← Eesti

3-16-90/35

Obsah (7)§ 184§ 182§ 49§ 121§ 151§ 104§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Sirje Kaljumäe Otsuse tegemise aeg ja koht 22. juuni 2016, Tallinn Haldusasja number 3-16-90 A.R. kaebus Tallinna Vanglalt mittevar

§ 184lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

3-16-90 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. A.R. esitas 02.11.2015 Tallinna Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise nõude seoses mittevastavates kinnipidamistingimustes viibimisega perioodidel 02.09.2013–17.02.2014 ja 17.02.2014–08.07.2015, millega taotles iga Tallinna Vanglas viibitud päeva eest 15 eurot (tl 72 ja 73). Taotleja ei toonud välja muid tegureid, mis tema kinnipidamistingimusi negatiivselt mõjutanud oleks. Väidetav kahju on tekkinud ajavahemikus 02.09.2013–08.07.2015 alandava kohtlemise tõttu Tallinna Vanglas viibides, kuna kaebajale oli tagatud ebapiisavalt isiklikku ruumi (ei tagatud 4 m2 inimese kohta). Põrandapinna hulka ei ole põhjendatud arvata tualeti ja mööbli alla jäävat pinda. 1.
  2. Tallinna Vangla leidis 11.12.2015 vastuses nr 5-37/15/294-2 kahju hüvitamise taotlusele (tl 18–20), et ajavahemikus 18.02.2014–07.07.2015 ei ole A.R. viibinud Tallinna Vanglas ja seetõttu saab vangla lahendada esitatud taotlust üksnes ajavahemiku 02.09.2013–17.02.2015 ja 08.07.2015 osas. Selles osas jättis Tallinna Vangla taotluse rahuldamata. 1.
  3. Tallinna Vangla leidis, et kaebaja on kogu kõnealuse aja viibinud kambrites, kus talle on olnud tagatud isiklikku ruumi vähemalt 3 m2 või rohkem, mistõttu puudub vangla tegevuses õigusvastasus. Vangla selgitas, et kambri pindalast pole põhjendatud maha arvata tualeti ja mööbli alust pinda. Samuti selgitati vastuses, et kambritingimused pole sellised, et ületada väärikust alandava kohtlemise künnist – kambrites oli tagatud loomuliku ja kunstliku valgustuse koosmõjus piisav valgustus ning loomulik ja sundventilatsioon, nõutava temperatuuri tagas keskküttesüsteem, kambrite koosseisus on WC ning kraanikauss, võimaldati duši kasutamist, voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus, igal vanglas viibival isikul oli oma voodikoht, tekk, padi, madrats ja voodipesu, öörahu ajal (22.00-06.00) tagati võimalus välja puhata. Vanglas viibijale oli tagatud igapäevane jalutuskäik värskes õhus ning mõningane meelelahutus (raamatute laenutamine, raadio, televiisor), kohtumine kaplaniga, sotsiaaltöötajga, psühholoogiga, võimalus sooritada sisseoste ja vahistatuna saada pakke. Suhtlemispiirangute puudumisel sai suhelda ka lähedastega.
  4. Tallinna Halduskohtule saabus 13.01.2016 A.R. kaebus, milles ta palub mõista Tallinna Vanglalt välja ajavahemiku 02.09.2013 – 08.07.2015 eest mittevaralise kahju hüvitis samas ulatuses nagu ta taotles vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses (st 15 eurot iga päeva eest). Kaebaja väitel viibis ta sel ajal Tallinna Vanglas õigusvastastes kinnipidamistingimustes. Kaebusele lisatud taotluses (tl 17 ) märkis kaebaja, et soovib kahju hüvitamist summas 6192 eurot (märkides samas ka, et tema näidatud pangakontole tuleks kanda 5121,92 eurot). Kaebaja täpsustas 22.01.2016 taotluses (tl 27 ja 41, tõlge tl 40), et soovib kahju hüvitamist ajavahemiku 02.09.2013–08.07.2015 eest 11 448 euro ulatuses. Kaebaja esitas 23.
  5. 2016 (tl 85–87; tõlge tl 91) ning 04.04.2016 (tl 93–95 ja tõlge tl 97) täiendavad selgitused vastuseks vastustaja vastusele. Kaebaja teatas vastuseks 25.05.2016 kohtumäärusele 30.05.2016 täpsustuse ajavahemike ja summade osas (tl 107–108, tõlge tl 112).
  6. Tallinna Vangla on esitanud kaebusele vastuse koos täiendavate tõenditega 15.03.2016 ja 26.04.
  7. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  8. Kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist, mis on tekitatud väärikust alandavate kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas viibimisel ajavahemikus 02.09.2013 – 08.07.
  9. Kaebaja leiab, et Tallinna Vangla on jätnud tema kahju hüvitamise taotluse põhjendamatult rahuldamata. Kaebaja väidab kaebuses ja täiendavates seisukohtades järjekindlalt, et kahju on 2

(8)3-16-90 tekitatud ebapiisava põrandapinna tõttu. Kaebaja ei pea põhjendatuks arvata isikliku ruumi sisse ka tualeti ja mööbli alust pinda. Kaebuses kohtule (tl 12) märgib kaebaja, et tema olukorda halvendasid ka muud ebamugavused kambris: sooja vee puudumine, ebapiisav valgustus ja ventilatsioon, müra (valjusti mängiv raadio, televiisor ja teiste inimeste põhjustatud lärm) ning ebapiisav võimalus tegelda kehakultuuriga.
  1. Vastustaja palub jätta kaebus läbi vaatamata ajavahemiku 18.02.2014–07.07.2015 osas ning osas, milles nõude aluseks on kahju tekitamine muude asjaoludega peale põrandapinna ebapiisavuse. Ülejäänud osas palub vastustaja jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja esitab järgmised seisukohad. 5.
  2. Kaebaja ei viibinud perioodil 18.02.2014-07.07.2015 Tallinna Vanglas ning seega sel perioodil tekkinud võimalik kahju ei saa olla tekitatud Tallinna Vangla poolt ning kaebus tuleb selle perioodi osas jätta läbi vaatamata. 5.
  3. Tallinna Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses nõudis A.R. mittevaralise kahju hüvitamist, kuna ta pidi viibima kambrites, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli alla 4 m
  4. Muid asjaolusid, mis väidetavalt oleks kaebajale mittevaralist kahju tekitanud, kaebaja ei nimetanud. Kaebaja on kohtule esitatud kaebuses oma nõuet laiendanud ning sisustanud seda asjaoludega, mis ei olnud vanglale kahju hüvitamise taotluse esitamise aluseks (jalutusala väiksus, sooja vee puudumine, valgustuse ja ventilatsiooni ebapiisavus, raadiosaadete häälekas edastamine, omaette olemise võimaluse puudumine). Selles osas on kohtueelne menetlus läbimata. 5.
  5. Perioodi 02.09.2013-17.02.2014 ja 08.07.2015 osas on kohtueelne menetlus läbitud vaid seoses väidetavalt ebapiisava põrandapinnaga, seega on käesolevas asjas vaja lahendada vaid küsimus, kas kaebajale kambris tagatud põrandapinna suurus on saanud tekitada kaebaja inimväärikusele rahas hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju. Sellest ajast suurema osa oli kaebajale tagatud põrandapind suurusega vähemalt 4,1 m2 ning ühelgi päeval pole see olnud väiksem kui vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 6 lg-s 6 kinnipeetavale ette nähtud 3 m
  6. Seega pole vastustaja rikkunud kaebaja õigust õigusaktides kehtestatud suuruses kambripinnale. Käesolevas asjas pole kaebaja esile toonud ühtegi niisugust asjaolu, mis võimaldaks kohtupraktika (Riigikohtu otsus asjas nr 3-4-1-9-14) seisukohad tähelepanuta jätta ja järeldada väärikust alandavat või piinavat kohtlemist ja sellest tulenevaid kannatusi. 5.
  7. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m2 või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m
  8. 5.
  9. Tallinna Vangla tingimused ei olnud sellised, et oleksid kaebajale kannatusi põhjustanud. Ka kaebajal endal ei olnud väidetavalt kannatusi põhjustanud tingimustes viibimise ajal mingeid pretensioone Tallinna Vangla kinnipidamistingimuste osas, kuna ta ei esitanud mingeid pöördumisi, et vangistustingimused tema inimväärikust alandavad või muul moel tema õigusi rikuvad. Vangla tegevuses puudus õigusvastasus ning kaebajale ei ole vangla tegevuse tulemusel kahju tekkinud, mistõttu puudub alus ka mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks. KOHTU PÕHJENDUSED
  10. Kaebaja taotleb talle Tallinna Vanglas viibitud ajal väidetavalt väärikust alandavate kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Kaebaja väitel, oli talle tagatud kambri põrandapinda õigusvastaselt väikeses ulatuses ajavahemikus 02.09.2013– 08.07.
  11. Erinevalt kahju hüvitamise taotlusest (tl 72–73p), kus kaebaja tõi kahju 3
(8)3-16-90 põhjustanud asjaoluna välja ainult ebapiisava põrandapinna, märgib kaebaja kaebuses halduskohtule, et tema olukorda halvendasid ka sooja vee puudumine, ebapiisav valgustus ja ventilatsioon, müra (valjusti mängiv raadio, televiisor ja teiste inimeste põhjustatud lärm) ja ebapiisav võimalus tegelda kehakultuuriga.
  1. Kaebaja on esitanud kaebuse ajavahemiku 02.09.2013–08.07.2015 kohta (kaebusega koos esitatud taotlus, tl 17) ning selles osas on kohus ka kaebuse menetlusse võtnud. Asja materjalidest (Tallinna Vangla 11.12.2015 vastus kahju hüvitamise taotlusele (tl 18–20), vangiregistri infosüsteemi väljavõte tl 74 ja 74p ning vastustaja selgitused kohtumenetluses) on ilmnenud, et kaebaja ei viibinud kaebuses märgitud perioodist 18.02.2014–07.07.2015 Tallinna Vanglas. Sel põhjusel ei ole ka Tallinna Vangla saanud menetleda tema kahju hüvitamise nõuet selle ajavahemiku osas. Vastustaja palub jätta kaebus läbi vaatamata osas, milles ei ole läbitud kohustuslik kohtueelne menetlus vastavalt vangistusseaduse (VangS) § 11 lg-le
  2. 7.
  3. VangS § 11 lg 8 kohaselt on vangla tekitatud kahju hüvitamiseks kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Ka kohtupraktikas on leitud, et halduskohus saab kaebust menetleda vaid osas, milles on kaebuse esitaja läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse (Riigikohtu 11.11.
  4. a määrus nr 3-3-168-08, p 9; 17.06.
  5. a otsus nr 3-3-1-41-10, p 12). 7.
  6. Kaebaja soovis kohtumenetluses oma kaebust veel täiendada nõudega ajavahemiku 09.07.2015-29.10.2015 osas. Kohus tühistas 25.05.2016 määrusega esialgse kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja (26.05.2016) ja uuendas asja arutamise. Sama määrusega (resolutsiooni p 2) jättis kohus rahuldamata kaebaja 23.03.2016 taotluse kaebuse muutmiseks (hüvitamisnõude täiendamiseks 09.07.2015-29.10.2015 osas) ning kohustas kaebajat esitama oma täpsustatud seisukoht hüvitamisnõude perioodi ja taotletava hüvitise suuruse osas hiljemalt
  7. juunil 2016 (resolutsiooni p 3). Määruse resolutsiooni p 2 jõustus edasi kaebamata (kaebaja sai kohtumääruse 25.05.2016 (tl 104) ning viimane määruskaebuse esitamise päev halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 204 lg 2 järgi oli 09.05.2016). Vaidlustamata 25.05.2016 kohtumääruse punkti 2, millega kohus ei lubanud kaebust täiendada nõudega perioodi 09.07.2015-29.10.2015 osas, esitas kaebaja siiski kohtule 30.05.2016 selgituse taotletava summa ja ajavahemike osas, mille eest ta hüvitist taotleb.

§ 49

lg 3 p 2 kohaselt ei loeta rahalise nõude suurendamist või vähendamist kaebuse muutmiseks. Kohus selgitab lisaks juba 25.05.2016 kohtumääruses esitatud selgitustele, et kuna kaebajal on ajavahemiku 09.07.2015-29.10.2015 osas läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus, ei ole selle nõude läbivaatamine praeguses asjas võimalik, kuid kaebajal on kahjunõude esitamise soovi korral vaja esmalt pöörduda vastava taotlusega Tallinna Vangla poole. Eelnevast nähtuvalt saab kohus esitatud hüvitamiskaebust läbi vaadata vaid osas, milles Tallinna Vangla on kaebust kohtueelselt menetlenud, st 02.09.2013–17.02.2015 ja 08.07.2015 osas. 7.3. Erinevalt vastustajale esitatud kahju hüvitamise nõudest, milles kaebaja tugines vaid põrandapinna ebapiisavusele, on kaebaja kohtumenetluses toonud välja rea muid asjaolusid (vt kaebuse p 6), mis tema olukorda lisaks põrandapinna nappusele halvendasid. Kui kaebaja toob alles kohtumenetluses lisaks kambripinna ebapiisavusele esile muid kahjunõude aluseks olevaid asjaolusid, mida ta kohtueelses menetluses ei esitanud, on nende uute asjaolude osas 4

(8)3-16-90 läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus kui kohtusse pöördumise vältimatu eeldus vangistusõiguse tähenduses (vt ka Riigikohtu 11.11.2008 määrus haldusasjas nr nr 3-3-1-6808, p 9; 17.06.2010 otsus haldusasjas nr nr 3-3-1-41-10, p 12). 7.4.

§ 121

lg 1 p 4 kohaselt tagastab kohus kaebuse kui kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ette nähtud kohustuslikust korrast. Kui see asjaolu ilmneb kohtu jaoks juba menetlusse võetud nõude puhul, jätab kohus kaebuse selle nõude osas läbi vaatamata (

§ 151lg 1 p 1).

Eelnevat arvestades jätab kohus läbi vaatamata kaebuse ajavahemiku 18.02.2014–07.07.2015 ning kaebaja poolt alles kohtumenetluses välja toodud aluste osas. 7.

  1. Eeltoodu taustal ei oma praeguses haldusasjas tähendust kaebaja 23.03.2016 (tl 85–87; tõlge tl 91 ja 91p) ning 04.04.2016 (tl 93–95; tõlge tl 97–98) avaldustes ja lisatud karistusregistri väljavõttes (tl 94) toodud teave kaebaja karistuste kandmise kohta, kuna praeguses asjas saab kohus lahendada üksnes kahju hüvitamise nõuet selles ulatuses, milles kaebaja on 02.11.2015 (registreeritud 05.11.2015) pöördunud Tallinna Vangla poole kohtueelselt (tl 72 – 73p).
  2. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebusest ja vastustajale esitatud kahju hüvitamise taotlusest ilmneb, et kaebaja väidab kahju tekitamist väärikuse alandamisega ning selles osas on toimunud ka kohtueelne menetlus.
  3. EIK on leidnud hiljutises praktikas (nt EIK 08.12.2015 otsuses kohtuasjas Mironovas jt vs. Leedu, kaebused nr 40828/12, 29292/12, 69598/12, 40163/13, 66281/13, 70048/13 ja 70065/13, p-d 118-123), et mitme kinnipeetavaga kambris on soovitatav minimaalne põrandapind 4 m2 isiku kohta, kuid alati tuleb täiendavalt arvestada muude kinnipidamistingimuste (sh isiku suhtes kohalduva režiimi) mõjudega, mis võivad olla nii positiivsed kui ka negatiivsed. Siiski loob alati vähemalt tugeva eelduse, et tegemist on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 tähenduses alandava kohtlemisega, juba ainuüksi ühe järgmise nõude rikkumine: a) igal kinnipeetaval peab kambris olema isiklik magamisase; b) iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m2 põrandapinda; c) kamber peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda. Riigisiseselt kehtis vaidlusalusel ajavahemikul enne 01.01.2014 vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 6 lg 6 v.r, mis nägi kinnipeetavale kambris ette vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Alates 01.01.2014 sätestab VSKE § 6 lg 6 vähemalt 3 m2 nõude.
  4. Riigikohus on senises praktikas (09.12.2015 otsus haldusasjas nr 3-3-1-42-15, p 17; 15.06.2016 määrus haldusasjas nr 3-3-1-16-16, p 10) märkinud, et kehtivast õigusest ega EIK praktikast ei tulene, et kinnipeetava käsutuses olevat vähemalt 3 m2 või soovitatavalt 4 m2 suurust põrandapinda tuleks arvestada ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata. Seega tuleb ka praeguses vaidluses hinnata kaebajale tagatud isiklikku ruumi, võttes aluseks kambrite, milles ta viibis, kogupindala. 5

(8)3-16-90
  1. Kaebaja on viibinud Tallinna Vanglas kõnealusel perioodil 02.09.2013 -04.02.2014 ja 08.07.2015 vahistatu režiimil ning süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisest kuni 17.02.2014 VangS §14 lg-st 3 ja VSKE § 8 lg-st 4 tulenevalt lukustatud kambris (vastustaja vastus kahju hüvitamise taotlusele p 3; tl 18p). Selle üle puudub ka vaidlus. Riigikohus on viidatud määruses haldusasjas nr 3-3-1-16-16 (p 12) leidnud, et vastuvõtuosakonnas viibiva kinnipeetava liikumisvõimalused ei erine oluliselt vahistatule kohaldatavast režiimist.
  2. Tallinna Vangla on kohtule esitanud kokkuvõtva tabeli kaebuse esitaja Tallinna Vanglas viibimise kohta, kus on märgitud kambrite number, suurus, kambris viibinud isikute arv ning kambri pindala ühe inimese kohta WC alust pinda arvesse võttes (tl 75–76). Vastustaja esitatud andmetest nähtub, et kogu kaebusega hõlmatud ajavahemikul 02.09.2013– 17.02.2015 ja 08.07.2015 (kokku 170 päeva) on kaebaja viibinud olukorras, kus põrandapinda ühe isiku kohta on olnud tagatud siseriikliku õigusega sätestatud piirmääras st vähemalt 3 m2, kuid valdavalt on ületatud ka eelpool viidatud EIK praktikas aktsepteeritavaks peetav soovituslik tase, so vähemalt 4 m
  3. Alates 15.10.2013 kuni käsitletava ajavahemiku lõpuni(st valdava osa kaebusega hõlmatud perioodist) on järjekindlalt ilma ühegi erandina olnud kaebajale tagatud vähemalt 4,1 m2 ning aeg-ajalt isegi rohkem. Seega ei ole vastustaja kohtu hinnangul kaebaja paigutamisel isiklikku ruumi tagades õigusvastaselt käitunud.
  4. Põhimõtteliselt ei saa välistada, et ka piisava põrandapinna puhul võivad kinnipidamistingimused muus osas olla sellised, et põhjustavad väärikuse alandamist. Kohtupraktikast tuleneb, et olukorras, kus kinnipeetava isiklik ruum jääb vahemikku 3–4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (vt ka viidatud otsus haldusasjas nr 3-3-1-42-15, pd 14-15; viidatud määrus haldusasjas nr 3-3-1-16-16, p 11). Väljakujunenud kohtupraktika viitab sellele, et põrandapinna suurust tuleb vaadelda kinnipidamistingimuste kui terviku kontekstis. EIK praktika kohaselt tuleb kinnipidamistingimuste EIÕK artiklile 3 mittevastavuse kindlakstegemisel lähtuda minimaalse raskusastme künnisest (nt asjas Kuzmin vs Venemaa, kohtuotsus 25.06.2015, avaldus nr 28917/05). Tegemist on suhtelise õigusmõistega, mis sõltub muuhulgas isiku vanusest, soost, tervislikust seisundist ning tagajärgedest. Tingimusi tuleb hinnata nende koosmõjus. Ka siseriiklikus kohtupraktikas (nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 20.06.2014 otsuses asjas nr 3-4-1-9-14, p 36) on leitud, et kinnipidamistingimused võivad olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme.
  5. Kaebaja ei ole kahju hüvitamise taotluses vastustajale kurtnud kinnipidamistingimuste üle muus osas peale põrandapinna nappuse ning kohtumenetluses ei saa esitada kahju hüvitamise nõuet alusel, mida pole esitatud kohustuslikus kohtueelses menetluses (vt eelpool otsuse p-d 7.3 ja 7.4). Vastustaja on kogu kinnipidamisaja kohta vastuses kaebaja kahju hüvitamise taotlusele selgitanud, et kambrites oli tagatud koostoimes kunstlik ja loomulik ventilatsioon ning kunstlik ja loomulik valgustus. Nõutava temperatuuri kindlustas keskküttesüsteem. Kõigis kõnealustes kambrites oli veega WC ning kraanikauss, lisaks võimaldati duši kasutamist ühel korral nädalas. Igal isikul oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu ning voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Ajavahemikul 22:00 – 06:00 oli vanglas öörahu, 6
(8)3-16-90 st oli tagatud, et iga vanglas viibiv isik saaks korralikult välja puhata. Vangla tagas toitlustamise kolm korda päevas. Tagatud oli igapäevane jalutamisvõimalus ja mõningased võimalused meelelahutuseks. Seega ei ilmne asjaolusid, mis halvendaks kehtivast õigusest tulenevale piirmäärale vastava (ning seda isegi oluliselt ületava) kambripinna mõju ning annaks aluse pidada kinnipidamistingimusi õigusvastaseks.
  1. Kaebaja võrdlemisi piiratud võimalus viibida väljaspool kambrit oli tingitud tema vahistatu staatusest (VangS § 90 lg 3) ning seda saab pidada kriminaalmenetluse ajal vahi all viibimisega paratamatult kaasnevaks ebameeldivuseks. Vahistatu saab vastavalt VangS § 93 lg-le 5 iga päev ühe tunni värskes õhus jalutada ning asjas pole vaidlust, et kaebajale poleks sellist kambrivälist liikumisvõimalust antud. Kuigi kohtupraktika ei ole sellises ulatuses jalutuskäike pidanud ruuminappust leevendavaks asjaoluks (Riigikohtu otsuses haldusasjas nr 3-3-1-42-15 (p 22) ja seal viidatud EIK praktika), ei saa praeguse asja kaebaja puhul ruuminappusest rääkida ning jalutuskäik värskes õhus isegi kitsas ruumis on siiski vaheldus rutiinsele kambris viibimisele ning sellega oli täidetud ka seadusega sätestatud miinimumnõue.
  2. Vastustaja selgitas vastuses kahju hüvitamise taotlusele ka Tallinna Vanglas kinni peetavate isikute võimalusi mõningaks meelelahutuseks ja suhtluseks. Vanglas viibijatel oli vastustaja selgituste kohaselt võimalus laenutada raamatukogust raamatuid, lugeda ajalehti, teha sisseoste, suhelda kaplani, sotsiaaltöötajate ja psühholoogiga. Soovi korral on kambritesse lubatud ka isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Selliste võimaluste positiivset mõju on tunnustanud ka kohtupraktika (Riigikohtu viidatud otsus haldusasjas nr 3-3-1-42-15, p 22 ja seal viidatud EIK praktika). Kui ka kaebaja ei ole asunud kõiki kirjeldatud võimalusi vanglas viibides aktiivselt kasutama, on nende võimaluste kättesaadavus oluline faktor kinnipidamistingimuste kui terviku õiguspärasuse hindamisel kogu kinnipidamisperioodi arvestades.
  3. EIK praktika kohaselt tuleb kinnipidamistingimuste EIÕK artiklile 3 mittevastavuse kindlakstegemisel lähtuda minimaalse raskusastme künnisest (nt asjas Kuzmin vs Venemaa, kohtuotsus 25.06.2015, avaldus nr 28917/05). Ka siseriiklikus kohtupraktikas (nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 20.06.2014 otsuses asjas nr 3-4-1-9-14, p 36) on leitud, et kinnipidamistingimused võivad olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme. Kohtu hinnangul ei ole kaebajat eeltoodut arvestades peetud kaebusega hõlmatud ajavahemikul kinni õigusvastastes tingimustes ning inimväärikust alandava kohtlemise künnist pole ületatud. Tagatud oli põrandapinda kooskõlas nii siseriiklike kui ka EIK praktikast tulenevate nõuetega ja tuvastamist pole leidunud asjaolud, mis võiksid piisava põrandapinna puhul muuta kinnipidamistingimused õigusvastaseks.
  4. Eelnevat arvestades jätab kohus kaebuse rahuldamata. MENETLUSKULUD
  5. Kohus jätab kaebuse läbi vaatamata kahju hüvitamiseks ajavahemiku 18.02.2014– 07.07.2015 osas, samuti osas, milles kaebaja väidab kahju tekitamist alles kohtumenetluses välja toodud alustel.

§ 104

lg 5 p 3 kohaselt tagastab kohus riigilõivu, kui jätab kaebuse läbi vaatamata

§ 151lg 1 p1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel nende sätete koostoimes (kohustusliku kohtueelse 7

(8)3-16-90 menetluse läbimata jätmine). Kohtu hinnangul moodustab nõue läbi vaatamata osas umbes 80 % kogu kohtule esitatud hüvitamisnõudest. Kaebuse esitamisel on tasutud riigilõivu 122 eurot 52 senti. Seega tuleb riigilõiv tagastada proportsionaalselt läbi vaatamata jääva osaga, so 98 eurot. Riigilõiv tuleb tagastada selle tasunud isiku (L. R., tl 56) pangakontole. 20. Halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kaebuse sisuliselt menetletud osas jätab kohus kaebuse rahuldamata. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid muude menetluskulude kandmise kohta. Asjas on ilmnenud vaid riigilõivu tasumine 122 euro 52 sendi ulatuses, millest kohus kaebuse osaliselt läbi vaatamata jätmise tõttu tagastab 98 eurot. Kohus on kaebaja 03.02.2016 määrusega vabastanud nõutud riigilõivu (338,41 eurot) tasumisest 122,52 eurot ületavas osas. Seega jääb riigilõiv 215, 89 euro osas riigi kanda. Kuna kaebus jääb menetletavas osas rahuldamata, jääb kaebaja tasutud riigilõiv ülejäänud osas (24,52 eurot) menetluskuluna tema enda kanda. 21. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist ega esitanud kohtule andmeid menetluskulude kandmise kohta, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud

§ 109lg 1 alusel tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Kaljumäe 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.