KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Ruth Plaks ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 6. detsember 2016, Tallinn Haldusasja number 3-14-5

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

3-14-51141 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 23.05.2014 käskkirjaga nr 1.3-3/67d määrati Põhja prefektuuri valvebüroo kinnipidamiskeskuse spetsialist MT-le distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamine avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 70 p 3 alusel. Käskkirja kohaselt sõitis MT 15.12.2013 kella 20.30 ajal tööandjale kuuluva mootorsõidukiga töökohta kinnipidamiskeskusesse Harkusse, pani selle käigus toime liiklusseaduse rikkumise ning käitus teda peatanud ja kontrollinud politseiametniku ja abipolitseinikuga ebaviisakalt, keeldudes põhjendamatult koheselt nende korralduste täitmisest ning väitis, et on enne sõiduki juhtima asumist tarvitanud alkoholi, mis kontrollimisel kinnitust ei leidnud. Eelnev ning MT välised tunnused tingisid põhjendatud kahtluse, et ta võis olla tarvitanud narkootilist või psühhotroopset ainet, mistõttu tuli ta toimetada Lääne-Harju politseijaoskonda kontrollimiseks ning seejärel ka Wismari haiglasse ekspertiisi teostamiseks, mille tulemus oli samuti negatiivne. MT, teades ise, et tegelikult ei ole ta alkoholi vm joovet tekitavat ainet tarvitanud, provotseeris enda suhtes kontrollitoimingute teostamist ja nende mitteladusat kulgemist, keeldudes põhjendamatult vabatahtlikult peatumise kohal menetlustoimingute teostamisest, millega on käitunud asutuse niigi napi korrakaitselise tööjõuressursiga mittearvestavalt, kaaskolleegide suhtes lugupidamatult ja ebaadekvaatselt. MT käitumine on politseis töötavale ametnikule täiesti kohatu ja lubamatu ning seeläbi kahjustas ta ka enda mainet ametnikuna. MT kui ametniku ja ametiasutuse vaheline usaldussuhe on pöördumatult kahjustatud ning puudub kindlustunne, et ta suudaks edaspidi hoiduda taolistest rikkumistest ning seeläbi endal lasuvat väärikuskohustust nõuetekohaselt täita. Kuna väljapoolt asutust ei ole negatiivseid signaale sündmuse kohta laekunud, on MT diskrediteerinud antud juhtumiga ennast ametnikuna kaaskolleegide silmis. MT rikkus ATS § 51 lg-s 4 sätestatud ametniku üldisi kohustusi, mille kohaselt peab ametnik käituma väärikalt nii teenistuses olles kui ka väljaspool teenistust, sealhulgas hoidma tegevusest, mis diskrediteeriks teda ametnikuna. Samuti on rikutud ATS eetikakoodeksi p 18, mille kohaselt peab ametnik olema väärikas. Kogumis pani MT toime ATS § 69 järgi kvalifitseeritava distsiplinaarsüüteo – teenistuskohustuse süülise rikkumise. Tegu pandi toime tahtlikult, kuna sõiduki peatumise nõude täitmata jätmise ning sellele järgnenud politseiametnikest kolleegide korraldustele mitteallumine ja enda kainuse suhtes valetamine saab olla üksnes teadlik ehk tahtlik tegevus. ATS § 75 lg 4 kohaselt võib distsiplinaarsüüteo eest teenistusest vabastada juhul, kui rikkumine on oluline. Lõige 5 täpsustab, et rikkumine on oluline, kui see toob endaga kaasa usalduse kaotuse ametniku vastu põhjusel, et rikkumise laadist tulenevalt võib arvata, et ametnik ei suuda ka edaspidi tagada teenistuskohustuste täitmist. Lõike 6 kohaselt eeldatakse olulisust muu hulgas juhtudel, kui rikkumine on toime pandud tahtlikult.
2. MT esitas 12.06.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 23.05.2014 käskkirja nr 1.33/67d õigusvastaseks tunnistamiseks, teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ning hüvitise väljamõistmiseks. Kaebuses leiti, et määratud karistus on põhjendamatu ja 2

§ 165lg 2).

1. Karistuse liigi valikul on vastustajal suur kaalutlusruum. Teenistusest vabastamist tuleb hoolikalt põhjendada. See ei ole automaatne tagajärg ka juhtudel, mil ATS näeb ette põhimõttelise võimaluse rakendada distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamist. Seega vaatamata asjaolule, et ATS § 75 lg 4 kohaselt võib olulise rikkumise puhul teenistusest vabastada ning ATS § 75 lg 6 p 1 kohaselt eeldatakse rikkumise olulisust, kui rikkumine pandi toime tahtlikult, ei saa sellest järeldada, et nende eelduste esinemisel tuli kaebaja igal juhul teenistusest vabastada. ATS § 75 lg 2 loetleb, et distsiplinaarkaristuse määramisel võetakse arvesse nii süü vormi, kehtivate distsiplinaarkaristuste olemasolu, ametniku eelnevat teenistusalast käitumist kui ka rikutud teenistuskohustuse eesmärki. Vaidlustatud käskkirjas ei ole veenvalt põhjendatud, miks arvab vastustaja, et puudub kindlustunne, et kaebaja suudab taolistest rikkumistest edaspidi hoiduda ning endal lasuvat väärikuskohustust nõuetekohaselt täita. Käskkirjas ei ole viidatud ühelegi muule episoodile kaebaja teenistuskäigus, mis võimaldaks arvata, et sarnased rikkumised võivad jätkuda. Väide, et kaebaja on oma käitumisega ennast ametnikuna kaaskolleegide silmis diskrediteerinud määras, mis ei võimalda teenistuses jätkata, on oletuslik ning meelevaldne. Vahetu ülemus on kaebajat iseloomustanud heatahtliku, sõbraliku ja kohusetundlikuna, märkides, et tegemist on otsekohese inimesega, kes võib tema jaoks uues või tundmatus olukorras käituda veidike spontaanselt ja ülepaisutatult. Kahtlemata oli 15.12.2013 toimunu näol tegemist kahetsusväärse intsidendiga, kuid kaebaja rolli selles on napi korrakaitselise tööjõuressursiga mittearvestavalt käitumise aspektist ületähtsustatud. Kaebaja väitis alkoholi tarbimist ühel korral ning kohapeal kohe selle järgselt tehtud test joovet ei tuvastanud. Ülejäänud tegevus, sh narkotestide tegemine politseijaoskonnas ning negatiivsetele tulemustele vaatamata ka Wismari haiglas, tulenesid juba politseiametnike menetluslikest otsustustest. Kaebaja 06.02.2014 seletusest nähtub, et kaebaja on mõistnud, et tema käitumine ei olnud väärikas ning kaebaja kahetseb seda, et tekitas taolise olukorra. Eelnevat silmas pidades leiab ringkonnakohus, et määratud karistust ei saa käskkirjas toodud põhjendustel pidada kohaseks, mistõttu on halduskohtu otsuse resolutsioon õige ning apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
2. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad vastustaja menetluskulud tema enda kanda (

§ 108lg 1).

Kaebaja ei ole apellatsioonimenetluses kulude hüvitamist taotlenud. /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets 4