) § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Hageja on andnud kostjale laenu oma majandus- või kutsetegevuse raames ja kostja on tarbija
Lepingust ei nähtu, et kostja vastutus piirduks üksnes hageja valdusesse antud panditud asja väärtusega (
MS § 438 lõikest 1 ja § 436 lõikest 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas tarbija ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. Käesolevas menetluses ei ole vaidlustatud järgmisi asjaolusid: poolte vahel 10.02.2016 sõlmitud laenulepingu nr. xxxx alusel (tlk 27) väljastas hageja kostjale laenu summas 44 eurot 30 päevaks, intressiga 1% laenusummast päevas (ehk 365 % aastas). Seega tuli kostjal hagejale tagasi maksta 10.03.2016 - väljastatud laen 44 eurot ja intressid 13,20 eurot. Samuti kohustus kostja laenulepingu punkt 8 kohaselt tasuma viivist 2% päevas ehk 0,88 eurot päevas. Laenulepingu punkti 11 kohaselt tuli kostjal tasuda leppetrahvi 66 eurot lepingu punktis 10 näidatud juhtumite puhul. Lepingu punkti 10 kohaselt on nimetatud juhtumiks see kui laenusaaja toob panti varastatud eseme, lukustunud mobiiltelefoni või defektiga eseme, mille puudused tulid ilmsiks pärast lepingu sõlmimist. Riigikohus on leidnud, et kui pooled ise ei ole tehingu tühisuse alustele tuginenud, peab kohus omal algatusel arvestama tehingu tühisuse alustega ( RKTKo nr 3-2-1-122-08, p 19; RKTKo nr 3-2-1116-10, p 40; RKTKo 3-2-1-106-13, p 24; RKTKo 3-2-1-32-06, p 14). Kohtul on seega kohustus kontrollida tehingu tühisuse aluseid sõltumata sellest, kas kostja on tehingu tühisusele tuginenud või mitte, sh tagaseljaotsuse tegemisel. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 järgi on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. Riigikohus on oma lahendites korduvalt märkinud, et kui krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord on tasakaalust väljas erakordselt suures ulatuses, õigustab see tehingu heade kommete vastaseks lugemist krediidisaaja sundolukorda (TsÜS § 86 lg-d 2 ja 3) hindamata. Sel juhul on võimalik tuvastada laenulepingu tühisus TsÜS § 86 lg 1 alusel. Eelduslikult on sellise olukorraga tegemist siis, kui krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda (vt nt Riigikohtu 03.12.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-14, p 9; 12.11.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-10814, p 19; 05.03.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 22). Vastavalt
lg 1 on krediidi kulukuse määr krediidi kogukulu tarbijale, mis on väljendatud aastase protsendimäärana kasutusse võetud krediidisummast või krediidi ülempiirist, eeldusel et tarbijakrediidileping kehtib kokkulepitud tähtaja jooksul ning et krediidiandja ja tarbija täidavad oma kohustusi tarbijakrediidilepingus kokkulepitud tingimustel ja tähtaegadel.
lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Hageja ei märgi lepingus krediidi kulukuse määra, kuid kohus peab vajalikuks rõhutada, et ainuüksi sellise intressi määra puhul - 1% laenusummast päevas ehk 365 % aastas- ületab võimalik krediidi kulukuse määr, mis on krediidi kogukulu tarbijale (
), rohkem kui kaheksateist korda Eesti Panga avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra, mis oli lepingu sõlmimisel 19,49%. Seega on hageja ja kostja vahel sõlmitud laenuleping nr xxxx tühine
lg 1 alusel, mistõttu on hagejal lisaks laenusummale,
lg 3 järgi õigus nõuda kostjalt intressi kokkulepitud aja (30 päeva) eest
lg-s 1 sätestatud suuruses ja viivist
Muid tühisest lepingust tulenevaid nõudeid hageja kostja vastu esitada ei saa. Lepingu järgi üleantu tagastamist saab laenuandja nõuda tühise lepingu puhul alternatiivse õigusliku kvalifikatsiooni alusel. TsÜS § 84 lg 1 alusel tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
lg 1 alusel kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele tagastamata laenusumma 44 eurot. Kostjal tuli oma lepingujärgsed kohustused täita hiljemalt 10.03.2016, mil
lõikes 1 nimetatud EKP põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär oli väljaande Ametlikud Teadaanded avaldatud teadete kohaselt 0,05%. Kuivõrd kostjale anti laenu lepingu nr. xxxx alusel 44 eurot 30-ks päevaks, ei tule kostjal hagejale seadusjärgset intressi maksta (44 eurot × 0,05% × 30 päeva / 365 päeva = 0,002 eurot).
lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse rikkumise korral viivist.
lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse
§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hagist nähtuvalt on hageja arvestanud viivist laenulepingu nr xxxx alusel põhivõlalt 44 eurot seitsme päeva eest (märkimata konkreetset ajavahemikku). Laenulepingu tühisuse tõttu on hageja viivise nõue
lg 1 teise lause ja § 94 lg 1 alusel põhjendatud seega 0,07 euro ulatuses (44 eurot × 8,05% × 7 päeva / 365 päeva). Kokkuvõtvalt rahuldab kohus hagi osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 44 eurot, ning viivised hageja poolt nõutud seitsme päeva eest 0,07 eurot. Ülejäänud osas jätab kohus hageja nõuded kostja vastu rahuldamata. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Hageja on esitanud kostja vastu rahaliselt kindlaksmääratud nõudeid kokku summas 129,36 eurot. Kohus rahuldab need nõuded otsusega sisuliselt 44,07 euro, s.o ligikaudu 34%, ulatuses. Eeltoodut arvestades peab kohus TsMS § 163 lgst 1 juhindudes põhjendatuks jätta menetluskulud 34% ulatuses kostja ja 66% ulatuses hageja kanda. Hageja palub kostjalt välja mõista riigilõivu summas 75 eurot. Kohus on seisukohal, et tasutud riigilõivu näol on tegemist põhjendatud ja vajaliku kulutusega, mis tuleb hagejale kostja poolt hüvitada (vastavalt menetluskulude jaotusele). Seega on hageja taotletud menetluskulud põhjendatud ja kuuluvad kostja poolt hüvitamisele proportsionaalselt hagi rahuldatud osaga s.o summas 25,50 eurot (75 eurost 34%). Kostja ei ole kohtule vastanud ning muid menetlustoiminguid teinud, mistõttu võib eeldada, et kostjal menetluskulud puuduvad. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Marika Leimann Kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.