3-16-3/26

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht

1. märts 2016, Jõhvi Kohtuasja number 3-16-3 Kohtuasi A.K. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori 06.12.2015 käskkirja nr 1.3-3/181d õigusvastaseks tunnistamiseks ja hüvitise välja mõistmiseks Menetlusosalised ja esindajad Kaebaja: A.K. Vastustaja: Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Tiina Prunn Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
2. Jätta A.K. kaebus täies ulatuses rahuldamata.
3. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 11.04.
4. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. 06.12.2015 on Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor andnud käskkirja nr 1.3-3/181d (tl 29-31), millega määras politsei- ja piirivalveseaduse (PPVS) § 86 p-des 1 ja 3 ning § 88 p-s 5 sätestatule toetudes Ida prefektuuri Narva politseijaoskonna patrullitalituse välijuht A.K.le (edaspidi kaebaja) distsiplinaarsüüteo eest karistuseks teenistusest vabastamise. Käskkirja kohaselt süüdistati kaebajat selles, et ta tegi ajavahemikul 01.09.2014 - 28.02.2015 infosüsteemi POLIS alamsüsteemis KAIRI isiklikust huvist ajendatud päringuid, milleks puudus teenistuskohustuste täitmisest tulenev vajadus. 1 Distsiplinaarmenetluse materjalide hulgas on toimikusse esitatud distsiplinaarmenetluse algatamise kohta 13.04.2015 antud käskkiri nr 1.3-3/56d (tl 6-7) ja selle muutmise käskkirjad koos tutvustamist kinnitavate dokumentidega (tl 55-59), 15.06.2015 käskkiri nr 1.3-3/90d (tl 9), millega kaebaja distsiplinaarmenetluse ajaks teenistusest kõrvaldati, 29.10.2015 koostatud distsiplinaarmenetluse kokkuvõte (tl 10-28), selle käigus kaebaja poolt antud selgitused (tl 45-50, 65-69, 71-78, 80-88 ja 90-98), tema iseloomustus (tl 51), ametijuhend (tl 52-53) ja struktuuriüksuse juhi arvamus (tl 63). Veel on toimikusse esitatud tunnistused kaebajale omistatud täiendavate kutsete kohta (tl 32) ning tema vastuväited (tl 61-62). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED
6. 04.01.2016 koostatud kaebuses (tl 2-5) palus kaebaja tunnistada tema kohta 06.12.2015 antud käskkiri nr 1.3-3/181d õigusvastaseks ning mõista Politsei- ja Piirivalveametilt (edaspidi vastustaja) välja hüvitis kolme kuu keskmise ametipalga ulatuses. Kaebaja väitis, et väited infosüsteemide MIS ja Delta osas pole asjakohased ja tegemist on tõendamiskoormise lubamatu ümberpööramisega, kuna vastustaja ei ole kontrollinud talle allutatud operatiivressursside seotust päringutega ja on lugenud oma väited tõendatuks ainult sel alusel, et ei suutnud tõestada tema teenistusalast vajadust nende teostamise osas. Ta möönis, et tema enda ja perekonnaliikmete kohta tehtud päringud polnud küll otseselt teenistuskohustustega seotud, kuid arvas, et sugulusastet ja sellest tuleneva riive mitteolulisust arvestades ei saanud need iseseisvalt võetuna kaasa tuua raskeimat karistust. Veel väitis kaebaja, et distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes olevaid põhjendusi ja kaalutlusi ei saa lugeda käskkirja omadeks, et käskkirjast ei nähtu põhjendusi isikliku huvi esinemise kohta, et selle andmisel pole üldse kaalutud erinevaid karistusi ja võimalikke süüd kergendavaid asjaolusid ning lisaks puuduvad ka igasugused viited tema tegevusele noorsootöö valdkonnas.
7. Vastustaja kirjalikus vastuses (tl 39-41) peeti vaidlustatud käskkirja ja selle aluseks olnud distsiplinaarmenetlust seaduslikuks ja põhjendatuks ning paluti jätta kaebus rahuldamata. Seejuures selgitati, et infosüsteemides MIS ja Delta sisalduvate andmete analüüs oli igati asjakohane ja vajalik selgitamaks päringute põhjendatust ning märgiti, et süüks arvati need päringud, millele ei leitud menetluse käigus seost kaebaja ega temale alluvate operatiivressursside teenistus- või tööülesannete täitmisega. Veel märgiti, et kui ametnik on ametiseisundi tõttu saanud juurdepääsu infosüsteemile ja kasutanud seda mittetöiste päringute tegemiseks, siis on see käsitletav isikliku huvi päringuna ning lisati, et kaebaja põhjendused ja õigustused pole tõsiseltvõetavad kinnitades üksnes seda, et ta ei taju lubamatu andmebaaside väärkasutamise ohtlikkust ja võimalikke tagajärgi nii enda kui organisatsiooni jaoks. Kaebajaga ei nõustutud ka põhjenduste ja kaalutluste puudumise osas ning väideti, et karistusotsuse tegemisel on arvestatud tema pikka staaži, laitmatut iseloomustust ja kehtiva distsiplinaarkaristuse puudumist, kuid ka väärkasutuse korduvat lubamatult suurt hulka ja päringute olemust, mis rikkus usaldussuhte ja välistas edasise koostöö jätkumise. KOHTU PÕHJENDUSED
8. Käesolevas asjas vajavad lahendamist küsimused, kas kaebaja süü teenistuskohustuste täitmisega mitteseotud päringute tegemises infosüsteemis KAIRI on tõendamist leidnud, kas vastav käskkiri sisaldab valitud karistuse määramiseks vajalikke põhjendusi ja kaalutlusi ning arvestab kaebaja isikut ja varasemat käitumist.
9. Vaidlusalusest käskkirjast nähtuvalt karistati kaebajat PPVS § 86 p-des 1 ja 3 ettenähtud süütegude eest. Nende kohaselt on politseiametniku distsiplinaarsüütegudeks teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine ning süüline tegu, mis on vastuolus 2 üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega või diskrediteerib teda või ametiasutust, sõltumata sellest kas niisugune tegu pandi toime teenistuses või väljaspool seda. Käskkirja väidetel seisnes rikkumine infosüsteemi POLIS alasüsteemis KAIRI niisuguste päringute tegemises 79 isiku, 2 telefoninumbri ja 8 sõiduki kohta, milleks puudus teenistuskohustuste täimisest tulenev teadmisvajadus ja õiguslik alus. Karistuse määraja leidis, et selline tegevus on vastuolus Politsei- ja Piirivalveameti arvutitöökoha ja infosüsteemide kasutamise korra punktidega 3.1 ja 4.2.1, avaliku teenistuse seaduse (ATS) §-ga 50 ja § 51 lg-ga 5 ning riivab põhiseaduse §-s 26 sätestatut. Seejuures selgitati, et teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine seisneb asutuses infosüsteemide kasutamise kohta kehtivate sisemiste normide eiramises ning vääritu tegu ehk ebaeetiline käitumine oma ametiseisundi korduvas isiklikes huvides kasutamises. Viidatud sätted näevad ette, et arvutitöökoha ja infosüsteemide kasutamine on lubatud vastavalt tööalasele vajadusele teenistus- või tööülesannete täitmiseks, ametnik ei tohi sekkuda kellegi perekonna- ega eraellu muidu, kui seaduses sätestatud juhtudel ja korras, tema tegevus peab vastama Eesti Vabariigi põhiseadusele, muudele seadustele ja õigusaktidele ning ta peab kasutama tema kasutusse antud vahendeid sihipäraselt.
10. Kaebaja väidab, et pole käskkirjas kirjeldatud distsiplinaarsüütegu toime pannud, kuid tunnistab samas siiski rikkumist osaliselt, sest ei eita päringute tegemist enda ja oma perekonnaliikmete kohta. Suureks rikkumiseks ta seda aga ei pea väites, et suguluse tõttu oli riive mitteoluline ega saa kaasa tuua rangeimat karistust. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte peale esitatud vastuväites on ta välja toonud veel ka asjaolud, et ükski tema toimingutega puudutatud inimene pole kaebust esitanud ja kellelegi ei ole ohtu ega kahju tekitatud. Seejuures on tal aga tähelepanuta jäänud, et käskkirja õigusliku alusena on küll muuhulgas ära toodud ka perekonna- ja eraelu puutumatust käsitlev põhiseaduse § 26, kuid rikkumise sisuks on olnud siiski selle sätte kaitseala puudutav infosüsteemi kasutamise normide järgimata jätmine ja ametiseisundi isiklikes huvides kasutamine, mitte vastava põhiõiguse rikkumine mõne konkreetse isiku suhtes. Kuna juurdepääs infosüsteemile KAIRI oli kaebajal üksnes politseiteenistuse tõttu, kehtis nõue kasutada vastavaid andmebaase eranditult vaid tööülesannetega seotud päringute tegemiseks ning konkreetsete tööülesannetega mitteseotud või nende raamidest väljuvad päringud polnud lubatud. Väidetav soov saada teada liiga pikalt jalutanud poja telefoni number, lähtub ilmselgelt isiklikust huvist, ei saa kuidagi olla tööülesannetega seotud ega õigustada tema kui politseiametniku suhtes kehtivate nõuete rikkumist. Kindlasti ei saa teenistusülesannetega seotud olla ka iseenda või oma abikaasa isiklike andmete vaatamine.
11. Kõigi teiste päringute osas kaebaja süüd omaks ei võta väites, et on kasutanud andmebaasi KAIRI ainult seoses tööülesannetega, vastupidist pole tõendatud ja tegemist on tõendamiskoormise lubamatu ümberpööramisega. Nende seisukohtadega ei saa aga nõustuda. Tegelikult on käskkirjas viidatud distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes käsitletud suurt hulka tema ajavahemikul 01.09.2014 kuni 28.05.2015 tehtud kahtlust äratanud päringuid, kuid rikkumisena on ära nimetatud üksnes need, milledele puhul ei andnud tema seletuste ja muude tõendite analüüsimine kinnitust seotusele teenistuskohustuste täitmisega. Seejuures on iga konkreetse juhtumi juures piisava põhjalikkuse ja arusaadavusega välja toodud see, missugustest dokumentidest või andmebaasidest seoseid otsiti, mis neist nähtus ning kas ja mida veel tuvastati. Puudub tõsiselt võetav põhjus kahelda selles, et distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes toodud andmed olid põhjalikud ja neist tehtud järeldused õiged ning kaebaja pole ka ise esitanud midagi niisugust, mis need usutavalt ümber lükkaks. Kokkuvõttes on küll üks ebatäpsus, sest selle süüdistuse aluseks olevas päringute nimekirjas punkti 40 all olev perekonnanimi pole sama, mis on märgitud tõendite analüüsi käsitlevas osas. Kuna mõlemal juhul on ära toodud sama isikukood, on õige isiku tuvastamine siiski võimalik, mistõttu ei ole eksimusel rikkumise määratlemisel olulist tähendust. Selle koosseisu võiks sisuliselt täidetuks lugeda ka siis, kui tegemist olnuks ainult ühe tööülesannetest mittelähtuva päringuga. Konkreetsete tööalaste vajadustega mitteseotud päringute tegemine teenistuskohustuste täitmiseks mõeldud andmebaasis saab lähtuda üksnes isiklikust huvist. Seetõttu ei ole selle huvi esinemist ja täpset sisu vaja eraldi 3 tuvastada ega põhjendada ning piisab üksnes sellest, kui tehakse kindlaks, et päringu tegemiseks puudus teenistusülesannete täitmisest tulenev vajadus.
12. Politseiametnikule distsiplinaarkaristuse määramine on kaalutlusõiguse alusel langetatav otsus, mille puhul on halduskohtu volitused piiratud. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 3 tulenevalt saab ta hinnata vaid seda, kas langetatud otsustuse õiguspärasuse eeldused on täidetud, kas diskretsiooni piirid, eesmärk ja õiguse üldiselt tunnustatud põhimõtted on järgitud ning kas distsiplinaarvastutuse kohaldamise üle otsustamisel või konkreetse karistusliigi valikul ei esinenud kaalumisvigu. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 lg-te 1 ja 3 kohaselt peab kirjalik haldusakt olema kirjalikult põhjendatud ning selleks tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti märkida need kaalutlused, milledest lähtuti. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjast peavad lisaks süüteo kirjeldusele samuti nähtuma kõik asjaolud ja kaalutlused, mida on karistamisel ja karistuse valikul arvestatud.
13. Kaebaja distsiplinaarkorras karistamise käskkiri vastab kõigile nimetatud nõuetele. Eelnevalt käsitletu kohaselt on kaebaja süü talle omistatud distsipliinirikkumises tõendatud. Järgitud on ka kõiki PPVS-s vastava distsiplinaarmenetluse kohta kehtestatud nõudeid. Teda on teavitatud menetluse algatamisest ja talle on antud võimalus selle ajal ennast seletuste abil kaitsta. Menetluse käik on nõuetekohaselt protokollitud ning karistus on määratud vastavat pädevust omava ametiisiku poolt seaduses ettenähtud volituste ja tähtaja piirides, täidab seaduseandja poolt seatud eesmärki ning selle juures on piisava ulatusega käsitletud nii süüteo asjaolusid kui kaebaja isikuga seonduvat. Miski kohtule esitatust ei anna alust arvamuseks, et distsiplinaarkaristuse määramisel esines kaalutlusvigu või õiguse üldtunnustatud põhimõtete rikkumist. Tõsiselt võetav ei ole kaebaja poolt distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte peale esitatud vastuväide, et tema õigusi rikuti, kuna rahuldamata jäi palve anda meelde tuletamiseks andmebaasi kasutamise võimalus. Menetlejaga peetud elektrooniline kirjavahetus, kahtlustatavana 16.04.2015 päringute kohta antud üksikasjalikud seletused ja võimalus neid kahel korral täpsustada kinnitab selgelt, et tal olid olemas võimalused toimunut selgitada ja ennast seeläbi kaitsta. Lisaks on siinkohal oluline ka see, et alates 18.06.2015 oli ta teenistusest kõrvaldatud, mistõttu oleks selle palve rahuldamine tähendanud sisuliselt võimalust uute rikkumiste toime panemiseks, sest ainult politseiteenistuse ülesannete täitmiseks mõeldud andmebaaside kasutamine ei saanud enam kuidagi olla seotud tema teenistusülesannetega.
14. HMS § 56 lg 1 lubab haldusakti põhjendused esitada ka muus selles viidatud dokumendis, milline on menetlusosalisele kättesaadav. Vaidlusaluses käskkirjas on olemas selge viide rikkumise täpset sisu ja ulatust mõista võimaldavale distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele. See dokument on kaebajale teada ja saab olla käskkirja õiguspäraseks täienduseks, mistõttu ei vasta tõele kaebuse väide nagu ei saaks lugeda kokkuvõtte põhjendusi vaidlusaluse käskkirja põhjendusteks. Tõene ei ole ka kaebuse väide, et vastustaja pole kaalunud erinevaid karistusi ega võimalikke süüd kergendavaid asjaolusid. Käskkirjas on selgelt ära nimetatud nii positiivne iseloomustus, kehtivate distsiplinaarkaristuste puudumine, eeskujulik teenistus kui kõrge professionaalsus. Olemas on ka põhjendused, miks ei kaalu need üles rikkumise olulisust ega saa olla süüd vähendavaks asjaoluks ning miks ei saa vastustaja teda enam usaldada ja peab koostöö jätkamist võimatuks. See, et kaebajale on omistatud politseiteenistusega otseselt mitteseotud kutseid ning ta on tegev ka teistes valdkondades, ei saanud kuidagi vabandada tema rikkumisi ega mõjutada nende eest määratavat karistust.
15. Kaebajat on karistatud rangeima võimaliku karistuse - teenistusest vabastamisega. Käskkirjast nähtub, et niisuguse otsustuse tegemisel lähtuti ATS § 75 lg-tele 4, 5 ja 6 tuginedes seisukohtadest, 4 et tema rikkumine on tahtlik, oluline ja tõi kaasa usalduse kaotuse. Esimesena nimetatud säte lubab ametniku distsiplinaarsüüteo eest teenistusest vabastada juhul, kui rikkumine on oluline. Teine näeb ette, et oluliseks saab lugeda rikkumise siis, kui see toob kaasa usalduse kaotuse ametniku vastu põhjusel, et selle laad lubab arvata, et ta ei suuda ka edaspidi tagada teenistuskohustuse täitmist. Kolmas seadusesäte võimaldab rikkumise olulisust eeldada muuhulgas juhul kui see on toime pandud tahtlikult. PPVS § 88 p 5 kohaselt on teenistusest vabastamine ATS § 94 alusel üheks distsiplinaarkaristuseks, mida saab politseiametnikule määrata. ATS § 94 lg 1 näeb ette, et ametniku võib teenistusest distsiplinaarkaristusena vabastada, kui ilmnevad sama seaduse § 75 lg-s 4 sätestatud tingimused. Eelnevalt juba käsitletu kohaselt lubab nimetatud säte teenistusest distsiplinaarkorras vabastada juhul, kui rikkumine on oluline. Vaidlusaluses käskkirjas on olemas põhjendused selle kohta, millede alusel jõudis karistuse määraja järeldustele, et kaebaja rikkumine on oluline, millisel põhjusel pole enam võimalik teda usaldada ja miks ei saa positiivne iseloomustus, eeskujulik teenistus ja muud sarnased asjaolud seda seisukohta muuta. Seega on kaalumine toimunud ning selle juurde tooduga saab igati nõus olla. Kaebaja pidi talle süüks pandud rikkumisi toime pannes aru saama, et lisaks infosüsteemide kasutamise korrale rikub ta tahtlikult ja olulisel määral ka endale kui politseiametnikule kehtestatud nõudeid käituda väärikalt ja hoiduda mistahes tegevusest, milline diskrediteerib teda ametnikuna. PPVS §-s 3 sätestatu kohaselt on politsei ülesanneteks muuhulgas süütegude ennetamine ja menetlemine ning avaliku korra kaitse. Täpselt samadest eesmärkidest lähtuvad ka kaebaja ametijuhendis sisalduvad teenistuskohustused. Vastavate ülesannetega tegelevat politseiametnikku, kes on ise tahtliku süüteo toime pannud, on raske usaldusväärseks pidada. Toimunule ennast õigustavate põhjenduste otsimisega on kaebaja näidanud, et ta ei mõista rikkumise tähendust ja tagajärge enda kui ametniku mainele. See omakorda annab aluse järelduseks, et ta ei suuda ka edaspidi käituda kooskõlas politseiametnikul lasuvate eetiliste nõuetega ega tagada seeläbi oma teenistuskohustuste laitmatut täitmist.
16. Eeltoodud järeldustel on vaidlustatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri õiguspärane. Seega jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja ei ole oma menetluskulude kohta taotlust ja kuludokumente esitanud, jäävad võimalikud kulutused sama seadustiku § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane 5