KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht 9. detsember 2016, Tallinn Tsiviilasja number 2-16-4773 Tsiviilasi IK

§ 23

lg 3 ei kehti juhul, kui sundtäitmise käigus kohtutäituri otsese tegevuse tulemusel rahalist nõuet üldse ei täideta. Nimetatud sätet saab kohaldada juhul, mil täitemenetluse tulemusena nõutakse sisse osa rahalisest nõudest. Vastasel korral ei oleks säte kooskõlas kohtutäituri ametitegevuse tasulisuse põhimõttega. KTS § 23 lg-d 2 ja 3 tuleb tõlgendada nii, et eespool nimetatud juhtudel võib kohtutäitur nõuda tasu proportsionaalselt tehtud täitetoimingute hulga ja mahuga. Seejuures on võimalik lähtuda KTS § 23 lg-s 3 sätestatud tasu proportsionaalsuse põhimõttest – mida suurem osa võlast õnnestub sisse nõuda, seda suuremat tasu võib kohtutäitur nõuda. Ülekantuna täitetoimingute hulgale ja mahule tähendab see KTS § 23 lg 2 tähenduses, et mida rohkem ja mahukamaid täitetoiminguid on kohtutäitur teinud, seda suuremat tasu (kuid seejuures mitte üle 50% täismäärast) võib kohtutäitur võlgnikult nõuda. KTS § 23 lg-te 2 ja 3 selline tõlgendamine loob olukorra, mil kohtutäitur peab tegema tasu suuruse kohta otsuse, mis sarnaneb kohtute tehtava nn diskretsiooniotsusega ja võlgnikul on võimalus see otsus vaidlustada. Riigikohus asus

1. detsembri 2015 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-108-15 seisukohale, et kui sundtäitmisele esitatud nõue rahuldatakse pärast täitmisteate kättetoimetamist kohtutäituri otsese tegevuseta, on täituril õigus tasu saada. Kohtutäitur saab sel juhul keelduda menetluse lõpetamisest, kuni tema tasunõue on rahuldatud (vt
2. septembri 2015 määrus tsiviilasjas nr 32-1-77-15, p 29, ja
3. septembri 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-15, p 28). Sama küsimust käsitles Riigikohus
4. novembri 2011 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-79-11, milles märkis, et väärteoasjas määratud rahatrahvi sundtäitmise tõttu tekkinud täitemenetluse kulusid ei saa pidada TMS §-s 209 nimetatud väärteomenetluse kuludeks ega muudeks avalikõiguslikeks rahalisteks nõueteks, mille täitmise saaks lõpetada samadel alustel nagu väärteoasjas määratud rahatrahvi täitemenetluse. Viidatud sätete järgi saab pärast KarS § 82 lg 1 p-s 3 sätestatud tähtaja möödumist lõpetada aegumise tõttu väärteoasjas määratud rahatrahvi või väärteomenetluses tekkinud menetluskulude või muude väärteoasjas määratud avalik-õiguslike rahaliste nõuete täitemenetluse, kuid täitemenetluse kui iseseisva menetluse kulud tuleb võlgnikul kanda hoolimata väärteomenetluse nõuete aegumisest. Täitemenetluse kulud on täitedokumendi täitmise menetluse kulud, sh väärteomenetluses määratud rahatrahvi sissenõudmiseks tehtud täitetoimingute tegemise kulud. Täitekulude kohta tehtud kohtutäituri otsus on TMS § 1 lg 1 p 16 järgi iseseisev täitedokument. Tulenevalt eeltoodust võib kohtutäitur antud juhul võlgnikult nõuda põhitasu ja kohtutäituri poolt pärast täitemenetluse alustamist täitemenetluses tehtud vajalike kulutuste tasumist. Selguse huvideks võinuks kohtutäitur koostada vaheotsuse täitemenetluse lõpetamise osas täitedokumendist tuleneva põhinõude osas, kuid vaheotsuse tegemise kohustust seaduses sätestatud ei ole. Kohtutäitur on toiminud kohtutäituri põhitasu väljanõudmisel õiguspäraselt. 3

§ 23

lg-d 2 ja 3 tuleb tõlgendada nii, et kohtutäitur võib nõuda tasu proportsionaalselt tehtud täitetoimingute hulga ja mahuga. Kohtutäitur peab tegema tasu suuruse kohta otsuse. Käesolevas asjas ei ole kohtutäitur põhjendanud otsust jätkata põhitasu sissenõudmist 100% ulatuses. Kohtutäituri otsusest ei selgu milliseid toiminguid ja millises mahus kohtutäitur tegi ja millise põhimõtte alusel määrati tehtud toimingute rahaline väärtus. Seega on kohtutäituri otsus vastuolus kuni 31.

§ 23lg-ga 2, mis keelab põhitasu nõudmist üle 50% täismäärast.

Maakohus viitas lahendi põhjenduslikus osas küll nimetatud sättele, kuid jättis selle kohaldamata. Maakohtu viited Riigikohtu seisukohtadele asjas nr 3-2-1-79-11 on asjakohatud. Võlgnik ei taotlenud sundtäitmise lõpetamist kohtutäituri põhitasu osas samadel alustel nagu väärteoasjas määratud trahvi osas, st aegumise alusel. MENETLUSE EDASINE KÄIK

1. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis puudutatud isikutele tähtaja määruskaebusele vastamiseks. Sissenõudja ja kohtutäitur vaidlesid määruskaebusele vastu. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle
2. oktoobri 2016 kirjaga lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
3. Tallinna Ringkonnakohus kohustas
4. oktoobri 2016 määrusega kohtutäiturit esitama koopia täitetoimikust nr 026/2008/1827 ja täiendavad seisukohad ning võlgnikku esitama täiendavad seisukohad. Kohtutäitur jäi selle juurde, et kohtutäituri tasu vastab täitemenetluses tehtud toimingutele. Kuna võlgnik täitedokumenti vabatahtlikult ei täitnud, siis tuli kohtutäituril asuda pöörama sissenõuet võlgniku varale. Selleks oli vajalik välja selgitada võlgniku vara koosseis, mis eeldas vastavate päringute tegemist sellel ajal olemas olevatesse registritesse. Võlgnik täiendavaid seisukohti ei esitanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
6. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
7. Võlgnik taotles
8. detsembri 2015 avalduses täitemenetluse lõpetamist TMS § 202 alusel. Seega ei ole õige võlgniku väide, mille kohaselt maakohtu viide Riigikohtu lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-79-11 antud selgitustele ei ole asjakohane. Nimetatud lahendis selgitas Riigikohus, et täitemenetluse kui iseseisva menetluse kulud tuleb võlgnikul kanda hoolimata väärteomenetluse nõude aegumisest. Täitemenetluse kulud on täitedokumendi täitmise kulud, sh väärteomenetluses määratud rahatrahvi sissenõudmiseks tehtud täitetoimingute kulud. Ringkonnakohus ei nõustu võlgniku käsitlusega nagu kaotaks kohtutäitur õiguse põhitasule pelgalt seetõttu, et võlgnikule määratud rahatrahv aegus täitemenetluse kestel enne selle katteks 4

redaktsiooni § 23 lg 3 (kehtiva § 32 lg 5) tõlgendamisel selliselt puuduks kohtutäituril huvi ja vajadus aeguvate nõuete täitmisega üldse tegeleda, kuivõrd talle ei ole tasu kohaselt garanteeritud võlgnike puhul, kes raskendavad täitemenetluse läbiviimist. Võrdelisus selle normi tähenduses ei ole rakendatav võlgniku soovitud 0%-määrana olukorras, kus sundtäidetav rahasumma jääb lõpuks maksmata aegumise tõttu. Samal põhjusel on ekslik ka võlgniku alternatiivne seisukoht, et trahvinõude aegumise tõttu tuleb kohtutäituri tasu vähendada poolele põhitasumäärale. Kuni 31.

§ 23

lg 2 (kehtiva § 32 lg 4) kohaselt toimub selline tasu vähendamine siis, kui võlgnik täidab nõude talle vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaja jooksul. Nimetatud sätte eesmärk on motiveerida võlgnikku tasuma täitemenetluse võimalikult varases staadiumis nõue täies ulatuses ja vältida sellega täitekulude suurenemist. Põhjendatuks ei saa pidada samasuguse soodustuse andmist võlgnikule, kes ei ole nõuet üldse täitnud. 14. Asjakohane on maakohtu viide Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-88-09, kus Riigikohus sedastas, et kohtutäitur võib nõuda tasu proportsionaalselt tehtud täitetoimingute hulga ja mahuga. Õige on määruskaebuse väide, et kohtutäitur ega maakohus ei ole täitetoimingute ulatust oma otsustes analüüsinud, aga selle puuduse saab ringkonnakohus kõrvaldada määruskaebuse lahendamisel. Ringkonnakohtu nõudel esitas kohtutäitur täiendavad selgitused ja koopia täitetoimikust, millest nähtuvad tehtud toimingud. Kuna võlgnik täitedokumenti vabatahtlikult ei täitnud, siis tuli kohtutäituril asuda pöörama sissenõuet võlgniku varale. Selleks pidi kohtutäitur välja selgitama võlgniku vara koosseisu, mis eeldas vastavate päringute tegemist sellel ajal olemas olevatesse registritesse (rahvastikuregister, maksuameti infosüsteem, autoregistrikeskus, kinnistusregister, Veeteede Amet). Täitetoimikust nähtuvalt koostas kohtutäitur võlgniku pangakontode arestimisaktid ja pidi need saatma Krediidipanka ja Äripanka. Hansapangas ja Ühispangas olevad võlgniku pangakontod arestiti elektrooniliselt. Ka tuli kohtutäituril koostada täitetoimingu koostamise akt ja saata see võlgnikule. Täiendavalt on kohtutäitur tutvunud võlgniku pöördumisega ja sellele vastanud ning võlgniku kaebusega ja selle kohta otsuse teinud. Kõigi nende toimingute tegemiseks on kohtutäituril kulunud aega ja dokumentide edastamisel ka raha. Tegemist on täitemenetluses vajalike toimingute ja kuluga. Üldjuhul peaksid nimetatud toimingud ka andma tulemuseks nõude rahuldamise. Seetõttu ei saa pidada käesoleval juhul kuni 31.

§ 25¹² lg-s 1 ettenähtud tasu (55,60 eurot) ülemäära kõrgeks.

Märgitud tasule lisandub KTS § 24² kohaselt käibemaks (

1. aastal kehtinud määras 18%, st 10,01 eurot).
2. Kuna ringkonnakohus jätab määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata, jäävad määruskaebusega seonduvad kulud võlgniku kanda (TsMS § 171 lg 1). Kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse lahendamise menetluses kohtutäituri kantud õigusabikulusid ei hüvitata (TsMS § 175 lg 31) Võlausaldaja ei ole ringkonnakohtule esitanud taotlust menetluskulude väljamõistmiseks. Tsiviilasja materjalidest samuti võlausaldajal kohtumenetluses kulude tekkimist ei nähtu (TsMS § 174 lg 1 viimane lause). Seega puuduvad asjas kindlaksmääratavad menetluskulud. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 5