Jätta Mihkel Nahkur´i kaebus rahuldamata. 2. Käesolev määrus edastada kohtuvälisele menetlejale, s.o. Tallinna Linnavalitsusele Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti kaudu ja kaebuse esitajale. Edasikaebamise kord Määrus on väärteomenetluse seadustiku (
) § 191 p 12 kohaselt lõplik ning määruskaebe korras vaidlustamisele ei kuulu. Asjaolud ja kohtumääruse põhjendused 08.12.2016 laekus Harju Maakohtule Mihkel Nahkur´i kaebus Tallinna Linnavalitsuse (Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti kaudu) 14.11.2016 määrusele nr S-3/2787-2 (trahviteade nr 157079). 04.09.2016 kl 10:07 fikseeris Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti vaneminspektor rikkumise, mis seisnes selles, 04.09.2016 mootorsõiduk reg märk XXXXoli pargitud Tallinnas, Õismäe 12 tee hoone ees teekattemärgise 931 Peatumiskeelu joon mõjualas, rikkudes LS § 21 lg 4 p sätestatud nõudeid. 06.09.2016 koostas Tallinna Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti vaneminspektor Mihkel Nahkur´ile (mootorsõiduki reg märk XXXXvastutav isik)
1 lg 1 p 2 ja LS § 262 p 2 alusel hoiatustrahvi summas 20 eurot (trahviteade nr 157079). 07.10.2016 esitas Mihkel Nahkur Tallinna Munitsipaalpolitsei Ametile kaebuse, milles taotles trahviteate nr 157079 tühistamist. Kaebaja on seisukohal, et õuealal kehtivad vaid LS § 64 sätted ning õuealal pole sõidu- ega kõnniteede olemasolu võimalik. LS § 2 p 25 kohaselt on kõnnitee jalakäija ja tasakaaluliikuriga liiklemiseks ettenähtud ja äärekiviga või muul viisil sõiduteest või jalgrattateest eraldatud teeosa, mis võib olla tähistatud asjakohaste liiklismärkide või teekattemärgistega, saab kõnnitee Mihkel Nahkur´i hinnangul olla anult sellise tee kõrval, millel jalakäiad ei saa vabalt liikuda. Õuealal saavad aga jalakäiad liikuda LS § 64 lg 1 järgi kogu õuealal. Kollane joon kaebaja sõnul on antud kohas ainult selleks, et ei pargitaks tööpäeva hommikul ette prügiautole. Kaebaja leiab, et ei põhjustanud tema sõiduk kellegi mingit kahju ega kujutanud ohtu liiklusele. 20.10.2016 koostas Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti menetlusosakonna vaneminspektor kaebuse läbivaatamata jätmise määruse. Kohtuvälise menetleja ametnik selgitas, et Mihkel Nahkur on rikkunud LS § 20 lg 4 p 3, § 21 lg 4 p 2 sätestatud nõudeid. LS § 20 lg 4 p 3 kohaselt parkida võib kõnniteel, kus seda lubab asjakohane liikluskorraldusvahend, jättes jalakäijale sõiduteest kaugemal kõnniteeserval vabaks vähemalt 1,5 meetri laiuse käiguriba. LS § 21 lg 4 p 2 kohaselt parkida ei tohi kohas, kus liikluskorraldusvahend seda keelab. Menetluses kogutud tõenditega (fotod) on tõendamist leidnud, et mootorsõiduk reg märk XXXXoli pargitud Tallinnas, Õismäe 12 tee hoone juures osaliselt kõnniteele teekattemärgise 931 (peatumiskeelu joon) mõjupiirkonnas. Märgis on kollane ja see kantakse Liiklusmärkide ja teemärgiste tähendused ning nõuded fooridele määruse § 25 lg 16 kohaselt sõidutee äärele või äärekivile. Fotodega on tõendatud, et märgis on kantud sõidutee äärele ning on nähtav. Parkimine kõnniteel reguleeritakse liikluskorraldusvahenditega nr 575a, 861b, 861c, 863a-864b või teekattemärgisega ja kuni selliseid paigaldatud ei ole, kõnniteele parkida ei tohi. Sõiduki juht peab parkimisel järgima paigaldatud liikluskorraldusvahendeid. Avalikult kasutataval teel ja /või teeosal kehtib liiklusseadus ja sõiduki juht peab täitma selle nõudeid. LS 6.jaos on välja toodud mootorsõidukijuhile esitatavad lisanõuded, sealhulgas § 64 Liiklus õuealal. Seega, kuna LS § 20 lg 4 p 3, § 21 lg 4 p 2 on üldsätted, siis kehtivad need ka õuealal ja sõidukit ei tohi parkida kõnniteele peatumist keelava joone mõjupiirkonnas. LS § 64 lg 5 kohaselt õuealal tohib parkida ainult A- ja B-kategooria ning D1-alamkategooria mootorsõidukit. Seda tohib teha ainult tähistatud parklas, selle puudumisel aga teel kohas, kus parkimine ei takista jalakäijat ega muuda võimatuks teiste sõidukite liiklust. Fotode hindamisel on tuvastatud, et sõiduk oli pargitud lisaks eelpool toodud rikkumistele ka teekattele märgitud parkimiskohtade kõrval. On tõendatud, et sõiduki parkimise koha kõrvale on välja ehitatud ja teekattele joonitud parkimiskohad (parkla), kuid sõiduk XXXXei olnud pargitud liikluskorralduslikult märgistatud parkimiskohal, vaid kohal, kus parkimist ei ole ette nähtud. LS § 2 p 50 kohaselt parkla on sõidukite parkimiseks ettenähtud ehituslikult või liikluskorralduslikult kujundatud ala, mille moodustavad parkimiskohad ja neid ühendavad teeosad. Teemärgistega kehtestatakse liikluskord, mis aitab liikluses orienteeruda. Antud juhul on tegemist parkimispiirkonnaga ehk parklaga, kus parkla on välja ehitatud ja maha on joonitud parkimiskohad. Parklas tohib parkida ainult kohas, kus on parkimiskohad maha joonitud või muude liikluskorraldusvahenditega ära määratud. Näiteks osutusmärgid 575a ja 575b koos osutusmärkidega 576a-576f või teekattemärgised Riigikohus on asunud seukohale, et õuealal on keelatud kõnniteel parkimine kohas, kus seda ei luba konkreetsed liikluskorraldusvahendid. Õuealal võib kogu tee ulatuses liikuda jalakäia, mitte mootorsõiduki juht. Tee, mis moodustab õueala ning millel jalakäiad ja sõidukid koos liiklevad, saab olla üksnes sõidutee(RK 3-1-1-26-09, 3-1-1-27-09). Õueala tohib parkida ainult tähistatud parklas, selle puudumisel aga teel kohas, kus parkimine ei takista jalakäiat ega muuda võimatuks teiste sõidukite liiklust. Teeks, kus parkimine korraga takistab jalakäiat ja muudab võimatuks teiste sõidukite liikluse, saab olla ainult sõidutee. Seega ei laiene LS § 64 sätestatu kõnniteel parkimise. Õuealal on mootorsõidukitele liiklemiseks ette nähtud ranged piirangud, mille eesmärgiks on jalakäijate ohutuse tagamine. Kohtuväline menetleja on märkinud, et kirjalikus hoiatamismenetluses saab hoiatustrahvi vaidlustada üksnes
5 lg 3-6 toodud alustel ehk juhul, kui mootorsõidukit kasutas teine isik või enne trahviteates nimetatud teo toimepanemise aega on teatatud pädevale ametiasutusele mootorsõiduki või selle 2 regisstreerimismärgi vargusest, kadumisest või õigusvastasust välistava asjaolu esinemise kohta. hävimisest, või esitatakse tõendid 03.11.2016 esitas Mihkel Nahkur kohtuvälise menetleja juhile kaebuse Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti 20.10.2016 kaebuse läbivaatamata jätmise määrusele. Mihkel Nahkur leiab, et tema vastulauses esitatud väiteid ei ole arvestatud ning mittearvestamist ei ole määruses põhjendatud. Taotles määruse tühistamist
14.11.2016 koostas Tallinna Linnavalitsuse Tallinna linnasekretär kaebuse läbivaatamata jätmise määruse.
lg 1 kohaselt kui isik ei nõustu kohtuvälise menetleja juhi poolt kaebust lahendades tehtud määrusega ja vaidlustatakse kohtuvälise menetleja tegevust, millega on rikutud isiku õigusi ja vabadusi, on isikul õigus esitada kaebus maakohtule.
lg 2 p 1 kohaselt menetlusosaline võib esitada kaebuse kümne päeva jooksul, alates vaidlustatava määruse kättesaamisest. Kaebus on esitatud tähtaegselt.
lg 2 kohaselt vaadatakse kaebus läbi kirjalikus menetluses kaebuse piires ja selle isiku suhtes, kelle suhtes see on esitatud. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega ning materjalidega leiab, et Mihkel Nahkur´i kaebus tuleb jätta rahuldamata.
lg 1 kohaselt vaatab maakohtunik
Riigikohtu 15.10.2013 määruse nr 3-1-1-81-13 kohaselt
lg 2 esimese alternatiivi kohaselt väärteomenetluses uurimiskaebe korras vaidlustada ka väärteomenetluse lõpetamist. Teine oluline erinevus grammatilise tõlgenduse pinnalt on selles, et kriminaalmenetluslikus uurimiskaebemenetluses on võimalik uurimisasutuse menetlustoimingut või määrust vaidlustada vaid koos selle ära näitamisega, kuidas vastav määrus või toiming on kaebaja õigusi rikkunud. Erinevalt eelmärgitust aga võimaldatakse
märgitu kohaselt esitada kohtuvälise menetleja juhile kaebus ilma enda konkreetsete õiguste rikkumisele viitamata. Samas, tulenevalt
lg 1 tuleb kohtuvälise menetleja juhi otsustust maakohtus vaidlustades näidata ära enda õiguste ja vabaduste rikkumine. Kooskõlas
sätestatu mõttega kolleegium leidis, et
MS § 228 lg 1 sisalduvat, tuleb
sätestatut mõista selliselt, et kohtuvälise menetleja tegevuse vaidlustamine on võimalik vaid tingimusel, et seejuures viidatakse ka enda konkreetse õiguse või vabaduse rikkumisele. Antud juhul Mihkel Nahkur ei ole oma kaebuses viidanud, kuidas kohtuväline menetleja oma määrusega rikkus tema õigusi. Kaebaja lähtub loogikast, et tema teadet tuleb käsitleda väärteoteatena.
mõte kohaselt hoiatustrahvi saab vastutav kasutaja vaidlustada ainult juhul, kui mootorsõidukit kasutas teine isik, pädevale ametiasutusele on teatatud mootorsõiduki või selle registreerimismärgi vargusest, kadumisest või hävimisest või isik esitab tõendid õigusvastasust 3 välistava asjaolu esinemise kohta. Mootorsõiduki eest vastutav isik saab aga hoiatustrahvi vaidlustada vaid juhul, kui ta tõendab, et teo on toime pannud teine isik, esitades selle kohta tõendid. Selliste tõendite esitamine aga annab aluse tema kui mootorsõiduki eest vastutava isiku suhtes koostatud trahviteate tühistamiseks. Kohus leiab, et kaebuse esitajale hoiatusmenetluses määratud trahvi alused on õiguspärased ja menetleja ei ole oma tegevusega menetlusnorme rikkunud. Eeltoodu alusel ja juhindudes
lg 1, 2, 3 p 1 ja lg 5 asub kohus seisukohale, et esitatud kaebus kohtuvälise menetleja juhi määrusele tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud määrus tühistamata. Leo Kunman Kohtunik 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.