← Eesti

2-16-12943/15

Obsah (9)§ 111§ 9§ 112§ 131§ 8§ 132§ 130§ 66§ 133

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp Määruse tegemise aeg ja koht 13. detsember 2016 Tartu Tsiviilasja number 2-16-12943 Tsiviilasi

§ 111

tähenduses.

§ 9

lg 1 p 1 ei keela kohtutäituril viia läbi täitemenetlust asjades, kus tal on mõne menetlusosalisega võlasuhe, milles kohtutäitur on kohustatud pooleks. Maakohus selgitas, et sissenõude pööramist nõudele reguleerib

§ 111

, mille kohaselt arestib kohtutäitur nõude ja kohustab võlgniku suhtes kohustatud kolmandat isikut täitma kohustuse sissenõudja kasuks kohtutäiturile. Antud juhul on kohtutäitur nii ka teinud. 2

133 lg 11 näeb ette, et kui võlgniku sissetulek on laekunud tema arvelduskontole, kehtivad samasugused arestimise piirangud, nagu on sätestatud

§-des 131 ja 132. Käesoleval juhul arestiti avaldaja rahaline nõue, mitte avaldaja pangakonto. Avaldaja rahaline nõue kohtutäituri vastu summas 15 eurot ei olnud seega avaldaja pangakontole laekunud. Maakohus nõustus kohtutäituri seisukohaga, et kohtutäiturilt avaldaja kasuks väljamõistetud menetluskulu ei kuulu selliste nõuete hulka, millele ei või sissenõuet pöörata (

§ 112

) või mille arestimine oleks käesoleval juhul keelatud

§ 131

või § 132 tulenevalt.

§ 8

kohaselt on kohtutäituril kohustus võtta viivitamata tarvitusele kõik seadusega lubatud abinõud täitedokumendi täitmiseks. Kohtutäituril on õigus pöörata sissenõue võlgniku varale. Kohtutäitur oli seega õigustatud ja kohustatud pöörama sissenõude ka avaldaja nõudeõigusele kanda talle üle tema kasuks välja mõistetud 15 eurot. Tehes seda võimalikult tõhusal viisil arestides

§-i 114 kohaldades nimetatud rahalise nõude 18. juulil 2016, s.o enne raha laekumist avaldaja arvelduskontole, käitus kohtutäitur

§ 8nõuete kohaselt ja ühtlasi sissenõudja Politsei- ja Piirivalveameti huvides.

Maakohus selgitas, et kuigi avaldaja väitel oli menetluskulu tasutud selliste sissetulekute arvel, millele ei saa

§-dest 131 ja 132 tulenevalt sissenõuet pöörata (avaldaja sotsiaaltoetuse arvel), ei muuda see asjaolu menetluskuluna väljamõistetud 15 eurot sissetulekuks, millele ei saa pöörata sissenõuet. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

  1. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palus tühistada Tartu Maakohtu
  2. oktoobri 2016 määrus või saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Määruskaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) on maakohus asja lahendamisel menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud, jättes tähelepanuta ja hindamata avaldaja poolt asjas esitatud vastuväited ja tõendid; 2) näeb

§ 132

lg 1 ette absoluutse piirangu, mille kohaselt sissetulekut või selle osa ei arestita, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt suureneb käesoleval juhul mittearestitav summa iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra kuus; 3) on maakohus eiranud Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-68-07 osundatud seisukohta, mille kohaselt tuleb alati võlgniku mistahes sissetulekutele (praegusel juhul ka menetluskulule) sissenõude pööramisel kindlaks teha võlgniku kõik sissetulekud ning nende suurus kokku. Maakohus on jätnud välja selgitamata kaebaja sissetulekud ning tähelepanuta, et menetluskulu arestimise tulemusena jäi kaebaja sissetuleku summa endiselt alla ühe kuu eest ettenähtud töötasu alammäära. Määruses on jäetud käsitlemata kaebaja vastuväide, mille kohaselt tuleb võlgnikule tagada tema suhtes korraldatava täitemenetluse tingimustes tema enda ja ülalpeetavate ülevalpidamiseks minimaalsed vajalikud vahendid (Riigikohtu 21. aprilli 2010 lahend nr 3-2-136-10). Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-3-08 väljendanud põhimõtet, et kui tegemist on mittetöötava võlgnikuga (pensionit saava isikuga), tuleb eelistada võlgniku huve ja viidatud laadi ühekordsed summad kuuluvad

§ 132

kohaldamisalasse ja tema käsutusse tuleb jätta sissetulek alammäära ulatuses; 4) on maakohus jätnud tähelepanuta avaldaja seisukoha, mille kohaselt oli kaebuse esitamine tingitud kohtutäituri enda õigusvastasest tegevusest, sest kohtutäitur arestis absoluutse arestimiskeelu alla kuuluva summa

§ 131lg 1 p-de 2, 7 ja 10 mõistes ning millise kaebuse Tartu Maakohus 11.

juuli 2016 määrusega rahuldas. Sellest tulenevalt oli avaldaja sunnitud tasuma riigilõivu sotsiaaltoetuse arvelt. 3 VASTUSTAJA SEISUKOHT

  1. Kohtutäitur vaidles määruskaebusele vastu ning taotles selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt on maakohus õigesti jätnud T.S. kaebuse rahuldamata. Kohtutäitur jääb kõigi
  2. septembril 2016 kohtule esitatud menetlusdokumendis toodud seisukohtade ja põhjenduste juurde ning ei hakka neid kordama. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  3. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
  4. oktoobri 2016 määrus muutmata. Ükski määruskaebuses esitatud väide ei anna alust maakohtu vaidlustatud määruse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 ja §-ga 659 ei pea vajalikuks neid kõiki korrata.
  5. Ringkonnakohus on seisukohal, et vaidlustatud määrusega on maakohus õigesti jätnud rahuldamata avaldaja kaebuse kohtutäitur Oksana Kutšmei asendaja Vladimir Kutšmei
  6. augusti 2016 otsuse peale. Täitemenetluse seadustiku §-de 130-136 põhiline eesmärk on tagada võlgnikule tema suhtes korraldatava täitemenetluse tingimustes tema enda ja tema ülalpeetavate ülevalpidamiseks minimaalselt vajalikud vahendid.

§ 132näeb ette piirangud sissetulekute arestimisel nende suurusest lähtuvalt.

8. Sissetuleku mõistet on täpsustatud

§ 130

lg-s 11, mille kohaselt loetakse sissetulekuks eelkõige võlgniku töötasu või muud sellesarnast tasu, päevaraha, konkurentsist hoidumise tasu, intellektuaalse omandi üleandmisest või kasutada andmisest saadavat tasu, pensioni, dividende ning kaupa, teenust, loonustasu või rahaliselt hinnatavat soodustust, mida isik on saanud seoses töö- või teenistussuhtega, juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmeks olekuga või pikaajalise lepingulise suhtega. Kuigi

§ 130

lg-s 11 sätestatud loetelu on jäetud lahtiseks, tuleneb sätte mõttest ja süstemaatikast, et sissetuleku mõiste hõlmab töö eest makstavat tasu või töö eest saadavat soodustust, olenemata sellest, kas seda makstakse töölepingu või muu võlaõigusliku lepingu alusel või teenistussuhte alusel. Seega tuleb kohtutäituril arvestada

§-s 132 sätestatud sissetuleku arestimise piiranguid üksnes juhul, kui võlgnikul on töösuhtest vm regulaarsest allikast saadav sissetulek

§ 130lg 11 tähenduses.

Sotsiaal- jm avalikest vahenditest makstavad toetused ei ole seevastu samastatavad

§ 130lg-s 11 silmas peetud sissetulekuga.

9. Olukorras, kus isiku sissetulek koosneb (täielikult või osaliselt) toetustest, siis kohalduvad sellisele sissetulekule sissenõude pööramisele erisätted, eelkõige

§ 131

. Eeltoodust tulenevalt ei ole käesoleval juhul asjakohased võlgniku viited

§-dele 132 ja 133. Praegusel juhul on arestitud avaldaja rahaline nõue kohtutäituri vastu summas 15 eurot. Tegemist ei ole sissetulekuga

§ 130

lg 11 mõttes, mistõttu ei laiene sellele

§-des 130-136 sätestatud sissetuleku arestimise erisused, mh ei rakendu

§ 132lg-tes 1 ja 2 sisalduv absoluutne arestimiskeeld.

  1. Asjakohatu on määruskaebuse esitaja viide Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  2. märtsi 2008 määrusele. Nimetatud määruse punktis 17 on kolleegium selgitanud

§ 66

lg 1 p-de 3 ja 12 kohaldamist olukorras, kus võlgniku kontol on või sinna laekub täitemenetluse ajal selline ühekordne summa, mida ei ole võimalik võlgniku kaitse eesmärki silmas pidades jaotada arestitavaks ja mittearestitavaks osaks

§ 132alusel, s.t see summa on suurem kui ühe kuu 4 palga alammäär.

Riigikohus ei ole lahendis avaldanud seisukohta, et selline ühekordne summa nagu käesolevas asjas menetluskulu nõue summas 15 eurot kuulub

§ 132kohaldamisalasse.

11. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kuigi menetluskulu võis olla tasutud sellise sissetuleku arvelt, millele ei saanuks

§-dest 131-132 sissenõuet pöörata, ei muuda see Tartu Maakohtu 11. juuli 2016 määrusega menetluskuluna väljamõistetud 15 eurot sissetulekuks, millele ei saa sissenõuet pöörata. Põhjendatud ei ole maakohtu seisukoht, et kui nimetatud sissetulek (menetluskulu hüvitis) oleks laekunud võlgniku arvelduskontole, kehtinuks sellele

§ 133

lg 11 alusel samasugused arestimise piirangud, nagu on sätestatud

§-des 131 ja 132.

§ 133

kohaldamise eelduseks on samuti see, et tegemist oleks sissetulekuga

§ 130lg 11 mõttes.

Sätte mõte ei ole, et igasugustele laekumistele pärast nende võlgniku kontole laekumist laieneksid

§-d 131 ja 132, vaid sellega täpsustatakse võlgniku arvelduskontole laekunud sissetuleku arestimise erisusi. 12. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel määruskaebuse esitaja kanda. Kohtutäitur on ise (mitte esindaja kaudu) määruskaebusele vastanud, mistõttu ei ole talle eelduslikult menetluskulusid tekkinud. Seega puuduvad vastaspoolele hüvitatavad menetluskulud ja ringkonnakohus jätab menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja Kersti Kerstna-Vaks Kai Kullerkupp 5

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.