KOHTUOTSUS Eesti Va b a r i i g i nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht 05.10.2015, Tallinn Haldusasja number 3-15-181 Haldusasi A.B. kaebus Tallinna V

) näeb ette kinnipeetava iseärasuste arvestamise tema kambrisse paigutamisel, sealhulgas rahvus, iseloomu iseärasused, pikaajalised harjumused. Samuti ei ole vangla täitnud oma kohustusi kontrolli teostamise osas suitsetamise režiimi ja korra järgimisel. Kinnipeetavaid ei otsita läbi piisavalt hoolikalt ning ei tõkestata teisi vanglas tubaka käitlemise mooduseid. 3.4 Kaebaja pandi 27.06.2014 käskkirjaga nr 910 avavanglasse etapeerimise järjekorda. Samuti sai kaebaja 09.06.2014 Justiitsministeeriumi vastuse, et vangla ei teinud kaebaja 18.06.2014 avalduse alusel midagi. Kaebaja üleviimist avavanglasse kasutas ära S.K., kes 16.07.2014 peale kahte kallaletungi H. poolt teatas, et kui kaebaja hakkab nõudma kriminaalmenetluse algatamist, siis ta avavanglasse ei pääse. 16.07.2014 käskkirjaga nr 1068 sektsioon neli „suleti“, st ei tohtinud käia koridoris, tualetis ja jalutada. Selle tulemusena said kaebaja peale vihaseks kõik neljanda sektsiooni kinnipeetavad, sh ka venelased. Vihaseks saadi ka sellepärast, et teine kaklus toimus kõigi nähes ning H. viidi ära kui kangelane ja kaebajasse hakati suhtuma kui vangla abistajasse. Samuti ei olnud kambrites tualette, kraanikausse ega ventilatsiooni, õues oli aga palav. Tualetti ja pesema lasti 80 inimesega elavjärjekorras. See kõik pingestas õhkkonda. Perioodil 16.07.2014 kuni 22.07.2014 oli kaebajale raske, kuna kambrikaaslased korraldasid kaebajale kõikvõimalikke sigadusi, viskasid kaebaja raamatuid prügikasti, riideid ja voodipesu põrandale. Alates 19.07.2014 peale sektsiooni „avamist“, kogunesid kõik sektsiooni eestlased kaebaja kambrisse ja ei lasknud kaebajal seal viibida. Koridoris terroriseerisid kaebajat avalikult ka vene kinnipeetavad, mis viis konfliktini A.ga. Kuni kakluseni 19.07-20.07.2014 pöördus kaebaja kontaktisiku poole, kes andis probleemi edasi S.K.le. Viimane vastas, aga et kui viib kaebaja üle teise kambrisse, jääb kaebaja ilma võimalusest pääseda avavanglasse. 3.5 Kaebajale tekitati kahju kaalutlusõiguse eksliku rakendamise tulemusena. Kaalutlusõiguse ekslikku rakendamist võib teha kindlaks põhimõtte järgi, et õigusjärgne käitumine ei saa kaasa tuua õigusvastast tagajärge. 2 Kaebaja on kannatanud emotsionaalset koormust, füüsilisi rünnakuid ning mõnitamist. Järelikult oli S.K. tegevus ebaseaduslik. 4. Vastustaja leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. 4.1 Kinnipeeturegistri andmetel paigutati kaebaja alates 17.04.2014 neljanda üksuse kambrisse 40, kus ta viibis kuni 22.07.2014. 4.2 Eraldi hoidmise printsiibi sätestab

§ 12

lg 1, mille kohaselt hoitakse vanglas eraldi: 1) mehi ja naisi; 2) alaealisi ja täiskasvanuid; 3) kinnipeetavaid ja vahistatuid; 4) isikuid, keda nende endise ametialase tegevuse tõttu ähvardab kättemaksuoht. Riigikohus on 28.04.2011 otsuses nr 3-3-1-10-11 asunud seisukohale, et: „ vanglasisest paigutamist reguleerib vangistusseaduse (

) § 11 lg 2 ning vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 ning vanglasisese paigutamise otsustamisel tuleb järgida

§-s 12 sätestatud eraldihoidmise printsiipi ning julgeolekukaalutlusi (VSkE § 5). Vanglasisene paigutamise kord ei ole detailselt õigusaktides reguleeritud, seadusandja on jätnud haldusorgani otsustada, millistest kaalutlustest paigutamisel lähtutakse.“

§ 12

lg 3 kohaselt on kinnises vanglas eraldihoidmise printsiibi täitmiseks teineteisest eraldatud osakonnad ja kambrid.

§ 11lg 2 kohaselt paigutatakse kinnipeetav vanglas kambrisse või tuppa.

Vangla sisekorraeeskirja § 6 lg 1 kohaselt paigutatakse kinnipeetav vanglas ühe- või mitmekohalisse tuppa või kambrisse. Ükski õigusakt ei näe vanglale ette kohustust arvestada kinnipeetavate vanglasisesel paigutamisel nende rahvuse, iseloomu või suitsetamisharjumustega. Seadusega on vanglale jäetud kaalutlusõigus otsustamaks, kas paigutada kinnipeetav kambrisse eraldi või koos kaaskinnipeetavatega ning üldjuhul –

§ 12lg-tes 1 ja 2 sätestatut silmas pidades – ka see, kellega koos.

09.01.2012 otsuses nr 3-3-1-76-11 leidis Riigikohus, et: „ ringkonnakohus leidis õigesti, et õigusaktid ei pane vanglale kohustust paigutada kinnipeetav tema soovil ühekohalisse kambrisse.“

§ 12

lg 1 sätestab ammendava loeteluna vanglas kinnipeetavate eraldihoidmise printsiibid ja sellist printsiipi, et eraldi hoitakse eestlastest ja venelastest kinnipeetavaid või vanu ja noori kinnipeetavaid, seadus ei sätesta. Pideva ruumipuuduse ja sagedaste ümberpaigutusvajaduste tõttu tuleb vanglasisesel paigutamisel arvestada ennekõike seaduses sätestatud kohustuslikke eraldihoidmise nõudeid. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 82 lg 1 sätestab küll, et kinnipeetava vastuvõtmisel selgitatakse välja, kas kinnipeetav suitsetab ja kas ta soovib suitsetamisest loobuda ja kui kinnipeetav soovib suitsetamisest loobuda, tagatakse talle vanglasisene nõustamine. Samas ei kohusta nimetatud säte vanglat paigutama eraldi kambrisse suitsetajaid ja mittesuitsetajaid. Osundatud sätetest tuleneb, et kinnipeetava vanglasisene paigutamine või ümberpaigutamine ei saa sõltuda kinnipeetavate eelistustest. Vanglasisene ümberpaigutamine on vaadeldav kui kohtlemisabinõu, mis on suunatud vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamisele. Vanglasisese ümberpaigutamise otsustab vangla, arvestades kõikide asjaoludega, mis tagavad vangla ja kinnipeetavate julgeoleku. Kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust valida kinnipidamiskohta ega selle tingimusi. Kaebuse esitaja viitab

§ 11

lg-le 1, mille kohaselt kinnipeetava paigutamine vanglasse toimub täitmisplaani alusel, arvestades reaalselt kandmisele kuuluva karistusaja pikkust, kinnipeetava vanust, sugu, tervise seisundit ning iseloomuomadusi. Justiitsminister 25.03.2008 määrusega nr 9 „Täitmisplaan“ kehtestas kinnipeetava ja vahistatu paigutamise ja ümberpaigutamise korra ning toimingud enne ja pärast ümberpaigutamist. Eelnimetatud määruse §s 5 on sätestatud, et kinnipeetav paigutatakse vanglasse lähtuvalt toimepandud süüteost, soost või vanusest karistuse kandmiseks järgmiselt:

1. a)meessoost noor kinnipeetav paigutatakse Viru Vanglasse;
2. b)naissoost kinnipeetavad ja need üle 54 aasta vanused meessoost kinnipeetavad, keda ei ole karistatud seksuaalse enesemääramise vastase või „Karistusseadustiku” §-s 178, 178¹ või 179 sätestatud kuriteo eest, paigutatakse Harku ja Murru Vangla Harku vangistusosakonda;
3. c)meessoost kinnipeetav, kellel on narkootilise- või psühhotroopse aine tarvitamisest tingitud 3 sõltuvushäired või kes kannab karistust seksuaalse enesemääramise vastase või „Karistusseadustiku” §-s 178, 178¹ või 179 sätestatud kuriteo eest, paigutatakse Tartu Vanglasse;
4. d)elukoha järgi Tallinna Vanglasse paigutamisele kuuluv meessoost kinnipeetav, kes kannab karistust narkootikumidega seotud kuriteo eest või kes riskihindamise tulemusel on põgenemiskalduvustega, paigutatakse Tartu Vanglasse või Viru Vanglasse sõltuvalt vangla koormusest jne. Eeltoodust nähtub, et

§ 11

lg 1 viitab kinnipeetavate paigutamisel justiitsministri määruses „Täitmisplaan“ sätestatud alustele, milleks on reaalselt kandmisele kuuluva karistusaja pikkus, kinnipeetava vanus, sugu, tervise seisund, iseloomuomadused. 4.3 Endine Tallinna Vangla julgeolekuosakonna spetsialist Stepan Kolesnikovi selgitustest seoses kaebaja paiknemisega kambris 40, nähtub, et kaebajal tekkis kambris 40 tõepoolest konflikt kaaskinnipeetavaga, kuid viimane pandi seejärel

§ 69lg 1 alusel lukustatud kambrisse.

Peale seda oli kaebaja nõus jääma kambrisse

1. Ka tekkis kaebajal konflikt sama eluosakonna teise kambrisse paigutatud kaaskinnipeetav I. A.ga. Nimetatud isik on aga sündinud aastal 1962 ning on vene rahvusest. Kuna kaebaja väidab, et probleemid tekkisid tal nooremate ja eestlastest kinnipeetavatega, ei ole viidatud tõendid asjakohased. Vangla julgeolekuosakond kontrollib igakordselt kinnipeetavate pöördumisi, kus viimased avaldavad, et mingitel põhjustel on kinnipeetava julgeolek vanglas ohus. Kui julgeolekuosakonna poolt kogutud andmed kinnipeetavalt saadud informatsiooni kinnitavad, reageerib vangla sellele kiirelt ja operatiivselt. 4.4 Käesoleval juhul ei ole leidnud kinnitust, et vangla süül oleks kaebajale mittevaralist kahju tekkinud. Kaebajal on õigus vastustajalt mittevaralise kahju hüvitamist nõuda juhul, kui esines vähemalt üks Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-s 1 loetletud tagajärgedest ja see tagajärg leidis aset vastustaja õigusvastase ja süülise tegevuse tõttu. Vastustaja on seisukohal, et ta ei ole toiminud õigusvastaselt ega rikkunud kaebaja subjektiivseid õigusi. Kaebajale kahju tekkimine ei ole tõendatud. Eeltoodust tulenevalt ei saa esineda ka põhjuslikku seost väidetavalt tekkinud kahju ja vangla tegevuse vahel. Puuduvad alused mittevaralise kahju hüvitamiseks. KOHTU PÕHJENDUSED
2. Kaebaja on esitanud kahjunõude seoses sellega, et vangla ei paigutanud teda kokku sobivate kambrikaaslastega, seda ka pärast kaebaja poolseid pöördumisi, milles ta hoiatas füüsiliste konfliktide tekkimise ohu eest. Kaebaja teavitas Tallinna Vanglasse saabudes, et ei sobi kokku noorte kinnipeetavatega, eestlastega ja suitsetajatega. Kaebaja paigutati 4.üksuses kambrisse nr 40, kus olid eestlased ning algusest peale tundis kaebaja emotsionaalset pinget. Vangla paigutas kaebaja arvates ta teadlikult kokku ebasobivate kambrikaaslastega, millega alandas kaebaja inimväärikust ning tekitas piinu. Kaebaja viibis kambris nr 40 ajavahemikul 17.04.2014-22.07.
4. Kohtuotsus saab rajaneda asjas kogutud tõenditele (HKMS § 157 lg 2). Menetlusosaline peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti või kui kohus ei määra teisiti (HKMS § 59 lg 1).
5. Pooltel ei ole vaidlust, et: - kaebaja teavitas Tallinna Vanglasse saabumisel, et ei sobi kokku noorte kinnipeetavatega, eestlastega ja suitsetajatega; - kambris suitsetamine ei ole vanglas lubatud; - kambris nr 40, kus kaebaja viibis leidsid 16.07.2014 aset kaks kaklust, mille osapooled olid kaebaja ja kinnipeetav R.H.; - 19.07.2014 leidis 4 üksuses aset kaklus kaebaja ja kinnipeetav I.A. vahel; - R.H. paigutati peale kaklust 16.07.2014 eraldatud lukustatud kambrisse; 4 - 16.07.2014-18.07.2014 oli 4 üksuse sektsioon 4-2 lukustatud 16.07.2014 kakluse asjaolude selgitamiseni; 22.07.2014 paigutati nii A.B. kui I.A. eraldatud lukustatud kambrisse; 27.06.2014 tehti otsus A.B. ümberpaigutamiseks avavanglasse ning ümberpaigutamine toimus 11.09.
7. Vastustaja on viidanud asjakohastele Riigikohtu lahenditele. Riigikohtu 28.04.2011 otsuses asjas nr 3-3-1-10-11 on leitud, et vanglasisene paigutamine on kaalutlusotsus tulenevalt

§-dest 11 ja 12 ja VSkE §-st 5 ja 6 ning Riigikohtu lahendist asjas nr 3-3-1-76-11 nähtub, et kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust valida kambrit ja kambrikaaslasi oma suva järgi (ei lähtuvalt iseloomuomadustest ega sellest, kas tegemist on suitsetajaga või nõuda ühekohalist kambrit). Seaduses on sätestatud eraldi hoidmise printsiip, mille tagamine on vangla kohustus.

§ 12

lg 1 kohaselt hoitakse vanglas eraldi: 1) mehi ja naisi; 2) alaealisi ja täiskasvanuid; 3) kinnipeetavaid ja vahistatuid; 4) isikuid, keda nende endise ametialase tegevuse tõttu ähvardab kättemaksuoht.

§ 12

lg 2 kohaselt erandkorras võib vanglateenistus paigutada kinnipeetavaid eraldi ka käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetamata tunnuste alusel. Viimatine norm võimaldab ulatuslikku kaalutlusõigust ning on kohaldatav erandina. Kohus on seisukohal, et vangla ei ole käitunud õigusvastaselt kaebaja kambrisse määramisel 17.04.2014, kui kaebaja saabus Tallinna Vanglasse. Samuti ei ole kohtuasjas tõendeid selle kohta, et vangla oleks jätnud kaebaja julgeoleku tagamata ajavahemikul 17.04.2014-22.07.2014. Vastustaja märgib õigesti, et vanglasisene ümberpaigutamine on abinõu, mis on suunatud vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamisele. Vanglasisese ümberpaigutamise otsustab vangla, arvestades kõikide asjaoludega, mis tagavad vangla ja kinnipeetavate julgeoleku. Kaebaja suhtes järgiti vanglasse saabumisel eraldi hoidmise printsiipi (

§ 12

lg 1) ning vanglal ei olnud alust pidada kaebajat ohustatuks tema paigutamisel kambrisse nr 40. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga nagu võiks pelgalt kakluste tekkimise fakti põhjal järeldada vangla õigusvastast tegevust (vanglasisesel paigutamisel vanglasse saabudes) või tegevusetust (kaebaja esmase pöördumise peale vanglasiseselt ümberpaigutamise tegemata jätmisel). Kaklustele kambris nr 40 reageeris vangla adekvaatselt ja koheselt. Kohus nõustub vastustajaga, et

§ 12

lg 1 sätestab ammendava loeteluna vanglas kinnipeetavate eraldihoidmise alused ja sellest ei tulene, et eraldi hoitakse eestlastest ja venelastest kinnipeetavaid või vanu ja noori kinnipeetavaid. Samuti ei tulene kõnealusest normist suitsetajate ja mittesuitsetajate eraldi hoidmise kohustust, kuivõrd kambris suitsetamine on vanglas keelatud. Kaebaja väide, et kambris toimus pidev suitsetamine ja vangla ei teinud midagi probleemi ohjeldamiseks, ei ole tõendatud. Kaebaja enda avaldused vanglale sisaldavad vaid üldsõnalist väidet, et kambris suitsetatakse. Kaebaja avaldustest ei nähtu, millal suitsetati ning miks ta ei reageerinud suitsetamisele koheselt (ei kutsunud valvurit). Selline käitumine kaebaja enda poolt oleks võimaldanud vanglal tõhusalt järelevalvet teostada ning oleks ilmselt toonud kaasa ka kaebaja ümberpaigutamise. Kaebaja ei ole väitnud, et vangla oleks lõpetanud suitsetamast tulevate kinnipeetavate kontrollimise ja sellest tulenevalt võimaldanud eluosakonda sigarette sisse tuua. Õige on kaebaja seisukoht, et vangla peab tagama, et kambris ei suitsetata, kuid suitsetamise väitele ei pea reageerima mittesuitsetaja ümberpaigutamisega, vaid kontrolli tõhustamisega. Kuna vanglapoolse õigusvastase käitumise kohta tõendeid esitatud ei ole kaebaja ei ole taotlenud kambrikaaslaste ülekuulamist ning kaebaja väide kaebuses ei ole kohtumenetluses tõendiks, tuleb kaebus selles osas lugeda põhjendamatuks.

1. Kohus ei lähtu kaebaja julgeolekuolukorra hindamisel kaebaja subjektiivsest tunnetusest vaid sellest, milline teave oli haldusorganil ning kas haldusorgan on olulisi asjaolusid ignoreerinud ja jätnud välja selgitamata. 5 Kaebaja väidab, et teavitas pingelisest olukorrast kambris Justiitsministeeriumi ja sai 09.06.2014 vastuse, et vangla ei ole midagi teinud kaebaja 18.06.2014 avalduse alusel. Kõnealusest Justiitsministeeriumi vastusest (tlk 76) nähtub, et kaebaja on pöördunud taotlusega enda ümberpaigutamiseks Tartu Vanglasse seoses puudulike olmetingimustega Tallinna Vanglas. Kaebajale on vastuses selgitatud, et kehtiv õigus ei näe ette ümberpaigutamist isiku enda taotluse alusel. Vastuses ei sisaldu seisukohta, et Tallinna Vangla ei ole midagi teinud kaebaja 18.06.2014 avalduse põhjal. Seega väide, et ministeerium oleks justkui juhtinud tähelepanu, et on esitatud kinnipeetava avaldus, mida vangla ei ole õiguspäraselt lahendanud, ei vasta tõele. Käesolevas asjas ei käi vaidlus Tallinna Vangla olmetingimuste üle, vaid kaebaja kahjunõue tugineb peamiselt tema ohutuse tagamata jätmisele, mille tõttu ta tundis emotsionaalset pinget ligi kolme kuu vältel ning mis päädis kaklustega. Vastustaja vastusest (tlk 87) kohtunõudele nähtub, et kaebaja väidetavat 18.06.2014 pöördumist ei ole vangla saanud (ei ole registreeritud dokumendiregistris). Esimene kirjalik pöördumine on tehtud kaebaja poolt 12.06.2014 ja järgmine 14.07.
2. 12.06.2014 pöördumises (tlk 88), on kaebaja palunud võtta tarvitusele meetmed R.H. (kaebaja kambrikaaslane kambris nr 40) suhtes, kes ei järgi vanglas kehtivat õigust. Probleemidena on välja toodud R.H. agressiivne käitumine, mis tekitab kaebajas närvilisust ja võib kaebaja arvates viia füüsilise konfliktini. Lisaks on märgitud tätoveeringute tegemine teistele kinnipeetavatele ja kambris pidev suitsetamine. 14.07.2014 avalduses (tlk 89) on lisaks eelnevas avalduses märgitud probleemidele välja toodud, et kambris on kõik eestlased ja kaebaja ei valda eesti keelt ning sellest tingitud närviline olukord alandab kaebaja inimväärikust. Kuigi kohus jagab vastustaja seisukohta, et ümberpaigutamine ei saa toimuda kinnipeetava soovi alusel, ei nähtu eelkäsitletud avaldustest, et kaebaja oleks avaldanud vanglale soovi enda ümberpaigutamiseks Tallinna Vangla sees. Küll on kaebaja taotlenud Justiitsministeeriumilt enda ümberpaigutamist Tartu Vanglasse parematesse olmetingimustesse. Kohus leiab, et eelkäsitletud kaebaja avalduste põhjal ei olnud vanglal põhjust kaebajat ümber paigutada, kuna nendest ei nähtu reaalset ohtu kaebajale. Endine Tallinna Vangla julgeolekutöötaja S.Kolesnikov on kohtule esitanud kirjaliku seletuse (kohtumenetluses dokumentaalne tõend), et pärast intsidenti R. H.ga viidi mõlema intsidendis osalejaga läbi vestlus ning selle tulemusel otsustati R. H. lahtisest vangistussektsioonist eemaldada. A.B. oli nõus jääma kambrisse nr 40, kuna väitis, et enam ei peaks kambrikaaslastega probleeme tekkima. Lisaks oli lähiajal ettenähtud A.B. ümberpaigutamine avavanglasse. Vestluse käigus tehti A.B.le ettepanek lukustatud kambrisse paigutamiseks, millest kinnipeetav keeldus. Ka pärast intsidenti I.A. oli A.B. nõus jääma kambrisse nr 40, kuna I.A. paigutati lukustatud kambrisse ning sektsioon suleti asjaolude väljaselgitamiseks. Kuna videosalvestiselt tuvastati, et ka A.B. lõi kinnipeetav I.A., siis järgnes ka A.B. paigutamine lukustatud kambrisse. (tlk 92) Kohtul ei ole põhjust kahelda seletuse õigsuses, kuivõrd ei ole teada, et S.Kolesnikovil oleks asjas mingi isiklik huvi, mille tõttu tal oleks põhjust anda kohtule ebaõigeid selgitusi. Kohus nõustub vastustaja 28.09.2015 menetlusdokumendis tooduga, et kaebaja väide, et tema avavanglasse paigutamisega viivitati ja selle teostamata jätmisega sai teda ähvardada, ei ole usutav. Otsus selle kohta, et kaebaja avavanglasse paigutatakse tehti juba 27.06.2014 käskkirjaga nr 910, st enne kõnealuseid kaklusi. Seega ei ole usutav, et S.Kolesnikov peale kaklusi sellega ähvardas. S.Kolesnikov võis öelda seda, et kui kaebaja paneb toime distsiplinaarsüütegusid või kuritegusid (nt teise kinnipeetava füüsiline ründamine), siis võib see kaasa tuua selle, et teda ei saa avavanglasse paigutada. Kaebuse esitaja ei ole vastu vaielnud eelkäsitletud seletuses toodud väitele, et talle pakuti võimalust olla lukustatud kambris, kuid ta keeldus sellest. Kohus on seisukohal, et kui kaebajat tõepoolest oleks ähvardanud oht elule või tervisele oleks ta nõustunud lukustatud kambrisse minekuga. Kohus peab usutavaks, et kaebaja võis tunda ebasõbralikku, vahel isegi närvilist õhkkonda kambris. See ei ole aga iseenesest aluseks vanglasiseseks ümberpaigutamiseks. Vanglal ei ole õigusaktist 6 tulenevat kohustust sundida kinnipeetavaid vastastikusele sümpaatiale ja siirale austusele üksteise vastu või kohustada neid omavahel suhtlema ja koos toimetama. Vangla kohustus piirdub ohutuse ja turvalisuse tagamisega ning elementaarsete viisakusreeglite järgimise kontrollimisega. Normaalsel läbisaamisel teiste kinnipeetavatega on igal kinnipeetaval endal oluline roll. Kohus ei ole esitatud tõendite põhjal veendunud, et enne kaklusi juuli keskpaigas oleks kaebaja olnud olukorras, kus esines vajadus tema ümberpaigutamiseks vangla siseselt, et tagada kaebaja julgeolek. Kaebaja ei ole vastu vaielnud väitele, et ta ise ei soovinud minna eraldatud lukustatud kambrisse, mis viitab ohu mittetundmisele. Kaebaja on üksnes märkinud, et miks ta peaks valima kinnipidamiskoha (pidades ilmselt silmas kambrit nr 40), kus teda mõnitatakse rahvuse pinnal. Samas seletuses (26.08.2015) märgib kaebaja, et teda ei mõnitatud vaid enda kambrikaaslaste poolt vaid seda tegid kõik sektsiooni kinnipeetavad, sh vene rahvusest kinnipeetavad. Loogiline oleks eeldada, et kui kaebaja oleks tundnud ennast ohustatuna kas kambris või sektsioonis, oleks ta nõustunud enda turvalisuse tagamiseks lukustatud kambris viibima. Konflikti eskaleerumisel (kaklus kinnipeetav Hermanniga) pakuti kaebajale võimalust minna eraldi lukustatud kambrisse, kuid kaebaja ise ei soovinud seda. Ruumikitsikus Tallinna Vanglas on asjaolu, mida saab lugeda üldteadaolevaks. Vangla ei saa seetõttu juba objektiivsetel põhjustel kedagi nii-öelda igaksjuhuks ümber paigutada, vaid selleks peab olema piisav veendumus, et esineb julgeolekuoht. Kohus ei saa sekkuda vangla kaalutlusõigusesse ning selle kohtulik kontroll on piiratud. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, mille põhjal oleks usutav, et vangla tegevus kaebaja julgeoleku tagamisel enne 16.07.2014 oli õigusvastane. Asjaolust, et toimus kaklus seda automaatselt järeldada ei saa. Pärast 16.07.2014 sündmusi kaebaja enda nõustumine edasijäämisega kambrisse nr 40 ning eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisest loobumine andis vanglale alust mitte pidada olukorda kaebajat ohustavaks ning ka kohtul ei ole põhjust asuda teistsugusele seisukohale. Kinnipeetav, kelle peale kaebaja oma avaldustes kaebas ei viibinud alates 16.07.2014 kambris nr 40 ning kaebaja ise viibis alates 22.07.2014 kuni avavanglasse paigutamiseni lukustatud kambris. Kohtule ei nähtu antud asjas, et vangla oleks jätnud süüliselt oma kohustused täitmata ja selle tõttu oleks kaebajale tekkinud mittevaraline kahju.
3. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Seejuures võib mittevaralise kahju puhul selle rahalist hüvitamist RVastS § 9 lg 1 kohaselt nõuda tingimusel, et kahju tekitati süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamisega. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb tugineda võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg-le 4, mille kohaselt kuulub kahju hüvitamisele üksnes juhul, kui asjaolu, millel isiku vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg. Vangistusseaduse § 41 lg 1 sätestab, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Kohtu arvates on ebasümpaatsete, viletsa iseloomu ja halva käitumisega isikute suur osakaal kinnipidamisasutuses paratamatu ning sellises seltskonnas viibimine on ebameeldivus, mis paratamatult kaasneb vanglakaristusega. Riik ei saa ega pea võimaldama üksikkambreid, kui see ei ole tingitud julgeolekuvajadusest. Samuti ei anna seadus subjektiivset õigust valida kambrikaaslasi. Kaebajat ei ole vangla poolt koheldud inimväärikust alandavalt ega piinatud. Inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate 7 kannatuste vältimatu taseme (vt Riigikohtu 20.09.2010 otsus asjas nr 3-3-1-3-10 p 9). Piinamine on väärkohtlemise veelgi raskem vorm, millega antud juhul ilmselgelt tegemist ei ole. Kambrikaaslastega halva läbisaamise tõttu tekkiv pinge ei ole vangla õigusvastasest tegevusest tingitud tagajärg ega rahas hüvitamisele kuuluv mittevaraline kahju. Antud juhul ei ole alust pidada tekkinud kaklusi vangla poolt julgeoleku süüliselt tagamata jätmise tagajärgedeks. Kohtu arvates ei ole vangla hinnanud olukorda ilmselgelt ebaadekvaatselt ega jätnud konflikti tekkimisel kaebaja õigusi kaitseta.
4. Kohus leiab, et kaebaja kahjunõue tuleb jätta rahuldamata.
5. Kaebaja tasutud riigilõiv jääb tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja menetluskulude nõuet esitanud ei ole. /allkirjastatud digitaalselt/ Kristina Maimann Kohtunik 8