3-15-2376/31

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-15-2376 Otsuse kuupäev

1. veebruar 2016 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Juri Kolesnikovi kaebus Tartu Vangla toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks Asja läbivaatamine kirjalikus menetluses Menetlusosalised Kaebaja – Juri Kolesnikov Vastustaja – Tartu Vangla Resolutsioon
2. Jätta rahuldamata Juri Kolesnikovi taotlus kaebuse muutmiseks.
3. Jätta kaebus rahuldamata.
4. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on
5. märts
6. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik
7. 21.09.2015 saabus Tartu Halduskohtusse Tartu Vangla kinnipeetava Juri Kolesnikovi kaebus, milles ta nõudis Tartu Vangla kohustamist jalutushoovi varikatuse paigaldamiseks ning varikatuse puudumise õigusvastasuse tuvastamist. Ühtlasi taotles ta enda riigilõivu tasumisest vabastamist kaebuse esitamisel.
8. Tartu Halduskohus tagastas 29.09.2015 kaebuse kohustamisnõude osas ning jättis ülejäänud osas käiguta, et kaebaja põhjendaks tuvastamisnõude eesmärki.
9. 12.10.2015 saabus Tartu Halduskohtusse J. Kolesnikovi kaebuses puuduste kõrvaldamise avaldus.
10. Tartu Halduskohus jättis 26.10.2015 kaebuse teistkordselt käiguta, kuna kaebaja polnud jätkuvalt selgitanud tuvastamisnõude esitamise eesmärki. 1
11. 30.10.2015 saabus Tartu Halduskohtusse J. Kolesnikovi avaldus, milles ta selgitas, et tema eesmärgiks on tulevaste õigusrikkumiste vältimine ja tulevikus hüvitise nõudmine.
12. Tartu Halduskohus rahuldas 04.11.2015 kaebaja menetlusabi taotluse, võttis tuvastamiskaebuse menetlusse ning andis vastustajale tähtaja kaebusele kirjalikult vastamiseks.
13. 13.11.2015 saabusid Tartu Halduskohtusse kaebaja täiendavad seisukohad.
14. Tartu Vangla palub oma 26.11.2015 kirjalikus vastuses kaebusele see rahuldamata jätta.
15. Tartu Halduskohus määras 08.12.2015 asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses, andis täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks tähtaja kuni 08.02.2016 ning teatas, et kohtuotsus tehakse teatavaks 07.03.
16. 11.01.2016 määrusega muutis kohus kohtuotsuse teatavakstegemise aega varasemaks ning teatas, et see tehakse teatavaks 15.02.
17. Täiendavate menetlusdokumentide esitamise tähtaeg kohus ei muutnud.
18. 01.02.2016 saabusid Tartu Halduskohtusse kaebaja täiendavad seisukohad. Kaebuse põhjendused
19. Kaebaja nõuab jalutushoovi varikatuste puudumise õigusvastasuse tuvastamist. J. Kolesnikov selgitab, et Tartu Vangla S-hoone kinnipeetavad viiakse jalutuskäigule õue, kus ei ole katust või mingitki varjualust kaitseks vihma, lume või tuule eest. Kui sajab vihma või lund, on kinnipeetavad sunnitud jalutuskäigu katkestama või üldse mitte õue minema. Samas ollakse sunnitud õue minema, kuna 1-tunnine jalutuskäik on ainus võimalus suitsetamiseks. Samuti on vaja õues käia spordiga tegelemiseks, kuna jalutushoovis on turnimispuu ja rööbaspuud, aga spordisaali saab kasutada üksnes korra nädalas. Vangla on kohustatud võimaldama minna jalutuskäigule iga päev tunniks ajaks, kuid tegelikult jätab vangla selle võimaldamata, sest kui sajab vihma või lund, peavad kinnipeetavad õuest ära minema või üldse mitte jalutama minema. Kinnipeetavad, kes siiski jalutamas käivad, saavad aga märjaks. Terve eluosakonna märgade riiete kuivatamiseks pole kuivatuskapis ruumi, samuti jäävad kinnipeetavad haigeks. Kui kinnipeetavad halva ilma tõttu jalutama ei lähe või tulevad sealt varem ära, siis ei võimalda vangla jalutama minna hiljem, kui ilm seda lubab. Seevastu juhul, kui oleks varjualune, ei oleks vanglal vaja kinnipeetavaid viia täiendavale jalutuskäigule, panna eluosakondades täiendavaid kuivatuskappe ega kulutada ravile.
20. Kaebaja rõhutab vastuseks Tartu Vangla seisukohtadele, et ta ei kirjutanud teistest kinnipeetavatest, vaid sellest, et kõik kinnipeetavad on ühesuguses olukorras. Tema õigusi rikuti sellega, et ta jäeti ilma jalutuskäigu võimalusest, mis on talle lubatud. Riided said märjaks, neid ei olnud kuskil kuivatada ja ta jäi haigeks. Vangla väidab, et varjualused olid tellitud juba 01.07.2015, kuid 26.08.2015 ja 17.09.2015 vastustes kirjutas vangla, et vangla ei planeeri varjualuseid paigaldada. Seega valetas vangla kas kohtule või kaebajale. J. Kolesnikov nõuab ka vangla vastuste õigusvastasuse tuvastamist. Vastustaja vastuväited
21. Tartu Vangla märgib, et asjas pole vaidlust selle üle, et käesoleval ajal puuduvad Tartu Vangla S-hoone jalutusväljakutel rajatised, mis kaitseksid kinnipeetavaid halbade 2 ilmastikutingimuste eest. 16.10.2015 on õiguskantsler teinud vanglale soovituse varustada Shoone jalutushoovid ilmastiku eest kaitsvate meetmetega ja pinkide või muude puhkamisvõimalusi pakkuvate vahenditega. Tartu Vangla on õiguskantsleri soovitusega nõustunud ning 23.11.2015 vastuskirjas õiguskantslerile selgitanud, et
22. aasta arendusplaanis oli juba kavandatud jalutushoovidesse pinkidega varjualuste ehitamine. Varjualused peaksid valmima
23. aasta lõpuks.
24. Vastustaja selgitab ka, et üksnes varjualuste puudumine ei saa iseseisvalt rikkuda kaebaja õigusi. Õiguste rikkumisest on võimalik rääkida üksnes siis, kui see on kaebajale kaasa toonud mõne negatiivse tagajärje. Kaebuses toodud üldsõnaliste etteheidete pinnalt on vastustajal keeruline kontrollida, kas ja kuna on varjualuste puudumine toonud endaga kaasa kahjulikke tagajärgi kaebajale ja kas seeläbi on rikutud kaebaja õigusi. Kui kaebaja ei too välja õiguste rikkumisega seonduvaid asjaolusid, ei ole võimalik ka kohtul kujundada seisukohta, kas kaebaja õigusi on rikutud või mitte. Ka tuvastamisnõue seoses kaebaja pöördumise liigitamisega on lubamatu, kuna niisugusel alusel esitatava tulevane hüvitamisnõue oleks ilmselgelt perspektiivitu. Kohtu seisukoht
25. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 162 lõike 1 kohaselt lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt kaebuse nõuded ja menetlusosaliste veel lahendamata taotlused. Kohus võttis 04.11.2015 menetlusse kaebaja nõude tuvastada jalutushoovis varjualuse puudumise õigusvastasus. 01.02.2016 saabus kohtusse aga J. Kolesnikovi avaldus, milles ta nõuab täiendavalt ka Tartu Vangla 26.11.2015 vastuse kaebusele käesolevas haldusasjas ning haldusmenetlustes J. Kolesnikovile 26.08.2015 antud vastuse nr 2-3/3288-2 ja 17.09.2015 antud vastuse nr 6-24/6434-2 õigusvastasuse tuvastamist. Sisuliselt on kaebaja esitanud seega kaebuse muutmise taotluse sooviga esitada täiendav tuvastamisnõue.
26. HKMS § 49 lõike 1 järgi võib kaebuse nõuet või alust muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kaebuse esitamine muudetud kujul oleks HKMS kohaselt lubatav. Kohus on seisukohal, et täiendav tuvastamisnõue ei oleks kaebuse eesmärgi saavutamiseks otstarbekas. Käesolevas haldusasjas on küsimus varjualuse puudumise õiguspärasuses ning asjaolu, kas Tartu Vangla on edastanud J. Kolesnikovile tõest teavet oma tulevase tegevuse kohta, on hoopis teistsuguse iseloomuga vaidlus. Seejuures pikendaks täiendava nõude menetlemine asjas menetlust. Sellepärast jätab kohus kaebaja taotluse kaebuse muutmiseks rahuldamata.
27. Vangistusseaduse (VangS) § 55 lg 2 sätestab, et kinnipeetavale võimaldatakse jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Kehtiv õigus ei sätesta jalutamistingimustele täpseid nõudeid. Asjas ei ole vaidlust, et Tartu Vangla S-hoone jalutusaedades puudusid
28. aasta lõpuni varjualused. J. Kolesnikov viibis S-hoones ning sai jalutada suures tarastatud hoovis, kus tal puudus võimalus sademete või tuule eest varjuda. Samuti ei ole asjas vaidlust, et Tartu Vangla kinnipeetavatel ei ole võimalik valida jalutamise aega vastavalt ilmastikuoludele, vaid vastav võimalus on neil ettenähtud ajal üks kord päevas.
29. Eeskätt on seega asjas küsimus selles, kas varjualuse puudumine võib sisuliselt võimatuks muuta VangS § 55 lõikes 2 sätestatud jalutamisvõimaluse realiseerimise või põhjustab see vastuolus VangS § 41 lõikega 1 rohkem kannatusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Asjas ei ole vaidlust, et J. Kolesnikov paigutati S-hoonesse 22.07.
30. 3 Esmakordselt kaebaja pöördus Tartu Vangla poole jalutusaedades varjualuste puudumise kohta 31.07.2015 ning palus selgitust selle puudumise osas (tl 3 ja 15). Teistkordselt pöördus ta samas küsimuses ja palus selgitust 26.08.2015 ja märkis, et kinnipeetavad ei saa jalutada oma tundi ära, sest kui vihm sajab, nad on sunnitud ära minema, sest väljas ei ole varjualust ning märjaks saades võib haigeks jääda (tl 17). Sarnast mõtet kordas J. Kolesnikov ka oma 17.09.2015 (registreeritud 21.09.2015) pöördumises (tl 14). Konkreetse kahjuliku tagajärje saabumist (nt tervisekahjustuse) peale ebamugavuse pole kaebaja asjas väitnud. Teisisõnu peab kohus käesolevas asjas tuvastama, kas halbades ilmastikutingimustes jalutamisega tekkiv ebamugavustunne moonutab kinnipeetava õigust jalutuskäigule niivõrd, et seda saaks pidada õigusvastaseks.
31. Asjas ei ole vaidlust, et faktiliselt oli kaebajal alati võimalik viibida päevas vähemalt tund aega jalutuskäigul, mis toimus suures tarastatud jalutushoovis. Seega oli tal vaieldamatult võimalik viibida värskes õhus, nagu VangS § 55 lg 2 nõuab. Kohtu hinnangul ei tulene vangistust reguleerivatest õigusaktidest, et võimalus värskes õhus viibida peab kinnipeetavale olema märkimisväärselt mugavam kui vabaduses viibivale isikule. Kuigi vabaduses viibival isikul on teinekord võimalik rohkem valida oma värskes õhus viibimise aega, on inimeste liikumine vihmas, lumes ja tuules tavapärane elu osa. Aastaajale vastavate välitingimuste kogemine on sisuliselt üks kinnipeetava värskes õhus viibimise õiguse oluline osa. Kui ilmastikutingimused on kinnipeetava hinnangul liiga ebasoodsad, on tal võimalik jalutuskäigul mitte käia, täpselt niisamuti nagu vabaduses viibivad isikud eelistavad sageli halbade ilmastikutingimustega vältida õues liikumist. Sellega väldivad ka vabaduses viibivad isikud muuhulgas enda ja riiete märjaks saamist. Niisuguses olukorras ei ole kohtu hinnangul võimalik asuda seisukohale, justkui poleks VangS § 55 lõikes 2 sätestatud õiguse realiseerimine võimalik, kuivõrd vastava valiku teeb kinnipeetav siiski ise. Niivõrd ekstreemseid ilmastikuolusid, mis objektiivselt välistaks värskes õhus viibimise, Eestis praktiliselt ei esine. Kuigi kahtlemata on vanglal kohustus jalutushoovi korras hoida, ei ole kohtu hinnangul mõeldav panna vanglale vastutust parasjagu sadava vihma või lume ning puhuva tuule eest.
32. Samuti on kohus seisukohal, et varjualuse puudumine ei põhjusta isikule rohkem kannatusi kui need, mis vanglas viibimisega paratamatult kaasnevad. Liikumisvabaduse piiramine on vangistuse põhiline tunnus. Inimese füüsilise ja vaimse tervise seisukohalt ei ole aga soovitav tema sulgemine ööpäevaringselt kinnisesse ruumi. Seetõttu ongi kinnipeetavatele ette nähtud võimalus käia iga päev jalutuskäigul. Suures kinnises vanglas nagu Tartu Vangla on seejuures mõeldamatu jalutuskäikude korraldamine jooksvalt, vastavalt ilmastikule ja kinnipeetavate soovidele. Kohtu hinnangul on kinnipeetava õiguste tagamiseks küllaldane võimaldada tal jalutamas käia kord päevas selleks ettenähtud ajal. Teisisõnu tuleneb niisugune korraldus juba vangistuse olemusest. Nagu kohus eelnevalt selgitas, ei tulene õigusest jalutuskäigule iseenesest õigust nõuda varjualust. Seetõttu on kohus seisukohal, et ka VangS § 4 1 lõikest 1 ei saa tuletada õiguslikku kohustust varjualuse olemasoluks.
33. Seejuures märgib kohus, et on teadlik õiguskantsleri 16.10.2015 soovitusest Tartu Vanglale varjualuste rajamiseks ning kohus ei kahtle, et teatud juhtudel muudab varjualuse olemasolu jalutuskäigu meeldivamaks. Seetõttu on ka iseenesest kiiduväärne Tartu Vangla praeguses haldusasjas väljendatud seisukoht varjualuste rajamise kohta. Kohtuotsuse tegemise aja seisuga peaksid need olema ka valminud. Samas ei viita ka õiguskantsler varjualuse puudumisel ühegi siduva õigusnormi rikkumisele. Kuna ka kohus eelnevalt niisugust õigusnormi ei tuvastanud, millest tulenenuks imperatiivne kohustus varjualuse võimaldamiseks, ei saa Tartu Vangla tegevust õigusvastaseks pidada. Järelikult jätab kohus kaebuse rahuldamata. 4
34. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tamara Hristoforova kohtunik 5