KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Ruth Plaks Otsuse tegemise aeg ja koht 25.11.2016, Tallinn Haldusasja numb

) § 67 lg 2 ls 1 on erinormiks AtSS § 8 lg 2 suhtes. Sunniraha suurus ei ole ebaproportsionaalne. Kaebaja ei teavitanud MTA-d enne sunniraha rakendamist kohustuse täitmist takistavatest asjaoludest, kuigi ta oli kaks korda saanud tähtaja pikenduse. Kohaldatud sunniraha, mis on 70% maksimummäärast, ei olnud isegi piisav selleks, et motiveerida kaebajat oma kohustust täielikult täita, s.o esitada kõiki nõutavaid dokumente. 5. Tallinna Halduskohus jättis 15.04.2016 otsusega kaebuse rahuldamata. Kaebaja sai 16.06.2015 korralduse kätte samal päeval ja mõistis, et nõutud dokumendid tuleb esitada kohe. Kaebaja lubas kaks korda esitada dokumendid hiljem (19.06.2015 ja 22.06.2015), 2

§ 67lg-st 2 tulenevalt kohustus tasuda sunniraha.

Sunniraha suuruse üle otsustamisel on MTA esimest korda kaalutlusõigust teostanud juba hoiatuses, määrates selle 70% esmakordse sunniraha maksimummäärast. Sunniraha suurus peab motiveerima korraldust täitma. Kaebajale isegi pikendati kaks korda tähtaega. Kuid ka nendeks kuupäevadeks kohustust ei täidetud ega teatatud täitmist takistavatest põhjustest. Tähtsust ei oma asjaolud, et kaebaja juhatuse liige viibis 23.06.2015–25.06.2015 välismaal ja 25.06.2015 kaebaja raamatupidamist korraldav ettevõte ei töötanud, sest korralduse täitmise tähtpäev oli enne nimetatud sündmusi. Vastustaja ei saanud kaevatava korralduse tegemisel ette näha, millal üldse kavatsetakse nõutud dokumendid esitada. Kaebaja ei ole ka kohtumenetluses toonud esile ühtegi asjaolu, mis takistas tal oma kohustuste täitmist. Kuna kaebaja juhatuse liige oli allkirjastanud

1. majandusaasta aruande, olid raamatupidamisdokumendid kaebajal järelikult olemas ja kontrollitud. Kaebaja asus ilmselgelt tegutsema alles siis, kui sunniraha hakati sisse nõudma ja teda ähvardas teistkordne sunniraha. Sunniraha suurust ei muuda ebaproportsionaalseks ka asjaolu, et kaebaja ei teeni äritulu. Majandusaasta aruande kohaselt on kaebajal hea varaline seis. Ka usuline tegevus ei saa õigustada maksualaste kohustuste täitmata jätmist või sunniraha sisse nõudmata jätmist. Sunniraha pole karistus. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
2. MTÜ Eesti Islami Kogudus palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Kaebajal polnud võimalik esitada
3. majandusaasta kõiki dokumente mõne päeva jooksul. Koguduse raamatupidamisega tegeleb raamatupidamisfirma, kellel on oma töökoormus ja nii kiiresti ei õnnestunud tal nõutud dokumente ette valmistada. Seda kinnitab OÜ Meniveks Raamatupidamine 31.07.2015 kiri, millele kohus hinnangut ei andnud. Kohtu seisukoht, et dokumendid pidid olema koos seetõttu, et kaebaja oli esitanud
4. majandusaasta aruande, on oletuslik. On arusaadav, et kui MTA soovis teha tervet aastat hõlmavat kontrolli, ei ole see kontroll kiireloomuline. AtSS § 8 lg 2 kohaselt pidanuks MTA korralduse täitmise tähtaja edasilükkamise korral tegema uue hoiatuse sunnivahendi kohaldamise kohta. MTÜ-de suhtes tuleb rakendada madalama määraga sunniraha, sest nad ei teeni mingit tulu.
5. Maksu- ja Tolliamet vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. MTA jääb halduskohtus esitatud vastuväidete juurde. Kaebaja esitatud tõendi kohaselt ei töötanud raamatupidamisettevõte 25.06.2015, kuid kaebaja pidi nõutud dokumendid esitama 19.06.2015 või 22.06.
6. Järelikult on kaebaja väited raamatupidamisega tegeleva ettevõtte töökoormuse kohta paljasõnalised ja tõendamata. Seda enam, et kaebaja raamatupidamise korrasoleku eest vastutab kaebaja ise. Tallinna Ringkonnakohus leidis 15.10.2014 otsuses nr 313-37 (p 15), et AtSS § 8 lg 2 ei ole kohaldatav maksumenetluses. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks ja halduskohtule esitatud kaebuse rahuldamiseks. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 3

§ 75

lg 1 alusel, mis sätestab: „Maksuhaldur teatab revisjonist ja määrab revisjoni ulatuse (§ 73 lõige 2) korraldusega, mis toimetatakse maksukohustuslasele kätte hiljemalt seitse päeva enne revisjoni algust. Kui etteteatamine ohustab revisjoni eesmärki, siis revisjonikorraldust enne revisjoni algust kätte ei toimetata.“

§ 75

lg 2 kohaselt loetakse revisjoni eesmärk ohustatuks, kui maksuhalduril on põhjendatud alus kahtlustada, et revisjonist etteteatamise korral maksukohustuslane takistab juurdepääsu enda majandus- või kutsetegevusega seotud dokumentidele või esemetele, hävitab, võltsib või kahjustab muul viisil dokumente või esemeid. Kaebaja ei esitanud MTA 16.06.2015 korralduse peale vaiet ega kaebust ega taotlenud korralduse täitmise peatamist. Järelikult oli MTA õigustatud eesmärgiks saada kohene juurdepääs kaebaja raamatupidamisdokumentidele. Kaebaja väide, et revident justkui mõistis suure hulga dokumentide kohese esitamise võimatust ja kaebaja eeldas, et talle määratakse täiendav mõistlik tähtaeg, on paljasõnaline. Kaebaja esindajad andsid kaks korda, 16.06.2015 ja 19.06.2015 lubaduse esitada nõutud dokumendid lähipäevil, ega taotlenud pikema, „mõistliku“ tähtaja määramist ühes dokumentide esitamist takistavate objektiivsete asjaolude esiletoomisega. Kaebaja esitas pärast 25.06.2015 korralduse saamist osad dokumendid 26.06.2015, kuid maksuhaldur tõdes 26.06.2015 kirjas ja veel 01.07.2015 kirjas (tlk 55, 57), et kaebaja polnud nendeks kuupäevadeks esitanud ühtegi raamatupidamise algdokumenti, kontoväljavõtet ega dokumenti, mille alusel toimusid

1. aasta majandustehingud. Kaebajal on seadusest tulenev kohustus alluda revisjonimenetlusele ja olla valmis esitama koheselt maksuhalduri nõutavad dokumendid. Sellisest kohustusest peab olema teadlik ka maksukohustuslasele raamatupidamisteenust osutav professionaalne ettevõtja. Praegusel juhul ei olnud kaebajale esitatud sunniraha rakendamisel etteheidet mitte iga viimase kui ühe haldusaktis nõutud dokumendi esitamata jätmise kohta, vaid korralduse täieliku täitmata jätmise kohta vaatamata kaebaja korduvatele vastupidistele lubadustele. Halduskohus tuvastas, et maksuhalduril puudus kaevatava haldusakti tegemise ajal teadmine, millal üldse dokumente esitama hakatakse ning apellant ei ole esitanud vastupidiseid tõendeid. Seega oli revisjoni eesmärk ohustatud ning sunniraha rakendamine õigustatud.
2. Ebaõige on apellandi etteheide, et halduskohus jättis tähelepanuta kaebaja esitatud tõendi – OÜ Meniveks Raamatupidamine 31.07.2015 kirja, mille kohaselt 25.06.2015 ei toimunud selles ettevõttes töötegevust. Nii halduskohus kui vastustaja on vastuses kaebusele õigesti märkinud, et 25.06.2015 oli dokumentide esitamise tähtpäev juba möödunud, mistõttu ei ole see tõend asjassepuutuv.
3. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et maksukohustuslane ei vabane talle seadusest tulenevate kohustuste täitmisest pelgalt seetõttu, et talle lepingu alusel raamatupidamisteenust osutav isik väidetavalt polnud suuteline dokumente üle andma. Kaebaja ja tema lepingupartneri vaheline õigussuhe ja sellest tulenevad võimalikud probleemid ei oma tähtsust kaebaja õigussuhtes maksuhalduriga. Kui kaebaja lepingupartner on oma lepinguliste kohustuste täitmata jätmisega tekitanud kaebajale kahju, on kaebajal võimalik esitada kahjunõue oma lepingupartneri vastu.
4. Ebaõige on kaebaja väide, et MTA pidanuks 16.06.2015 korralduse täitmise tähtaja pikendamise aktsepteerimise korral tegema uuesti sunniraha rakendamise hoiatuse.

§ 135

lg 1 ls 1 kohaselt kohaldatakse

§-des 258, 67, 71 ja 91 ning maksuseaduses ette nähtud sunniraha ja asendustäitmise suhtes AtSS-s sätestatut, arvestades

-s ja maksuseaduses sätestatud erisusi.

§ 135lg 2 ls-d 2–4 sätestavad: „Maksuhaldur võib sunnivahendi rakendamise edasi lükata ja teha uue hoiatuse, milles määrab haldusakti täitmiseks uue 4

§ 136

lg-s 3: 1) isiku nimi ja aadress; 2) viide haldusaktile, millega pandud kohustuse täitmatajätmise korral sunnivahendit rakendatakse; 3) kohustuse vabatahtliku täitmise tähtpäev; 4) kohustuse tähtpäevaks täitmata jätmise korral rakendatava sunnivahendi liik, sunniraha puhul selle suurus; 5) maksuhalduri nimetus; 6) allkirja andmiseks pädeva ametiisiku ees- ja perekonnanimi ning allkiri; 7) hoiatuse tegemise kuupäev.

§ 135

lg-s 2 teises lauses sätestatut tuleb mõista selliselt, et haldusakti täitmise tähtaja edasilükkamise korral, kui muud hoiatuse tingimused jäävad samaks, tuleb isikule teatavaks teha uus tähtaeg. Muudes tingimustes samasisulise hoiatuse uues dokumendis reprodutseerimisel poleks sisulist mõtet ja see läheks vastuollu

§ 10

lg-s 3 sätestatud maksuhalduri ülesandega viia menetlus läbi võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi, järgides sealjuures haldusmenetluse üldpõhimõtteid ja tagades menetlusosaliste õiguste kaitse. Kui maksuhaldur määrab haldusakti täitmiseks uue tähtaja, on keskmisele mõistlikule inimesele üheselt arusaadav, et muu haldusaktis kirja pandu jääb samaks.

§ 135

lg 2 lausete 2 ja 4 eesmärk on tagada, et isik oleks uuest tähtajast informeeritud sama hästi kui esialgu määratud tähtajast. Praegusel juhul pole vaidlust, et tähtaja muutmised tehti kaebaja juhatuse liikmetele isiklikult kohapeal teatavaks. Tulenevalt

§ 10lg-st 3 ei olnud tähtaja muutmise kohta uute otsuste vormistamine otstarbekas.

1. Halduskohus on sunniraha suuruse proportsionaalsust asjakohaselt ja õigesti analüüsinud. AtSS § 3 lg 3 sätestab, et kohustuse täitmise tagamiseks kasutatakse leebeimat sunnivahendit ja -määra, mis eelduste kohaselt on tõhusaimad; haldusorgan peab valima sunnivahendi, mis isikut võimalikult vähe kahjustades sunnib teda täitma talle ettekirjutusega pandud kohustust. Olukorras, kus pärast 450 euro suuruse sunniraha rakendamist polnud ka hoiatus rakendada järgmisel korral 1000 euro suurust sunniraha piisav mõjutusvahend kallutamaks kehtivat haldusakti täielikult täitma, ei ole alust rääkida 450 euro suuruse sunniraha ülemäärasusest.
2. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja poolt apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv jääb tema enda kanda. Vastustaja pole menetluskulude hüvitamist taotlenud. (allkirjastatud digitaalselt) Oliver Kask (allkirjastatud digitaalselt) Villem Lapimaa (allkirjastatud digitaalselt) Ruth Plaks 5