§-st 25 lähevad varaühisuse puhul abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused.
Seega on pooltevaheline varaühisus lõppenud.
lg 1 sätestab, et kui ühisvara valitsema õigustatud abikaasa kasutab ühisvara oma lahusvara huvides, peab ta kasutatud vara väärtuse hüvitama. Hüvitis arvatakse ühisvara hulka. Riigikohus on 14.05.2014 otsuses nr 3-2-1-21-14 selgitanud, et kehtiva
lg 1 ja § 211 järgi tuleb alates kehtiva perekonnaseaduse jõustumisest esitatud nõude korral jagada abikaasade ühisvara kehtiva seaduse järgi, kuid
lg 2 järgi tuleb ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda vara omandamise ajal kehtinud seadusest, s.o enne 01.07.2010 kehtinud perekonnaseadusest.
Abikaasa võib esitada ühisvara jagamise taotluse kohtule juba koos abielu lahutamise või kehtetuks tunnistamise hagiga või koos varaühisuse lõpetamise hagiga.
lg 1¹ sätestab, et ühisvara koosseis määratakse kindlaks varasuhte lõppemise seisuga. Kuid tulenevalt Riigikohtu eelviidatud lahendist tuleb ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda varem kehtinud
-st.
(v.r) § 14 kohaselt moodustub abikaasade ühisvara abielu kestel omandatud varast. Sama seaduse § 15 lg 1 järgi oli abikaasa lahusvaraks tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara.
(v.r) § 15 lg 1 kohaselt on kinnistu kostja lahusvara, kuivõrd see omandati enne abielu ja kinkelepinguga.
(v.r) § 14 lg 2 kohaselt võib kohus abikaasade ühisvaraks osaliselt või täielikult tunnistada abikaasade lahusvara, mille väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud. Hageja leiab, et kinnistu omandamise hetkel kostja poolt oli kinnistu väärtus 100 000 kr ehk 6391 eurot. Kinnistu kinkimise hetkel asus sellel elamu, mis oli elamiskõlbmatu. Maja oli ehitatud xxxxndatel aastatel ning selle katus ei pidanud enam vett, ühtlasi puudus selles jooksev vesi. Hageja on 11.08.2016 istungil selgitanud, et 1998 oli majas kuivkäimla ja majas saadi nö jooksev vesi tünnist. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et kuna 11.08.2016 kohtuistungil ei vaidlustanud kostja asjaolu, et kinnistul asuvas elamus tuli vesi tünnist ning kaev kuivas aeg-ajalt ära ja ei katnud pere vajadusi, seega on kostja eelnevad faktilised asjaolud omaks võtnud. Kohus ei loe kostja poolt omaksvõetuks asjaolusid, et vesi tuli tünnist ning kaev kuivas aeg-ajalt ära ja ei katnud pere vajadusi, kuna kostja selgesõnaliselt nimetatud asjaolusid kinnitanud ei ole, mittevastuvaidlemine ei ole omaksvõtt TsMS § 231 lg 2 alusel. Küll aga on kostja 4 võtnud 11.08.2016 kohtuistungil omaks, et ehitusega alustati 2002-2003, vahetati aknad, tehti uus katus, fassaditööd, terrass, uus katusepealne ja -äär, vannitoanurk, paigaldati rõdupiirded, suures toas uuendati põrand, esiku põrandale pandi püssiplaat ja laminaat, köögi põrand võeti lahti ja paigaldati põrandale kips ja reliin, paigaldati kõnniteekivid. Maksu- ja Tolliameti väljavõttega loeb kohus tuvastatuks, et hageja esitas koos kostjaga ühise tuludeklaratsiooni reg nr xxxxxxx 17.02.2004, millele on lisatud teatis laenulepingute nr xx-xxxxxx-xx 11.05.2002 ja nr xx-xxxxxx-xx 28.07.2003 alusel saadud laenude sihtotstarbe kohta, milleks on järgnevalt toodud ehitusmaterjalide soetamine ja ehitustööde tegemine: katuseplekk 28 000 kr, tuuletõkkeplaat 15 000 kr, soojustusvill 23 000 kr, katuse aluskile 3000 kr, küprok 12 000 kr, põrandaplaat 5500 kr, katuseaknad 7000 kr, seinametallkarkass 4000 kr, aknad, rõduuks 31 000 kr, laminaatparkett 6000 kr, aurutõkkekile 2500 kr, korstnaehitus 9000 kr, kinnitusvahendid 4000 kr, laematerjal 4500 kr, põrandaliistud 1500 kr, liuguks 20 000 kr, puitmaterjal 16 000 kr, välisuks 7000 kr, fassaadikate 65 000 kr, vee- ja kanalisatsiooniehitus 51 000 kr, elektrisüsteem 15 000 kr, tuhaplokk 7000 kr, betoon 5000 kr, aknaplekk 3000 kr, II korruse siseviimistlus 21 000 kr, ehitusprahi äravedu 5000 kr, seinapostide asendamine 7000 kr, pliidi- ja soemüüriehitus 17 000 kr. Fotodelt nähtub remondijärgus ja remonditud elamu ning need fotod, võrreldes fotoga elamust ilma parendusteta, kinnitavad et elamu on ümberehitatud. Laenumaksete tagasimakse graafikuga ja AS-i Swedbank kontoväljavõttega on tuvastamist leidnud, et abielu jooksul tasus hageja laenumakseid ainuisikuliselt kokku 45 595,50 eurot. Seega on kohtuistungil tõendamist leidnud kostja omaksvõtuga, fotodega, tuludeklaratsiooni ja selle lisaga laenu sihtotstarbe kohta, laenulepingutega, et pooled on abielu jooksul elamut parendanud, poolte abielu jooksul on tehtud märkimisväärseid ümberehitus- ja parendustöid ning ehitati elamu selle tänapäevasel kujul. Kohus leiab eeltoodu alusel, et kinnistul asuv elamu on ümberehitatud poolte abielu jooksul ning parenduste tegemine on finantseeritud abikaasade ühisvarast ehk võetud laenude arvelt. Kostja leiab, et kostja lahusvaraks oleva kinnistu väärtus ei ole abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud. Hageja ei ole tõendanud, kas ja milliseid parendusi on kinnistule abielu kestel ühisvara arvelt tehtud. Hageja on esitanud kohtule ja eksperdile üksnes paljasõnalised kirjeldused väidetavalt poolte abielu ajal tehtud kinnistule tehtud parendustööde kohta. Hageja ühtegi tõendit tehtud parenduste kohta esitanud ei ole ja seetõttu ei saa läbiviidud ekspertiisiga tõendada
Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit tehtud parenduste kohta. Kohus tuvastas eelpool hageja esitatud tõendite alusel poolte tehtud parendused kinnistul. Kohus leiab, et RE Kinnisvara AS-i ekspertiisihinnanguga 29.01.2016 on tõendamist leidnud, et kinnistul asuva hoone üldpind on 100 m², tsentraalne vesi ja kanalisatsioon, vahetatud ja soojustatud on katus, välisseinad kaetud krohvplaadiga, vahetatud osaliselt soojustus, 2002-2013 renoveeritud, elamus on õhksoojuspump, vannitoa põrandaküte, elektriküte, uus puupliit soojamüüriga, ahi ja kamin, rõdu, terrass, kinnistu on haljastatud ja heakorrastatud. Eksperthinnanguga 29.01.2016 loeb kohus tuvastatuks, et kinnistu väärtus ilma parendusteta on 46 000 eurot ja poolte abielu lõppemise seisuga 80 000 eurot, kuna siseviimistluse seisukord eksperdihinnangul on hea. Abikaasade ühiste panuste tõttu suurenes oluliselt, s.o 100 m²-ni, ka kinnistul asuva elamu elamispind ning kinnistu väärtus on seega abikaasade ühiste panuste ja parenduste tõttu suurenenud 73,913% kinnistu väärtusest (80 000-46 000= 34 000; 5 34 000:46 000x100%). Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et kinnistu väärtus kinkimise hetkel oli 6400 eurot. Hageja leiab, et ekspertiisiaktis märgitud kinnistu väärtus (ilma parendusteta) ei kajasta tegelikku olukorda. Hageja on 11.08.2016 kohtuistungil selgitanud, et xxxx alustasid pooled ühiselt veetrassi rajamist kinnistule. AS-i Rapla Vesi liitumislepinguga loeb kohus tuvastatuks, et kostja liitus AS-iga Rapla Vesi xx.xx.xxxx. Eeltoodust tulenevalt on mõistlik järeldada, et kinnistu väärtus abielu lõppemise seisuga oleks olnud oluliselt madalam, kui seal ei oleks olnud tsentraalset vee- ja kanalisatsiooonitrassi ehk tehtud parendustöid, mida hageja rahastas, kuid mis faktiliselt teostati enne abielu sõlmimist. Seega leiab hageja, et ühisvara väärtuse leidmisel oleks põhjendatud jätkuvalt lähtuda kinnistu kinkelepingus märgitud väärtusest. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et osa hageja poolt väidetud parenduste puhul on vastuvaidlematult tõendatud, et need olid tehtud enne abielu. Enne poolte abielu on toimunud liitumine Rapla Vesi AS-i vee- ja kanalisatsioonisüsteemiga. Liitumislepinguga 16.08.1999 AS-iga Rapla Vesi loeb kohus tuvastatuks, et kinnistu kostjale kinkimise hetkeks 30.07.2001 oli kinnistu liitunud Rapla linna veevõrgu ja kanalisatsiooniga. Seega kohtuistungil ei leidnud tõendamist, et kinnistule vee- ja kanalisatsioonitrassi rajamine toimus poolte abielu kestel. Seega on ekspert kinnistu väärtusele ilma parendusteta hinnangu andmisel õigesti lähtunud asjaolust, et kinnistul on tsentraalne vee- ja kanalisatsioonitrass. Antud tsiviilasjas on hageja esitanud kostja vastu nõude ühisvara jagamiseks, mitte hüvitise väljamõistmiseks seltsingulepingu sätete alusel. Kohus loeb 29.01.2016 eksperthinnangu usaldusväärseks tõendiks, kuna ekspertiisi on teostanud riiklikult tunnustatud ekspert Monica Meldo. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et kinnistu tuleb tunnistada täielikult abikaasade ühisvaraks. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et kinnistu väärtus abielu lõppemise seisuga oli 174% kinnistu väärtusest ilma parendusteta, sest kinnistu väärtus abielu lõppemise seisuga oli 174% kinnistu väärtusest koos parendustega. Abielu jooksul on kinnistu väärtus oluliselt, s.o 73,913% (80 000-46 000=34 000; 34 000:46 000x100%), suurenenud just abikaasade ühiste panuste arvelt. Riigikohus otsuses nr 3-2-1-141-09 on osundanud, et omandi kaotamise tõttu abikaasale makstav õiglane hüvitis tuleb arvestada võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga. Seega on kostja kohustatud tasuma hagejale omandiõiguse kaotamise eest õiglast hüvitist omandi kaotamise aja seisuga. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et antud juhul tuleb hagejale makstava õiglase hüvitise suurus tuvastada esimese astme kohtumenetluse seisuga ja mitte abielu lõppemise seisuga. See tähendab, et kostjal lasub kohustus tasuda hagejale õiglast hüvitist omandiõiguse kaotamise eest aastal
lg 2 alusel saab ühe abikaasa lahusvara tunnistada abikaasade ühisvaraks üksnes osas, mille võrra on lahusvara väärtus abielu ajal abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel suurenenud. Selleks tuleb kohtul selgitada välja, milline on asja väärtus koos abielu ajal lisandunud väärtusega, ning seejärel, milline oleks asja väärtus, kui abielu ajal ei oleks asja väärtust suurendatud. Kohus leiab, et kinnistu väärtus on 64 000 euro (kinnistu turuväärtusest lahutatakse kinnistu väärtus ilma parendusteta, s.o 110 000-46 000 eurot) võrra suurenenud poolte abielu ajal poolte töö ja rahaliste kulutuste tulemusel ning selles osas tuleb kinnistu xxxxxxxx xxx xx tunnistada poolte ühisvaraks. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et 4795,275 eurot on maksimaalne summa, mida saaks hageja kasuks kostjalt välja mõista. Kohus nõustub hagejaga, et õiglane hüvitis tuleb leida selliselt, et kinnistu turuväärtusest lahutatakse kinnistu väärtus ilma parendusteta (110 000-46 000) ning jagatakse poolte vahel võrdselt. Seega on kostjal kohustus tasuda hagejale omandiõiguse kaotamise eest hüvitist 32 000 eurot. Selliselt leitava kinnistu väärtuse alusel arvestatav kompensatsioon on õiglane mõlema poole suhtes. Vastuhagi 8 Kohus leiab, et vastuhagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Pooled on sõlminud laenulepingud nr xx-xxxxxx-xx, nr xx-xxxxxx-xx ning nr xxxxxxxx-xx laenusummaga 5 884 eurot. Poolte abielu on lahutatud xx.xx.xxxx. Abielu lahutamise hetke seisuga oli laenulepingu xx-xxxxxx-xx alusel tagastamata laenusumma 15 701,31 eurot, laenulepingu nr xx-xxxxxx-xx alusel tagastamata laenusumma 7545,78 eurot ja laenulepingu nr xx-xxxxxx-xx alusel tagastamata laenusumma 3662,36 eurot. Poolte ühisvaraliste kohustuste jääk oli abielu lahutamise hetkel kokku 26 909,45 eurot. Pooled sõlmisid 29.11.2013 pangaga laenulepingu nr xxxxxxxx-xx lisa, millega vastuhageja võttis ainuisikuliselt üle laenulepingust tulenevad kohustused summas 15 701,31 eurot. Lepingu p 3.17.2 alusel on vastukostja vabastatud kõikidest lepingust nr xx-xxxxxx-xx tulenevatest kohustustest. Pooled sõlmisid 29.11.2013 pangaga laenulepingu nr xx-xxxxxx-xx lisa, millega vastuhageja võttis ainuisikuliselt üle laenulepingutest nr xx-xxxxxx-xx ja nr xx-xxxxxx-xx tulenevad kohustused kokku summas 11 214,71 eurot. Lepingu p 3.17.3 alusel on lõpetatud poolte ja panga vahel sõlmitud laenuleping nr xx-xxxxxx-xx. Lepingu p 3.7.14 alusel on vastukostja vabastatud kõikidest lepingust nr xx-xxxxxx-xx tulenevatest kohustustest. Vastuhageja palub jagada laenulepingutest nr xx-xxxxxx-xx, nr xx-xxxxxx-xx ja nr xxxxxxxx-xx ja nende lisadest ja/või muudatustest tulenevad kohustused poolte omavahelistes suhetes selliselt, et kohustused jäävad vastuhageja kanda ning vastukostja kohustub hüvitama vastuhagejale kohustustest vabanemise eest poole kohustuste väärtusest varasuhte lõppemise, s.o abielu lahutamise hetke seisuga.
Abikaasa võib esitada ühisvara jagamise taotluse kohtule juba koos abielu lahutamise või kehtetuks tunnistamise hagiga või koos varaühisuse lõpetamise hagiga.
lg 11 kohaselt määratakse ühisvara koosseis kindlaks varasuhte lõppemise seisuga.
sätestab, et ühisvaral lasuvad kohustused täidetakse vara jagamise käigus või jagatakse abikaasade vahel sarnaselt muu varaga. Kohustuste jagamisele kohaldatakse võlaõigusseaduses kohustuste ülemineku kohta sätestatut. Kohustuste jagamisele abikaasadevahelistes suhetes kohaldatakse käesolevas seaduses vara jagamise kohta sätestatut. Vastukostja palub TsMS § 423 lg 2 p 1 järgi jätta hagi läbivaatamata. Arvestades VÕS § 175 ja
Eelnev aga on käsitatav pooltevahelise kokkuleppena ühisvarasse kuuluvate kohustuste jagamise osas. Seega on vastuhagi rahuldamine välistatud, kuna vastuhagist nähtub, et vastuhageja õiguseid ei ole üleüldse rikutud. Kohustuste ülevõtmine oli vastuhageja vaba tahe ning käesoleva tsiviilasja raames oma varasemate kokkulepete ümberhindamine ei ole vastuhageja menetlusõiguste heauskne kasutamine. Alternatiivselt palub vastukostja vastuhagi jätta läbivaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel. Antud juhul on vastuhageja kokku leppinud kohustuse ülevõtmises ning vormistanud oma vabasta tahtest kohustuste ülevõtmise lepingud AS-iga Swedbank. Vastuhagiga on vastuhageja soovinud taganeda vastukostjaga sõlmitud kokkuleppest ning asunud teostama oma õigusi vastuolus VÕS § 175 ja
§-ga 38. Kohus leiab, et vastuhagi ei kuulu TsMS § 423 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi läbivaatamata jätmisele. Kohus nõustub vastuhageja seisukohtadega, mille kohaselt vastuhageja on 9 sõlminud panga kui võlausaldajaga kokkulepped, mille kohaselt on laenulepingutest nr xx-xxxxxx-xx, nr xx-xxxxxx-xx, nr xx-xxxxxx-xx tulenevad kohustused jäänud vastuhageja kanda. Poolte omavahelistes suhetes nimetatud lepingutest tulenevaid kohustusi aga jagatud ei ole. Pangaga sõlmitud kokkulepped ei ole käsitletavad pooltevahelise kokkuleppena ühisvaraliste kohustuste jagamise osas. Ühisvara jagamise kokkulepe sõlmitakse siiski lahutatud abikaasade vahel, mitte aga abikaasade ja kolmandate isikute vahel. Vastuhageja on selgitanud ja kohus nõustub nende selgitustega, et panga sõlmitud kokkulepete eesmärgiks oli reguleerida, kumb abikaasadest jääb panga ees vastutavaks kohustuste ees. Pangaga sõlmitud kokkulepetega ei ole vastuhageja loobunud oma õigustest arvestada vastukostjalt üle võetud kohustuste väärtust poolte ühisvara jagamisel. Ühtegi kokkulepet ühisvaraliste kohustuste jagamiseks omavahelistes suhetes poolte vahel sõlmitud ei ole. Vastukostja leiab, et äritegevuseks võetud laen on kokku summas 11 208,14 eurot, kuna vastupidist ei ole tõendatud. Seega ühisvarasse võiks kuuluda laenulepingust nr xxxxxxxx-xx tulenev kohustus, mille jääk abielu lõppemise seisuga oli kokku 15 701,31 eurot. Kuna kinnistu, mille renoveerimisseks laen võeti, on vastuhageja lahusvara, siis on laenu kasutatud vastuhageja lahusvara huvides. Vastukostja leiab, et on põhjendamatu ning hea usu põhimõttega vastuolus, kohustada hagejat kasvõi osaliselt kostja lahusvara tarbeks võetud laenu, kui kinnistu täies ulatuses jääb kostja omandisse. Laenusumma jagamine kui ühisvara võiks kõne alla tulla üksnes olukorras, kus kohus tunnistab kinnistu täies ulatuses poolte ühisvaraks. Seejärel saaks kohus lahutada kinnistu 2016 turuväärtusest laenulepingust tuleneva jäägi ja jagada saadud tulemuse pooleks. Vastukostja leiab, et laenulepingutega on abikaasade ühisvara koosseisu võetud kohustuse kogusumma 61 296,81 eurot. Kuna abielu lõppedes võttis vastuhageja enda kanda ühisvarasse kuuluva laenukohustuse kokku summas 15 701,31 eurot, siis jäi vastukostja kanda u 25% ühisvarasse kuulunud kohustustest. Kuna kinnistu väärtusest vaid 58,1% kuulub poolte ühisvarasse, siis 41,9% ulatuses on kinnistu kostja lahusvaraks. Järelikult oleks põhjendatud käsitleda ka laenukohustusi eeltoodud proportsiooni alusel. See tähendab, et 41,9% kogu laenust tuleb lugeda kostja lahusvara huvides kasutatud laenuks, mille hüvitamise kohustus hagejal puudub. Vastuhagi rahuldamata jätmist õigustab ka Riigikohtu pikaajaline praktika, mille kohaselt võib ühisvara jagamisel teatud juhtudel abikaasade võrdsuse põhimõttest kõrvale kalduda. Poolte võrdsuse põhimõttest kõrvale kaldumist õigustab hageja poolt kantud laenusumma suurus ja kostja alusetu rikastumine. Vastuhagejale jäi kõik elamusse kuuluv vallasvara, mille jagamist ei ole pooled taotlenud. Samuti ei ole vastukostja taotlenud vastuhagejale kuuluva äriühingu jagamist. Seega kui arvestada kogu ühisvara väärtust, siis on vastuhagejale jäänud vara väärtus oluliselt suurem. Seega on põhjendatud jätta ühisvarasse kuuluv laenukohustus kokku summas 15 701,31 eurot täies ulatuses vastuhageja kanda. Alternatiivselt palub vastukostja rahuldada vastuhagi 4561,23 euro ulatuses. Kinnistu koguväärtusest moodustab ühisvara kõigest 58,1%, s.o laenujäägist on õiglane käsitleda vaid 58,1% abikaasade ühisvarasse kuuluva kohustusena. Laenujäägist 15 701,31 on 58,1% 9122,46 eurot. Swedbank AS-i tõendiga 15.05.2015 loeb kohus tuvastatuks, et laenulepingu nr xxxxxxxx-xx kasutamise sihtotstarbeks on elamu renoveerimine ja sõiduauto liisingulepingu refinantseerimine. Seisuga 12.11.2013 oli laenulepingu tagastamata laenusumma 15 701,31 eurot. Swedbank AS-i tõendiga 15.05.2015 loeb kohus tuvastatuks, et laenulepingu nr xx-xxxxxx-xx kasutamise sihtotstarvet ei ole määratud, laenusaaja taotles laenu äritegevuseks. Seisuga 12.11.2013 oli laenulepingu 10 tagastamata laenusumma 7545,78 eurot. Swedbank AS-i tõendiga 15.05.2015 loeb kohus tuvastatuks, et laenulepingu nr xx-xxxxxx-xx kasutamise sihtotstarvet ei ole määratud, laenusaaja taotles laenu äritegevuse finantseerimiseks. Seisuga 12.11.2013 oli laenulepingu tagastamata laenusumma 3662,36 eurot. Laenulepingute nr xxxxxxxx-xx lisaga ja laenulepingu nr xx-xxxxxx-xx lisaga loeb kohus tuvastatuks, et võlausaldajaga on sõlmitud kokkulepped, mille kohaselt on laenulepingutest nr xxxxxxxx-xx, nr xx-xxxxxx-xx ja nr xx-xxxxxx-xx tulenevad kohustused jäänud panga ees vastutavaks vastuhageja. Kohus nõustub vastuhageja seisukohaga, mille kohaselt ei saa nõustuda vastukostja seisukohaga, et ühisvara koosseisu tuleb arvestada kahe laenulepingu kohustuste kogusumma ning jagada see poolte vahel positiivse varana. Kohustusi saab siiski käsitleda kohustustena ning ühisvara jagamise käigus on võimalik jagada just kohustuste jääke. Kohustuste alusel saadud ning abielu ajal ühiselt ära tarvitatud raha ühisvarana jagada võimalik ei ole. Kohus nõustub vastuhageja seisukohaga, et laenulepingu nr xx-xxxxxx-xx puhul on tegemist poolte ühiselt võetud laenukohustusega. Lepingust nähtuvalt on pooled kaaslaenusaajateks. Nimetatud laenu puhul ei saa seega tõusetuda küsimust sellest, kas tegemist on poolte ühise kohustusega või vastuhageja ainukohustusega. Olukorras, kus pooled on laenu ühiselt võtnud, on tegemist ka ühise kohustusega. Olukorras, kus mõni kohustustest oleks võetud vaid ühe abikaasa poolt, peab kohus asuma eraldi tuvastama, kas on tegemist poolte ühise kohustusega või vastuhageja ainukohustusega. Sellisel juhul peab kohus tuvastama, kas ka teine abikaasa nimetatud kohustuste eest
Olukorras, kus kohustus on mõlema abikaasa poolt võetud, on solidaarkohustus tekkinud juba sõlmitud lepinguga. Poolte omavahelistes suhetes nimetatud lepingutest tulenevaid kohustusi jagatud ei ole ning vastupidist ei ole tõendanud ka vastukostja. Pangaga sõlmitud kokkulepped ei ole käsitletavad pooltevahelise kokkuleppena ühisvaraliste kohustuste jagamise osas. Ühisvara jagamise kokkulepe sõlmitakse siiski lahutatud abikaasade vahel, mitte aga lahutatud abikaasade ja kolmandate isikute vahel. Pangaga sõlmitud kokkulepete eesmärgiks oli reguleerida, kumb abikaasadest jääb panga ees vastutavaks kohustuste eest. Pangaga sõlmitud kokkulepetega ei ole aga M.Mloobunud oma õigustest arvestada vastukostjalt üle võetud kohustuste väärtust poolte ühisvara jagamisel. Vastukostja leiab, et laenud nr xx-xxxxxx-xx ja nr xx-xxxxxx-xx on võetud sihtotstarbega äritegevuseks. Seega on vastuhageja kasutanud rahalisi vahendeid oma äriühingu huvides ning äriühing jääb vastuhageja ainuomandisse. Kohus nõustub vastuhageja seisukohaga, et OÜ Antmar Elekter on asutatud poolte abielu ajal 24.08.2006 ning seega on ka nimetatud äriühingu osa näol tegemist poolte ühisvaraga. Kohus nõustub vastuhageja seisukohaga, et isegi, kui mingit osa laenudest oleks kasutatud OÜ Antmar Elekter huvides, on ka see käsitletav poolte ühisvara huvides tegutsemisena ning ei saa nõustuda vastukostja käsitlusega, et kuivõrd vastukostja ei ole nõudnud OÜ Antmar Elekter osa jagamist, siis ei saa vastuhageja nõuda laenukohustuse jagamist. Nimetatud varal ja kohustustel puudub omavahel igasugune seos. Vastuhageja väitel osa laenudest kasutati OÜ Antmar Elekter huvides, kuid ettevõttest teenitud rahaliste vahenditega finantseeriti majaehitust samas ulatuses. Kohus nõustub vastuhageja seisukohaga, et vastukostja viited selle kohta, kes ja millises ulatuses on kohustusi abielu jooksul täitnud vastukostja, ei ole asjakohased. Võttes arvesse, et abikaasade osad ühisvaras on võrdsed, siis on kostjal kohustus hüvitada hagejale pool nimetatud summast, s.o 23 650 eurot. 11 Hageja hagiga leidis tuvastamist, et 64 000 euro ulatuses kinnistu väärtusest suurenes kinnistu väärtus poolte panuste arvel abielu jooksul. Hageja ise hagis palus, et õiglane hüvitis tuleb leida selliselt, et kinnistu turuväärtusest lahutatakse kinnistu väärtus ilma parendusteta (110 000-46 000) ning jagatakse poolte vahel võrdselt. Kohus tuvastaski, et kinnistu väärtus osas, mis suurenes poolte panuste tõttu abielu jooksul, tunnistatakse poolte ühisvaraks ning vastukostjale määratakse vastav rahaline hüvitus. Seega ei ole põhjendatud jagada laenujääki vastavalt abielu jooksul kinnistu väärtuse suurenemise protsendile, vaid laenukohustus tuleb jagada võrdselt poolte vahel nagu leiti hagejale õiglane hüvitis, et kinnistu turuväärtusest lahutati kinnistu väärtus ilma parendusteta ning jagati poolte vahel võrdselt. Kohus leiab, et seetõttu ei ole ka põhjendatud ühisvara jagamisel vastuhagi menetlemisel kalduda kõrvale abikaasade võrdsuse põhimõttest, kuna kohtuistungil ei ole tõendamist leidnud abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise eeldused PerekS § 19 lg 2 järgi: vastuhageja ei ole mõjuva põhjuseta tervikuna ühisvara omandamisse panustanud. Kohus nõustub vastuhageja seisukohaga, et abielu kestel oli pooltel ühisvara režiim ning kõiki kohustusi täideti seega poolte ühisvara arvelt. Õiguslikult puudub igasugune tähtsus, kelle kontolt ülekandeid tehti. Samuti ei oma asjas tähtsust, et osa ühisvarast on pooled jaganud kokkuleppel. K.M poolt soovitud lahendus tekitaks olukorra, kus jagamisele läheks ainult positiivne vara ning kohustused, mis samuti ühisvara hulka kuuluvad, jääksid ilma igasugusekompensatsioonita üksnes vastuhageja kanda. Seesugune lahendus ei ole õiguslikult põhjendatud ega ka õiglane. Seega ei kuulu ühisvarasse kuuluv laenukohustus summas 15 701,31 eurot täies ulatuses vastuhageja kanda jätmisele ega vastukostjalt vastuhageja kasuks ainult 4561,23 eurot väljamõistmisele. Eeltoodu alusel kohus leiab, et tuleb määrata, et AS-iga Swedbank sõlmitud laenulepingutest nr-d xx-xxxxxx-xx, nr xx-xxxxxx-xx ja nr xx-xxxxxx-xx ning nende lisadest ja/või muudatustest tulenevad kohustused jäävad poolte omavahelistes suhetes vastuhageja kanda ning vastukostjalt tuleb välja mõista vastuhageja kasuks hüvitis laenulepingutest nr-d xx-xxxxxx-xx, xx-xxxxxx-xx ja xx-xxxxxx-xx tulenevatest kohustustest vabanemise eest summas 13 454,725 eurot. Nii hagi kui ka vastuhagi lahendamisel on kohus arvestanud poolte panustega ühisvarasse ning leiab, et ei ole rikkunud hea usu põhimõtteid. Nõuete tasaarvestus VÕS § 197 lg 1 sätestab, et kui kaks isikut on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Hageja palub vastuhagi nõude ja hageja õiglase hüvitamise nõude tasaarvestada kattuvas osas. Hagejale tasutavast õiglase hüvitise summast 32 000 eurot tuleb lahutada 7850,66 eurot. Seega tuleb pärast tasaarvestamist kostjalt hageja kasuks välja mõista õiglane hüvitis kokku summas 24 149,34 eurot. VÕS § 200 lg 4 sätestab, et tasaarvestav pool ei saa tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Kohus leiab, et kuna kostja on esitanud hageja nõude peale vastuväite, paludes jätta hagi rahuldamata, siis hageja tasaarvestusavaldus hageja nõutud viisil rahuldamisele ei kuulu. 12 Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine TsMS § 164 lg 1 sätestab, et hagilises abieluasjas ja põlvnemisasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise ning sama paragrahvi lg 2 sätestab, et kohus võib jagada kulud erinevalt käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust, kui tegemist on abielu varavahekorral põhineva vaidlusega või kui kulude selline jaotus ei oleks õiglane, muu hulgas kui see kahjustaks ülemääraselt ühe abikaasa olulisi vajadusi. Kohus rahuldas hagi õiglase hüvitise väljamõistmiseks ning vastuhagi, seega on õiglane jätta hageja menetluskulud kostja kanda ning vastuhageja menetluskulud vastukostja kanda. TsMS § 174 lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Hageja palub välja mõista kostjalt menetluskulud summas 8133,10 eurot: riigilõiv 300 eurot, ekspertiisitasu 864 eurot, eksperthinnangu ees tasutud 240 eurot, lepingulise esinduse kulud summas 6729,10 eurot. Lepingulise esinduse kulude aluseks on lepingulise esindaja töökirjed tunnitasuga 120 eurot, millele lisandub käibemaks. Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot, millele lisandub käibemaks, on mõistlik ja vastab õigusteenust osutanud advokaadi kutsealastele oskustele. Riigikohtu 11.02.2015 otsuses nr 3-2-1-115-14 on kohus leidnud, et professionaalse ja asjakohase õigusteenuse osutamise korral tuleb mõistlikuks pidada tunnihinda 153 eurot, millele lisandub käibemaks. Seega on õigusteenuse tunnihind 120 eurot, millele lisandub käibemaks, mõistlik ning ka kooskõlas Riigikohtu praktikaga. Kohus nõustub hagejaga, et hageja menetluskulud on põhjendatud ja vajalikud. Hageja esindaja poolt menetluses esitatud hagiavaldus, ekspertiisi läbiviimisega seotud menetlusdokumendid ja täiendavad seisukohad on põhjalikult argumenteeritud. Kuna hageja ei ole käibemaksukohuslane, siis taotleb ta menetluskulude hüvitamist TsMS § 174 lg-st 10 koos käibemaksuga. Seega kuulub kostjalt väljamõistmisele menetluskulud summas 8133,10 eurot (koos käibemaksuga). Kostja on seisukohal, et hageja menetluskulud kõik mõistlikud ja põhjendatud ei ole. Kohtukulude osas on põhjendamatuteks kuludeks kulud ekspertiisidele. Kostja on seisukohal, et RE Kinnisvara 29.01.2016 eksperthinnanguga ei ole võimalik tõendada kinnistule parenduste tegemise fakti ja ulatust, milleks hageja on ekspertiisi taotlenud. Parendused, mida ekspert on ekspertiisi tegemisel aluseks võtnud, peaksid olema ka faktiliselt tõendatud. Käesoleval juhul seesuguseid tõendeid esitatud ei ole. Kostja on vaielnud vastu ka hageja poolt tellitud Pindi Kinnisvara AS-i eksperthinnangule, kuna see ei anna objektiivset tõendusteavet. Lähteülesanne on esitatud eksperdile ebaõigesti. Küsitavusi tekitavad ka eksperdi valitud võrdlusobjektid. Kohus ei nõustu kostja vastuväidetega hageja kohtukulude peale. Kohus arvestas asja lahendamisel mõlema siinnimetatud eksperthinnanguga ja on andnud neile eespool hinnangud ning kohus leidis ka, et parendused, mida ekspert ekspertiisi tegemisel aluseks võttis, on faktiliselt 13 tõendamist leidnud. Samuti leiab kostja, et hageja toodud õigusteenuse maht on ülepaisutatud. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga. Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja koostatud menetlusdokumendid ja seisukohad on põhjalikud, asjakohased, sisukad. Menetluskulude nimekirjale on lisatud arved koos spetsifikatsiooniga. Hageja lepingulise esindaja töökirjed esitatud mahus ei ole ülepaisutatud, arvestades, et käesolev menetlus on kestnud pikka aega, alates 09.02.2015 käesoleva ajani, s.o 1 aasta 11 kuud. Kõikides arvetes ja spetsifikatsioonides toodud töökirjed on olnud vajalikud ja põhjendatud ning ajakulu vastab tehtud õigustoimingute mahule ja keerukusele. Kohus ei tuvastanud ühtegi üleliigset töökirjet. Hageja menetluskulud on põhjendatud ja need tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ning lisaks tuleb välja mõista viivis menetluskuludelt. Kostja palub välja mõista hagejalt menetluskulud summas 6450 eurot: lepingulise esinduse kulud summas 6150 eurot, riigilõiv 300 eurot. Lepingulise esinduse kulude aluseks on lepingulise esindaja töökirjed 34,10 t ulatuses, tunnitasuga 150 eurot, millele lisandub käibemaks. M.M kinnitab, et ta ei ole käibemaksukohuslane ega saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. M.M kinnitab, et kõik kohtule menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks esitatud kulud on tekkinud seoses kohtumenetlusega tsiviilasjas nr 2-15-2063. Kohus leiab, et kostja lepingulise esindaja tunnitasu 150 eurot, millele lisandub käibemaks, on TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ning ka kooskõlas Riigikohtu praktikaga. Kohus on seisukohal, et menetlus on olnud väga mahukas ja keeruline. Ka kostja esitatud menetlusdokumendid on olnud väga põhjalikud. Hageja leiab, et põhjendatud ei ole kahe esindaja üksteist dubleerivad kulud. Kohus ei nõustu hagejaga, et 09.03.2015 ja 09.12.2015 on toimunud kohtumised erinevate esindajatega, kuna see on ainult paljasõnaline väide. Alternatiivselt leiab hageja, et hageja ei pea kandma mitme järjestikuse nõupidamise raames 3 tunni ja 15 minuti ulatuses kulusid. Hageja leiab, et antud menetluses 17.03.2016 ja 11.08.2016 istungiks ettevalmistumise põhjendatud ajakuluks tuleb pidada 1 tund, kuna kostja esindaja oli varasemalt korduvalt kohtunud kostjaga. Hageja palub vähendada töökirjete mahtu 18.04.2016 ja 20.05.2016 ning 15.06.2016 ja 28.06.2016. Kokkuvõtvalt palub hageja vähendada kostja põhjendatud ja vajalikke menetluskulusid vähemalt 5 tunni ja 25 minuti võrra. Kostja on TsMS § 176 lg 5 kohaselt kinnitanud, et kõik kohtule menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks esitatud kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Kohus ei nõustu hagejaga, et kostja lepingulise esindaja töökirjed on ülepaisutatud, kuna hageja lepingulise esindaja töökirjete ajaline maht ületab oluliselt õigusteenuse mahtu, mis on osutatud kostjale. Seega ei tule vähendada kostja põhjendatud ja vajalikke menetluskulusid vähemalt 5 tunni ja 25 minuti võrra. Samuti ei tuvastanud kohus, et kostja lepingulise esindaja töökirjed oleksid sisaldanud sõidule kulutatud ajakulu. Kohus nõustub hagejaga, et kostja menetluskulude nimekirjas sisalduv 09.09.2015 kande „vastuväide kohtutegevusele“ osas tuleb kostja menetluskulud jätta välja mõistmata, kuna kohus jättis kostja vastuväite rahuldamata. Hagejalt ei kuulu väljamõistmisele 135 eurot (koos käibemaksuga) töökirje eest 09.09.2015. Hageja esindaja leiab, et kostjale osutatud õigusabi ühikuhind 150 eurot tunnis, millele lisandub käibemaks, on põhjendamatult kõrge. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga. Riigikohtu 11.02.2015 otsuses nr 3-2-1-115-14 on kohus leidnud, et professionaalse ja asjakohase õigusteenuse osutamise korral tuleb mõistlikuks pidada keskmisest kõrgemat tunnihinda 153 eurot, millele lisandub käibemaks. Seega on õigusteenuse tunnihind 150 eurot, millele lisandub käibemaks, mõistlik, arvestades 14 käesoleva menetluse kestvust, keerukust ja mahtu, ning on ka kooskõlas Riigikohtu praktikaga. Hageja leiab, selleks et hagejalt kostja kasuks menetluskulusid välja mõista, peab kostjal olema tekkinud reaalne kohustus tasuda õigusabikulude eest. Hagejal on kahtlus, et kostjal oli oluliselt väiksemas ulatuses kohustus õigusabikulude eest tasuda või neid kulusid on kostja eest tasunud kolmas isik. Hageja on nõus esitama tõendina tsiviilasja nr 2-16-1947 raames kostja esitatud pangakonto väljavõtted, millest nähtuvalt on kostja tasunud advokaadibüroole kahe arve alusel kokku 2890 eurot. Kohus ei jaga hageja seisukohta, et tsiviilasja nr 2-16-1947 raames esitatud pangakonto väljavõtted annavad alust põhjendatud kahtlustuseks, et kostjal oli oluliselt väiksemas ulatuses kohustus õigusabikulude eest tasuda või on tasunud neid kolmas isik. Kohus ei pea vajalikuks kohustada kostjat tema menetluskulude kindlaksmääramiseks esitada täiendavalt õigusabi osutamise eest esitatud arved või tasumist tõendavad dokumendid. Kohus leiab, et hageja väide selle kohta, et kostjal ei ole tekkinud menetluskulude kandmise kohustust, on otsitud. Kohus on seisukohal, et menetlus on olnud mahukas ja keeruline. Käesolevas menetluses on esitatud hagi ja vastuhagi, tehtud mitmeid ekspertiise. Ka kostja esitatud menetlusdokumendid on olnud väga põhjalikud. Tuleb märkida, et hageja lepingulise esindaja töökirjete ajaline maht ületab kostja lepingulise esindaja töökirjete ajalise mahu. Seetõttu ei ole põhjendatud kahtlustada, et kostjal oli oluliselt väiksemas ulatuses kohustus õigusabikulude eest tasuda. Samuti on otsitud hageja väide, et neid kulusid on kostja eest tasunud kolmas isik. Seega tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista õigusabikulud summas 6015 eurot ja riigilõiv 300 eurot. Kohtunik: (allkirjastatud digitaalselt) 15
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.