2-16-116570 KOHTUMÄÄRUS Kohus Viru Maakohus Kohtunik Tamara Šabarova Kohtujurist Olga Dmitrijeva Määruse tegemise aeg ja koht 19. detsember 2016, Narva kohtumaja Kohtuasja number 2-16-116570 Kohtuasi

) § 75 lg 1 alusel avalduse saanud kohus kontrollib, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule. Seejärel kontrollib kohus, kas asi allub kohtule, kuhu avaldus esitati.

§ 70

lg 1 ja 2 alusel rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi määratakse, millal võib asja menetleda Eesti kohus. Asi allub Eesti kohtule, kui Eesti kohus võib selle lahendada pädevuse ja kohtualluvuse sätete kohaselt või kohtualluvuse kokkuleppest tulenevalt, kui seadusest või välislepingust ei tulene teisiti. Kohus tuvastas, et kostja elab välismaal. Rahvastikuregistri andmetel on tema elukoht alates 15.03.2016 Suurbritannia, London. Täpset aadressi Londonis ei ole teada ja seega pole kohtul võimalust küsida kostja seisukohta kohtualluvuse osas ega saata talle hagimaterjale. Kohtu poolt saadetud elektroonkirjale kostja ei reageerinud. Kohtul ei ole kostja nõusolekut asja lahendamiseks Eesti kohtus, seega tuleb kohtul kontrollida, kas rahvusvahelise õiguse kohaselt kuulub asi Eesti kohtu pädevusse. Eesti ja Suurbritannia vahelistele suhetele tuleb kohaldada Euroopa Liidu Nõukogu määrus nr 1215/2012 (Brüssel I uuesti sõnastatud määrus, kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades) (edaspidi Brusseli I määrus). Brusseli I määruse art 4 lg 1 kohaselt kaevatakse isikud, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtusse ning art 5 lg 1 järgi saab isikuid, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, teise liikmesriigi kohtusse kaevata üksnes määruse II peatüki 2.-7. jaos sätestatud korras. Brüsseli I määruse 2

(4)2-16-116570 artikkel 18 lg 2 kohaselt võib teine lepinguosaline algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtus, kus on tarbija alaline elukoht. Brüssel I määruse art 26 p 1 kohaselt on pädev ka liikmesriigi kohus, kuhu kostja ilmub. Riigikohus on kohtulahendis nr 3-2-1-123-12 leidnud, et kui hagi menetlusse võtmisel tekib küsimus, kas hagi allub Brüsseli I määruse järgi Eesti kohtule, oleks üldjuhul vajalik küsida selle kohta ka kostja seisukohta. Sellisel juhul on võimalik ka kostjal avaldada seisukoht enda elukoha ja kohtualluvuse kohta ning kohtul on hagi menetlusse võtmise otsustamiseks ka rohkem informatsiooni. Kohus saab hagi menetlusse võtmisest keelduda, kui kostja elukoht on teises liikmesriigis ning ta vaidleb kohtualluvusele Eestis vastu või ei vasta kohtule. Kostja puhul on tegemist tarbijaga. Laenuandja on juriidiline isik, kes sõlmis lepingu oma majandustegevuses. Laenuandja ja kostja vahel on sõlmitud tarbijaleping. Tarbijalepingust tulenev nõue on hagejale loovutatud. Tarbijalepingute korral tulenevalt Brüsseli I määruse art 18 lg 2 võib tarbijat hageda selle liikmesriigi kohtusse, kus on tarbija alaline elukoht. Artikkel 18 on artikli 7 suhtes erand, kuigi lepingu täitmise kohaks on Eesti, tuleb teenuse osutajal esitada hagi tarbija elukohajärgsesse kohtusse s.o. antud juhul Suurbritannia kohtusse. Brüsseli I määruse art 19 p 3 alusel käesoleva jao sätetest võib kõrvale kalduda üksnes kokkuleppe alusel, mille on sõlminud tarbija ja teine lepingupool, kelle mõlema alaline või peamine elukoht oli kokkuleppe sõlmimise ajal samas liikmesriigis, ning mille kohaselt on asja lahendamiseks pädevad kõnealuse liikmesriigi kohtud, tingimusel et selline kokkulepe ei ole vastuolus asjaomase liikmesriigi õigusega. Hagiavalduse kohaselt poolte vahel oli sõlmitud kokkulepe kohtualluvuse osas. Kuid selline kokkulepe on

§ 104koostoimes §-ga 106 lg 1 tühine (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-140-14 p 12).

Kuna asjas ei esine määruse art 19 märgitud asjaolusid, mis võimaldaksid kõrvale kalduda art 17 ja 18 regulatsioonist ja võlgniku tegelikuks alaliseks elukohaks on Suurbritannia, tuleb avalduse menetlusse võtmisest keelduda, sest määrusega ette nähtud ainupädevus on antud juhul Suurbritannia kohtutel ning asi ei allu Viru Maakohtu Narva kohtumajale ega üldse Eesti kohtule. Kohus ei võta hagiavaldust menetlusse, kui kohus ei ole pädev asja lahendama

§ 371lg 1 p 1 järgi.

Hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise määruses tuleb märkida menetlusse võtmisest keeldumise põhjus. Kui kohus keeldub hagiavaldust menetlusse võtmast, ei toimeta kohus avaldust kostjale kätte, vaid tagastab selle koos lisadega ja asja menetlusse võtmisest keeldumise määrusega hagejale (

§ 372lg 4).

Kohus selgitab, et tulenevalt

§ 372

lg 6 juhul kui kohus keeldub hagiavaldust menetlusse võtmast ja tagastab selle määrusega, loetakse, et avaldust ei ole esitatud ja et hagi ei ole olnud kohtu menetluses. Menetluskulud

§ 168

lg 1 kohaselt kannab hageja menetluskulud, kui kohus keeldub avaldust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse 3

(4)2-16-116570 menetlusosaliste vahel kohtumääruses, millega hagi jäetakse menetlusse võtmata (

§ 173lg 1).

Kohus jätab menetluskulud hageja kanda. Kohus selgitab, et tasutud riigilõiv tagastatakse kui avaldust ei võeta menetlusse. Riigilõivu tagastab kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti (

§ 150lg 1 p 2 ja lg 4). /digitaalselt allkirjastatud/ Tamara Šabarova kohtunik 4

(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.

2-16-116570/10