← Eesti

3-14-188/58

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Agu Timmi ja Einar Vene

  1. detsember 2016, Tartu 3-14-188 Haldusasi Vahtang Kuršubadze kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 10 000 eurot seoses inimväärikust alandavates tingimustes kinnipidamisega Tallinna Vanglas ajavahemikul
  2. aprill 2009 kuni
  3. jaanuar 2011 Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Halduskohtu
  4. detsembri
  5. a otsus Tallinna Vangla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Vahtang Kuršubadze Vastustaja Tallinna Vangla RESOLUTSIOON
  6. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt.
  7. Tühistada Tartu Halduskohtu
  8. detsembri
  9. a otsus. Teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus perioodi
  10. aprill 2009 kuni
  11. detsember 2010 osas läbi vaatamata ning mõista Vahtang Kuršubadze kasuks Tallinna Vanglalt välja hüvitis 20 eurot perioodi
  12. detsember 2010 kuni
  13. jaanuar 2011 eest.
  14. Tühistada asjas tehtud Tartu Ringkonnakohtu
  15. jaanuari
  16. a määrus.
  17. Jätta Vahtang Kuršubadze menetluskulud tema enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega
  18. jaanuar 2017). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  19. Vahtang Kuršubadze esitas
  20. detsembril 2013 (registreeritud
  21. detsembril 2013) Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse seoses väidetava ebapiisava põrandapinnaga. V. Kuršubadze viibis Tallinna Vanglas vahistatuna
  22. a aprillist kuni
  23. a jaanuarini. Tallinna Vangla andis
  24. märtsil 2014 kaebajale tähtaja esitatud taotluses puuduste kõrvaldamiseks, kuna väidetavalt ei saanud puudustega taotlust sisuliselt lahendada. Tallinna Vangla jättis kahju hüvitamise taotlusele tähtaegselt vastamata ning ei lahendanud seda ka hilisemalt.
  25. V. Kuršubadze esitas
  26. veebruaril 2014 Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud kahju hüvitamiseks summas 10 000 eurot, iga kuu eest 500 eurot. Lisaks ruumipuudusele oli kambrites pidevalt lärm, seal ei olnud piisavalt õhku, esinesid probleemid nii enda kui riiete pesemisega ja riiete kuivatamisega, ei olnud võimalik õppida ega spordiga tegeleda.
  27. Tartu Halduskohtu
  28. detsembri
  29. a otsusega rahuldati V. Kuršubadze kaebus osaliselt ning mõisteti kaebaja kasuks välja 1014 eurot. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised. 3.
  30. Halduskohus leidis, et kambri põrandapinnast tuleb välja arvata tualeti põrandapind. 3.
  31. Kaebaja viibis 6 päeva kambrites, mille pind ühe isiku kohta oli alla 2,5 m 2, 501 päeva kambrites põrandapinnaga 2,5–2,99 m2 ja 124 päeva kambrites põrandapinnaga 3 m2 või enam. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  32. juuni
  33. a otsusest nr 3-4-1-9-14 tuleneb, et kui isikule oli kambris tagatud vähemalt 2,5 m 2 suurune põrandapind, pole võimalik ainult sellest asjaolust järeldada isiku õigusvastast ja inimväärikust alandavat kohtlemist. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) leidis
  34. märtsi
  35. a lahendis Muršić vs Horvaatia (avaldus nr 7334/13), et juhul, kui kinnipeetava isiklik ruum kinnipidamisasutuses on alla 3 m 2, võib muude tingimuste kompenseeriv mõju välistada Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 3 rikkumise. Inimväärikust alandavate kinnipidamistingimuste korral on mittevaralise kahju hüvitise aluse ja suuruse kindlakstegemine seotud väga tihedalt kohtlemise kestusega (Riigikohtu halduskolleegiumi
  36. oktoobri
  37. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 21). 3.
  38. Kaebaja viibis 631 päevast 507 päeva kambrites, mille põrandapind kinnipeetava kohta oli alla 3 m
  39. Kaebaja oli Tallinna Vanglas vahistatuna, mistõttu tema liikumisvõimalused olid piiratud, st lukustatud kambris viibis ta ööpäevas 23 tundi. Halduskohus leidis, et viidatud juhul oli tegemist kaebaja õiguste intensiivse riivega, mille puhul tuleb kaebajale välja mõista rahaline hüvitis. Kaebaja viibis
  40. aprillist
  41. aprillini 2010 kambris 414, kus talle oli isiklikku ruumi tagatud 2,44 m2, mis oli vastuolus toona kehtinud vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg-ga 6, mistõttu oli tegemist õigusvastase ja inimväärikust alandava olukorraga. Eelnevalt nimetatud perioodi jooksul oli mitmeid asjaolusid, mis kompenseerisid vähest põrandapinda. Näiteks oli kambrites ventilatsioon, piisav valgustatus, kaebajal oli säilinud suhtlemisvõimalus lähedastega jne. Halduskohus mõistis kaebaja kasuks välja 2 eurot päeva eest, mil kaebajale ei olnud tagatud minimaalselt nõutav isiklik ruum (6 päeva) ja samuti 2 eurot päeva eest, mil kaebaja viibis kambrites, kus isiklikku ruumi oli 2,5–3 m2 isiku kohta (501 päeva). Seega oli välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitiseks 1014 eurot. Ülejäänud 124 päeva osas jättis halduskohus kaebuse rahuldamata, kuna kaebaja viibis siis kambrites, kus isiklikku ruumi oli üle 3 m
  42. 3.
  43. Kuna kaebus rahuldati 10,14% ulatuses, mõisteti tasutud menetluskuludest, milleks oli riigilõiv summas 300 eurot, kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 30,42 eurot. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
  44. Tallinna Vangla apellatsioonkaebuses palutakse kohtuotsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldamata jätta. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised. 4.
  45. Kaebus on esitatud perioodi
  46. aprill 2009 kuni
  47. detsember 2010 osas mittetähtaegselt. Kaebaja on Tallinna Vanglas viibinud ka varasemalt erinevatel perioodidel
  48. ja
  49. a. Lisaks on ta viibinud erinevatel ajavahemikel
  50. kuni
  51. a-ni ka teistes kinnipidamisasutustes. Kaebaja oli varasemalt Tallinna Vangla kinnipidamistingimustes viibinud ja pidi seega koheselt
  52. aprillil 2009 aru saama, et Tallinna Vangla kinnipidamistingimused võivad tema õigusi rikkuda ja talle kahju tekitada. Ühtlasi muutusid kaebaja kinnipidamistingimused tema Tallinna Vanglas viibimise ajal. Vale on halduskohtu seisukoht, et riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaeg kahju hüvitamise taotluse esitamiseks hakkaks kulgema alles kaebaja Tallinna Vanglas kinnipidamise lõppemisele 2 järgnevast päevast, s.o
  53. jaanuarist 2011, sest alles siis pidi selge olema jätkuva toiminguga talle väidetavalt tekkinud kahju lõplik ulatus. 4.
  54. Vastustaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et tualeti alla jääv pind tuleb kambri põrandapinna suuruse arvestamisel välja arvata. Selline seisukoht on tuletatav ka Riigikohtu
  55. detsembri
  56. a otsuse nr 3-3-1-42-15 p-st
  57. 4.
  58. Halduskohus ei põhjendanud välja mõistetava hüvitise suurust. Halduskohus ei tuvastanud muude kinnipidamistingimuste õigusvastasust ega seda, et need oleks kaebajale kahju tekitanud. Halduskohus ei arvestanud sellega, et liikumispiirang tulenes kaebaja vahistatu staatusest. Lisaks arvestas kohus ebaõigesti päevi, mil kaebaja viibis väidetavalt ebakohastes tingimustes. Perioodil, mille osas kaebaja on õigeaegselt vangla poole pöördunud, oli kaebaja 32 päeva paigutatud kambritesse, kus põrandapind ühe kinnipeetava kohta jäi alla 3 m 2, mil see oli 2,77 m
  59. Arvestades perioodi lühiajalisust, ei saa kinnipidamistingimusi pidada inimväärikust alandavateks ja rahalise hüvitise väljamõistmist põhjendatuks.
  60. V. Kuršubadze ei ole Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele vastanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  61. Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha kaebuse tähtaegsuse osas (osa I) ning seejärel lahendab vaidluse sisuliselt ning lahendab menetluslikud küsimused (II). I
  62. Kaebaja esitas kahju hüvitamise taotluse Tallinna Vanglale
  63. detsembril
  64. Tallinna Vangla leiab apellatsioonkaebuses, et kaebust ei saa perioodi
  65. aprill 2009 kuni
  66. detsember 2010 osas tähtaegseks lugeda, kuna kaebaja pidi juba Tallinna Vanglasse paigutamisel mõistma, et kinnipidamistingimused on mittenõuetekohased. Seega ei esitanud kaebaja kahju hüvitamise taotlust kooskõlas RVastS § 17 lg-ga
  68. Tartu Ringkonnakohus asus käesolevas haldusasjas
  69. jaanuari
  70. a määruses (tl 96–98) seisukohale, et esitades Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse
  71. detsembril 2013 ei ületanud kaebaja RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud kaebetähtaega. Nimetatud tähtaeg kahju hüvitamise taotluse esitamiseks hakkas kulgema kaebaja Tallinna Vanglas kinnipidamise lõppemisele järgnevast päevast, s.o
  72. jaanuarist 2011, sest alles siis pidi kaebajale olema selge jätkuva toiminguga talle väidetavalt tekkinud lõpliku kahju ulatus. Kuigi tegemist on jõustunud kohtumäärusega (jõustunud Riigikohtu
  73. oktoobri
  74. a määrusega nr 3-7-1-3-75-15), ei nõustu ringkonnakohus selles määruses esitatud seisukohaga, kuna see seisukoht on ekslik ning seda on kinnitanud ka hilisem kohtupraktika. Ringkonnakohus põhjendab seda järgnevalt.
  75. Tulenevalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-st 3 tuleb kahju hüvitamise nõue esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, mil kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama. Sellest regulatsioonist tuleneb, et kahju hüvitamist ei saa nõuda jätkuva toimingu puhul selle perioodi eest, millest on nõude esitamise hetkeks möödunud rohkem kui kolm aastat. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et kujunenud olukorras on nõue osas, mis väljub vanglale hüvitisenõude esitamisele eelnenud kolme aasta pikkusest perioodist (
  76. aprill 2009 kuni
  77. detsember 2010) mittetähtaegne.
  78. Riigikohtu halduskolleegium on väljendanud seisukohta, et toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg võib hakata kulgema toimingu lõppemisest, kuid on samas märkinud, et kui on ilmne, et isik pidi kahjust ja kahju tekitajast teada saama varem, kui lõppes 3 jätkuv toiming, hakkab ka hüvitisenõude esitamise tähtaeg kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist (Riigikohtu halduskolleegiumi
  79. juuni
  80. a määrus nr 3-3-1-20-15, p 13;
  81. märtsi
  82. a otsus nr 3-3-1-93-13, p 13–14). Ringkonnakohus nõustub vangla seisukohaga, et väidetud liiga kitsad kinnipidamistingimused pidid kaebajale olema koheselt tajutavad ja järelikult algas koheselt nende mõju ilmnemisest kulgema kaebetähtaeg. Kahju hüvitamise kaebusele ettenähtud kolmeaastase tähtaja kontekstis (RVastS § 17 lg 3; samuti halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 46 lg 4) tähendab see seda, et jätkuva toimingu eest kahju hüvitamist sooviv isik peab arvestama, et ta ei saa nõuet esitades nõuda kahju hüvitamist pikema perioodi eest kui nõude esitamisele eelneva kolme aasta eest. Teistsuguse tõlgenduse korral võiks kujuneda olukord, kus jätkuva toiminguga kahju tekitamise puhul kaotaksid kahju hüvitamise nõude esitamiseks ettenähtud tähtajad igasuguse mõtte, sest kui toiming veel kestab, oleks kaebus alati tähtaegne (ja oleks seda veel kolm aastat alates toimingu lõppemisest), kuigi kahju tekitamise algusest on möödunud juba märksa rohkem aastaid. Selline situatsioon oleks ilmselgelt ebamõistlik ning vastuolus kahju hüvitamise nõude esitamiseks ettenähtud tähtaegade kehtestamise eesmärgiga. Selline olukord võib olla lubatav vaid juhul, kui isik tõepoolest ei saanud kahju tekitamise alguses aru sellest, et toimub talle kahju tekitamine. Käesoleval juhul, nagu mainitud, sellise olukorraga ilmselgelt tegemist ei ole. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et kahju hüvitamise nõude esitamiseks ettenähtud pikkade tähtaegade (3–10 aastat) üks eesmärk ongi see, et anda isikule võimalus oma õiguste rikkumises selgusele jõudmiseks. Kolm aastat peab olema selleks ilmselgelt piisav aeg. Käesolevas asjas ei saa juhinduda ka Riigikohtu antud soovitusest, et „kui isiku kinnipidamistingimused on vangistuse kestel oluliselt muutunud, tuleb erinevates tingimustes kinnipidamised lugeda eraldiseisvateks toiminguteks. Kinnipidamistingimuste olulisel muutumisel tuleb toiming lõppenuks lugeda ja saab eeldada, et isik on kahju tekkimisest toimingu lõppemise hetkel teada saanud“ (Riigikohtu halduskolleegiumi
  83. juuni
  84. a määrus nr 3-3-1-20-15, p 13). Ringkonnakohtu arvates on väga keeruline määratleda seda, millal toimus kinnipidamistingimuste oluline muutumine, kui kinnipeetavat paigutati ühest kambrist teise, kambrid olid erineva suurusega ning sealjuures varieerus pidevalt ka kambrites olnud kinnipeetavate arv. Kõik need tegurid omavad tähtsust selle määratlemisel, kui suur oli konkreetse kinnipeetava isiklik pind kambris. Olukorras, kus selliseid ümberpaigutamisi ja kambris hoitud kinnipeetavate arvu muutumisi toimub sageli, ning nende muutujatega võib kaasneda muutusi erinevates suundades ka teistes kinnipidamistingimustes (nt valgustuse, ventilatsiooni või kütte kvaliteet vms), võib olla praktiliselt võimatu määratleda seda, millal konkreetselt on toimunud „oluline muudatus kinnipidamistingimustes“. Selge on, et see ei saa sõltuda üksnes sellest, millal isik ühest kambrist teise paigutati, vaid hulgast muudest tingimustest (kinnipeetavate arv kambris jne). Ka selliste keeruliste ning asjatute vaidluste vältimiseks on ringkonnakohtu arvates õige asuda seisukohale, et jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõude puhul, mille puhul pidi kahju ilmnema isiku jaoks koheselt, saab kahju hüvitamist nõuda üksnes nõude esitamisele eelneva kolme aasta eest.
  85. Käesolevaks ajaks on ka Riigikohus väljendanud eelnevaga samasugust seisukohta, st seda, et kahju hüvitamise nõuet ei saa esitada pikema perioodi eest kui kolm aastat, mis eelnes vahetult vanglale hüvitisenõude esitamisele (RKHKo 3-3-1-68-15, p-d 10-14). Seega oli ringkonnakohtu poolt
  86. jaanuaril 2015 käesolevas asjas tehtud määrus ilmselgelt ekslik. Ringkonnakohus eeldab, et ka Riigikohtu poolt sellele ringkonnakohtu määrusele esitatud määruskaebusele menetlusloa andmata jätmine oli kahetsusväärne eksitus. Kujunenud olukorras ei näe ringkonnakohus õige ning praeguseks kujunenud kohtupraktikaga kooskõlas oleva lahenduse 4 saavutamiseks teist võimalust, kui selles asjas tehtud ringkonnakohtu
  87. jaanuari
  88. a määrus tühistada, ning seda hoolimata sellest, et selgesõnalist alust on selleks keeruline leida. Ringkonnakohus selgitab, et ehkki halduskohus ja ka ringkonnakohus (eelnevalt nimetatud määruses) lugesid kaebuse täielikult tähtaegseks, ei ole see ringkonnakohtule siduv. HKMS § 47 lg 1 ls 2 lubab kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast. Sellest sättest tuleneb, et kohustuslikus kohtueelses menetluses esitatud nõude tähtaegsus on oluline kaebuse lubatavuse eeldus. Isik, kes ei ole järginud kohustuslikus kohtueelses menetluses ettenähtud nõude esitamise tähtaega, ei ole kinni pidanud kohustuslikust kohtueelsest vaidluse lahendamise korrast ning kaebus on vastavas osas lubamatu. Kaebuse lubatavuse kontrolli saab ja peab teostama ka ringkonnakohus ning ringkonnakohus ei ole seotud halduskohtu seisukohaga, kes on ekslikult lugenud nõude esitamise tähtaegseks. Halduskohtu eksitus ei saa muuta mittelubatavat kaebust lubatavaks. Samasugusele järeldusele viivad ka Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohad
  89. mai
  90. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-18-07 (p-d 18-23) ja
  91. aprilli
  92. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-19-09 (p 12).
  93. Kaebus on seega osas seega perioodi
  94. aprill 2009 kuni
  95. detsember 2010 osas lubamatu ning tuleb selles osas HKMS § 151 lg 1 p 1 ja 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata jätta.
  96. Kuigi vastustaja ei lahendanud kohtueelses menetluses kaebaja taotlust sisuliselt, märkis ta juba vastuses kaebusele, et kaebus ei ole terve perioodi osas tähtaegne. Kui kaebaja oleks olnud seisukohal, et tähtaja möödalaskmiseks esinesid mõjuvad põhjused, siis oleks ta seda kohtumenetluse kestel eelduslikult väljendanud. Seda kaebaja teinud ei ole. Ta on olnud läbi kohtumenetluse seisukohal, et kaebus on tähtaegne (tl 69, 70 ja 86) ning ennistamiseks mõjuvad põhjused puuduvad. Kujunenud olukorras tõlgendab ringkonnakohus HKMS §-i 124 selliselt, et kui kaebaja on olnud ekslikul seisukohal tähtaja kulgemahakkamise alguse osas ning nõude mittetähtaegne esitamine on ilmselgelt tingitud sellest ning pole mingeid viiteid sellele, et tähtaja möödalaskmiseks võis olla mingeid ennistamist tingivaid mõjuvaid põhjuseid, ei ole kohtul vajalik anda sellisele kaebajale võimalust menetlustähtaja ennistamise taotlemiseks. Sellises olukorras tähtaja ennistamiseks võimaluse andmine ei oleks eesmärgipärane, kuna on ilmne, et tähtaja möödalaskmist ei saanud tingida mingid takistused, vaid selle põhjuseks oli üksnes ekslik arusaam tähtaja kulgemahakkamisest. Ennistamiseks võimaluse andmine oleks aga selgelt vastuolus menetlusökonoomia põhimõttega, kuna pikendaks oluliselt asjas otsuse tegemise aega – nimelt tuleks lisaks kaebajale tähtaja ennistamise taotlemiseks võimaluse andmisele anda seejärel võimalus ka vastustajale selles küsimuses oma seisukoha kujundamiseks. Täiendav töö vajalike menetlusdokumentide koostamiseks takistaks vastavalt ka teistes kohtu menetluses olevates asjades kiiremini lahendini jõudmist. Eelneva tõttu on ringkonnakohus seisukohal, et kaebajale võimaluse andmine menetlustähtaja ennistamise taotlemiseks ei ole käesoleva haldusasja tehiolusid arvestades vajalik. Sarnaselt on käitunud niisuguses situatsioonis ka Riigikohus (RKHKo 3-3-1-68-15, p 14). II
  97. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) märkis
  98. oktoobri
  99. a otsuse Muršić vs Horvaatia (avaldus nr 7334/13) p-s 114, et kambris olev tualett tuleb kambri üldisest põrandapinnast välja arvata, samas kui mööbli alla jääv pind tuli siiski arvesse võtta. Tuginedes sellele seisukohale on väär vastustaja seisukoht, et kambri põrandapinnast ei tuleks maha arvata kambris oleva tualeti põrandapinda. 5
  100. Kaebaja oli terve eelnevalt mainitud perioodi, mille osas kaebus on tähtaegselt esitatud, st
  101. detsembrist 2010 kuni
  102. jaanuarini 2011 Tallinna Vanglas vahistatu režiimil, kuigi
  103. jaanuaril 2010 jõustus süüdimõistev kohtuotsus (tl 51). Seega tuleb antud asjas arvestada järgnevat põhimõtet, mille kohaselt, kui isik oli vanglas 2,5 m 2–3 m2 kambris vahistatuna, kellel on võimalik viibida kambrist väljapool vaid üks tund päevas, võib tal olla õigus kahju hüvitamisele. Sealjuures on hüvitise määramine kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb arvesse võtta kõiki asjaolusid (Riigikohtu halduskolleegiumi
  104. mai
  105. a otsus nr 3-3-1-21-16, p-d 10.3 ja 12).
  106. Asjas esitatud materjalidest nähtub, et kaebaja viibis 32 päeval kambris, kus isiklikku ruumi kinnipeetava kohta oli 2,52 m2 ning ühe päeva kambris, kus isiklik ruum kinnipeetava kohta oli 3,03 m2 (tl 179 ja 180). Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist küllaltki lühiajalise perioodiga, mistõttu ei saanud see isikule erilisi kannatusi põhjustada.
  107. Ehkki Riigikohus ei ole pidanud hüvitise väljamõistmist välistavaks asjaoluks seda, et kinnipeetav ei ole kasutanud kahju kõrvaldamiseks või vähendamiseks RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud esmaseid õiguskaitsevahendeid (Riigikohtu halduskolleegiumi
  108. mai
  109. a otsus nr 3-3-1-21-16, p-d 10-10.2), iseloomustab ringkonnakohtu hinnangul see, et kaebaja ei esitanud väidetavalt liiga kitsastes tingimustes viibides mitte mingisuguseid pöördumisi ega kaebusi seoses kitsikusega siiski üheselt sellele, et kaebaja jaoks ei olnud ruumikitsikus kuigi intensiivne probleem.
  110. Ringkonnakohus märgib siinkohal samuti, et väljamõistetav hüvitis peab lisaks vastama Eesti riigi ühiskondliku heaolu tasemele ning avalikkuse õiglustundele. Ehkki kohtupraktika sellistes asjades on ebaühtlane, ei saa absoluutsena juhinduda varasemas praktikas väljamõistetud hüvitistest. Riigikohus on sõnaselgelt rõhutanud, et hüvitise määramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus (RKHKo 3-3-1-21-16, p 12). Sellest tulenevalt ei pea kohus otsuses asuma asjakohast põhjendust väga ulatuslikumalt esitama. Reeglina tuleb erinevates asjades, mis võivad esmapilgul näida sarnastena, võtta arvesse siiski erinevaid aspekte, mis hüvitise suurust mõjutavad.
  111. Muus osas olid kaebaja õigused tagatud. Kaebaja väited õhuniiskuse, valgustatuse jms osas on halduskohus ümber lükanud ning ringkonnakohtul ei ole võimalik halduskohtu seisukohta muuta, kuna kaebaja apellatsioonkaebust ei esitanud. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kohaseks hüvitiseks kaebajale on 20 eurot.
  112. Eeltoodust tulenevalt kuulub Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt rahuldamisele. Resolutsiooni selguse huvides tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse ning teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab kaebuse osaliselt ning mõistab kaebajale hüvitiseks välja 20 eurot. Kaebaja kantud menetluskulu asjas on 300 eurot kaebuse esitamisel. Tema taotletud hüvitisest (10 000 eurot) rahuldatakse kaebus 20 euro ehk 0,2 protsendi ulatuses. Kaebuse rahuldatud osale vastav osa kaebaja menetluskuludest on niivõrd väike (6 senti), et sellise summa väljamõistmine vastustajalt ning vastustajale sellekohase ülesande panemine oleks ilmselgelt ebamõistlik. Seetõttu jäävad kaebaja menetluskulud HKMS § 108 lg 11 alusel tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi 6 /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene 7

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.