← Eesti

2-11-44378/157

Obsah (12)§ 477§ 173§ 210§ 5§ 198§ 174§ 659§ 175§ 695§ 172§ 178§ 696

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht 30. november 2016, Tallinn Tsiviilasja number 2-11-44378 3N Reval OÜ a

) § 175 lg 1 mõttes ja kohaldas hagita menetluse sätteid ega olnud

§ 477

lg 5 kohaselt seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele. Maakohus pidas algse puudutatud isiku 1 esindajate vandeadvokaatide Andres Aaviku ja Martin Tälli mõistlikuks tunnitasuks 110 eurot (käibemaksuta) ning puudutatud isikute 3, 5, 7– 11, 14, 17, 19, 26 esindaja vandeadvokaadi Erik Lepiksoni mõistlikuks tunnitasuks 120 eurot (käibemaksuga).

  1. Algne puudutatud isik 1 taotles õigusabikuluna 4 516,56 euro hüvitamist, millest maakohus pidas põhjendatuks 29,236 t eest 3 215,96 eurot (käibemaksuta). Lisaks mõistis maakohus välja ekspertiisitasu 2 520 eurot kui põhjendatud ja vajaliku kulu. Maakohus jättis rahuldamata taotluse hüvitada Inseneribüroo Strantum ekspertiisiarvamuse eest 2 040 eurot, sest seda ei peetud tsiviilasjas usaldusväärseks tõendiks. Kokkuvõtvalt jättis maakohus rahuldamata algse puudutatud isiku 1 menetluskulude taotluse 4 000,60 euro ulatuses (sh õigusabikulu 1 300,60 eurot ja asja läbivaatamise kulu 2 700 eurot.
  2. Puudutatud isikud 3, 5, 7–11, 14, 17, 19, 26 palusid välja mõista 3 780 eurot (käibemaksuga), mis oli õigusteenuse tasu 31,5 t eest (sellest 29,25 t maakohtus ja 2,25 t määruskaebemenetluses). Maakohus pidas põhjendatuks avaldajalt välja mõista maakohtus kantud õigusabikulu 22,56 t eest 2 707,20 eurot. Selleks analüüsis maakohus osaliselt esindaja toiminguid ja pidas neist põhjendatuks ja vajalikuks toiminguid 6,81 t ulatuses. Maakohus nõustus esindaja toimingute vajalikkuse ja põhjendatusega 15,75 t ( = 22,56 – 6,81) ulatuses ilma neid eraldi hindamata. Lisaks mõistis maakohus solidaarselt avaldajalt ja puudutatud isikult 1 eelnevas loetletud puudutatud isikute kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulu 2,25 t eest 270 eurot. Rahuldamata jäi taotlus 802,80 euro ulatuses (osa õigusabikulust).
  3. Maakohus jättis tervikuna rahuldamata puudutatud isikute 20 ja 21 avalduse, sest puudutatud isik 20 on vandeadvokaat, kes on ise võimeline kaitsma hagita asja menetluses ühisomandist tulenevaid õigusi. Hagita menetluses ei saa menetlusosalisel üldjuhul olla õigustatud ootust, et õigusabikulud mõistetakse piiramatult teiselt menetlusosaliselt välja. 4

(10)MENETLUSOSALISTE KAEBUSED JA SEISUKOHAD
  1. Avaldaja esitas vaidlustatud määruse peale
  2. septembril 2015 määruskaebuse. Ta palub maakohtu määruse tühistada osas, millega temalt mõisteti algse puudutatud isiku 1 kasuks välja 5 735,96 eurot ja puudutatud isikute 3, 5, 7–11, 14, 17, 19, 26 kasuks maakohtus kantud menetluskulud 2 707,20 eurot ning apellatsioonimenetluses kantud menetluskulu 270 eurot.
  3. Algne puudutatud isik 1 on menetlusväline isik, mistõttu tema avaldust menetluskulude hüvitamiseks ei ole võimalik menetleda. Maakohus ei ole vastanud avaldaja sellekohasele vastuväitele.

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel menetlust lõpetavas määruses, sh määruses, millega hagita menetluse avaldus rahuldatakse. Maakohus lubas

  1. mai 2014 määrusega algse puudutatud isiku 1 asemel eriõigusjärglasena astuda menetlusse puudutatud isikul
  2. Seega
  3. augusti 2014 määruse (millega kohus asja sisuliselt lahendas ning jaotas menetluskulud, jättes need avaldaja kanda) tegemise ajal polnud algne puudutatud isik 1 enam menetlusosaline. Ka ringkonnakohtu
  4. märtsi 2015 määruse (millega apellatsioonikohus asja sisuliselt lahendas ja jaotas menetluskulud) tegemise ajal polnud algne puudutatud isik 1 enam menetlusosaline. Seega ei saa algne puudutatud isik 1 menetluskulude jaotusele tugineda ega nõuda avaldajalt menetluskulude hüvitamist. Maakohus jättis tähelepanuta õigusjärgluse olemuse. Õigusjärglus tähendab õiguste ja kohustuste üleminekut ühelt isikult teisele. Kuivõrd õigusjärglane võtab õiguseelneja rolli üle ja saavutab seeläbi õiguseelneja õigusliku positsiooni, läheb õigusjärglasele üle ka õigus selle õigusliku positsiooni saavutamiseks tehtud menetluskulude hüvitamise nõudmise õigus. Eelnev tähendab ühtlasi seda, et õiguseelnejal puudub edaspidi õigus iseseisvalt esitada menetluskulude rahalise kindlaksmääramise avaldust. Seega oleks saanud algse puudutatud isiku 1 kantud menetluskulude hüvitamist nõuda üksnes edaspidi menetluses osalenud puudutatud isik
  5. Algse puudutatud isiku 1 avalduse menetlemisel ei saa tugineda ka

§ 210lg-le 2, mille kohaselt eriõigusjärglus ei mõjuta asja menetlust.

Viidatud sätte mõtteks on vältida üksnes olukorda, kus õigustatud isikute huvid saaksid kahjustatud õiguse või eseme üleandmise korral.

§ 210

lg-s 2 sätestatu ei tähenda seda, et õiguseelneja saaks hiljem, kui ta ei ole enam menetlusosaline, naasta menetlusse ja enda nimel esitada avalduse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. 11. Puudutatud isikute 3, 5, 7–11, 14, 17, 19, 26 menetluskulude hüvitamine ei ole põhjendatud ning maakohus mõistis välja ebamõistlikud ja ebavajalikud kulud. Loetletud puudutatud isikud oleks saanud oma seisukohti esitada ja menetluses osaleda ilma õigusabi kasutamata, kuna hagita menetluses on kohtul

§ 5lg-st 3 ja §-st 477 tulenevalt aktiivne ja uuriv roll.

Puudutatud isikute kaasamine järgis üksnes ärakuulamise eesmärki

§ 198lg 3 mõttes.

Avalduses taotles avaldaja juurdepääsuõiguse saamist konkreetselt üle puudutatud isiku 1 kinnistu ega ole kunagi soovinud juurdepääsuõigust üle aadressil Vilmsi 6 asuva kinnisasja. Avaldaja ei eita puudutatud isikute õigust kasutada õigusabi, kuid olukorras, kus õiguslikult puudus selleks vajadus ja põhjendus, ei tule õigusabikulu hüvitada. Sellises olukorras tehtud kulud on puudutatud isikud teinud omal soovil selleks reaalse ja õigusliku vajaduse puudumisel. Mitmed Vilmsi 6 elanikud esitasid arvamuse ja seisukohad KÜ Vilmsi 6 juhatuse esimehe kirja vahendusel. Elanike huvide esindamiseks olekski olnud menetluskulu mõttes ainumõistlik huvide ühine esindamine korteriühistu kaudu. Korteriühistu juhtkond koosneb eelduslikult asja tundvatest isikutest, kes peavad osakama ja suutma seista korteriühistu liikmete huvide eest. Puudutatud isikud 3, 5, 7–11, 14, 17, 19, 26 jagasid menetluses avaldaja seisukohta, et juurdepääsutee peaks kulgema üle puudutatud isiku 1 kinnistu. Seetõttu on ebaõige maakohtu 5

(10)sedastus, et käesolevat tsiviilasja iseloomustab sisuline vaidlusmenetlus menetlusosaliste vahel. Avaldaja ja eelnevas loetletud puudutatud isikute vahel ei olnud erimeelsusi üheski küsimuses. Loetletud puudutatud isikud kinnitasid ühiselt, et nad ei ole käibemaksukohustuslased. Äriregistri väljavõttest nähtub, et TT Invest OÜ (puudutatud isik 8) on käibemaksukohustuslane alates 8. märtsist 2011. Seega on

§ 174

lg 10 alusel antud kinnitus osaliselt ebaõige, aga maakohus sellega ei arvestanud.

  1. Algne puudutatud isik 1 ja puudutatud isikud 3, 5, 7–11, 14, 17, 19, 26 palusid jätta avaldaja määruskaebuse rahuldamata.
  2. Puudutatud isikud 20 ja 21 esitasid
  3. septembril 2015 määruskaebuse, milles palusid vaidlustatud määruse nende avalduse rahuldamata jätmise osas tühistada ja mõista avaldajalt nende kasuks välja menetluskulu hüvitise 2 244 eurot. Vaidlustatud määrus diskrimineerib puudutatud isikut 20 kui õigusteadmistega isikut, välistades tal võimaluse oma õigusi kaitsta esindaja kaudu. Arvestamata jäi tõsiasi, et esindaja teostas esindusõigust ka puudutatud isiku 21 suhtes, kes ei ole õigusteadmistega isik. Maakohus ei hinnanud, millised puudutatud isikute 20 ja 21 menetluskulud on põhjendatud. Advokaat Martin Kirsipuu omab väga head kogemust sarnastes vaidlustes, millega puudutatud isik 20 ei ole kokku puutunud. Samuti ei olnud puudutatud isikul 20 töökoormuse tõttu aega juurdepääsutee vaidlusega tegelemiseks, mistõttu palutigi abi lepinguliselt esindajalt.
  4. Avaldaja palus jätta puudutatud isikute 20 ja 21 määruskaebuse rahuldamata. MENETLUSE EDASINE KÄIK
  5. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  6. veebruari 2016 määrusega avaldaja määruskaebuse rahuldamata ja vaidlustatud määruse avaldajalt välja mõistetud hüvitiste osas muutmata. Ringkonnakohus tühistas vaidlustatud määruse osas, milles puudutatud isikute 20 ja 21 menetluskulude kindlaksmääramise avaldus jäi rahuldamata. Tühistatud osas saatis ringkonnakohus asja maakohtule tagasi puudutatud isikute 20 ja 21 avalduse läbivaatamiseks.
  7. Riigikohus tühistas ringkonnakohtu määruse
  8. oktoobri 2016 määrusega tsiviilasjas nr 32-1-86-16 (edaspidi „Riigikohtu määrus“) ja saatis asja samale kohtule uueks läbivaatamiseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  9. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb avaldajalt puudutatud isikute 3, 5, 7-11, 14, 17, 19, 26 kasuks väljamõistetud menetluskulude suuruse osas osaliselt tühistada ning uue määrusega loetletud puudutatud isikutele hüvitatavaid menetluskulusid vähendada. Samuti tuleb määrus tühistada osas, millega maakohus jättis puudutatud isikute 20 ja 21 avalduse rahuldamata. Ka selles osas saab ringkonnakohus teha uue määruse, millega mõistab avaldajalt ja puudutatud isikult 1 välja hüvitised põhjendatud ja vajalike toimingute ulatuses. Ülejäänud osas jääb vaidlustatud määrus muutmata, st avaldaja ning puudutatud isikute 20 ja 21 määruskaebused rahuldatakse

§ 659ja § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt.

18.

§ 659

ja § 651 lg 1 koosmõjust tulenevalt kontrollib ringkonnakohus maakohtu määruse õigsust ja põhjendatust osas, mille peale on menetlusosalised kaevanud. Puudutatud isik 1, algne puudutatud isik 1 ega ka puudutatud isikud 3, 5, 7–11, 14, 17, 19, 26 maakohtu määrust ei vaidlustanud. Seega on vaidlustatud määrus jõustunud osas, millega puudutatud isikult 1 mõisteti välja puudutatud isikute 3, 5, 7–11, 14, 17, 19, 26 kasuks menetluskulu hüvitis 270 eurot ning osas, milles puudutatud isikute 3, 5, 7–11, 14, 17, 19, 26 ja algse puudutatud isiku 1 taotlused jäi osaliselt rahuldamata. 19. Avaldaja määruskaebuse väited ei anna alust vaidlustatud määruse muutmiseks osas, millega maakohus mõistis avaldajalt välja algse puudutatud isiku 1 menetluskulude hüvitise. 6

(10)

§ 175

lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise osas (Riigikohtu 11. veebruari 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11). Maakohus ei ole algse puudutatud isiku 1 kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel diskretsioonipiire ületanud, seega ei ole alust kulude põhjendatust ja vajalikkust ümber hinnata. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu põhjendustega ning juhindudes

§ 659kaudu kohalduvast § 654 lg-st 6 ei korda neid.

Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus kõnealuses osas järgmist. Põhjendamatu on avaldaja väide nagu ei oleks algne puudutatud isik 1 praegu enam menetlusosaline, kes saab taotleda menetluskulude hüvitamist. Algne puudutatud isik 1 oli asjas menetlusosaliseks kuni puudutatud isiku 1 menetlusse astumiseni kinnistu võõrandamise tõttu. Seega kandis algne puudutatud isik 1 kuni tema õigusjärglasega menetluses asendamiseni menetluskulusid. Selles osas on ringkonnakohtule

§ 695ja § 693 lg 2 järgi siduv Riigikohtu määruse p-s 10 märgitud seisukoht.

Avalduse kohtusse esitamise ajal kehtinud ja ka praegu kehtiva

kohaselt tuli kohtul menetluskulude jaotus kindlaks määrata asja lõpetavas lahendis. Seega tuli kohtul menetluses osalenud isikute menetluskulude jaotuse osas seisukoht võtta alles menetlust lõpetava lahendi tegemisel. Paratamatult ei ole kulude kindlaksmääramine mõistlikult võimalik enne kulude jaotuse otsustamist. Eeltoodust tulenevalt on maakohus õigesti otsustanud algse puudutatud isiku 1 menetluses kantud menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse vaidlustatud määruses. Et algne puudutatud isik 1 osales menetluses esindaja kaudu, oli tekkida võiv menetluskulu esindaja tasu osas avaldajale ka mõistlikult ettenähtav.

  1. Osaliselt on avaldaja määruskaebus põhjendatud temalt puudutatud isikute 3, 5, 7–11, 14, 17, 19, 26 õigusabikulude katteks hüvitise väljamõistmise osas. Selles osas määruskaebuse lahendamiseks tuleb ringkonnakohtul esmalt analüüsida, kas puudutatud isikute menetluskulud on põhimõtteliselt hüvitatavad (järgnevas p 21), seejärel hinnata nii eelmises lõigus loetletud puudutatud isikute kui ka puudutatud isikute 20 ja 21 esindajate toimingute vajalikkust ja põhjendatust (p-d 22–24) ning lõpuks otsustada, kui suures osas on vastavad kulud hüvitatavad (p-d 25–27).
  2. Ringkonnakohus ei nõustu avaldaja väitega, et puudutatud isikud 3, 5, 7–11, 14, 17, 19, 26 oleksid võinud üldse mitte kasutada lepingulise esindaja abi. Tulenevalt

§ 198

lg-st 3 ja § 6182 lg-st 1 tuli menetlusse kaasata kõigi kinnisasjade omanikud, keda asja lahendamine puudutab. Menetlusse kaasamisel ei ole menetlusosalistel

sätete kohaselt oma õiguste kaitseks välistatud või piiratud õigus kasutada õigusteenust ning osaleda menetluses esindaja kaudu. Avaldaja seisukoha toetamine ega võimalus väljendada seisukohti korteriühistu kaudu ei muuda eelnevas loetletud puudutatud isikute kulutusi õigusabile veel mittevajalikeks. Samuti tuleb arvesse võtta, et kohtud on põhivaidluse lahendamisel jätnud avaldaja (ja ringkonnakohtu menetluse osas ka puudutatud isiku 1) kanda kõik menetluskulud ega ole puudutatud isikute 3, 5, 7–11, 14, 17, 19, 26 (ning 20 ja 21) kulusid kõigist kuludest eristanud. 22. Puudutatud isikud 3, 5, 7–11, 14, 17, 19, 26 võtsid ühise esindaja ja seega ei saa väita, et nende menetluskulud on ebamõistlikult kõrged arvestades asja keerukust. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et loetletud puudutatud isikute esindaja tasumäär (120 eurot tunnis, mis sisaldab käibemaksu) on põhjendatud ja kooskõlas asja keerukusega. Samas ei ole maakohus loetletud puudutatud isikute menetluskulude nimekirjas toodud kõigi toimingute vajalikkust ja põhjendatust piisavalt analüüsinud ega põhjendanud. Nende toimingute osas, mida maakohus sisuliselt analüüsis (6,81 t), nõustub ringkonnakohus maakohtuga eespool p 19 teises lõigus märgitud kaalutlustel. Ülejäänud toimingute osas, millega seonduvaid kulusid pidas maakohus põhjendatuks ja vajalikuks menetluskulude 7

(10)nimekirjas märgitud ulatuses, ei nähtu maakohtu määrusest, millistel kaalutlustel kohus sellisele seisukohale jõudis. Kõnealuses osas ei ole maakohtu määrus kohaselt põhjendatud. Ringkonnakohus saab maakohtu määruse puuduse kõrvaldada määruskaebust lahendades.
  1. Ringkonnakohtu hinnang puudutatud isikute 3, 5, 7–11, 14, 17, 19, 26 lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikule ajakulule maakohtus on täiendavalt järgmine: 
  2. novembri 2011 toimingute ajakulu ei ole hüvitatav, kuna nimetatud kuupäevaks ei olnud puudutatud isikute esindaja kohtule oma esindusõigusest teatanud ja sel kuupäeval ei ole kohtule puudutatud isikute nimel dokumenti esitatud;  esindaja tutvus
  3. veebruaril 2013 toimikuga 1 t ja
  4. veebruaril 2013 materjalidega 1,25 t – nimetatud ajakulu on vajalik, kuna selleks ajaks oli kohtule esitatud mitmeid menetlusdokumente, millega esindajal oli vaja tutvuda seisukohtade kujundamiseks;  arvestades puudutatud isikute
  5. veebruari 2013 seisukohtade sisu ja mahtu, on selle menetlusdokumendi koostamisele kulunud 4,75 t vajalik ja põhjendatud;  samuti on kohane ajakulu 0,25 t rahvastikuregistri
  6. veebruaril 2013, sest kohus võttis viidatud tõendi vastu; väljavõtte esitamiseks 
  7. märtsi 2013 istung kestis 0,5 t, järelikult on põhjendatud sellest osavõtt 0,5 t;  suhtlemine kliendiga
  8. märtsil 2013 on põhjendatud 0,25 t ulatuses, kuna advokaat peab klienti regulaarselt teavitama ülesande täitmisega seonduvatest asjaoludest;  kohane ajakulu on
  9. mai 2013 seisukohtade koostamiseks 4,5 t, arvestades nende sisu;  samuti on vajalik ajakulu
  10. mail 2013 algse puudutatud isiku 1 seisukohtadega tutvumiseks 0,25 t, arvestades kõnealuse dokumendi sisu ja mahtu;  sarnaselt on vajalik ajakulu avaldaja
  11. juulil 2013 menetlusdokumendiga ja selle lisana esitatud tõendiga tutvumisele kulunud 0,25 t, sest esindaja peab olema kursis kõigi menetluses esitatud dokumentidega; 
  12. septembri 2013 kohtuistungiks ettevalmistamise ajakulu 0,25 t on mõistlik ja vajalik, kuna istung kestis 1,5 t ning seal arutati asja sisuliselt;  esindaja ettevalmistus
  13. juuni 2014 istungiks on põhjendatud 0,5 t ulatuses, sest see on selles menetlusetapis mõistlik ajakulu istungiks valmistumiseks;  vajalik ajakulu
  14. veebruaril 2014 eksperthinnanguga tutvumiseks ja analüüsiks on 0,5 t, sest esindaja peab olema kursis kõigi menetluses tähtsust omavate materjalidega. Ringkonnakohtu analüüsitud toimingutest osutub põhjendatuks ajakulu 14,25 t. Kui sellele liita maakohtu sisuliselt hinnatud ajakulu 6,81 t, siis kokku on lepingulise esindaja ajakulu maakohtus põhjendatud 21,06 t (vaidlustatud määruses märgitust 1,5 t võrra vähem).
  15. Järgmiseks hindab ringkonnakohus sama esindaja toimingute vajalikkust ja põhjendatust põhivaidluse määruskaebemenetluses:  määruskaebustega tutvumise ja analüüsi ning seisukoha koostamisele ajakulu 2 t on vajalik ja põhjendatud, arvestades nende menetlusdokumentide sisu ja mahtu;  samuti on vajalik ajakulu 0,25 t ringkonnakohtu
  16. märtsi 2015 määrusega tutvumiseks ja analüüsiks, et esindaja saaks kujundada edasist tegevust. Seega on lepingulise esindaja ajakulu ringkonnakohtus põhjendatud kokku 2,25 t ulatuses.
  17. Põhjendamatu on avaldaja väide nagu pidanuks maakohus arvestama, et puudutatud isik 8 on käibemaksukohustuslane.

§ 174

lg 6 kohaselt peab menetlusosaline menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Seega võimaldab seadus käibemaksu hüvitada ka menetlusosalisele, kes küll on käibemaksukohustuslane, kuid ei saa 8

(10)mingil põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmise eeldus on avaldaja kinnitus, et ta ei saa kuludelt käibemaksu tagasi arvestada (Riigikohtu
  1. juuni 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13, p 16). Puudutatud isikud 3, 5, 7–11, 14, 17, 19, 26 kinnitasid, et nad ei ole käibemaksukohuslased ega saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Käibemaksu tagasiarvestamise võimatuse muu põhjus võib olla esindaja poolt esindatavatele ühise arve või muu maksenõude esitamine, mis ei tarvitse olla piisav käibemaksu mahaarvamiseks, samuti ei ole äriühingu iga tegevus seotud äritegevusega sel viisil, et vastavalt kulult tasutud käibemaksu saab maha arvata.
  2. Riigikohtu määruse p-s 13 sisaldub seisukoht, et kuna käesoleva asja põhimenetluses avaldajal puudutatud isikutega 3, 5, 7–11, 14, 17, 19, 26 ning 20 ja 21 sisulist vaidlust ei olnud, nad esindasid menetluses ühist huvi, asi ei olnud keerukas ja esindajad ei vahetunud (

§ 175

lg 3), on põhjendatud neile hüvitada menetluskulud sellises summas, mis oleks olnud mõistlik ja vajalik ühe esindaja palkamiseks. Lisaks märkis Riigikohus, et neile puudutatud isikutele, kellel avaldajaga sisulist vaidlust ei olnud, kuid kes esindaja palkasid, on põhjendatud hüvitada lepingulise esindaja tasu proportsionaalselt tasu suurusega. Ka see seisukoht on

§ 695ja § 693 lg 2 järgi ringkonnakohtule siduv.

Puudutatud isikute 20 ja 21 menetluskulude nimekirja põhjal kulus nende esindajal maakohtu menetluse toimingutele 12,5 t ja määruskaebemenetluses 4,5 t. Esindaja osutas õigusabi tunnihinnaga 110 eurot, millele lisandus käibemaks, st 132 eurot koos käibemaksuga. Hagita menetluses hüvitatakse menetlusosaliste õigusabikulu vähemalt üldjuhul piiratumalt kui hagimenetluses, hagita menetluses puudub üldjuhul vajadus kasutada menetluses professionaalset õigusabi ja selle kasutamise korral ei saa menetlusosalisel olla üldjuhul õigustatud ootust, et õigusabikulud piiramatult mõnelt teiselt menetlusosaliselt välja mõistetaks (Riigikohtu määruse p 12 ja selles viidatud

  1. mai 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-11, p 19). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole menetlusse hiljem astunud puudutatud isikute esindaja toimingud põhjendatud ega vajalikud olukorras, kus menetlusse hiljem astunud isikud sisuliselt jagavad samas rollis enne juba menetluses osalenud isikute seisukohti. Käesoleval juhul olid puudutatud isikute 3, 5, 7–11, 14, 17, 19, 26 esindamisel tehtud toimingud (vt eespool p-d 23 ja 24) sellised, mille tulemusel nad saavutasid nende soovitud kohtulahendi põhivaidluses. Samuti puudub mõistlik põhjus, miks tuleks puudutatud isikutele 20 ja 21 hüvitada kulusid lähtudes suuremast esindaja tunnihinnast. Järelikult saab lugeda põhjendatuks ja vajalikuks puudutatud isikute 20 ja 21 kulud üksnes sellises ulatuses nagu nad oleks neid kandnud eelnevas loetletud puudutatud isikutega ühise esinduse korral.
  2. Eeltoodust tulenevalt on puudutatud isikute 3, 5, 7–11, 14, 17, 19, 26 ning puudutatud isikute 20 ja 21 õigusabikulud seoses kohtumenetlusega kokku põhjendatud maakohtus 2 527, 20 euro ulatuses ( = 21,06 × 120) ja ringkonnakohtus 270 euro ulatuses ( = 2,25 × 120). Erinevate puudutatud isikute kasuks õigusabikulude väljamõistmisel tuleb järgmiseks kaaluda, kas arvestada ka sellega, et puudutatud isikud 3, 5, 7–11, 14, 17, 19, 26 osalesid põhimenetluses maakohtus praktiliselt algusest peale. Nad kaasati menetlusse Harju Maakohtu
  3. oktoobri 2011 määrusega (I kd tl 127–128). Puudutatud isikud 20 ja 21 kaasati menetlusse aga alles
  4. juunil 2014, st vahetult enne maakohtus lõpplahendi tegemist. Lähtudes ringkonnakohtu seisukohast, et kulude hüvitamisel saab põhjendatud ja vajalikuks pidada üksnes sellist kulu, mis tekkinuks ühise esinduse korral, ei ole vaja menetluses osalemise aega enam arvesse võtta. Õigem on lähtuda kulude kandmiseks kohustatud puudutatud isikute arvust. Kokkuvõtvalt peab ringkonnakohus põhjendatuks hüvitada kõnealuste puudutatud isikute menetluskulud maakohtus summas 194,40 eurot ( = 2527,20 : 13) ühe isiku kohta ja ringkonnakohtus 20,77 eurot ( ≈ 270 : 13). 9

(10)Eeltoodust tulenevalt tuleb avaldajalt puudutatud isikute 3, 5, 7–11, 14, 17, 19, 26 kasuks õigusabikulude hüvitamiseks maakohtus välja mõista 2 138,40 eurot ( = 194,40 × 11) ja ringkonnakohtus 228,47 eurot ( = 20,77 × 11). Mõlemad summad sisaldavad juba käibemaksu. Vaidlustatud määrusega võrreldes vähenevad hüvitatavad summad maakohtu menetluse osas 568,80 euro ( = 2707,20 – 2138,40) ja määruskaebemenetluse osas 41,53 euro ( = 270 – 228,47) võrra. Ringkonnakohtus kantud kulu eest vastutavad avaldaja ja puudutatud isik 1 solidaarselt, aga kuna puudutatud isik 1 vaidlustatud määruse peale määruskaebust ei esitanud, siis ei saa ringkonnakohus muuta temalt eelnevas loetletud puudutatud isikute kasuks välja mõistetud summat (270 eurot). Puudutatud isikud 3, 5, 7–11, 14, 17, 19, 26 taotlesid menetluskuluna 3 780 euro hüvitamist. Kokku kuulub neile hüvitamisele 2 408,40 eurot ( = 3138,40 + 270), st rahuldamata jääb avaldus 1 371,60 euro ulatuses. 28. Lõpuks lahendab ringkonnakohus puudutatud isikute 20 ja 21 määruskaebuse, mis on osaliselt edukas. Menetlusosalise õigusteadmised ei võta temalt võimalust kasutada menetluses osalemiseks lepingulist esindajat (Riigikohtu määruse p 11), sest

ei sätesta sellist piirangut (vt ka Riigikohtu 10. veebruari 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-15, p 14). Samas märkis Riigikohus, et

§ 172

lg 1 mõte ei ole avaldajale prognoosimatute kulude piiramatu hüvitamiskohustuse panemine. Esiteks annab hagita menetluses menetluskulude jaotuse üle otsustamisel juba

§ 172

lg 1 teine lause kohtule laia diskretsiooniõiguse kalduda esimeses lauses sätestatud üldreeglist kõrvale, kui see oleks asjaolusid arvestades õiglane. Eeltoodu põhjal tuleb avaldajalt ja puudutatud isikult 1 ka puudutatud isikute 20 ja 21 kasuks lepingulise esindaja õigusabikulud osaliselt välja mõista. Lähtudes eelmises punktis saadud vahetulemusest, et ühe isiku kohta on hüvitavad kulud vastavalt 194,40 eurot maa- ja 20,77 eurot ringkonnakohtus, kuulub puudutatud isikutele 20 ja 21 hüvitamisele 388,80 eurot ( = 194,40 × 2) maakohtus ja 41,54 eurot ( = 41,54 × 2) ringkonnakohtus kantud kuludest. Nimetatud hüvitiste summad sisaldavad käibemaksu ja on väiksemad sellest, mille hüvitamist kõnealused puudutatud isikud taotlesid. Vastavalt kulude jaotuse otsustusele vastutavad ringkonnakohtus kantud kulude hüvitamise eest avaldaja ja puudutatud isik 1 solidaarselt. Puudutatud isikud 20 ja 21 taotlesid menetluskuluna 2 244 euro hüvitamist. Kokku kuulub neile hüvitamisele 430,34 eurot ( = 388,80 + 41,54), st rahuldamata jääb avaldus 1 813,66 euro ulatuses. 29.

§ 178

lg 4 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb käesoleval juhul selle normi alusel jätta kõik määruskaebusega seonduvad kulud menetlusosaliste endi kanda. 30. Käesoleva määruse peale saab kaevata Riigikohtule

§ 696

lg 1 teise lause ja lg 3 esimese lause alusel.

§ 178

lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.