited hagile Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja omandas 15.11.2000 sõlmitud kinkelepinguga oma emalt AN-lt viimasele kuulunud hooned XXX. AN oli teinud Jõelähtme Vallavalitsusele avalduse hoonete juurde maa 2 ostueesõigusega erastamiseks ning 16.11.2000 tasunud erastatava maa eest ettemaksuna 12 200 krooni erastamisväärtpaberites. AN tasus 16.11.2000 1890 EVP krooni. Kuivõrd kinketehingu tulemusena sai ehitise omanikuks kostja, koostas Jõelähtme Vallavalitsus 15.12.2003 korralduse nr 820, millega anti kostjale võimalus erastada maa vaidlusalusel kinnistul. Kostja omandas kõnealuse maaüksuse ostu-müügilepinguga 05.01.2004 nr.
  11. Kostja kanti kinnistu (registriosa XXXXXXX) omanikuna kinnisturaamatusse 24.03.
  12. Seega kuulusid hooned lahusvarana kostjale ja maa eest oli samuti tasunud kostja ema. Ühisvara hulka kuulub kostja ja Nordea Panga vahel sõlmitud laenulepingust ja selle lisast tulenev laenukohustus kogusummas 25 565 eurot (400 000 Eesti krooni), mille laenujääk seisuga 28.08.2013 oli 17 016,60 eurot. Kostja soovis ühisvara jagada hageja taotletust erinevalt, jättes kinnistu ja pangalaenu jäägi kostja omandisse. Kostja vastuhagi 31.10.2013 esitas kostja vastuhagi kaasomandi lõpetamise viisi osas, paludes ühisvara jagada selliselt, et XXX asuv kinnistu ning kostja ja panga vahel laenulepingust nr 01320135678 ja selle lisast tulenev laenukohustus jääb kostja ainuomandisse. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. 29.06.2015 täpsustas kostja vastuhagi ning taotles kohustada hagejat andma tahteavaldus asjaõiguslepingu sõlmimiseks, milles pooled lepivad kokku, et lõpetavad ühisomandi kinnistule asukohaga XXX ning kinnisasi jääb kostja ainuomandisse. Samuti palus kostja tunnistada Nordea Pangast võetud laenu jääk seisuga 28.08.2013 summas 17 016,60 eurot poolte ühiskohustuseks ning kohustada hagejat hüvitama kostjale sellest pool. Vastuhagist nähtuvalt sai kostja vaidlusalusel kinnistul asunud hoonete omanikuks kinketehingu tulemusena. Kostja omandas õiguse maa erastamiseks oma lahusvara arvel, kuna hooned kuulusid kostjale lahusvarana. Maa eest tasus kostja ema. Kinnisvarabüroo Uus Maa OÜ on hinnanud XXX, kinnistu turuväärtuseks 43 000 eurot. Kostja sõlmis Nordea Pangaga 28.04.2006 laenulepingu nr 01320135678 summas 350 000 Eesti krooni (22 369 eurot) vaidlusalusel kinnistul asuva elamu remondiks. Kostja sõlmis pangaga 25.07.2007 laenulepingu muudatuse nr 1, millega suurendati laenu summas 50 000 Eesti krooni (3195,58 eurot). Kokku on laenu suuruseks 400 000 Eesti krooni (25 565 eurot), mille laenujääk 28.08.2013 seisuga oli 17 016,60 eurot. Tegemist on perekonna huvides võetud laenuga ja seega on tegemist ühisvaraga, mille tasumise kohustus on ka hagejal. Laenuks saadud rahaga remonditi pere eluasemeks olnud hooneid ja käidi perega korduvalt puhkamas Krimmis. Tulenevalt asjaoludest taotles kostja jätta kinnisasi kostjale ja tema kanda ka laenukohustus, millest tulenevalt vara katab laenukohustuse. Hageja vastuväited vastuhagile Hageja kostja vastuhagi ei tunnistanud ning palus jätta vastuhagi rahuldamata ja menetluskulud täies ulatuses kostja kanda, olenemata sellest, kas vastuhagi rahuldatakse või mitte. Hageja ei nõustunud vastuhagis esitatud väitega, et vaidlusaluse kinnistu puhul on tegemist kostja lahusvaraga. Olenemata sellest, et kostja lahusvaraks olid hooned, mille juurde maa erastati, muutusid need poolte ühisvaraks maa erastamisega poolte abielu ajal. Hageja ei nõustunud, et laenulepingust nr 01320135678 tulenev kohustus on poolte ühisvara. Kostja ei ole tõendanud laenulepingust tuleneva kohustuse perekonna huvides võtmist. Kostja pangakonto väljavõttest nähtub, et laenuks saadud 350 000 Eesti kroonist võttis kostja laenu saamisele järgneval päeval sularahas välja 300 000 krooni. Laenusumma eest osteti kolmanda isiku nimele sõiduauto, mida kostja ainuisikuliselt kasutab. Ei ole tõendatud, et kostja oleks 3 seda raha kasutanud abikaasade ühise kodu remontimiseks, kostja kasutas raha oma äranägemisel ja oma huvides. Hageja palus laenulepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi mitte lugeda poolte ühisvaraks ning jätta need kostja kanda. Hageja leidis, et kinnistu tuleb jätta kostja omandusse ja viimaselt välja mõista hageja kasuks hüvitis, mis võrdub poolega ühisvara väärtusest. Maakohtu otsus 13.06.2016 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja rahuldas vastuhagi. Kohus lõpetas poolte ühisomandi kinnistule XXX (registriosa nr XXXXXXX) ja jättis nimetatud kinnistu kostja ainuomandisse. Kohus kohustas hagejat andma tahteavaldus asjaõiguslepingu sõlmimiseks, milles pooled lepivad kokku, et lõpetavad ühisomandi nimetatud kinnistule ning kinnisasi jääb kostja ainuomandisse. Kohus mõistis hagejalt välja 8508,30 eurot hüvitisena kostjale. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Kohus märkis otsuses järgmised asjaolud, mida pooled ei vaidlusta. Poolte abielu sõlmiti 23.11.1995 Tallinna Perekonnaseisuametis ja lahutati Harju Maakohtu otsusega, mis jõustus 03.10.
  13. Poolte ühisvara hulka kuulub kinnistu (reg.nr.XXXXXXX) asukohaga XXX. Kinnistul asuvad hooned kinkis kostjale 15.11.2000 tema ema, AN, kes tasus ka erastamisväärtpaberitega hoonete juurde maa erastamise maksumuse. Moodustunud kinnisasi kanti kinnisturaamatusse 24.03.2004 s.o. abielu ajal, omanikuna kanti kinnisturaamatusse kostja. Abielu ajal kinnistul asuvaid hooneid parendati, mille tulemusena kinnistu väärtus tõusis poolte ühisvara arvel. Kostja sõlmis 28.04.2006 Nordea Pangaga laenulepingu nr 01320135678, millega laenas 350 000 krooni ja 25.07.2007 50 000 krooni s.o. kokku 400 000 krooni laenu sihtotstarbega eluasemelaen elamu remondiks aadressi XXXX XXXX XX (XXX), XXX. Laenu tagamiseks vormistati 25.05.2006 kinnistule hüpoteegi seadmise leping, millele andis oma nõusoleku notari juures ka hageja. Laenusumma 350 000 krooni kanti kostja arvele 29.05.2006 ja laenusaaja võttis 30.05.2006 sellest sularahana 300 000 krooni. Korduvalt käidi kogu perega Krimmis puhkamas. Puudub vaidlus, et ühisvaraks on kinnistu asukohaga XXX. Kinnistul asuvad hooned sai kostja 15.11.2000 kinkena. Kostja leiab, et ühisvarana saab käsitleda vaid seda osa kinnistust, mille väärtus ühise töö ja tegevuse tulemusena abielu ajal kasvas. Perekonnaseaduse (PKS) § 210 lg 2 kohaselt asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne seaduse jõustumist, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui kehtivast seadusest ei tulene teisiti. Ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel tuleb lähtuda enne 01.07.2010 kehtinud perekonnaseadusest, ühisvara jagada käesolevalt kehtiva perekonnaseaduse (PKS) alusel tulenevalt PKS §-st
  14. 24.03.2004 kanti kinnisturaamatusse hoonete juurde maa erastamisega moodustunud kinnistu (reg.nr. XXXXXXX). Hooned kui vallasasjad olid PKS § 15 lg 1 järgi kostja lahusvara. Lahusvaraks olnud ehitiste juurde maa erastamisel ja kinnistamisel muutusid hooned maatüki oluliseks osaks (enne
  15. juulit 2002 kehtinud AÕS § 8 lg 1 ja § 16 lg 1;
  16. juulil 2002 jõustunud TsÜS § 54 lg 1) ja lakkasid vallasasjana, s.o iseseisva õiguskäibe objektina olemast. Kuna hoonete juurde eraldatud maa kinnistati abielu ajal, on XXX asuva kinnistu PKS § 14 lg 1 järgi abikaasade ühisvara (vt RK lahend tsiviilasjas 3-2-1-77-07). Kinnistu tekkimise ajal kehtinud PKS § 14 lg.2 kohaselt kohus võib abikaasade ühisvaraks osaliselt või täielikult tunnistada abikaasa lahusvara, mille väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud. Seega saab ühe abikaasa lahusvara tunnistada abikaasade ühisvaraks üksnes osas, mille võrra on lahusvara väärtus abielu ajal abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel suurenenud. Selleks tuleb kohtul selgitada 4 välja, milline on asja väärtus koos abielu ajal lisandunud väärtusega, ning seejärel, milline oleks asja väärtus, kui abielu ajal ei oleks asja väärtust suurendatud. 08.09.2015 tegi kohus pooltele kompromissettepaneku, mille kohaselt pangalaen ja kinnistu jäävad kostjale ning viimane maksab hagejale 12 000 eurot. Kostja nõustus ettepanekuga, hageja oli kategooriliselt vastu. Ühisvara tekkimise ajal kehtinud PKS kohaselt võis kohus ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsusest kõrvale kalduda muu hulgas juhul, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel (PKS § 19 lg 2 p 3). Sellest tulenevalt tuleb poolte ühisvara jagamisel arvestada asjaoluga, et poolte ühisvara hulka kuuluv kinnistu on tekkinud ühe abikaasa lahusvaraks olnud elamu juurde maa erastamisega. Menetluse käigus on poolte taotlusel läbi viidud kinnisvara hindamise ekspertiis XXX asuva kinnistu väärtuse hindamiseks koos parendustega ja ilma (lk 145-146 ja 155-163 II kd). Riiklikult tunnustatud eksperdi DT 08.10.2015 seisuga koostatud ekspertarvamuse nr.5895 kohaselt hoonestatud kinnistu XXX turuväärtus väärtuskuupäeva seisuga on hinnanguliselt 53 000 eurot, seda koos 15.11.2000-08.10.2015 teostatud parendustega. Tehtud parendused on tõstnud kinnistu väärtust mitte enam kui 20%. Kinnistu väärtus tehtud parendusteta oleks ca 44 000 eurot. Hinnatava objekti likviidsust võib pidada keskmiselt madalamaks. Kostja on teinud ettepaneku (tl 178 II) võtta ühisvara väärtuse määramisel aluseks eksperdi poolt märgitud asjaolu, et tehtud parendused on tõstnud kinnisvara väärtust mitte enam kui 20% s.o. 10 600, mis on abielu ajal tehtud parendustest tulenevaks väärtuse kasvuks. Vaidlust ei ole, et kõik maa erastamisega seotud kulud tasus kostja ema enne kinkelepingu sõlmimist. Seega on kostja lahusvara väärtus abielu ajal poolte töö ja rahaliste kulutuste tulemusel suurenenud 10 600 euro võrra ja kinnistu XXX tuleb tunnistada abikaasade ühisvaraks nimetatud summa osas. Poolte ühisvara väärtuseks, mida kohus saab jagada on 10600 eurot. Ühisvara jagamisel tuleb kohaldada kehtivat perekonnaseadust. Selle seaduse kehtimise ajal lõppes poolte varaühisuse varasuhe. Ühisvara jagamise põhimõtted sätestab PKS § 37 lg 3, mille kohaselt ühisvara jagatakse abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Tulenevalt asjaõigusseaduse (AÕS) §-st 77 lg 2 tuleb teisele ühisomanikule kompenseerida tema osa rahas. Hageja on taotlenud kompensatsiooni väljamõistmist. Hageja taotlus kuulub rahuldamisele ning tema kasuks tuleb kostjalt välja mõista pool ühisvara väärtusest s.o. 5300 eurot. Kostja sõlmis Nordea Pangaga 28.04.2006 laenulepingu nr 01320135678 summas 350 000 Eesti krooni (22 369 eurot) vaidlusalusel kinnistul asuva elamu remondiks. Kostja sõlmis pangaga 25.07.2007 laenulepingu muudatuse nr 1, millega suurendati laenu summas 50 000 Eesti krooni (3195,58 eurot). Kokku on laenu suuruseks 400 000 Eesti krooni (25 565 eurot), mille laenujääk 28.08.2013 seisuga oli 17 016,60 eurot. Kostja väitel laenuks saadud rahaga remonditi pere eluasemeks olnud hooneid ja käidi perega korduvalt puhkamas Krimmis ja Sotšis. Ühele reisile kulus ca 70
  17. Tegemist on perekonna huvides võetud laenuga ja seega on tegemist ühise kohustusega. Laenu on seni maksnud kostja ja soovib seda teha ka edaspidi, sest leiab, et tema vara katab laenukohustuse. Kostja taotleb, et pool laenu jäägist tasuks hageja. Kostja väide, et laen on võetud perekonna huvides, on tõendatud: 1) kohtu eelistungil hageja omaksvõtuga, et peale laenu saamist 2006 vooderdasime maja blokkidega, II korrusele ehitasime toad, jätkasime varem alustatud sisetöid, ehitasime sauna (tl 142 II); 2) hageja on kinnitanud, et Krimmis käidi tema õe juures (tl 142 pöördel II); 3) et laenuraha kulutati 5 reisimisele näitab kostja pangakonto väljavõte, kust ilmneb, et 50 000 krooni laenu laekumisel tema arvele 27.07.2007 siis juba 30.07.2007 tasuti arvelt 5155 krooni Estonian Airile ja 4400 eest osteti valuutat (tl 170 I) ; 4) kohus arvestas ka poolte seletustega, et nende teine laps sündis 2004 ja hageja oli kodus lapsega 2007.aastani, tal sissetulek puudus, mistõttu läks osa laenurahast ka pere tavapärasele ülalpidamisele (tl 27, I ja 142 II); 5) 25.05.06 hageja andis nõusoleku kinnistu koormamiseks hüpoteegiga pangalaenu tagatisena. Kohtu hinnangul on leidnud tõendamist, et 2006 ja
  18. aastal võttis kostja pangalaenu perekonna huvides. Sellest tekkis abikaasadel ühine kohustus pangalaenu tagastamiseks lepingus toodud tingimustel. Perekonna huvides võetud kohustuse eest vastutavad abikaasad PKS § 20 lg 2 järgi ühisvaraga ja mõlema abikaasa lahusvaraga. Poolte abielu lõppemisel oli pangalaenujääk 17 016,60 eurot, millest kummalgi poolel tuleb kanda 8508,30 eurot. Autoregistrikeskusest saadud informatsioon kostja poolt pangalaenuga auto ostmist ei kinnita. Tasaarvestuse tulemusena peab hageja tasuma kostjale (8508,30-5300) 3208,30 eurot. Menetluskulude jaotuse osas tugines kohus TsMS § 164 lg-le 1, mille kohaselt kannab hagilises abieluasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. Apellatsioonkaebus 14.07.2016 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada Harju Maakohtu 13.06.2016 otsuse täies ulatuses ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi või alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. TsMS § 436 lõike 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Riigikohtu praktika kohaselt tähendab kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline (vt nt RKTKo 25.02.2013 nr 3-2-1-188-12, p 14; RKTKo 13.01.2009 nr 3-2-1-117-08, p 12). Kohtuotsuse resolutsiooni punktis 5 märgib kohus: „Välja mõista AN-lt 8508,30 eurot hüvitisena VN-le“. Samas, otsuse põhjenduses ja järelduses leidis kohus, et tasaarvestuse tulemusena peab hageja tasuma kostjale (8508,30-5300) 3208,30 eurot. Sellest, et hagejalt tuleb välja mõista hüvitisena 8508,30 eurot ei olnud juttu otsuse põhjendustes. Antud juhul on otsuse resolutsioon selgelt vastuolus kohtu järeldustega. Maakohus on teinud otsuse, mis pole seaduslik. Kummaline on kohtu seisukoht hagi rahuldamata jätmisest. Otsuse resolutsiooni punktis 1 leidis kohus, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Seejuures otsuse põhjendustes on märgitud, et hageja on taotlenud kompensatsiooni väljamõistmist. Hageja taotlus kuulub rahuldamisele ning tema kasuks tuleb kostjalt välja mõista pool ühisvara väärtusest s.o. 5300 eurot (kohtuotsuse p 4, viimane lõik). Maakohus on leidnud, et poolte ühisvara väärtuseks, mida kohus saab jagada on 10 600 eurot. Kohus põhines vastuhagi rahuldamisel riiklikult tunnustatud eksperdi DT 08.10.2015 seisuga koostatud ekspertarvamusele nr.
  19. Hageja leiab, et kohus tugines ekslikult eksperdi arvamusele, sest kohtu poolt määratud ekspertiis ei andnud täpseid ja konkreetseid vastuseid ning andis vaid oletusi, mille tulemusena ekspertiis on puudulik ja seega on see tõendina väärtusetu. Ei saa lugeda piisavaks ja objektiivseks tehtud järeldusi, mis olid tehtud tuginedes vaid kostja ütlustele. Ekspert ei pidanud vajalikuks uurida täiendavalt (nt Jõelähtme VV arhiivist) nt kas 2000 aastal oli ehitises elekter, veevarustus ja kanalisatsioon. Samuti ei ole toodud mingeid muid allikaid, millele tuginedes tuli ekspert eksperthinnangus märgitud järeldusele. Seega ei tulene eksperdi arvamusest tõsikindlat järeldust abielu ajal tehtud parenduste osas ja kinnistu väärtuse osas ilma tehtud parendusteta. Riigikohus on korduvalt leidnud, et eksperdiarvamus ei ole kohtule siduv, vaid üks tõenditest, mida kohus peab koos teiste tõenditega kriitiliselt analüüsima. 6 Kohus jättis põhjendamatult tähelepanuta asjaolu, et kostja omandas 15.11.2000 sõlmitud kinkelepinguga AN-lt XXX, aadressil XXXX XXXX XX (praegune nimi XXX) asuvad ehitised vallasasjana väärtusega 10 000 Eesti krooni (ehk 639,12 eurot). Tegemist oli elamiskõlbmatu ehitisega. Ehitises ei olnud elektrit, veevarustust ja kanalisatsiooni - kõik vastavad tööd olid tehtud pooltega ühiselt peale kinkimist. Poolte kooselu jooksul olid ehitises mh täielikult renoveeritud põrandad, seinad, laed, ehitatud teine korrus jm. Maja remonditi koos ühistest vahenditest. Oluline ei ole, kumb pooltest abielu ajal panustas ehitusse rohkem, tähtis on see, et maja parendati oluliselt poolte abielu ajal. Kohus ei pidanud isegi vajalikuks analüüsida, et sama ekspert tegi ka eksperthinnangu nr 5530, mille kohaselt 04.04.2014 seisuga on poolte ühisomandis oleva kinnistu turuväärtuseks 45 000 eurot. 1,5 aasta pärast, so 08.10.2015 seisuga on samas seisundis sama kinnistu turuväärtuseks juba 53 000 eurot. Seega kinnistu väärtus pidevalt tõuseb. Seega jääb arusaamatuks eksperdi arvamus, et kinnistu väärtus tehtud parendusteta oleks ca 44 000 eurot. 19.11.2015.a e-kirjas kohtule märkis ekspert, et aastal 2000 oli tegemist vallasasjaga ja seega hinnatava objekti väärtuse moodustasid praktiliselt 100% õiguslikul alusel püstitatud hooned. Maa erastamistasu oli aga antud asukohas marginaalne ja seega antud piirkonnas kinnisasja ja vallasasja väärtuse vahe võis olla 0-10% kui muud parameetrid olid samad (hoonete suurus, - arv, - seisukord, krundi suurus jne). Hageja ei ole nõus kohtu hinnanguga, et
  20. ja
  21. aastal võttis kostja pangalaenu perekonna huvides. 18.05.2015 toimunud istungil selgitas kohus kostjale, et ta peab tõendama, kuhu ta kulutas 300 000 krooni. Vaatamata kohtu selgitustele ei esitanud kostja kohtule ühtegi tõendit, mis kinnitaksid, et nimetatud summa oli kulutatud perekonna huvides. Laenulepingus on küll märgitud laenu sihtotstarbeks elamu remont aadressil XXXX XXXX XX, XXX, kuid tegelikult kasutas kostja raha omal äranägemisel ning oma isiklikes huvides. Tõendatud ei ole raha kasutamine perekonna huvides (elamu remontimisel). Riigikohtu hinnangul kohustuse võtmist perekonna huvides ei tõenda üksnes laenulepingus märgitud laenu sihtotstarve (RKTKo 3-2-1-82-05). Kostja pangaväljavõtetest nähtub, et laenuks saadud 350 000 kroonist võttis ta 300 000 krooni välja järgmisel päeval sularahas. Hagejale teadaolevalt oli võetud raha eest ostetud sõiduauto (FORD TRANSIT 300M DCAB, registreerimismärk XXXXXX). Selleks, et vältida olukorda, et sõiduauto kuuluks ühisvarasse, oli sõiduauto vormistatud kolmanda isiku nimele. Sõiduki detailandmete päringust nähtub, et eelnimetatud sõiduki omanik on RH ja vastutav kasutaja on kostja (tlk 141). Asjaolu, et saadud raha eest oli ostetud sõiduauto (mis on siiani kostja kasutuses), kinnitab täiendavalt ka seda, et järgmisel päeval peale 300 000 krooni väljavõtmist vormistas kostja Ergo kindlustuses sõidukikindlustuse (vt kostja pangakonto väljavõte perioodil 01.01.200631.12.2006, lk 1). Abikaasa isiklikes huvides tehtud tehingute eest tuleb abikaasal ka endal ise vastutada, kuna on põhjendamatu koormata ebamõistlikult teist abikaasat ja vähendada põhjendamatult teise abikaasa osa ühisvara jagamisel, kui abikaasa on võtnud abielu kestel enda isiklike huvide rahuldamiseks kohustusi. Sellist seisukohta toetab ka Riigikohus lahendis 3-2-1-13-
  22. Toimikus olevatest tõenditest (kostja pangakonto ja maanteeameti väljavõtted) on selgelt näha, et võetud laenu on kasutatud kostja poolt enda isiklikes huvides. Perekonna huvides võetud laenu tõendamiskoormist ei saa panna poolele, kes ei olnud laenuvõtjaks ja selleks et tuvastada, kas laenukohustus võeti faktiliselt perekonna huvides, saab kohtute hinnangul tõendada ainult kostja (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas 3-2-1-13-07). Kostja ei esitanud kohtule tõendeid, mis kinnitaksid, et nimetatud laen kogu ulatuses võeti ja kulutati perekonna huvides. Vastus apellatsioonkaebusele 7 Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooniastmes kantud menetluskulud hageja kanda. Ringkonnaseisukohtu seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 13.06.2016 otsus tuleb osaliselt TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tühistada resolutsiooni punkti 5 osas selle vastuolu tõttu otsuse põhjendava osaga. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab hagejalt kostja kasuks hüvitisena välja 3208,30 eurot. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt on maakohtu otsuse resolutsioon ja põhjendav osa vastuoluline, kuivõrd resolutsiooni punktis 5 mõistis kohus hagejalt kostja kasuks välja hüvitisena 8508,30 eurot, samas kui otsuse põhjendustes leidis kohus, et tasaarvestuse tulemusena peab hageja tasuma kostjale 3208,30 eurot. Selliselt on maakohus rikkunud TsMS § 436 lg-t 1, mille kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Riigikohtu praktikas on korduvalt selgitatud, et kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus tähendab ka seda, et kohtuotsus ei ole vastuoluline. Seega on resolutsioonis välja mõistetud ja põhjendavas osas märgitud hüvitise suuruse vahe 5300 eurot, s.o pool ühisvara väärtusest, mis otsuse põhjendustest nähtuvalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Otsuse resolutsioonis märgitud hagejalt väljamõistmisele kuuluv 8508,30 eurot vastab otsuse põhjendustest nähtuvale poolele kostja poolt perekkonna huvides võetud pangalaenu jäägile, mis tuleb hagejal kanda. Kohtuotsuse lugemisel on jälgitav, et kohus on ekslikult märkinud resolutsioonis hagejalt väljamõistmisele kuuluvana pool hageja kantavast pangalaenu jäägist (8508,30 eurot), mille kohus aga tasaarvestas kostja kohustusega maksta hagejale pool ühisvara väärtusest (5300 eurot). Seega on kohus pidanud põhjendatuks mõista tasaarvestuse tulemusena hagejalt kostja kasuks välja siiski 3208,30 eurot (8508,30-5300). Ringkonnakohus leiab, et selline eksimus on kõrvaldatav apellatsioonimenetluses. Toodust tulenevalt tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni punkti 5 osas ja teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab hagejalt kostja kasuks välja hüvitise 3208,30 eurot. Erinevalt kaebuses väidetust ei saa ringkonnakohtu hinnangul maakohtu otsust pidada vastuoluliseks osas, milles kohus on otsuse resolutsioonis märkinud, et hagi jääb rahuldamata, ent põhjendavas osas leidnud, et hageja taotlus poole ühisvara väärusest hüvitamiseks kuulub rahuldamisele ja hageja kasuks tuleb välja mõista 5300 eurot. Ringkonnakohus selgitab lisaks eelnevalt märgitule, et kuivõrd kohus tasaarvestas poolte vastastikused kohustused, s.o kostja kohustuse tasuda hagejale pool ühisvara väärtusest (5300 eurot) ja hageja kohustuse tasuda kostjale pool pangalaenu jäägist (8508,30 eurot), ei kuulu hagejale tasaarvestuse tulemusel pool ühisvara väärtusest hüvitamisele. Kui nõuded on tasaarvestatavad ja kohus need otsuses tasaarvestab, siis jätab kohus tasaarvestatud summa väljamõistmiseks esitatud hagi rahuldamata. Seega jääb lõpptulemusena hagi rahuldamata, millisele järeldusele on maakohus jõudnud nii vaidlustatud otsuse resolutsioonis kui ka põhjendavas osas. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses avaldatud hageja seisukohaga, milles hageja on riiklikult tunnustatud eksperdi DT 08.10.2015 koostatud ekspertarvamusele nr 5895 tuginedes seisukohal, et kohtu poolt määratud ekspertiis ei andnud täpseid ja konkreetseid vastuseid, vaid oletusi, mille tulemusena on ekspertiis puudulik ja tõendina väärtusetu. Kohtul puudub alus kahelda eelnimetatud ekspertarvamuses tehtud järelduste objektiivsuses ja usaldusväärsuses. Põhjendamatu on hageja etteheide, et eksperdi järeldused tuginevad vaid kostja ütlustele. Koostatud ekspertarvamusest nähtub, et ekspert on hinnatava kinnisasja turuväärtuse leidmiseks rakendanud turutehingute võrdlusmeetodit, kasutades selleks analoogsete objektidega võrreldavates piirkondades viimase poole aasta jooksul tehtud 8 tehinguid. Riiklikult tunnustatud eksperdi DT 08.10.2015 seisuga koostatud ekspertarvamusest nr 5895 (kd II tl 155-163) tuleneb üheselt kinnistu hinnanguline väärtus ajavahemikul 15.11.2000 kuni 08.10.2015 tehtud parendustega ja hinnang, mille kohaselt tehtud parendused on tõstnud kinnisvara väärtust mitte enam kui 20%. Ka on eksperthinnangu leheküljel 6 kostja ütlustele tuginedes kirjeldatud ajavahemikul 15.11.2000 kuni 08.10.2015 kinnisasjale tehtud parendusi. Vastuseks kaebuse väitele, et ekspert ei pidanud vajalikuks uurida täiendavalt (nt Jõelähtme VV arhiivist) nt kas
  23. aastal oli ehitises elekter, veevarustus ja kanalisatsioon, märgib ringkonnakohus, et hageja täiendavatele küsimustele, sh küsimusele, kas ekspert on uurinud (nt Jõelähtme VV arhiivist) ehitise kui vallasasja võimalikku väärtust
  24. aasta seisuga, on ekspert 19.11.2015 juba vastanud (kd II tl 175). Vastavalt eksperdi vastusele ei tegele vald kinnistute turuväärtuse määramisega ja seega ei ole vallast võimalik ka turuväärtuse kohta objektiivset informatsiooni saada. Lisaks märgib ringkonnakohus, et juhul kui hagejal oli lahknevusi kostja ütlustes seoses kinnisasjale tehtud parendustega, olnuks hagejal võimalik vastavas osas oma seisukohad avaldada ka eksperdiga hindamise juures viibides, millist võimalust hageja ei kasutanud. Apellatsioonkaebuses märgitud asjaolu, millise väärtusega omandas kostja 15.11.2000 sõlmitud kinkelepinguga kinnistul asukohaga XXX asuvad ehitised vallasasjana, ei oma poolte ühisvara väärtuse määramise seisukohast tähendust, kuivõrd nimetatu ei võimalda hinnata abielu kestel tehtud parenduste arvel toimunud kinnisvara väärtuse kasvu. Kohus ei saa ühisvara väärtuse määramisel tugineda lepinguosaliste endi poolt kinkelepingus kokkulepitud vallasasjade kui lepinguobjekti väärtusele, milleks lepinguosalised on praegusel juhul hinnanud 10 000 krooni (639,12 eurot). Tegeliku turuväärtuse kindlakstegemiseks ja objektiivse hinnangu saamiseks on kohus õigesti määranud ekspertiisi. Arvestades, et maakohus on põhjendatult lugenud jagatava ühisvara väärtuseks summa, mille võrra kostja lahusvara väärtus abielu ajal tehtud parenduste arvelt kasvas, puudus maakohtul ka vajadus hinnata jagatava ühisvara väärtuse määramisel kohtu poolt käesolevas asjas varasemalt tellitud ja sama eksperdi poolt koostatud ekspertarvamust nr 5530 (kd I tl 189204), mille maakohus tellis tegemaks kindlaks kinnistu XXX harilikku väärtust (kohalik keskmine turuhind) hindamise ajal. Harju Maakohtu 05.12.2013 määrusest nähtub, et küsimusele, millises osas on abielu ajal tehtud parendused suurendanud kinnistu väärtust, nimetatud ekspertiisi tellimisel eksperdi vastust ei soovitud. Seega ei ole vaidluse lahendamise seisukohast asjakohane hageja etteheide, et kohus ei ole pidanud vajalikuks analüüsida sama eksperdi poolt koostatud eksperthinnangut nr 5530, mille kohaselt on 04.04.2014 seisuga poolte ühisomandis oleva kinnistu hinnanguliseks turuväärtuseks 45 000 eurot. Ka ei võimalda apellatsioonkaebuses osundatud eksperthinnangu nr 5530 kohane kinnistu turuväärtus 45 000 eurot ega asjaolu, et hilisema, 08.10.2015 seisuga koostatud eksperthinnangu kohaselt on kinnistu turuväärtus 53 000 eurot, teha järeldusi ega ammugi mitte kummutada eksperdi hilisemas eksperthinnangus tehtud järeldusi kinnistu väärtusest ilma sellele tehtud parendusteta. Eeltoodust tulenevalt ei pea ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väidete alusel põhjendatuks muuta maakohtu otsust jagamisele kuuluva ühisvara väärtuse määramise osas. Apellatsioonkaebuses vaidlustab hageja maakohtu otsuse ka osas, millega kohus tuvastas, et
  25. ja
  26. aastal kostja poolt võetud pangalaen on võetud perekonna huvides, millest tulenevalt on abikaasadel ühine kohustus selle tagastamiseks. Hageja hinnangul on kostja 9 võetud laenu kasutanud isiklikes huvides ning kostja ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid, et pangalaen oli kulutatud perekonna huvides. Ringkonnakohus hageja seisukohaga ei nõustu. Ringkonnakohus leiab, et laenu võtmine perekonna huvides on tõendatud maakohtu otsuses loetletud tõenditega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega pea maakohtu motiive TsMS § 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt vajalikuks siinkohal korrata. Sarnaselt varasemas menetluses avaldatule tugineb hageja ka apellatsioonimenetluses väitele, et kostja on võetud pangalaenu eest ostnud sõiduauto (FORD TRANSIT 300M, DCAB, reg.märk XXXXXX). Asjas esitatud tõendid ega Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse väljavõte (kd II tl 140-141) ei kinnita hageja väidet laenuraha eest sõiduauto ostmise kohta. Ka ei saa vastupidist järeldada hageja oletuslike väidete põhjal, mille kohaselt on nimetatud auto vormistatud kolmanda isiku nimele vältimaks selle kuulumist ühisvarasse. Hageja ei ole esitanud kohtule tõendeid, mis kinnitaksid tema väidet pangalaenu kasutamisest kostja isiklikes huvides. Menetluskulud Ringkonnakohus leiab, et lähtudes TsMS § 164 lg-st 1 tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere (allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal 10

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.