Obsah (7)

§ 657§ 436§ 442§ 232§ 367§ 163§ 174

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Reet Allikvere, Iko Nõmm, Kaupo Paal Otsuse tegemise aeg ja koht 14. oktoober 2016. a, Tallinn Tsiviilasja number 2-14-1682

) § 162 lg 1 järgi hageja kanda ja kohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja 3030 eurot. Vaidlust ei ole, et kostja õigusabi kasutas ja õigusabi kasutades kulu kandis ning vastav kulu tuleb hagejal kostjale ka hüvitada. Kostja esindaja poolt õigusabi andmiseks kulutatud aeg 25,25 tundi on põhjendatud ja õigusabi tunnihind 120 eurot/tund mõistlik. Apellatsioonkaebus

1. Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada või alternatiivselt saata asi uueks arutamiseks maakohtule. Menetluskulud jätta kostja kanda.
2. Maakohus leidis, et raha tagastamine on tõendatud, kuid jättis seejuures mitmed tõendid hindamata ja andis mitmetele asjaoludele ebaõiged hinnangud.
3. Kostja esitas menetluse kestel raha tagastamise kohta mitmeid erinevaid ja vastuolulisi väiteid. Kostja väitis, et laen tagastati sularahas, kuid alternatiivselt tagastati see maksega Automeka OÜ-le või pangaülekannetega. Kostja esitas ka tõendeid, mis kinnitavad tema hinnangul laenu tagastamist kõigil kolmel viidatud viisil ja seega on 4 omavahel ületamatus vastuolus. Sellises olukorras oleks kohus pidanud jätma kostja tõendid kõrvale nende ilmselge ebausaldusväärsuse tõttu.
4. Kostja ei ole tõendanud laenu tagastamist ühelgi tema väidetud viisil.
5. Laenulepingu kohaselt oli laenu tagastamise üheks võimaluseks raha maksmine Automeka OÜ-le. Kostja tasuski Automeka OÜ-le
6. juulil
7. a 57 000 eurot, kuid Automeka OÜ tagastas selle raha
8. jaanuaril
9. a kostjale. Juhul, kui
10. juuli
11. a makse Automeka OÜ-le oli tõepoolest mõeldud selleks, et tagastada laen võlgnikule, siis ei oleks Automeka OÜ sama raha kostjale tagastanud. Tegemist sai olla ainult uue laenuga kostjalt Automeka OÜ-le, mis ei mõjutanud kuidagi kostja ja võlgniku suhteid. See on kooskõlas ka võlgniku enda ütlustega, kes kinnitas
12. detsembri
13. a istungil, et Automeka OÜ tagastas kõnealuse 57 000 eurot kostjale ja kostja omakorda jätkas oma laenu tagastamist võlgnikule – seega kostja kohustus võlgniku ees ei vähenenud Automeka OÜ-le tehtud makse võrra.
14. Maakohtu seisukoht viidatud küsimuses on aga vastuoluline ning otsusest ei selgu, millisele kahest võimalikust seisukohast kohus lõppkokkuvõttes asus. Esialgu leidis kohus, et makse Automeka OÜ-le vähendas kostja kohustusi 57 000 eurot võrra. Samas leidis kohus vastupidiselt, et kuna Automeka OÜ tagastas kostjale nimetatud summa, siis makse Automeka OÜ-le ei vähendanud kostja kohustusi, sest raha tuli ikkagi tagasi maksta. Seega võib järeldada, et kohus luges raha tagastatuks pangaülekannetega otse kostjalt võlgnikule, mitte maksega Automeka OÜ-le.
15. Maakohus leidis, et raha tagastati
16. juuli
17. a –
18. august
19. a pangaülekannetega. See on aga vastuolus tõenditega, mille hulgas on ka kostja kirjalik kinnitus. Tõendite kohaselt tegi kostja viidatud ülekanded temale kuuluva äriühingu Laena OÜ nimel ja seega ei soovinud ta tagastada ega tagastanud nimetatud ülekannetega enda laenu. Kostja kiri haldurile ning vastuses esitatud selgitused ja lisana esitatud võlgniku kinnitused näitavad, et laen tagastati sularahas, mitte ülekannetega. Samuti kinnitas kostja sõnaselgelt, et ta tegi vaidlusalused
20. juuli
21. a –
22. august
23. a pangaülekanded Laena OÜ eest laenu väljastamiseks võlgnikule. Laena OÜ on oma majandusaasta aruandes kinnitanud, et kostja poolt võlgnikule ülekantud raha on Laena OÜ laen võlgnikule. Laena OÜ, keda esindas juhatuse liikmena kostja, esitas võlgniku pankrotimenetluses hagi nõude tunnustamiseks justnimelt viidatud ülekannete alusel (tsiviilasi 2-13-9676).
24. Nõudest loobumine Laena OÜ poolt ei tähenda, et samu ülekandeid saab lugeda kostja laenu tagastamiseks. Faktiliselt on tuvastatud, et kostja kandis raha võlgnikule Laena OÜ eest ning raha ülekandmise ajal oli poolte tahe suunatud sellele, et kostja jääks võlgnikule võlgu ning laenu ei loetud tagastatuks ning kostja äriühingul Laena OÜ tekiks nõue võlgniku vastu. Võlgnik, Laena OÜ kui ka kostja ise jäid selle versiooni juurde ka tsiviilasjas 2-13-9676 (kuni selle lõppemiseni) ning käesolevas asjas kuni selle hilise staadiumini. Asjaolu, et Laena OÜ otsustas oma nõudest loobuda (tegemata seejuures mingeid uusi avaldusi faktiliste asjaolude kohta), ei muuda kuidagi kostja positsiooni käesolevas menetluses.
25. Eeltoodust tulenevalt on ainuke võimalik raha tagastamise viis kogu laenu tagastamine sularahas, millele kostja käesolevas menetluses ka läbivalt tugines. Samas on laenu tagastamine sularahas tõendamata. Maakohus jättis tõendite hindamisel tähelepanuta Riigikohtu juhised, mille kohaselt ei saa laenu tagastamist tõendada üksnes lepingupoolte endi kinnitustega. Kostja kontoväljavõttest ja tuludeklaratsioonidest nähtub, et tema sissetulek (võlgnikult saadud laenu ületavas osas) oli ca 16 000 eurot, so ca 7 korda väiksem, kui väidetavalt tagastatud laen. Kostja ei esitanud mingeid täiendavaid tõendeid sissetuleku või raha olemasolu kohta. Laenu tagastamine sularahas 5 on seega tõendamata. Ükski tõend ei näita, et kostja võttis oma kontolt sularaha ning kostja ei selgitanud, kust ta väidetava sularaha võttis. Vastus apellatsioonkaebusele
26. Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
27. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb menetlusnormide rikkumise ja materiaalõiguse eksliku kohaldamise tõttu

§ 657lg 1 p 2 alusel tühistada.

Kolleegium ei nõustu maakohtu lähenemisega asja lahendamisel tähtsust omavate asjaolude tuvastamisele ja tõendite hindamisele. Ringkonnakohus saab teha uue otsuse ilma asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Apellatsioonkaebus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele, hagi tuleb osaliselt rahuldada. 32.

§ 436

lg-le 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud.

§ 442

lg 8 paneb kohtule kohustuse anda hinnang kõigile poolte esitatud faktilistele väidele ning kui kohus mõne väitega ei nõustu, peab kohus seda otsuses põhjendama. Kohus ei saa jätta poolte väiteid põhjendamatult kõrvale, vaid peab otsust tehes ütlema, millise järelduse ta esitatud faktide kohta tõendeid hinnates teeb. Samuti on maakohus rikkunud

§ 436

lg-t 2, mille kohaselt tuleb kohtuotsus rajada asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

§ 232

lg 1 paneb kohtule kohustuse hinnata kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning kui kohus jätab mõne tõendi arvestamata, peab kohus seda vastavalt

§ 442lg-le 8 otsuses taas põhjendama.

Maakohtu otsus neile nõuetele ei vasta.

1. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja sai perioodil
2. aprill
3. a -
4. august
5. a pankrotivõlgnikult KK-lt laenuna 104 530 eurot ning pidi saadud raha tagastama. Pooled on eri meelt selles, kas kostja on raha tagastamise kohustuse täitnud või mitte.
6. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu järeldusega, et kostja poolt raha tagastamine on tõendatud ja hagi tuleb jätta seetõttu rahuldamata.
7. Kolleegiumi arvates on hageja juhtinud põhjendatult tähelepanu sellele, et kostja on esitanud raha tagastamise kohta menetlust läbivalt vastuolulisi väiteid. Esmalt on kostja väitnud, et laenuks saadud raha tagastati sularahas. Sellisele väitele on kostja tuginenud
8. veebruari
9. a e-kirjas (I kd, tl 10);
10. septembri
11. a menetlusdokumendis (I kd, tl 196), milles on viidatud võlgniku vastavatele kinnitustele, mille järgi on võlgnik kinnitanud, et laen tagastati sularahas (I kd, tl 220-224). Samadele kinnitustele on kostja tuginenud ka
12. aprilli
13. a seisukohas (II kd, tl 23). Pärast seda, et kui maakohus kogus
14. mail
15. a tehtud määruse (II kd, tl 51-53) alusel tõenditena kostja vaidlusaluse perioodi tuludeklaratsioonid ja kontoväljavõtted (II kd, tl 78-81 ja 87-107), millest selgus, et kostjal ei olnud sissetulekut, millest laenu tagastada, on kostja
16. oktoobri
17. a menetlusdokumendis laenu sularahas tagastamise väitele lisaks asunud alternatiivselt tuginema sellele, et võlgnik on nõudest loobunud või et laen tagastati pangaülekannetega (II kd, tl 146-149). Alates
18. novembri
19. a menetlusdokumendist asus uuele alternatiivsele seisukohale, mille järgi on laen tagastatud 57 000 euro ulatuses OÜ Automeka kontole tehtud ülekandega. Samas menetlusdokumendis on kostja lisanud, et ka juhul, kui Automeka OÜ-le tehtud ülekandega ei saa lugeda laenu tasutuks ning tõendamist ei leia laenuraha tagastamine sularahas, siis on laen tagasi makstud perioodil
20. juuli
21. a -
22. august
23. a kostja kontolt pankrotivõlgniku kontole tehtud ülekannetega (II kd, tl 156-157).
24. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et olukorras, kus kostja esitas menetluses alternatiivseid väiteid faktiliste asjaolude kohta, oleks maakohus pidanud mõistma, et 6 kostja käsitlus faktide kohta peab olema vähemalt osaliselt eksitav ning suhtuma seepärast kostja väidetesse ja esitatud tõenditesse oluliselt kriitilisemalt. Ühte ja sama rahasummat ei saa lugeda tagastatuks üheaegselt nii sularahas, ülekandega kui tasumisega kolmanda isiku kontole ning samaaegselt lugeda ka võlasuhet lõppenuks nõudest loobumisega.
25. Ringkonnakohus jagab hageja seisukohta ka selles, et isegi juhul, kui jätta kostja poolt faktide lubamatu alternatiivne esitamine tähelepanuta ja käsitelda kõiki kostja poolt pakutud laenu tagastamise võimalusi eraldivõetuna, ei anna ükski neist alust lugeda laen pankrotivõlgnikule tagasi makstuks.
26. Laenu tagastamine sularahas on tõendamata. Nagu eespool märgitud, ei ole kostja poolt laenu sularahas tagastamine usutav, sest kostjal puudusid selleks vaidlusaluse perioodi kohta käivate tuludeklaratsioonide ja kostja pangakonto väljavõtete järgi piisavad vahendid (II kd, tl ). Maakohus jättis tõendite hindamisel tähelepanuta Riigikohtu juhised (korduvalt viidatud, nt tl 13, II köide), mille kohaselt ei saa laenu tagastamist tõendada üksnes lepingupoolte endi kinnitustega. Asjakohane on Riigikohus selgitas, et kui raha puudumisele tuginev pool tõendab raha puudumist, tuleb raha olemasolule tugineval poolel esitada tõendid (kogu) raha olemasolu kohta. Kostja kontoväljavõttest (II kd, tl 87-107) ja tuludeklaratsioonist (II kd, tl 78-81) nähtub, et tema sissetulek (võlgnikult saadud laenu ületavas osas) oli ca 16 000 eurot, st ligi 7 korda väiksem, kui väidetavalt sularahas tagastatud laen. Õige on hageja märkus, et kostja ei ole esitanud mingeid täiendavaid tõendeid sissetuleku või raha olemasolu kohta, samuti ei nähtu kontoväljavõttest, et kostja oleks võtnud oma kontolt välja märkimisväärses ulatuses sularaha, samuti väidetava sularaha muu päritolu kohta.
27. Võimalus, et laen tagastati Automeka OÜ-le
28. juulil
29. a tehtud ülekandega, nii nagu näeb ette
30. juuli
31. a sõlmitud ja pankrotivõlgniku poolt
32. augustil
33. a digiallkirjastatud laenulepingu p-s 4 (I kd, tl 217), on ära langenud, kuna vaidlus puudub selles, et Automeka OÜ tagastas kostjale üle kantud 57 000 eurot
34. jaanuaril
35. a. Ülekantud raha tagasi maksmine ei ole kooskõlas kostja poolt
36. juuli
37. a tehtud maksele antud tähendusega, sest juhul, kui Automeka OÜ-le tehtud ülekanne oli mõeldud selleks, et tagastada osa laenust võlgnikule, siis ei oleks Automeka OÜ sama raha kostjale tagastanud. Põhjendatud on hageja hinnang, et tegemist sai olla üksnes kostja antud uue laenuga Automeka OÜ-le, mille kostja tagasi sai ning mis ei mõjutanud kuidagi kostja ja pankrotivõlgniku vahelisi laenusuhteid. Hageja selline käsitlus on kooskõlas ka pankrotivõlgniku ütlustega, kes kinnitas
38. detsembril
39. a toimunud kohtuistungil, et Automeka OÜ tagastas kõnealuse 57 000 eurot kostjale ja kostja omakorda jätkas oma laenu tagastamist võlgnikule (II kd, tl). Seega ei saanud kostja kohustus Automeka OÜ-le tehtud makse võrra väheneda.
40. Alternatiiv, et kostja tagastas pankrotivõlgnikule laenu
41. juulist
42. a -
43. augustini
44. a tehtud pangaülekannetega, ei tule ringkonnakohtu hinnangul samuti kõne alla. Kolleegium nõustub hagejaga, et nimetatud pangaülekannete sisustamisel tuleb tähele panna kostja ühemõttelist kinnitust, mille kohaselt on kõnealused ülekanded tehtud Laena OÜ nimel, et täita Laena OÜ kohustust, mis tulenes pankrotivõlgniku ja Laena OÜ vahelisest laenulepingust (II kd, tl 181). Et kinnitus käib just
45. juulist
46. a –
47. augistini
48. a tehtud ülekannete kohta, millele kostja soovib tugineda ka väites, et tegemist oli hoopis ülekannetega kostja laenu tagastamiseks, kinnitab ülekannete summa ja kinnituses märgitud summade täpne kattuvus (II kd tl 179-180 ja 181). Võlasuhte olemasolu pankrotivõlgniku ja Laena OÜ vahel tõendab lisaks kostja enda kinnitusele (II kd, tl 181) ka äriregistris nähtuv asjaolu, et Laena OÜ on oma majandusaasta aruandes kinnitanud, et kostja poolt pankrotivõlgnikule ülekantud raha on Laena OÜ laen võlgnikule. Kostja on seejuures Laena OÜ osaniku ja juhatuse 7 liikmena majandusaasta aruande õigsust kinnitanud. Lisaks eeltoodule ei ole vaidlust selles, et Laena OÜ, keda esindas juhatuse liikmena kostja, esitas võlgniku pankrotimenetluses hagi nõude tunnustamiseks samade ülekannete alusel (tsiviilasi nr 2-13-9676). Kolleegium nõustub hagejaga, et nimetatud tsiviilasja lõppemine kompromissiga, mille raames Laena OÜ loobus oma nõudest, ei tähenda, et samu ülekandeid saab sellest alates pidada kostja poolt oma laenu tagastamiseks. Õige on hageja seisukoht, et Laena OÜ nõudest loobumine iseenesest ei muuda mingil viisil kostja positsiooni käesolevas menetluses, kuna fakte ei saa tagantjärgi kujundada.
49. Erinevalt maakohtu seisukohast ei ole pankrotivõlgniku seletus (II kd, tl 182-183) ja antud kinnitus (I kd, tl 185) selle kohta, et kostja on pankrotivõlgnikule raha tagastanud, ringkonnakohtu hinnangul kaalukad tõendid. Nimetatud tõendite usaldusväärsuse hindamisel tuleb kolleegiumi arvates pidada silmas pankrotivõlgniku ja kostja vahelisi sõbrasuhteid, mis võisid kallutada pankrotivõlgnikku andma kostjale soodsaid ütlusi ja kinnitusi. Samuti tuleb arvestada võimalusega, et pankrotivõlgnikul on varjatud huvi seni kostja käes oleva raha pankrotipessa mitte jõudmise vastu.
50. Pooled on jõudnud menetluse kestel üksmeelele, et pankrotivõlgnikult kostjale tehtud ülekannete näol oli tegemist laenuga ning eeltoodut arvestades tuleb kostjal saadud 104 530 eurot pankrotivõlgnikule VÕS § 396 lg 1 alusel tagastada. Hageja on palunud kostjal raha tagasta
51. jaanuaril
52. a saadetud nõudekirjaga (I kd, tl 10). Vaatamata sellele, et nimetatud nõudekirjas on hageja märkinud, et talle ei ole teada, millisel alusel on pankrotivõlgnik kostjale pangaülekandeid teinud, oli ülekannete alus siiski kostjale teada ja seetõttu saab hageja nõudekirja pidada laenulepingu ülesütlemiseks VÕS § 398 lg 2 tähenduses, mille kohaselt võib laenuandja intressita laenulepingu igal ajal ilma ette teatamata üles öelda.
53. Lisaks põhivõla väljamõistmisele on hageja nõue osaliselt põhjendatud ka kostjalt viivise välja mõistmiseks. Vastavalt VÕS § 8 lg-le 2 on leping täitmiseks kohustuslik ning VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustused täita vastavalt lepingule. Lepingu rikkumise korral on võlausaldajal õigus kasutada võlgniku suhtes kokkulepitud või seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid, millest üks on VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 järgi võlausaldaja õigus nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni viivist.
54. Kuna viivisemäära osas kokkuleppe sõlmimise kohta tõendid puuduvad, on hageja palunud mõista viivise välja VÕS § 113 lg-s 1sätestatud seadusjärgses määras alates
55. jaanuarist
56. a. Ringkonnakohtu arvates ei ole hageja määratud viivise arvestamise alguse tähtpäev õige, sest hageja on andnud kostjale
57. jaanuaril
58. a saadetud nõudekirjas võla tasumiseks tähtaja 10 päeva (I kd, tl 10). Kostja ei ole vastu vaielnud sellele, et ta on
59. jaanuari
60. a nõudekirja samal päeval kätte saanud ja seetõttu tuleb viivist arvestada alates
61. veebruarist
62. a. Kuna kostja ei ole võlgnevust tänaseni tasunud, on ringkonnakohtu otsuse tegemise seisuga kogunenud seadusjärgse viivise summaks 22 877,61 eurot. periood 01.02.2014-30.06.2014 01.07.2014-31.12.2014 01.01.2015-30.06.2016 01.07.2016-14.10.2016 viivisemäär 8,25% 8,15% 8,05% 8% viivitatud päevade arv 150 184 547 106 viivis 3544 4294,61 12 610,47 2428,53
63. Alates kohtuotsuse tegemisest kuulub vastavalt hageja

§ 367

järgsele taotlusele kostjalt välja mõistmisele viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras protsendina 8 tasumata põhinõudest kuni põhinõude tasumiseni. Ringkonnakohus juhindub seejuures Riigikohtu seisukohast, mille järgi tuleb lugeda ülemääraseks ja ebamõistlikult suureks viivist, mis ületab põhivõla ja intressi suurust (vt nt Riigikohtu

1. juuni
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 19) ning peab seetõttu õigeks piirata edasiulatuva viivise suurust põhivõla suurusega.
3. Kuna hageja ei ole toonud esile asjaolusid, millest võiks järeldada, et kostja sõlmis pankrotivõlgnikuga laenulepingu oma majandus või kutsetegevuse raames, ei pea kolleegium VÕS § 397 lg 1 järgi võimalikuks rahuldada kostjalt intressi välja mõistmise nõuet. VÕS § 94 rakendamine eeldab intressikokkuleppe olemasolu.
4. Arvestades seda, et intressi nõue jääb rahuldamata ja viivist tuleb mõista välja 10 päeva jagu vähem, tuleb jätta

§ 163lg 1 järgi menetluskuludest 1,7% hageja ja 98,3% kostja kanda.

48. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsust sel määral, et muuta tuleb ka menetluskulude jaotust, jätab ringkonnakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata. Menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust on vaja hinnata diskretsiooniõiguse alusel ja seepärast peab menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine toimuma tervikuna maakohtus

§ 174

lg-s 4 sätestatud korras, s.o pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (vt Riigikohtu

1. aprill
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 21). (allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere (allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal 9