KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja Kohtunik Mati Maksing Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 29. aprill 2016. a, Tallinn, kohtu kantse

) § 108 lg 1 alusel, mis näeb ette, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hageja nõuab kostjalt 3 000 eurot maksmist võlatunnistuse alusel, millega kostja kohustus tagastama laenu 3 000 eurot

1. märtsil 2015 (tl 21).
2. Võlatunnistuse olemasolul tuleb eeldada, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, ja poolte tahet leppida kokku konstitutiivses võlatunnistuses peab tõendama võlausaldaja (vt nt Riigikohtu
3. septembri
4. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06, p 13;
5. aprilli
6. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 17). Ainuüksi võlatunnistuse nimetamine selle tekstis konstitutiivseks võlatunnistuseks või viitamine

§-le 30 ei ole piisav, et lugeda võlatunnistus konstitutiivseks. Samamoodi ei ole aga põhjust ainuüksi alussuhtele viitamise tõttu võlatunnistuse tekstis lugeda võlatunnistus deklaratiivseks. Oluline on poolte tegelik tahe võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel, mis tuleb tuvastada (vt Riigikohtu 10. detsembri 2014. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 28).

§ 30

reguleerib iseseisva kohustuse võtmist võlatunnistusega ehk nn konstitutiivset võlatunnistust. Konstitutiivse võlatunnistusega luuakse iseseisev kohustus kõrvuti kohustusega, mida tunnustatakse. Deklaratiivse võlatunnistuse eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist (vt eelmises lõigus viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15). 2

§ 396

lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kõnealuse dokumendi allkirjastasid mõlemad pooled ja selle kohaselt andis hageja kostjale tähtajalise laenu kuni

1. märtsini 2015 summas 3 000 eurot. Kohus tuvastab laenulepingu dokumendi põhjal, et hageja laenas kostjale
2. detsembril 2014 summa 3 000 eurot ja kostja pidi selle hiljemalt
3. märtsil 2015 tagasi maksma. Hageja andis laenu summa kostjale üle laenulepingu sõlmimisel ja kostja sai selle kätte. Kohtu valitud õiguslik kvalifikatsioon ei mõjuta hageja põhinõude õiguslikku alust ehk ka laenulepingu puhul on laenuandjal õigus nõuda laenu tagastamist

§ 108lg 1 alusel.

1. Kostja vastuväited ei anna alust jätta hageja põhinõue rahuldamata. Kostja kinnitas allkirjaga võlatunnistusel, et on raha kätte saanud ega ole tõendanud selle tagasimaksmist. Kostja ei ole nimetanud ühtegi selget asjaolu, mis võimaldaks kahelda
2. detsembri 2014 võlatunnistuse kehtivuses, samuti ei ole kostja toonud esile, et ta oleks teinud laenulepingu tühistamise avalduse. Seega tuleb hagi põhinõudes rahuldada.
3. Hageja nõue viivise väljamõistmiseks on samuti põhjendatud.

§ 113

lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Pooled leppisid kokku viivises 20 eurot päevas. Kuigi viivise tasumise kohustus tekkis pärast viie päeva möödumist alates laenu tagastamise tähtpäevast, siis ei leppinud pooled kokku selles, et pikema kui viiepäevase hilinemise korral ei tuleks viivist tasuda vahepealse perioodi eest.

§ 113lg 1 järgi tuleb viivist tasuda alates viivituse tekkimisest.

Laenusumma tuli kostjal tagastada hiljemalt

1. märtsil
2. Seega saab hageja viivist nõuda alates
3. märtsist
4. Viidatud kuupäevast kuni hageja märgitud viivise arvestuse perioodi lõpuni
5. juunil 2015 on 97 päeva. Hageja nõuabki viivist 97 päeva eest ja sellele ajale vastava viivituse eest peab kostja hagejale tasuma 1 940 eurot ( = 97 × 20).
6. Kuna kohus rahuldab hagi, siis jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks kohtutoimiku materjalide põhjal. Hageja tasus riigilõivu summas 400 eurot, mis vastab riigilõivuseaduse lisas 1 ette nähtud määrale hagi esitamise ajal. Seega on riigilõivu kulu põhjendatud ja vajalik ning kostjal tuleb vastav summa hagejale hüvitada. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing kohtunik 3