Obsah (8)

§ 67§ 10§ 59§ 60§ 62§ 65§ 79§ 136

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 15.04.2016. a, Tallinn Haldusasja number 3-15-2095 Haldusasi Mittetulundusühingu Eesti I

) kohaselt ei või maksuhalduri poolt rakendatav sunniraha ületada esimesel korral 640 eurot. Antud juhul määrati sunniraha suurus 70% ülemmäärast usulisele kogudusele, kellel pole mingit äritulu ning kelle venitus dokumentide esitamisel ületas kolm päeva, millest kaks olid riigipühad. Kaebaja täpsustab, et tema järeldus, et sunniraha suurus ei ole proportsionaalne, ei tulene sellest, et kaebaja majandusseisund oleks kehv, vaid tugineb järeldusele, et kaebajal ei puudunud tahe MTA korralduse täitmiseks, vaid tal ei õnnestunud dokumente esitada objektiivsetel põhjustel ehk sunniraha määr ei ole proportsionaalne rikkumise raskusega; teisalt nähtub, et suuremahuline sunniraha määramine riivab oluliselt kaebaja tegevust. Tegemist on usulise ühendusega (KiKoS § 2 lg 3 mõttes), kes ei teeni kasumit ning kulutab oma tulu, mis koosneb kõigepealt annetustest, usu-ja heategevusele ehk tegutseb avalikes huvides. VASTUSTAJA SEISUKOHAD

1. MTA on seisukohal, et vaidlustatud korraldus on seaduslik, piisavalt põhjendatud ning kaebuses toodud väited ei anna alust selle rahuldamiseks. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, esitades selleks järgmised põhjendused.
2. Vaidlustatud korralduse kontrollimisel tuleb arvestada ainult neid asjaolusid, mis olid maksuhaldurile teada enne korralduse andmist. Vaidlustatud korraldus on edastatud kaebaja juhatuse esimehe N.G. nimele 25.06.2015 e-posti aadressil info@azeri.ee. Juhatuse esimees vestles maksuhalduriga ka telefoni teel ja peale korraldusega tutvumist kinnitas, et esitab nõutud dokumendid. Juhatuse esimees esitas nõutud dokumendid osaliselt e-posti teel 26.06.2015 kell 14.
3. Seega on kaebaja esitanud nõutud dokumendid alles peale sunniraha määramist ja vastava korraldusega tutvumist, mis tähendab, et sunniraha määramine on oma ülesande täitnud. Kui maksuhaldur ei reageeriks maksumaksjate kohustuste täitmata jätmisele ja sunniraha sisse ei nõuaks, tekiks küsimus maksuhalduri haldusaktide kehtivusest ja sunniraha rakendamise mõttekusest. Ka oleks see ebaõiglane isikute suhtes, kes seadusi ja haldusakte täidavad ning muuhulgas maksudeklaratsioone tähtaegselt esitavad.
4. Kaebaja lubas 16.06.2015 korralduse täita esmalt 19.06.2015 ja hiljem 22.06.2015, kui kaebaja juhatuse liikmed välismaal ei viibinud. Seetõttu tuleb kaebaja esitatud lennupiletid jätta tõendina arvestamata. Kaebajale raamatupidamisteenust osutav OÜ Meniveks Raamatupidamise tõend 25.06.2015 mittetöötamise kohta ei tõenda kaebaja väiteid raamatupidamisega tegeleva äriühingu töökoormuse kohta, sest täiendavalt pidi kaebaja esitama dokumente 19.06.2015 ja siis 22.06.
5. 3 Tõend on väljastatud 25.06.2015 kuupäeva kohta. Järelikult kaebaja väited raamatupidamisega tegeleva äriühingu töökoormuse kohta on paljasõnalised ja tõendamata.
6. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et ta soovis ja esitas nõutud dokumendid sõltumata sunniraha määramisest. Vaidlus puudub selles, et kaebaja alustas 16.06.2015 korraldusega nõutud dokumentide esitamist 26.06.2015, so peale kaebajale sunniraha korralduse esitamist. Samal päeval juhtis vastustaja kaebaja tähelepanu asjaolule, et 16.06.2015 korraldust ei ole täies mahus täidetud ning kordas seda nõudmist kaebajale 29.09.
7. Seetõttu ei vasta tegelikkusele kaebaja väide, et ta esitas maksuhaldurile peale vaidlustatud sunniraha korralduse kättesaamist kõik 16.06.2015 korralduses nõutud dokumendid.
8. Kaebaja viide ATSS § 8 lg-le 2 ei ole asjakohane ega kohaldu maksumenetluses, sest maksumenetluses reguleerib antud küsimust erinormina

§ 67

, mille kohaselt peab isik tasuma hoiatuses märgitud sunniraha, kui ta ei täida talle haldusaktiga pandud kohustust. HMS § 61 järgi kehtib haldusakt adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates, kui seadus ei näe ette hilisemat tähtaega. 16.06.2015 korraldus oli kaebajale teatavakstehtud ja kehtiv ning seega kaebajale täitmiseks kohustuslik alates 16.06.

2. Sunniraha suurus on seatud eesmärgi suhtes proportsionaalne. Sunniraha suurus ei ole ülemäära suur ega tingi selle vähendamist või tühistamist. Proportsionaalsuse põhimõte eeldab, et isiku õigusi ei ole piiratud suuremas ulatuses, kui on lubatud seadusega. Sunniraha määramisel on seadusandja andnud maksuhaldurile suure kaalutlusruumi otsustamiseks.

§ 67

lg 3 järgi ei või maksuhalduri poolt esimese korral rakendatav sunniraha ületada 640 eurot. Seega ei ole maksuhaldur vastavat põhimõtet rikkunud. Sunniraha eesmärgiks on kallutada isikut panema toime ettekirjutuses sisalduvat tegu. Sunnirahanõude tekkimine olnuks kaebaja kohese käitumisega välditav. Dokumentide nõudmisest ja sunniraha hoiatusest oli teadlik kaebaja juhatuse liige I. M., kes lubas dokumendid esitada 22.06.

1. Dokumentide mitteesitamine ei sõltunud juhatuse esimehe Eestist eemal viibimisest. Juriidilise isiku seaduslik esindaja on kohustatud tagama esindatava maksukorralduse seadusest ja maksuseadusest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ja täieliku täitmise. Kaebaja ei täitnud korraldust tähtajaks 16.06.2015 ega ka hiljem lubatud kuupäevadeks 19.06.2015 ja 22.06.2015 ning ei informeerinud maksuhaldurit põhjustest, miks tal pole võimalik korraldust täita. Seega kaebaja venitus dokumentide esitamisel ületas üheksa päeva ning sunniraha, mille suurus koosneb 70% ülemmäärast, on proportsionaalne. Kaebaja on nõutud dokumendid esitanud osaliselt alles peale sunniraha määramist ning sellega tutvumist. Veelgi enam – määratud sunniraha summa ei motiveerinud kaebajat 16.06.2015 korraldust täies ulatuses täitma ning maksuhaldur on selles osas korduvalt kaebaja poole täiendavalt pöördunud.
2. 04.04.16.a. saabunud täiendavates seisukohtades märgib vastustaja kaebaja 21.03.16 ja 25.03.16.a. esitatud seisukohtade osas, et kaebaja pretensioon, et talle anti 16.06.15.a. korraldusele vastamiseks ja korralduse täitmiseks liiga vähene aeg, ei ole asjakohane; korraldus on jõustunud ja kaebaja seda ei vaidlustanud. Väide, et ostetud lennupiletid ja raamatupidamisteenust osutava ettevõtte tõend tõendavat, justkui kaebajal ei olnud võimalik esitada dokumente maksuhalduri poolt pikendatud tähtajaks, jääb vastustaja juba esitatud 10.02.16 seisukohtade juurde. Täiendavalt lisab, et äriregistri teabesüsteemis on seisuga 04.04.16 nähtav, et MTÜ Eesti Islami Kogudus juhatuse liikme poolt on digitaalselt allkirjastatud 2014.a, majandusaasta aruanne; selle on allkirjastanud juhatuse liikmena digitaalselt N. G. 17.06.15.a. Kaebajal oli võimalus vähemalt 19.06.15 või 22.06.15 esitada oma 2014.a raamatupidamise dokumendid maksuhalduri nõutud mahus, sest muidu kaebaja juhatuse liikmel N. G. ei oleks olnud võimalust allkirjastada 2014.a. majandusaasta aruannet, mis eeldab kaebaja 2014.a. raamatupidamise dokumentide süsteemset läbitöötamist. Seda enam, et kaebaja 25.03.16.a. menetlusdokumendis esitatud väite kohaselt on 2014.a. majandusaasta aruandes andmed õiged. Kaebajal oli järelikult võimalik täita 16.06.15.a. korraldus täies mahus vähemalt 19.06.15.a. või 22.06.15.a., mida kaebaja aga ei teinud. Vastustaja jääb ka oma seletuste juurde, mille ta esitas 10.02.16.a. 4 MTA 16.06.15 a korralduse fotokoopia esitas kohtule kaebaja, kuid selle kehv kvaliteet ei takista asja lahendamist, kuna selle haldusakti koopia on lisatud MTA 10.02.15.a. vastuse lisana. Kaebaja ei ole esitanud sisulisi põhjendusi (25.03.16), miks ta ei täitnud korraldust tähtaegselt. Vaatamata määratud sunnirahale kaebaja ei täitnud 26.05.15.a. täielikult 16.06.15.a. MTA korraldust ning maksuhaldur on kaebajale selles osas esitanud täiendavaid märgukirju ja korraldusi. Kuna kaebaja kinnitab, et majandusaasta aruanne on õige, järelikult ei ole vaidlustatud korraldusega määratud sunniraha ebaproportsionaalne arvestades tema majanduslikku seisundit.
3. Kaebus tuleb jätta terves ulatuses rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
4. Kohus, hinnanud menetlusosaliste esitatud põhjendusi ja tõendeid, leiab, et kaebus tuleb jätta tervikuna rahuldamata. Kohtu põhjendused on järgmised.
5. MTA 16.06.2015 korraldusega nr 12.2-3/033214-1 (tl 51-52) teavitati kaebajat perioodi jaanuardetsember 2014 tulu- ja sotsiaalmaksu ning kohustusliku kogumispensioni- ja töötuskindlustusmaksete arvestamise ja tasumise õigsuse kontrollimiseks läbiviidava revisjoni alustamisest. Korralduse kohaselt on MTA-l tekkinud kahtlus, et kaebaja ei ole tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonidel kajastanud tegelikke töötajatele tehtud väljamakseid. Korraldus anti ühingu juhatuse liikmele üle selle tegevuskohas ning kohustati Mittetulundusühingut Eesti Islami Kogudus esitama MTA-le raamatupidamise dokumente (raamatupidamise sise-eeskirjad ja kontoplaan, ostuarved, müügiarved, kassadokumendid, aruandvate isikute poolt esitatud ostuarved, lähetusaruanded, kronoloogilised registrid, kõikide pangakontode väljavõtted, raamatupidamise pearaamatu kõikide kontode väljavõtted, lepingud, sh need, mis on sõlmitud varem, kuid mis kehtivad ja täideti kontrollitaval perioodil, töötasu arvestuse aluseks olevad dokumendid ning muud dokumendid, mida kogudus peab oluliseks menetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks) ja andma suulisi selgitusi. Kaebaja juhatuse liige kinnitas oma allkirjaga korraldusel, et esitab raamatupidamise dokumendid 19.06.2015 (tl 52). 22.06.2015 kaebaja tegevuskohas toimunud vaatluse käigus lepiti kokku, et 22.06.2015 edastatakse osaliselt elektroonsed dokumendid. Seega MTA oli kaebajat teavitanud 16.06.2015 korraldusega revisjoni alustamisest
6. aasta osas ning kaebaja kohustamine algdokumentide esitamiseks oli maksumenetluses tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks ning tõendite kogumiseks vajalik. 22.

§ 10

lg 2 sätestab maksuhalduri põhiülesanded, sealhulgas on maksuhalduri ülesandeks kontrollida maksude arvestamise ja tasumise õigsust ning järgida, et makse tasutakse ja maksusoodustusi kohaldatakse seadusega sätestatud korras ja suuruses. Maksuhaldur on maksude tasumise õigsuse kontrollimisel ja maksusumma määramisel kohustatud arvestama kõiki asjas tähendust omavaid asjaolusid ning uurimispõhimõttest tulenevalt on maksuhalduril kohustus selgitada välja tegelik olukord.

§ 59

lg 2 järgi on maksuhalduril õigus kontrollida kõiki maksukohustuslase majandusvõi kutsetegevusega ning maksukohustuslase poolt maksude tasumisega seotud dokumente, samuti teha kaupade, materjalide ja muu vara ning tehtud tööde ja osutatud teenuste inventuure ja ülemõõtmisi. Kontroll jaguneb 1) üksikjuhtumite kontrolliks (§-d 60–72); 2) üldkontrolliks ehk revisjoniks (§-d 73–81). Kontrolli läbiviimiseks on maksuhalduril

§ 60

lg 1 tulenevalt õigus saada maksumenetluses tähendust omavate asjaolude väljaselgitamiseks maksukohustuslaselt või tema esindajalt suulist või kirjalikku teavet. Vajaduse korral võib maksuhaldur kohustada maksukohustuslast või tema esindajat teabe andmiseks ilmuma maksuhalduri poolt määratud ajal maksuhalduri ametiruumidesse

§ 62

lg 1 sätestab maksuhalduri õiguse nõuda maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks maksukohustuslaselt tema valduses olevate asjade ja esitajaväärtpaberite ettenäitamist ning dokumentide esitamist. Sama §-i lg 2 sätestab, et maksuhaldur võib talle esitatud dokumendid ja asjad ära võtta, kui: 1) neid on vaja maksuasja lahendamiseks ning maksuhalduril on põhjendatult alus kahtlustada, et hiljem ei ole need tõendid talle kättesaadavad või 2) see on vajalik dokumentidest väljavõtete või ärakirjade tegemiseks või 3) dokumendid ja asjad viitavad arvatavalt toimepandud õigusrikkumisele.

§ 65

lg 1 sätestab 5 maksuhalduri õiguse teha menetlusosalise poolt esitatud dokumentidest ärakirju ja väljavõtteid ning nende õigsust ametlikult kinnitada. Seejuures tuleb revisjoni toimingute läbiviimisel arvestada

7. peatükis sätestatud erisustega (

79 lg 2).

§ 79

lg-te 1 ja 2 järgi on revidendil õigus saada revisjoni läbiviimisel maksukohustuslaselt või tema määratud isikult seletusi. Kui maksukohustuslane või tema määratud isik keeldub seletuste andmisest või hoidub revisjonist kõrvale, võib revident küsitleda teisi kohalviibivaid maksukohustuslase töötajaid.

§ 79

lg 4 kohaselt on revidendil õigus võtta ära asjasse puutuvaid dokumente või asju kontrollimise käigus õigusrikkumise tunnuste avastamise korral või kokkuleppel maksukohustuslasega.

1. HMS § 61 lg 1 järgi hakkab haldusakt kehtima adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates ning haldusakt kehtib lg 2 kohaselt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni.
2. 25.06.2015 korraldusega nr 12.2-3/033214-3 (tl 12) on MTA kohustanud kaebajat tasuma sunniraha 450 eurot 16.06.2015 korralduse nr 12.-3/033214-1 täitmata jätmise eest. Korralduse kohaselt ei ole kaebaja esitanud ühtegi 16.06.2015 korralduses nõutud dokumenti. Seejuures on asja materjalide alusel selge, et 26.06.2015 esitas kaebaja osaliselt nõutud dokumendid ja selgitused ning samal kuupäeval 25.06.2015 korralduse nr 12.2-3/033214-3 tühistamiseks vaide, mille MTA jättis 22.07.2015 vaideotsusega nr 1/2885-2 rahuldamata (tl 23-24). 10.07.2015 tasus kaebaja MTA-le 25.06.2015 korralduse alusel nõutud sunniraha (maksekorraldus tl 27). Vaidlus puudub antud juhul selles, et kaebaja juhatuse liige sai 16.06.2015 korralduse revisjoni alustamise ja dokumentide esitamise nõude kohta kätte 16.06.2015 ja kaebajale oli arusaadav, et dokumendid tuleb esitada ja selgitused anda koheselt. Vaidlus puudub ka selles, et kaebaja on lubanud esitada dokumendid esmalt 19.06.2015 ja seejärel 22.06.
3. Ka ei ole vaidlust selles, et kaebaja juhatuse liige sai vaidlustatud 25.06.2015 korralduse sunniraha määramise kohta kätte selle andmise kuupäeval. Seejuures nähtub, et esmakordselt esitas kaebaja korralduses nõutud dokumente 26.06.
4. Seega on dokumendid esitatud hilinemisega peale 16.06.2015 korralduses määratud tähtaega ning peale sunniraha määramise korralduse andmist. Vaidlus seisneb sunniraha rakendamise ja sunniraha suuruse üle.
5. ATSS § 7 lg 1 järgi teeb haldusorgan enne sunnivahendi rakendamist adressaadile kirjaliku hoiatuse. ATSS § 10 lg 1 kohaselt määratakse sunniraha kindlaks hoiatusega. Sunniraha maksmise kohustus tekib, kui haldusorgani ettekirjutus jäetakse hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täitmata (ATSS § 2 lg 1).

§ 67

lg 1 kohaselt võib maksuhaldur

§-des 60–62 sätestatud kohustuste täitmise tähtaja määramisel teha hoiatuse (§ 136), et kohustuse tähtajaks täitmata jätmise korral võidakse rakendada sunniraha. Maksuhaldur võib sunniraha rakendamise hoiatuse teha ka maksukohustuslasele, kes ei ole täitnud maksuseadusest tulenevat aruannete või muude dokumentide esitamise kohustust.

§ 67

lg 2 kohaselt, kui isik ei täida talle haldusaktiga pandud kohustust hoiatuses märgitud tähtpäevaks, peab ta tasuma hoiatuses märgitud sunniraha. Maksuhaldur esitab kohustatud isikule sunniraha tasumise nõude korraldusega, määrab selles tasumise tähtaja ning teeb hoiatuse, et sunniraha tähtajaks tasumata jätmise korral nõue sundtäidetakse vastavalt

§-dele 128–

1. Ettekirjutuse täitmise kontroll (järelkontroll) viiakse läbi ja sunniraha rakendatakse toimingutega. Tulenevalt Riigikohtu seisukohast asjas nr 3-3-1-72-14 kontrollib kohus haldustäite vaidlustes üldjuhul seda, kas sunnivahendi rakendamise eeldused on täidetud, kas sunni liik ja selle kohaldamise viis olid proportsionaalsed ning ega ei esine sunni kohaldamist välistavat asjaolu (asendustäitmise ja sunniraha seaduse eelnõu seletuskiri, § 16 lg 1 selgitus).
2. Kaebaja arvates ei tulene tema käitumisest, et ta tahtlikult venitas oma kohustuse täitmisega. Kaebaja märgib, et soovis esitada dokumendid sõltumata sunniraha määramisest. Antud juhul on selge ja kaebaja ei ole ka vaidlustanud asjaolu, et ta esitas 16.06.2016 korralduses nõutud dokumente esmakordselt alles peale sunniraha korralduse kättesaamist. Seejuures ei ole kaebaja 16.06.2015 korraldust vaidlustanud. Seega olid sunnivahendi rakendamise eeldused täidetud. Arvestades kaebaja käitumist teabe esitamisel alles peale sunniraha määramist, ei oma tähtsust kaebaja väide, et ta soovis tegelikult täita korralduse sõltumata sunniraha määramisest. Seejuures nõustub kohus vastustajaga ka 6 selles, et kaebaja viidatud AtSS § 8 lg 2 uue hoiatuse ja ettekirjutuse täitmise tähtaja määramise kohta, ei ole antud juhul asjakohane. Maksuhalduril ei ole õigusaktidest tulenevat kohustust määrata nõutava teabe andmiseks üha uusi tähtaegu või korrata oma nõuet erinevas sõnastuses ning erinevates haldusaktides. Kohustuse täitmiseks määratud tähtaja möödumisel tuleb dokumendid esitada esimesel võimalusel liigse viivituseta. Kui sunniraha määramise hoiatus on maksuhalduri poolt isikule tehtud, siis on isikul kohustuse täitmata jätmisel

§ 67lg-st 2 kui erinormist tulenev kohustus sunniraha tasumiseks.

Maksuhalduri 16.06.2015 korralduse saamisel pidi kaebajale olema selge korralduse täitmise ulatus ning korralduse täitmata jätmise tagajärg. 27.

§-s 67 on sätestatud sunniraha rakendamine ning lõikes 3 on välja toodud esimesel korral määratava sunniraha maksimummäära (640 eurot). Maksuhaldur otsustab kaalutlusõiguse alusel selle üle, kas ja kui suures summas sunniraha nõue esitada. Antud juhul on maksuhaldur diskretsiooni osaliselt teostanud juba hoiatuste tegemisel, hoiatades kaebajat, et 16.06.2016 korralduse täitmata jätmisel kohaldab maksuhaldur sunniraha esimesel korral 450 eurot, so 70% esmakordselt rakendada lubatava sunniraha suuruse ülemmäärast. Kohtu hinnangul on määratud sunniraha suurus selline, mis peaks motiveerima kaebajat dokumente esitama. Seejuures ei saa tähelepanuta jätta, et kaebajale anti võimalus täita korraldus ka hiljem, so esmalt 19.06.2015 ning seejärel 22.06.2015 arvestades kaebaja enda palutud aegu. Kaebaja korraldust nimetatud kuupäevadeks ega ka peale seda ja enne sunniraha määramist ei täitnud ning ta ei teavitanud ka täitmise takistustest. Vähemalt täitmise takistusest teada andmine ei ole kuidagi seotud liigselt koormava ülesandega või vähese täitmise tähtajaga. Seejuures ei oma tähendust asjaolu, et kaebaja juhatuse liikmed viibisid ajavahemikus 23.06.2015-25.06.2015 välismaal või et raamatupidamisfirma 25.06.2015.a. ei töötanud, kuivõrd kaebajal tuli 16.06.2015 korraldus täita enne nimetatud kuupäevi. Kaebaja nimetatud vabandavate asjaolude näol ei ole tegemist sunni kohaldamist välistavate asjaoludega. Vastustaja ei pidanud ega saanud arvestada sunniraha suuruse määramisel asjaolu, et kaebaja viivitus dokumentide esitamisel oli väidetavalt vaid kolm päeva, kuivõrd sunniraha määramise korralduse andmisel ei olnud kaebaja nõutud teavet esitanud ning vastustaja ei saanud kuidagi ette näha, millal kaebaja sellise teabe kavatseb üldse esitada. Kaebajal oli reaalne võimalus sunniraha rakendamist vältida ja esitada nõutud teave tähtaegselt. Kaebaja ei ole ka kohtumenetluses toonud esile ühtegi asjaolu, mis takistanuks tal teabe esitamist määratud ajaks. Sunniraha rakendamise eesmärk ongi tagada haldusaktiga määratud kohustuste täitmine, mitte isiku karistamine ning antud juhul on selge, et sunniraha rakendamine motiveeris kaebajat korralduse täitmisele vähemalt osaliselt. Seega ei nähtu kohtule, et esineks põhjusi, miks MTA oleks pidanud loobuma kallutamast kaebajat korralduse täitmisele ja hiljem vähendama hoiatuses määratud sunniraha. Nagu nähtus, oli MTA andud korduvalt võimaluse korralduse täitmiseks hiljem. Kaebaja ilmselgelt asus tegutsema alles siis, kui sunniraha asuti tegelikult sisse nõudma ning kui kaebajat ähvardas teistkordne sunniraha. Kohtu hinnangul ei ole määratud sunniraha suurus ebaproportsionaalne ka põhjusel, et kaebaja ei saa äritulu. Kuigi kaebaja ei olnud enda rahalist seisu soovinud täpsustada, saab kohus siinkohal märkida, et kaebajal on

1. a majandusaasta aruande kohaselt netovara kogusummas 322 587 eurot ning seisuga 3.12.2014 raha 110 581 eurot (sellest arvelduskontol 81 671 ja kassas sularahana 28 910 eurot). Kaebaja kinnitas, et kohtu kogutud andmed on õiged. Eelmärgitust tulenevalt ei saa sunniraha suurust pidada kuidagi ülemääraseks ka kaebaja majanduslikke näitajaid arvestades ning jääb ebaselgeks, milles seisneks kaebaja tegevuse takistamine, kui tal tuleb määratud sunniraha tasuda. Kaebaja seisukoht, et kuna tegemist on usulise ühendusega (KiKoS § 2 lg 3 mõttes), kes ei teeni kasumit ning kulutab oma tulu, mis koosneb kõigepealt annetustest, usu-ja heategevusele ehk tegutseb avalikes huvides, ei vii kohut järelduseni, et selliselt tegutsevad organisatsioonid saaksid jätta seaduses märgitud kohustused täitmata ning kui need on täitmata, iss ei saaks sunnivahendit rakendada. Kui see nii oleks, siis saaksid kõik organistasioonid viiadata hetegevusele ja annetuste tegemisega vältida 7 MTA-le andmete tähtaegset esitamist ja riigil puuduks võimalus efektiivselt maksuvaldkonnas funktsioneerida. Kohus nõustub vastustaja täiendava seisukohaga, et kaebaja pretensioon, et talle anti 16.06.15.a. korraldusele vastamiseks ja korralduse täitmiseks liiga vähe aega, ei ole asjakohane juba ka seetõttu, et äriregistri teabesüsteemis on tõepoolest seisuga 04.04.16 nähtav, et MTÜ Eesti Islami Kogudus juhatuse liikme poolt on digitaalselt allkirjastatud 2014.a, majandusaasta aruanne, mis tähendab, et 2014.a raamatupidamise dokumendid (maksuhalduri nõutud mahus), pidid kaebajal olemas olema ja kontrollitud, sest muidu ei oleks olnud võimalust allkirjastada 2014.a. majandusaasta aruannet (ehk mis eeldab kaebaja 2014.a. raamatupidamise dokumentide süsteemset läbitöötamist). 2014.a. majandusaasta aruandes andmete õigsust on kaebaja ise kinnitanud. Kaebajal oli järelikult võimalik täita 16.06.15.a. korraldus täies mahus vähemalt 19.06.15.a. või 22.06.15.a., mida kaebaja aga ei teinud. Põhjendamatud on kaebaja etteheited maksuhaldurile tema karistamise kohta. Sunniraha tasumise korraldus ei ole karistuslik akt, vaid nagu korraldusest näha, on selle eesmärgiks isiku suunamine teabe andmise korralduse täitmisele – sunniraha tasumise korralduses on kaebajale antud uus tähtaeg teabe andmise korralduse täitmiseks ning hoiatus, et korralduse jätkuval täitmata jätmisel rakendatakse sunniraha juba summas 1000 eurot.
2. Kohus kokkuvõtteks veelkord rõhutab, et ei näe kaebaja kaebuse alusel põhjuseid, mis lubaks pidada MTA otsustust ebaproportsionaalseks, sunniraha määramine ei ole antud juhul õigusvastane ja ei esine olukorda, et sunniraha määramiseks puudusid alused, sest sunnivahendi eesmärgiks on haldusorgani ettekirjutuse täitmise tagamine. Vaidlust ei ole küsimuses, et kui isikule, keda on ettekirjutusega kohustatud nõutavat tegu tegema või keelatud teost hoiduma, tuleb teha sunniraha hoiatus (ATSS § 7,

§ 136

) ja see oli tehtud ning kuna kohus asus seisukohale, et korraldus jäi hoiatuses märgitud tähtaja jooksul mõjuva põhjuseta täitmata, siis esitas maksuhaldur kohustatud isikule sunniraha tasumise nõude (

§ 67lg 2).

Kaebaja ei olnud teisel korral enam hooletu ja ta asus sunniraha määramise järgselt korraldust täitma. Seejuures ei nähtu, et oleks esinenud olukorda, et talle olid dokumendid edastamata või kättesaamatud. Korraldus ja hoiatus täitsid eesmärgi. Kaebajal lasus hoolsuskohustus. Konkreetse juhtumiga seotud erandlikke asjaolusid, millest tulenevalt ei ole sunniraha tasumisele kohustamine (hoiatuses märgitud mahus) eesmärgipärane või otstarbekas, ei esine.

1. Ettekirjutuse adressaat peab sunniraha hoiatust kätte saades arvestama, et ettekirjutuse täitmata jätmisel rakendatakse üldreeglina just hoiatuses märgitud suuruses sunniraha. Vastupidist käsitlust ei saa lugeda vastavuses olevaks sunniraha hoiatuse ja laiemalt sunnivahendi olemuse ja eesmärgiga. Kuna sunniraha kaebajal teistkordselt tasuda enam ei tulnud, ei ole eraldiseisvalt vajalik hinnata teisena märgitud sunniraha suuruse põhjendatust. Kaebajalt ei ole seda keegi sisse nõudnud ega asu enam nõudma.
2. Eelnevat arvesse võttes on kohus seisukohal, et vaidlustatud korraldus on õiguspärane. Sunniraha määramise aluseks olnud 16.06.2015 korraldus ning selles sisalduv dokumentide esitamise nõue ei ole vastuolus valdkonda reguleerivate õigusaktidega ning kaebaja ei ole seda korraldust vaidlustanud. Vaidlusalune korraldus pole ebaproportsionaalne ega kohusta kaebajat ülemääraselt. Sunniraha rakendamise eeldused olid täidetud. Sunniraha määramise korralduses on piisavalt asjaolusid kaalutud ning võetud korrektselt arvesse korralduse andmise ajal teada olnud asjaolusid. Kaebus jääb rahuldamata.
3. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja menetluskulude hüvitamise taotlust ei ole esitanud, jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Karin Kalmiste Kohtunik 8