KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest Määruse tegemise aeg ja koht 20.12.2016, Tallinn Tsiviilasj

) § 173 lõikest 1 võlgnikule tulenevate kohustuste täitmisega ega tulutoova tegevusega, mille kohta annab kinnitust fakt, et võlgnik ei ole võlausaldajale teinud võlgnevuse katteks mitte ühtegi makset. Samuti ei ole võlgnik otsinud ega ka ei otsi tasuvamat tööd. Võlgadest vabastamise menetluse mõtte kohaselt tuleks võlgnikul tegeleda kogu aeg aktiivselt tasuvama töö leidmisega, mis võimaldaks võlausaldajate nõuded menetluse kestel rahuldada. Võlausaldajale teadaolevalt elab võlgnik Soomes, tema näol on tegemist 48aastase eluterve isikuga, kes ei ole aga kolme aasta ja kolme kuu jooksul teinud võlausaldajale mitte ühtegi makset. Viidatust järeldas võlausaldaja, et võlgnik ei ole otsinudki tulutoovamat tegevust. Võlgnik on aruandes kohtule selgitanud, et loobus kindlast palgatööst ja sissetulekust põhjusel, et tegeleda hoolsamini oma 12a vana koeraga, seega on võlgnik loobunud tööst ja sissetulekust mõjuva põhjuseta. Kui võlgnik väidab, et ettevõtjana teenib ta rohkem raha, siis puudub selle kohta tõend. Kaheldavad on võlgniku väited, nagu kannaks ta kogu oma vaba raha Eestis olevale Swedbank AS-i pangakontole. Kuna võlgnik elab Soomes, on võlausaldajal alust arvata, et võlgnik omab Soomes isiklikku pangakontot, mille väljavõtet ta ei ole esitanud. Võlgniku esitatud Nordea panga konto väljavõttelt nähtub, et ettevõtte kontole toimuvad perioodilised laekumised, kuid võlgnik ei ole selgitanud, kui palju ta reaalselt teenib või kas ta saab juhatuse liikme tasu. Kui võlgnik töötab tasuta, on ta rikkunud

§ 173lõiget 1.

Eeltoodust tulenevalt leidis võlausaldaja, et võlgnik tuleb jätta oma kohustustest vabastamata ja menetlus tuleks lõpetada.

1. 02.05.2016 esitas võlgnik kohtule, vastuseks võlausaldaja taotlusele, täiendava aruande. Aruande kohaselt on võlgnik omandanud erinevad oskused iluteenuse valdkonnas ning töötanud aastaid enda loodud ettevõttes Eestis. Sobiva äripinna ostuks ja remondiks sai võlgnik laenu Swedbank AS-ilt. Lisaks firma kinnisvara tagatisele oli võlgnik eraisikust käendaja iseenda firmale. Firma pankrot ja sellest tulenev eraisiku pankrot ning võlgniku staatus muutsid võlgniku elukohta. Soovist alustada uues keskkonnas muutis võlgnik elu- ja töökohta, püüdes vältida vigu ning hoida peresidemeid. 01.06.2012 kolis võlgnik elama Soome, töötades seal algselt suveteatri juuksurina, kohviku abilisena ja koristajana, otsides samas stabiilsemat tööd ja elukohta (elas alguses koos lapse, koera, ema ja tema elukaaslasega viimaste 2-toalises korteris). 2013.a suvel otsustas võlgnik 3 taotleda ettevõtluseks vajalikku stardiraha, oktoobris sai Uudenmaan TE-toimisto positiivse otsuse toetusrahade saamisest ettevõtluse loomiseks ning 04.11.2013 registreeris XXX, olles sellest hetkest füüsilisest isikust ettevõtja vastavate kohustuste ja õigustega Soome riigis. Detsembris 2015 laekus võlgnikule kui füüsilisest isikust ettevõtjale XXX 2014.a majandusaruande järgi tehtud maksetagastus, vastavalt seadusele kasutas võlgnik maksutagastust isiklikuks tarbeks ja ettevõttesse investeerimiseks. Võlgnik kinnitas, et on pika tööstaažiga ja vähese kogemusega pankrotivõlgnikuna elanud väga säästlikult ja arvestanud iga kulutust veel läbimõeldumalt kui enne. Võlgnik planeerib oma aega, et mitte jätta hooletusse oma 13aastast koera ning on juba ka eelnevalt selgitanud, et hakkas ettevõtjaks seetõttu, et tööaega paremini jagada oma igapäevase kaaslasega – koeraga. Samas soovib võlgnik toetada vastavalt võimalustele materiaalselt oma 21-aastast tütart. Eelmise firma (OY M (pankrotis)) pikaajaline töökogemus ja mittekuritahtlik juhtimisviga on võlgnikku õpetanud toimetama uue loodud ettevõtte tegevust läbimõeldumalt. Ettevõtjana ei ole võlgnik firma arengut kiirendanud pangalaenuga, vaid üritanud igapäevase tööga edendada. Võlgnik on loonud avaliku ettevõtte, teeb avalikult sotsiaalmeedias oma tööle reklaami ning töötab ametis, mida on omandanud ja pidevalt täiendanud 18a vältel. Võlgnik jagab omandatud kogemusi õpilastele, võimaldades neile praktikat, täiendades samas ennast vastavalt olemasolevatele võimalustele. Võlgnik kinnitas, et ei ole tahtlikult varjanud ühtegi asjaga seotud fakti.
2. Kohus tegi võlgniku esitatud aruande koos lisadega võlausaldajale e-toimikus nähtavaks ning palus võlausaldajal teatada, kas ta jääb oma taotluse juurde lõpetada võlgniku kohustustest vabastamise menetlus või loobub esitatud taotlusest. 31.05.2016 e-kirjas teatas võlausaldaja, et jääb esitatud taotluse juurde.
3. 16.06.2016 toimunud ärakuulamisel avaldas võlgnik, et on käsitööline ja teenib sellega elatist. On saanud Soome riigilt töötuabi ja nõustamisi edasiliikumiseks. Ei saa endale palka maksta, stabiilset sissetulekut ei ole, kuid olukord on paranenud, eluasemekulude katmiseks enam abi paluma ei pea. Sissetulek sõltub klientide arvust, igakuine sissetulek on keskmiselt 1400-2000 eurot, millest peab maksma kohalikud maksud ja materjalid. On oma ettevõttega tegelenud 2,5a, nüüdseks on n-ö jalad alla saanud. Sissetulek on siiski kaootiline. Võlausaldajale ülekandeid teinud ei ole, on tasunud Haridusministeeriumile õppelaenu maksegraafiku alusel, perekond (ema ja tütar) on aidanud makseid teha. Seal oli kaks käendajat, kui võlgnik makseid ei tasu, nõutakse võlgnevus välja käendajatelt. Võlgnevus tekkis, sest oli ettevõtja ja toetas eraisikuna oma ettevõtet, ei teadnud ega osanud sel hetkel paremini teha. Soovib lahendust, kuid ei oska pakkuda, millise summa saaks iga kuu maksta, kuud on erinevad. Midagi ei ole üle jäänud, ei ela üle oma võimete. Käive ei ole sissetulek, kui käive on 1400 eurot, siis sellest tuleb tasuda maksud ja materjalid. Vastuseks võlausaldaja väitele, et dokumentide kohaselt on võlgnikul miinimumist suuremad laekumised, millest oleks saanud ka võlgnevust tasuda, selgitas võlgnik, et viidatud dokument on ühiskonto emaga. Soomes on nn ettemaksu süsteem, kui makse on ette tasutud rohkem, siis see tagastatakse füüsilisest isikust ettevõtja kontole.
4. Võlausaldaja jäi ärakuulamisel esitatud taotluse juurde. Peamiseks argumendiks oli taotluse esitamisel, et võlgnik ei ole tegelenud piisavalt tulutoova tegevusega või seda otsinud ja seetõttu ei ole teinud makseid võlausaldajatele. Võlgniku eesmärk ei ole olnud võlgnevusi vähendada, võlgnik on maksnud oma tütre õppelaenu, teinud makseid, 4 ostnud teatripileteid, maksnud tütre keelekursuseid. Vahendeid on olnud, kuid ei nähtu tahe vähendada võlgu.
5. Kohus kohustas ärakuulamisel võlgnikku esitama Nordea eraisiku ja Nordea FIE pangakontode väljavõtted alates kohustustest vabastamise menetluse algatamisest, samuti Soome Maksuameti tõendi deklareeritud tulu kohta 2013-2015.a. Lisaks allkirjastatud aruande selle kohta, milline on võlgniku igakuine sissetulek ja kulud ning konkreetse plaani, kuidas kavatseb maksta võlga Swedbank AS-ile. 08.08.2016 ja 09.08.2016 esitas võlgnik kohtule täiendatud selgituskirja koos tõenditega. Võlgnik selgitas, et Soome maksusüsteemi kohaselt esitatakse aasta alguses prognoos teenitavast tulust, prognoosi põhjal esitavad ka erinevad kindlustused kohustuslikke igakuiseid arveid. Aasta lõpus toimub prognooside, tasutud arvete ja tegelike rahaliikumiste tasaarveldus, nii selgub, kas oled maksnud rohkem või vähem maksuametile või teistele kindlustustele. Võlgniku 2014.a alguses teenitava tulu prognoos ja sellelt makstavad maksud olid suuremad kui tegelikkus ning 2015.a detsembris tagastas Soome maksuamet 4705.48 eurot enammakstud makse. Kuna 2015.a raamatupidamisaruandes ei ole näha palgamakseid ning seda tõendab ka esitatud eraisiku tuludeklaratsioon, on võlgnikul õigus arvestada tagastatud summat kui palgaraha, mis teeb 2015.a võlgnikule kuus tagasiulatuvalt palgakulu brutona 392.12 eurot kuus. XXX 2015.a raamatupidamisaruanne näitab, et ettevõttel ei lähe loodetust paremini kõrgete maksude, kindlustuste ja igakuiste kõrgete üüripinna ülalpidamiskulude ning riigi majanduslanguse tõttu. Võlgnik sulgeb 2016.a augustis-septembris ettevõtte ning asub tegema palgatööd juuksurina, läbi mille tekib tal võimalus saada stabiilne igakuine sissetulek. Esimese astme kohtu määrus
6. Harju Maakohus jättis 25.08.2016 määrusega rahuldamata Swedbank AS-i taotluse võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks.
7. Kohus viitas

§ 173lõikele 1 ning § 175 lõikele 5 ja lõike 2 punktile 2.

Võlausaldaja on

§ 175

lõike 2 punkti 2 alusel esitanud taotluse lõpetada võlgniku kohustustest vabastamise menetlus. Võlausaldaja heitis ette, et võlgnik ei ole tegelenud piisavalt tulutoova tegevusega või seda otsinud ja seetõttu ei ole teinud makseid võlausaldajatele. Võlausaldaja ei näe võlgniku soovi võlga vähendada. 11. Kohus leidis, et võlausaldaja taotlus ei ole põhjendatud.

§ 175

lõike 2 punkt 2 eeldab võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisele suunatud tegevust, samuti võlgniku süülist käitumist – kas tahtlust või rasket hooletust. Kohus viitas võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lõigetele 4 ja 5. Olukorda, kus võlgnik, püüdes kindlama sissetuleku saamiseks käivitada võõras riigis ettevõtet, ei ole 2,5a jooksul teeninud nii palju tulu, et tasuda võlausaldajatele võlgade vähendamiseks makseid, ei saa käsitada kui võlgnikupoolset võlausaldajate huvide kahjustamisele suunatud tegevust. Kohus möönis, et võlgnikul on seadusest tulenev kohustus võlgasid vähendada, kuid samas on mõistetav, et võõras riigis kindla, tasuva töökoha leidmine, samuti ettevõtte käivitamine ei ole kerge. Võlgnik on selgitanud ning ka tõendanud, et on enne oma ettevõtte käivitamist püüdnud leida kindlat sissetulekut ka teistel erialadel ning palgatöötajana töötades, seega saab järeldada, et võlgnik on andnud endast parima, et täita

§ 173

lõikest 1 tulenevat võlgniku kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsida. Võlausaldaja on ise viidanud Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-46-13 punktile 11, mille kohaselt on kohustustest vabastamise 5 võimalus ette nähtud neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske ning mis lõpptulemusena peaks võimaldama võlgnikule uue majandusliku alguse, andma talle uue võimaluse normaalseks majanduslikuks ja sotsiaaleluks. Praeguseks on võlgniku kohustusest vabastamise menetlus kestnud alles kolm aastat. Võlgnik on püüdnud alates novembrist 2013 kuni praeguse ajani teenida sissetulekut endale kuuluvas ettevõttes. Võlgnik on ärakuulamisel avaldanud, et tema ettevõte on 2,5 aastaga küll n-ö jalad alla saanud, kuid sissetulek on siiski kaootiline, mitte stabiilne. 08.08.2016 on võlgnik kohtule teatanud, et sulgeb kõrgete maksude, kindlustuste ja igakuiste kõrgete üüripinna ülalpidamiskulude ja majanduslanguse tõttu käesoleva aasta augustis-septembris oma ettevõtte ning asub tegema palgatööga, mille läbi tekib võimalus saada stabiilne igakuine sissetulek. Eeltoodust tulenevalt puudub kohtu hinnangul antud juhul alus võlgniku kohustustest vabastamise menetluse ennetähtaegseks lõpetamiseks ning võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamine tuleb otsustada alles pärast

§ 175lõikes 1 sätestatud viieaastase tähtaja möödumist.

12. Võlgniku kohustustest vabastamise menetlus on algatatud 05.12.2012 määrusega. Kohus juhtis võlgniku tähelepanu asjaolule, et võlgnik on

§ 173

lõike 1 kohaselt kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ning vaatamata võlausaldaja 24.03.2016 taotluse rahuldamata jätmisele hindab kohus võlgniku tegevust menetluse kestel koos võlausaldaja(te) seisukohtadega kohustustest vabastamise otsustamisel pärast viieaastase tähtaja möödumist. Määruskaebus ja menetluse edasine kõik

1. 13.09.2016 esitatud määruskaebuses palub võlausaldaja maakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega lõpetada võlgniku kohustustest vabastamise menetlus.
2. Kaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus hinnanud vääralt tõendeid ja jõudnud väärale lõppjäreldusele. Nõustuda ei saa kohtuga, et võlgnik ei ole toime pannud

§-s 173 sätestatud kohustuste rikkumist. Võlgniku esitatud 02.05.2016 aruandest ja sellele lisatud Nordea panga konto väljavõttest on selgelt näha, et võlgniku kontol oli piisavalt vahendeid, et võlausaldaja nõude katteks teha tasumisi kas või minimaalsel määral. Olles iseenda usaldusisik, pidi võlgnik olema teadlik, et tal on kohustus võlausaldaja nõuete katteks oma tulust kinnipidamisi teha ja need üks kord aastas ka välja maksta. Võlgnik seda ei teinud, kuigi vahendeid tal selleks oli. Seega on esitatud tõenditest selgelt näha, et võlgnik on oma vara varjanud ega ole täitnud talle

§ 173lõigetest 4 ja 5 tulenevaid kohustusi.

Kuna võlgnikul olid rahalised vahendid võlgnevuse tasumiseks olemas on võlgnik oma kohustusi rikkunud tahtlikult või vähemalt raske hooletuse tõttu VÕS § 104 lõike 2 mõttes. Võlgnik teenis tulu määral, millest tuli teha kinnipidamisi ja tasumisi võlausaldajale. Antud vaidluses ei oma tähtsust fakt, et võlgnik on välismaal proovinud ettevõtet käivitada ja selline tegevus on iseenesest raske. Tähtsust omab fakt, kas võlgnikule laekus kontole sissetulek, millest tuli kinnipidamisi teha. Esitatud tõendite pinnalt on selge, et võlgnikul oli kontol piisavalt raha, millest tulnuks kinnipidamisi teha. Võlgnik on seega tegutsenud teadlikult ja süüliselt ning kahjustanud võlausaldaja huve.

1. Võlgnik vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
2. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lõike 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. 6 Ringkonnakohtu seisukoht
3. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 25.08.2016 määrus tuleb tühistada TsMS § 654 lõike 2 punkti 8 olulise rikkumise tõttu. Tsiviilasi tuleb saata võlausaldaja taotluse lahendamiseks tagasi maakohtule. Määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt.
4. Lahendatavas taotluses ja määruskaebuses on võlausaldaja kokkuvõtvalt seisukohal, et konto väljavõtetest nähtub, et võlgnikul on olnud alates 2013.a märtsist rahalisi vahendeid, et teha võlausaldaja nõude katteks tasumisi kas või minimaalsel määral, kuid iseenese usaldusisikuna jättis ta ülekanded tegemata. Seega on võlausaldaja seisukohal, et võlgnik on rikkunud

§ 173

lõigetest 1, 2, 4 ja 5 tulenevaid kohustusi, mistõttu tuleb tema kohustustest vabastamise menetlus lõpetada enne viie aasta möödumist

§ 175lõike 2 punkti 2 alusel.

Viidatud sätte alusel võlgadest vabastamise menetluse ennetähtaegseks lõpetamiseks peab leidma tõendamist samaaegselt 2 eeldust: 1) võlgnik on rikkunud süüliselt

§-s 173 nimetatud kohustusi ja 2) võlgnik on sellega rikkunud võlausaldajate huve. 19. Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et käesoleval juhul puudub alus tuvastada võlgniku tahtlikku või raskelt hooletut

§ 173lõikes 1 nimetatud kohustuste rikkumist.

Riigikohus on selgitanud, et

§ 175

lõike 5 rakendamiseks peab kohus tuvastama, et võlgniku käitumises esineb raskelt süülise käitumise tunnuseid (lahendid nr 3-2-1-19-16, punkt 14; nr 3-2-1-46-13, punkt 11; 3-2-1-121-11, punkt 12). Vastavalt Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-31-16 (punktis 15) esiletoodule tähendab raskelt süüline käitumine kas tahtlust või rasket hooletust. VÕS § 104 lõike 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. St objektiivselt hoolsuse tavalise määra tunduvat ületamist, mistõttu käitumine peaks olema rikkujaga sarnasele inimesele mõistlikult vastuvõtmatu. VÕS § 104 lõike 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Selles osas on maakohus TsMS § 465 lõike 2 punktiga 8 kooskõlas määrust asjakohaselt põhjendanud. Kolleegium nõustub, et võlgniku poolt esiletoodud tegevused (sisalduvad koos tõenditega 02.05.2016 aruandes), mis on olnud suunatud Soomes kindla sissetuleku saamisele (keelekursused, palgatöö tegemine, koolitused Eestis ja Soomes, ettevõtte käivitamine), annavad aluse tuvastada, et võlgnikul on olnud tahe tegeleda ja otsida mõistlikult tulutoovat tegevust

§ 173lõike 1 mõttes.

20. Küll aga ei sisalda vaidlusalune kohtulahend vastuseid võlausaldaja väidetele

§ 173lõigetes 2 ja 5 sätestatud kohustuste võimaliku rikkumise kohta võlgniku poolt. Sellega rikkus maakohus Ts

MS § 465 lõike 2 punkti 8, mille kohaselt peab kirjalik määrus, mille peale saab edasi kaevata sisaldama mh põhjendusi, mille alusel kohus järeldusteni jõudis, samuti õigusakte, millest kohus juhindus. Kuna tegemist on hagita menetluses lahendatava asjaga pidi maakohus lähtuma mh TsMS § 477 lõikest 5, mille kohaselt ei ole kohus seotud menetlusosaliste taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele. Tulenevalt

§ 172

lõikest 6 pidi maakohus kontrollima võlgniku poolt kohustuste täitmist ka omal algatusel, kuna kohus oli jätnud usaldusisiku määramata ja kohustanud võlgnikku ennast täitma usaldusisiku kohustusi. 21. Kolleegium on tsiviilasja materjalide alusel seisukohal, et välistada ei saa, et võlgnik võib olla käitunud raskelt hooletult, kui ei ole teinud võlausaldajatele väljamakseid. Puudub vaidlus, et 4 aasta jooksul ei ole võlgnik kummalegi võlausaldajale võlgade katteks mistahes summades makseid teinud, kuigi tema enda esitatud arveldusarve 7 väljavõtetest nähtuvad pangakontol olulistes summades rahade liikumised. Maakohus ei ole neile asjaoludele tähelepanu pööranud ega võtnud seisukohta, kas võlgniku väited selle kohta, miks üht või teist rahasummat ei olnud alust pidada selliseks tuluks, millelt oleks pidanud tegema väljamakseid võlausaldajatele, on kooskõlas kohaldamisele kuuluvate õigusaktidega.

§-st 173 tuleneb, et üks kord aastas peab usaldusisik tegema võlausaldajatele väljamakseid võlgniku tulust, mis on saadud tema töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest või ettevõtlusest, kusjuures jaotatava tulu hulka ei kuulu tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet, ning jaotatavast tulust jääb võlgnikule reeglina 25% (kui kohus ei ole teistsugust protsenti määranud).

1. Vastavalt aruandele elab võlgnik alalise elamisloa alusel Soome Vabariigis alates detsembrist 2012, kuid võlgadest vabastamise menetlus oli alustatud Eestis, mistõttu tulenevalt Euroopa Nõukogu määruse (EÜ) nr 1346/2000 artikli 3 punkti 1 ja preambuli punkti 23 ning artikli 4 punktide 1 ja 2 alusel kohalduvad võlgniku kohustustest vabastamise menetlusele Eesti Vabariigi õigusaktid, mh täitemenetluse seadustiku (TMS) § 132 ja Vabariigi Valitsuse määrus töötasu alammäära kehtestamisest (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-90-16, punkt 12). Kuna lähtuda tuleb Eesti seadustest, ei ole õige vastuses määruskaebusele avaldatud võlgniku arusaam, et kui Soome Töötukassast temale makstud summad vastavad Soome seadustele, ei pea ta sellest kindlasti võlausaldajatele makseid tegema. Maakohus peab selles osas põhjendatud seisukoha võtma.
2. Samuti nähtub aruannetest, et võlgnik on leidnud rahalisi vahendeid, et toetada täisealist tütart. Tulenevalt TMS §-st 132 saab võlgnik aga arvestada üleantavast tulust välja vaid seadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse täitmise kulud. Perekonnaseaduse (PKS) § 97 sätestab ülalpidamist saama õigustatud isikud, kelle hulka üldjuhul ei kuulu täisealised lapsed (va kui laps jätkab täisealiseks saanuna põhi- või keskhariduse omandamist põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni). Võlgnik on toonud esile, et tema tütar sündis 04.05.1994 ja õpib Hispaanias. Seega ei saa kohus võlgniku seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust eeldada. Ema tahe aidata oma last on küll inimlikult arusaadav, aga kui ema suhtes toimub samal ajal võlgadest vabastamise menetlus, peab ta täitma esmalt seadusest tulenevad kohustused, milliste hulka kuulub

-i asjakohastest sätetest lähtudes maksete tegemine võlausaldajatele. Nt kulutusi lapsega koolivaheajal Tallinnas saab võlgnik teha ainult sellistest summadest, millised kujunevad TMS § 132 ja

§ 173lõike 4 alusel.

24. Samuti nähtub võlgniku esitatud materjalidest, et aastal 2013 sai ta M OY-lt töötasu märtsis ja aprillis, kusjuures esitamata on sama aasta jaanuari- ja veebruarikuude konto väljavõtted. Ka on võlgniku arvele aastate jooksul tehtud olulistes summades sularahasissemakseid, mis eelduslikult tuleb samuti lugeda võlgniku sissetulekute hulka ja mille puhul on võlgniku kohustus tõendada vastupidist. Eeltoodust tulenevalt peab maakohus võtma põhjendatud seisukoha võlgniku kõigi sissetulekute kohta alates võlgadest vabastamise menetluse algatamisest ning tegema seeläbi kindlaks, kas võlgnikul on olnud õiguslik alus jätta võlausaldajatele väljamaksed tegemata või on ta sellega rikkunud

§-s 173 sätestatud võlgniku kohustusi (ja kui, siis millises summas) ning alles seejärel saab maakohus kaaluda, kas võlausaldaja taotlus menetluse ennetähtaegseks lõpetamiseks on põhjendatud. 8 25. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus peaks kaaluma võlgniku usaldusisiku ülesannetest vabastamist ja usaldusisiku määramist.

§ 172

lõike 6 järgi võib võlgniku usaldusisikuks määrata vaid mõjuva põhjuse esinemisel. Usaldusisiku rolliks on võlausaldajate huvide kaitsmine, et olukorras, kus võlausaldajate nõuded on pankrotimenetluses jäänud rahuldamata, saaksid nad kohustustest vabastamise menetluse käigus võlgniku tegevusest maksimaalset kasu. Kui kohus määrab võlgniku enda usaldusisikuks, peab kohus olema veendunud, et võlgnik suudab usaldusisiku kohustusi täita. Kui siiski on kohus määranud võlgniku enda usaldusisikuks, tuleb kohtul kontrollida, kas võlgnik täidab ja saab vastavate ülesannetega nõuetekohaselt hakkama, sh on kohtul õigus anda konkreetseid korraldusi arvutuste teostamiseks saadud tulude ja nendest võlausaldajatele ülekantavate summade kohta ning hoiatada võlgnikku korralduste täitmata jätmise tagajärgedest. 26. Määruskaebus kuulub rahuldamisele osaliselt, kuna kaebaja on taotlenud võlgadest vabastamise menetluse lõpetamist ringkonnakohtu poolt, kuid kolleegium on seisukohal et lahendi olulises osas põhjendamata jätmise tõttu ei ole võimalik ringkonnakohtul lõpplahendit asjas teha. Määruskaebuse menetlemisega seotud kulud jaotab maakohus asja uuel läbivaatamisel. Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/