Obsah (4)

§ 1§ 2§ 3§ 8

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 31. oktoober 2016, Tartu Tsiviilasja number 2-15-

) § 1 lg-t 1, § 3 lg 1, 2 ja 6 ja § 8. Kohtuotsuses esitatud põhjendustel ei ole tuvastatud faktilisi asjaolusid, mille põhjal saaks eeldada otsest või kaudset diskrimineerimist. Seetõttu ei ole diskrimineerimisjuhtum ilmne ja rakendada ei tule

§-s 8 sätestatud tõendamiskohustuse regulatsiooni. Kohus põhjendas oma järeldust järgmiselt. Diskrimineerimisena ei saa käsitada seda, et juhendaja ei teavitanud hagejat individuaalplaani kehtivusest kogu õppeaasta jooksul. Sellega ei rikkunud juhendaja oma teavitamiskohustust ega kohelnud hagejat võrreldes teiste üliõpilastega ebavõrdselt. Hagejaga sõlmitud õppeplaani pealkirjast ja sisust ei tulene, et see oleks sõlmitud vaid sügissemestriks, ning juhendaja ei saanud mõistliku arusaama kohaselt eeldada, et hageja tõlgendab õppeplaani pealkirja kuidagi teisiti. Kuna doktoriõppe leppe p 4.1 kohaselt koostavad üliõpilane ja juhendaja individuaalse õppeplaani koos, siis oli hagejal võimalus juhtida õppeplaani koostamisel eeltoodud asjaolule juhendaja tähelepanu, kuid hageja seda ei teinud. Tõenditest nähtuvalt on ka kahe teise Iraani päritolu doktorandi individuaalse õppeplaani perioodiks märgitud 2014/2015 sügis. Kostja õppekorralduse eeskirja p 77 kohaselt ei koostata õppeplaani semestri kaupa, vaid õpe läbitakse individuaalplaani alusel, mille koostab doktorant koostöös juhendajaga kogu õppe ajaks. Individuaalplaanile lisatakse igal aastal koos atesteerimisaruandega järgmise aasta täpsustatud õpingute ja uuringute kava. Individuaalplaan koostatakse aasta kaupa igale doktorandile individuaalselt. Hagejat ei ole diskrimineeritud seoses välisreisidele lähetamisega. Tõendite kohaselt ei olnud kostjal kohustust saata üliõpilast mingil kindlal ajahetkel välismaale konverentsile. Hageja on kinnitanud, et ta käis konverentsil Eestis. Tunnistajate A. Aabloo ja Gholamreza Anbarjafari ütlustel oli konverentsil osalemise tingimuseks teadusartikli olemasolu. Tõendatud ei ole, et hageja oleks artiklid kirjutanud. Diskrimineerimist ei olnud, sest tema kaks kaasdoktoranti olid konverentsil osalemise tingimused täitnud. Konverentsidel osalemine sõltus eelkõige hagejast endast. Samuti ei olnud kostjal kohustust määrata üliõpilasi kordamööda mingi grupi juhendajaks või liidriks, kui juhendaja ise viibib mingil põhjusel ülikoolist eemal. 3 Tunnistajad A. Aabloo ja Gholamreza Anbarjafari on kinnitanud, et hagejal tekkisid õppimise käigus probleemid. Juhendajad aitasid hagejat mõnda aega individuaalselt, andes talle nt Matlabi programmiga töötamiseks bakalauruse õppe ülesandeid, samuti aidati hagejat koduste tööde tegemisel. Siis selguski, et hagejal ei ole elementaarseid teadmisi. Samuti pakuti hagejale võimalust valida uus doktoritöö teema ja uus juhendaja. Gholamreza Anbarjafari ütlustest nähtuvalt lahkus hageja iCV grupist enda initsiatiivil, kuna ta ei saanud väidetavalt keskenduda mitmele asjale korraga. Tunnistaja ütlusi kinnitab väljavõte hageja õppetöö tulemustest ja individuaalplaanist. Hageja on hagiavalduses märkinud, et kostja andis talle individuaalõpet Matlabi programmi kursuses. Seega on hageja ise kinnitanud, et kuigi tal ei olnud vajalikke oskusi, proovis juhendaja teda igati järele aidata. See, et

1. detsembril 2014 andis juhendaja lisaülesandeid ainult hagejale, ei saa tõendada erinevat suhtumist hagejasse võrreldes kaasdoktorantidega. Doktoritöö on iseseisev teaduslik uurimus, milles on esitatud vastava teadusvaldkonna olulise probleemi uudne lahendus, või loometöö. Doktoriõppe üliõpilane koostab koostöös juhendajaga individuaalplaani, mille täitmine on juba nimetusest tulenevalt individuaalne. Kuna tõendatud asjaoludel oli hagejal oma individuaalplaani täitmisega raskusi, siis oli juhendajal õigus anda hagejale ülesandeid, sh täiendavaid ülesandeid, mis aitasid doktorandil paremini oma eesmärkideni jõuda. Tõendeid selle kohta, et hageja oleks individuaalplaani täitnud, esitatud ei ole. Põhjendatud ei ole kontrollida, kas juhendaja andis ka teistele doktorantidele lisaülesandeid või, kas juhendaja katkestas Matlabi programmi õpetamisel Iraani üliõpilaste juhendamise, kui neil ilmnesid raskused. Seda seetõttu, et siis peaks ka teiste doktorantide tulemused olema samades ainetes, nagu hagejal, mitterahuldavad. Ka hageja ise ei ole viidanud sellele, et olenemata võrdsetest õpitulemustest koheldi teda erinevalt. Eksami korraldamine ei olnud hageja suhtes diskrimineeriv. Tunnistaja A. Aabloo on kinnitanud, et juhendajad tegid kostjale ettepaneku, et nad loobuvad hageja juhendamisest. Dekaani kirjast hagejale nähtub, et dekaan ei tuvastanud diskrimineerimist ning juhtis hageja tähelepanu sellele, et juhendajad on lubanud anda talle võimaluse edasi õppimiseks. Olukorras, kus hageja oli esitanud dekaanile avalduse diskrimineerimise kohta ning juhendajad olid esitatud väite, et hageja ei vasta doktoriõppe kvalifikatsioonile, oli dekaanil loodus – ja tehnoloogiateaduskonna põhimääruse p 26.8 järgi õigus moodustada sellekohane komisjon, et kontrollida poolte vastastikuseid väiteid. Tõendatud ei ole, et juhendaja survestas hagejat kirjutama jaanuaris 2015 lahkumisavaldust, kuna soovis hageja asemele Iraani tudengit. Samuti ei ole tõendatud, et pärast avalduse esitamisest keeldumist ei olnud hagejal enam võimalik pääseda laborisse. Tunnistajad A. Aabloo ja Gholamreza Anbarjafari on kinnitanud hagejaga sõlmitud suulist kokkulepet, et hageja lahkub doktorantuurist omal soovil ja, et ülikool maksab talle stipendiumi ka 2015 jaanuari eest. Kokkuleppest tulenevalt saatis juhendaja hagejale
2. jaanuaril 2015 meeldetuletuskirja, hageja avaldust ei kirjutanud. Tunnistajate ütlustest nähtuvalt sai hageja töötada laboris tööajal ja ka töövälisel ajal, kui laboris töötas mõni isik. Hagejat nad enam ei näinud ja arvuti pandi tagasi sinna, kus hageja tavaliselt istus. Samuti ei ole hagejale saadetud kirjas juhendaja teatanud, et ta soovib hageja asemele võtta Iraani tudengit. Tunnistajate kinnitusel on praeguseni see koht täitmata ja hetkel selle teemaga keegi ei tegele. Ka kohtule esitatud salvestuse transkriptsioonist ei tulene, et hagejat oleks sunnitud lahkumisavaldust kirjutama. Pooltevaheline suhtlus ja juhendaja käitumine ei ole käsitatav diskrimineerimisena või ebavõrdse kohtlemisena. Eeltoodud tõenditega on leidnud kinnitust, et hageja ja kostja suhte halvenemise põhjuseks oli hageja halb õppeedukus. Ükski kohtule esitatud tõend ei kinnita, et oleks toimunud hageja halvem kohtlemine hageja rahvuse pinnalt. 4 MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
3. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub Tartu Maakohtu
4. märtsi 2016 otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada. Maakohus kohaldas valesti võrdse kohtlemise seadust, kui leidis, et hageja diskrimineerimine ei ole tuvastatud. Järgitud ei ole diskrimineerimise tuvastamise skeemi. Nii ei ole välja selgitatud, millised on diskrimineerimise tuvastamisel võrreldavad inimesed või inimgupid. Võrdlust ei ole nõuetekohaselt läbi viidud. Eeltoodu tõttu pole arusaadav, kuidas kohus oma järelduseni jõudis. Maakohus ei hinnanud tõendeid nõuetekohaselt. Kohus on hinnanud ainukese tõendina tunnistajate (A. Aabloo ja Gholamreza Anbarjafari) ütlusi, muid tõendeid ei ole kostja esitanud.
5. Kostja vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu
7. märtsi 2016 otsus tuleb jätta muutmata, kuid maakohtu otsuse põhjendusi tuleb täiendada käesoleva otsuse põhjendustega. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamiseks.
8. Vastuseks hageja apellatsioonkaebuses esitatud väidetele seoses PS § 12 lg 1 ja

sätete alusel diskrimineerimise tuvastamisega märgib ringkonnakohus esmalt järgmist. PS § 12 järgi on kõik seaduse ees võrdsed (sätte esimene lause) ja kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu (sätte teine lause). Riigikohus on selgitanud, et PS § 12 lg-s 1 sisaldub võrdsuspõhiõigus, mis on ühtne kõikide ebavõrdse kohtlemise aluste suhtes. PS § 12 lg 1 riivega saab tegu olla üksnes siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid (vt Riigikohtu üldkogu 7. juuni 2011 otsus kohtuasjas nr 3-4-1-12-10, p-d 31 ja 36).

§ 1lg 1 sätestab seaduse eesmärgi.

Nii on viidatud sätte järgi seaduse eesmärgiks tagada isikute kaitse diskrimineerimise eest rahvuse (etnilise kuuluvuse), rassi, nahavärvuse, usutunnistuse või veendumuste, vanuse, puude või seksuaalse sättumuse alusel.

§ 2

lg-d 1 ja 2 sätestavad seaduse kohaldamisala.

§ 3

lg 1 järgi tähendab võrdse kohtlemise põhimõte seda, et ei esine diskrimineerimist

§ 1

lg-s 1 nimetatud tunnuse alusel.

§ 3

lg 2 sätestab, et diskrimineerimine on otsene, kui

§ 1

lg-s 1 nimetatud tunnuse alusel koheldakse ühte isikut halvemini kui on koheldud, koheldakse või võidakse kohelda teist isikut samalaadses olukorras.

§ 3

lg 4 järgi on diskrimineerimine kaudne, kui näiliselt neutraalne säte, kriteerium või tava seab isikud

§ 1

lg-s 1 nimetatud tunnuse alusel teistega võrreldes ebasoodsamasse olukorda, välja arvatud juhul, kui sättel, kriteeriumil või taval on objektiivne õiguspärane eesmärk ning selle eesmärgi saavutamise vahendid on asjakohased ja vajalikud.

§ 3

lg 6 kohaselt peetakse diskrimineerivaks ka sellist tegevust, kui isikut koheldakse teistest halvemini või talle kaasnevad negatiivsed tagajärjed seetõttu, et ta on esitanud kaebuse diskrimineerimise kohta või toetanud isikut, kes on esitanud sellise kaebuse.

§ 8

sätestab diskrimineerimise kahtlustamise puhul kohalduva jagatud tõendamiskohustuse põhimõtte. Viidatud sätte lg-te 1 ja 2 järgi peab isik, kes tunneb, et teda on diskrimineeritud, esitama faktilised asjaolud, mille alusel võib eeldada, et toimunud on diskrimineerimine, misjärel isik, kelle vastu on sellekohane avaldus esitatud, peab tõendama, et ta ei ole rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet. Kui isik keeldub tõendamisest, võrdsustatakse keeldumine diskrimineerimise omaksvõtuga.

1. Riigikohus on eeltoodud sätete alusel selgitanud, et diskrimineerimisvaidluste lahendamisel peab kohus tuvastama faktilise asjaolu, mille põhjal võib eeldada, et on toimunud otsene või 5 kaudne diskrimineerimine. Kui kohus on sellise asjaolu tuvastanud, on diskrimineerimisjuhtum esmapilgul ilmne ja rakendada tuleb tõendamiskohustuse regulatsiooni. Sel juhul tuleb väidetaval diskrimineerijal esitada põhjendused, näitamaks, et võrdse kohtlemise põhimõtet ei rikutud. Objektiivsete põhjenduste esitamine tõendab, et võrdse kohtlemise põhimõtet ei ole rikutud (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
2. mai 2010 otsus haldusasjas nr 3-3-1-13-10, p 16 ja 20). Samad järeldused tulenevad Riigikohtu
3. jaanuari 2012 otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-135-11, milles käsitleti diskrimineerimise tuvastamist soolise võrdõiguslikkuse seaduse alusel (kõnealuse seaduse alusel diskrimineerimise tuvastamine on analoogne

regulatsiooniga). Riigikohus märkis, et diskrimineerimise tuvastamine eeldab esmalt ebavõrdse kohtlemise (eristamise) tuvastamist, misjärel tuleb hinnata erineva kohtlemise õigustatust (seda, kas erinevaks kohtlemiseks on mõistlik põhjus (kõnealuse otsuse p 11).

1. Eeltoodut arvestades tuli maakohtul esmalt kontrollida, kas kostja rikkumist kinnitav asjaolu on tuvastatud ja alles seejärel kontrollida, kas kostja rikkus võrdse kohtlemise põhimõtteid või mitte. Apellatsioonkaebuse kohaselt heidab hageja maakohtule ette, et analüüsitud on küll erinevaid asjaolusid seoses poolte käitumisega, kuid hagejale jääb arusaamatuks, miks diskrimineerimist ei tuvastatud. Kaebuses esitatud põhjendustel ei ole maakohus hinnanud seda, kuidas suhtus juhendaja võrreldatavatesse isikutesse (hageja ja teised doktorandid) lisaülesannete andmisel, hageja juhendamise lõpetamisel ja uurimisgrupist eemaldamisel ning konverentsidele saatmisel. Hageja leiab samuti, et kohus järeldas valesti, et hagejal olid raskused oma individuaalplaani täitmisega (kostja ei ole tõendanud, et hageja oli uurimistöös ebakompetentne) ning kostja tegevus hageja õppetöö korraldamisel on jäetud analüüsimata.
2. Maakohtu vaidlustatud otsuse põhjendustest nähtuvalt on kohus asja lahendamisel võtnud aluseks eelnimetud Riigikohtu lahendites avaldatud suunised. Samas ringkonnakohus leiab, et maakohtu mõttekäik on seisukoha kujunemisel kohati raskesti jälgitav, sest otsuse põhjendustest nähtuvalt tegeles kohus väidetavale diskrimineerimisele viitavate asjaolude tuvastamise kõrval ka tõendamiskohustuse regulatsiooni rakendamisega (kuigi maakohus märgib, et asjas ei tule tõendamiskohustuse regulatsiooni kohaldada). Vaatamata eeltoodule nõustub ringkonnakohus maakohtu lõppjäreldusega, mille kohaselt hageja väidetud võimalikku diskrimineerimist asja materjalidest ei nähtu.
3. Tuvastatud asjaoludel ei ole hagejat koheldud võrreldes kahe teise doktorandiga samalaadses olukorras halvemini või seatud teda teiste doktorantidega võrreldes ebasoodsamasse olukorda. Seda põhjusel, et hageja ja kaks teist doktoranti ei olnud praeguses asjas tuvastatud asjaoludel võrreldavateks isikuteks, sest igaüks neist tegutses doktoriõppe individuaalplaani alusel ning nende õpitulemused ei olnud võrdsed ja otseselt võrreldavad. Maakohus on selgitanud, et kõrgharidusstandardi § 10 lg 1 ja hageja õppekorralduseeskirja p 77 kohaselt toimub doktoriõpe individuaalplaani alusel, mille täitmine on individuaalne. Samuti on kohus tuvastanud, et hagejal olid oma individuaalplaani täitmisega raskused. Eeltoodu on tõendatud tunnistajate A. Aabloo ja Gholamreza Anbarjafari ütlustega, samuti kohtule esitatud doktorandi individuaalse õppeplaaniga ja väljavõttega hageja õppetöö tulemustest. Sellistel asjaoludel ei saanud tekkida küsimust hageja ebavõrdsest kohtlemisest.
4. Eeltoodu puudutab ka hageja väiteid väliskonverentsidel osalemise mittevõimaldamise, lisaülesannete andmise, hagejaga individuaalõppe katkestamise ja teadmiste kontrolli kohta, samuti iCV grupi tegevusega seotud asjaolusid. Hageja väited seoses individuaalplaani tähtajaga väidetava eksitamisega ei anna alust järelduseks, nagu oleks hagejat võrreldes teiste doktorantidega ebavõrselt koheldud. Samuti ei ole kooskõlas tõenditega hageja väide, nagu oleks juhendaja survestanud hagejat lahkuma (takistades juurdepääsu laborile) ja sundinud teda kirjutama lahkumisavaldust. Maakohus on nende hageja väidete osas oma seisukohta piisavalt põhjendanud. 6 Kuivõrd eeltoodust tulenevalt ei ole kostja rikkumist (hageja ebavõrdset kohtlemist) kinnitavaid asjaolusid tuvastatud, ei ole vajadust rakendada asjas tõendamiskohustuse regulatsiooni. Hageja nõue jääb rahuldamata.
5. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja ei ole esitanud ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ega taotlust hagejalt menetluskulude väljamõistmise kohta. Seetõttu jääb menetluskulude rahaline suurus kindlaks määramata. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke Andra Pärsimägi Viivi Tomson 7