TARTU HALDUSKOHUS KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-16-997 Otsuse tegemise aeg ja koht 5.08.2016 Kohtunik Ülle Polluks Kohtuasi A. S kaebus Politsei-ja Piirivalveameti 13.05.2016 ots

§ 38

lõige 1 sätestab, et kui jahipidamisviis eeldab jahirelva kasutamist, ei tohi selleks jahiluba anda isikule, kellel ei ole relvaluba.

§ 38

lõige 2 sätestab, et jahirelvaga jahipidamisel peab relvaluba jahil kaasas olema. Jahti võib pidada ainult kindlate seaduses nimetatud relvadega.

§ 39

lõike 1 punktid 1 ja 2 sätestavad, et tulirelvadest on lubatud jahipidamisvahendid sile- või vintraudne või kombineeritud tulirelv, välja arvatud täisautomaattulirelv, ning poolautomaattulirelv, mille salve mahub kuni kaks padrunit. Tulenevalt RelvS § 29 lõike 3 esimesest lausest on jahitulirelv põhiliselt jahipidamiseks ettenähtud sileraudne, vintraudne või kombineeritud püss, millel on kergesti lülitatav kaitseriiv.

1. Halduskohus märgib, et relva soetamine ja omamine ei ole isiku põhiõigus. Küll võib aga isiku õigus soetada ja omada relva olla hõlmatud Põhiseaduse § 19 lg-s 1 nimetatud õigusega vabale eneseteostusele.
2. Vaidlust ei ole selles, et kaebajal puudub jahitunnistus, ta pole jahimees ning ta ei kuulu jahimeeste ühendusse.
3. Käesoleval juhul ei kuulu kaebaja jahimeeste ühendusse ning seega on välistatud Põhiseaduse § 19 lg-st 1 tuleneva õiguse vabale eneseteostusele riive.
4. Tulenevalt RelvS § 28 lõike 1 punktist 3 võib füüsiline isik relva soetada, omada ja vallata turvalisuse tagamiseks ehk enese ja vara kaitsmise otstarbel.
5. Kaebaja soovib oma turvalisuse tagamiseks soetada püstoli ja ühe vintraudse püssi.
6. Vaidlusalusel juhul on vastustaja 13.05.2016 otsusega nr 4.2-1/21606 juhindudes relvaseaduse § 36 lõike 4 punktist 3 (isikule, kes enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu on sobimatu antud liiki relva soetama ja omama) ja lõikest 5 (soetamisloa või relvaloa andmise või andmisest keeldumise otsus tehakse taotluse esitajale teatavaks kümne päeva jooksul, arvates otsuse vastuvõtmise päevast) otsustanud keelduda A. S ile relva soetamisloa väljastamisest põhjusel, et isik on oma käitumise tõttu sobimatu relva omama.
7. Riigivõimu sekkumine kaebuse esitaja PS § 19 lõikes 1 sätestatud õigusesse ei tähenda veel iseenesest selle õiguse rikkumist. Põhiõigust piirav õigusakt ei riku põhiõigust, kui see on põhiseaduspärane ehk formaalselt ja materiaalselt põhiseadusega kooskõlas (vt RKPJK
8. juuni
9. aasta otsus asjas nr 3-4-1-5-05, punkt 7). Relva omamisele võib seada piiranguid ka vajadusest tagada riigi julgeolek ja avalik kord, samuti võivad need piirangud olla õigustatud ka muude asjaoludega (Riigikohtu üldkogu
10. veebruari
11. aasta otsus asjas nr 3-3-1-60-03, punkt 21). Ehkki seadusandja on piirangu kehtestanud legitiimset eesmärki silmas pidades, saab põhiõiguse riivet pidada materiaalselt õiguspäraseks vaid siis, kui on järgitud PS §-st 11 tulenevat proportsionaalsuse põhimõtet (vt nt RKPJK
12. märtsi
13. aasta otsus asjas nr 3-4-1-2-01, punkt 16). Proportsionaalsuse põhimõtte järgimine tähendab seda, et riive on eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. 3 Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Sobivuse seisukohalt on vaieldamatult ebaproportsionaalne abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta eesmärgi saavutamist. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt eesmärgi tähtsust (vt RKPJK
14. märtsi
15. aasta otsus asjas nr 3-4-1-1-02, punkt 15).
16. RelvS § 32 lõike 3 kohaselt väljastab relva soetamist taotlevale isikule vastava loa Politseija Piirivalveamet. Vaidlustatud haldusakti andis välja, viies läbi sellele eelneva relvaseaduse kohase haldusmenetluse, PPA Ida prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse vanemkorrakaitseametnik politseileitnant G. L. Volitusnorm nimetatud haldusakti väljaandmise pädevuse kohta sisaldub PPA peadirektori 30.09.2014 käskkirja nr 1.1-1/291 „Volituste andmine relvaseaduse alusel“ punktis 4 (tl 22).
17. Avalduse menetlus on viidud läbi piisavalt põhjalikult. Lisaks kohustuslikule relvahoiutingimuste ja avaldaja eluviisi kontrollile on küsitletud nii isikut ennast kui ka tema naabreid ja tööandjat (vt tl 25 jj). Otsuse tegemisel on võetud arvesse nii kaebaja enda põhjendusi ja tema tööandja positiivset iseloomustust (tl 26 pöördel;31-32 ), kuid ka seda, et isiku vastuolulise seletuse kohaselt töötab ta valvurina ja vajab relva seoses tööga (tl 25 pöördel). Samas on tema tööandja märkinud isiku töökohaks peakojamees (tl 31). Kui tööandja kirjeldab A. S i kojamehena oma tööülesannete täitmisel igati positiivselt, siis tunnistaja ütluste ja kontrolli teostanud politseiametniku hinnangul ning menetleja 14.03.2016 avaldaja elukoha külastuse kokkuvõtte põhjal (tl 24) on isik tõrjuv ja konfliktne. Konfliktsituatsioone ei eita ka kaebaja ise, kuigi süüdistab algatajatena jahimehi (…aga mina nende juures nende maadel, mida nad rendivad jahipidamiseks, ei käi, nemad minu juurde käivad ja tülitavad mind…tl 26 pöördel ). Seega kinnitab kaebaja ise, et konfliktid jahimeestega ei ole lõppenud ka käesoleval ajal. Samuti on kahtlust äratav kaebaja seletus, et ta vajab relva (mille soetamisluba taotleb enda ja oma vara kaitseks) töö juures, mis on kategoorilises vastuolus relvaseaduses sätestatud tingimustele.
18. Haldusorgan on kaalunud kõiki asjaolusid igakülgselt ja põhjalikult ning kajastanud oma kaalutluskäigu haldusaktis. Otsuse tegemisel on arvestatud varasemaid intsidente iseloomustamaks kaebaja isikuomadusi, kuid eelkõige on silmas peetud praegu kehtivat olukorda. Arvesse on võetud nii kaebaja eluviisi, kui tema käitumist, s.h nii tunnistajate kirjeldatut kui isiku käitumist taotluse menetluse ajal. Haldusmenetluse käigus oli PPA-l kaebajaga väga keeruline kontakti saada – kodus teda ei olnud ja enda antud sidevahendile ei vastanud. Isikule saadetud menetlustähtaja pikendamise teate saatis ta läbikriipsutatult koos oma vastuväidetega menetlejale tagasi (tl 28 pöördel-tl 29) ja oma töökoha andmeid keeldus menetlejale avaldamast, mis annab samuti kaudselt kinnitust sellele, et tegemist on tõrksa ja konfliktialti inimesega.
19. Vastavalt RelvS § 36 lõike 4 punktile 3, ei anta soetamisluba ega relvaluba füüsilisele isikule, kes enda või teiste turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu on sobimatu antud liiki relva soetama ja omama.
20. Tartu Halduskohus leiab, et vaidlustatud PPA otsusega (tl 2 jj) ei ole riik kaebajale usaldanud relvi st. taotletud ühte püstolit ja ühte vintraudset püssi.
21. Relvade sattumine selliste isikute kätte, kes ei suuda või ei soovi neid seaduskuulekalt käidelda, on vägivaldusele ja lähisuhtevägivallale kalduvad, tekitab potentsiaalse ohu teiste isikute elule ja tervisele, riigi julgeolekule ja avalikule korrale.
22. Relva omamine on seotud kõrgendatud ohuga avalikkusele. Kuna avaliku korra tagamine, s.h ohu ennetamine kuulub politsei põhiülesannete hulka, on relvade tsiviilkäibesse lubamise üle otsustamine politsei ainupädevuses. Isiku isiklik huvi ja soov relva omada ei kaalu üles avalikkuse huvi ega politseile pandud vastutust avaliku korra kaitsel. Kirjeldatu 4 alusel on PPA-le pandud tulirelvade tsiviilkäibesse lubamise üle otsustamisega kõrgendatud vastutus, mistõttu võib PPA tuginedes RelvS § 36 lõike 4 punktile 3, mitte andma soetamisluba ega relvaluba füüsilisele isikule, kes enda või teiste turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu on sobimatu antud liiki relva soetama ja omama.
23. Kokkuvõttes on vaidlustatud relva soetamisloa väljastamisest keeldumise otsus kohane, vajalik ja proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes, milleks on teiste isikute elu ja tervise kaitsmine ning avaliku korra tagamine. Seega haldusorganil oli õigus ohtu ennetava meetmena vaidlustatud relva soetamisluba kaebajale mitte anda.
24. Käesoleval juhul on PPA õigesti hinnanud olukorda, arvestades viimasel ajal sagenenud vägivalla ja lähisuhtevägivalla juhtumeid tsiviilkäibesse lubatud relvadega ja leidnud põhjendatult, et A. S võib olla enda või teiste turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu antud liiki relvi soetama ja omama. Vaidlustatud otsus on õiguspärane. Kirjeldatu alusel jääb kaebus rahuldamata ja menetluskulu poolte endi kanda. (digitaalselt allkirjastatud) Ülle Polluks kohtunik 5