Obsah (5)

§ 131§ 132§ 133§ 130§ 59

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest Määruse tegemise aeg ja koht 21.12.2016, Tallinn Tsiviilasja number 2-16-9142

) § 115 lõike 2 järgi arestimisakti alusel selles näidatud ulatuses. Kui kontole laekub võlgniku sissetulek, kehtivad

§-st 133 tulenevalt

§-des 131 ja 132 sätestatud arestimise piirangud.

§ 131

näeb ette sissetulekud, millele ei saa sissenõuet pöörata või millele saab seda teha erandjuhul ning

§ 132

näeb ette piirangud sissetulekute arestimisel lähtuvalt sissetuleku suurusest.

§-de 130–136 põhieesmärk on seega tagada võlgnikule tema suhtes korraldatava täitemenetluse tingimustes tema enda ja tema ülalpeetavate ülalpidamiseks minimaalselt vajalikud vahendid. Seejuures ei ole mitte igasugune 3 võlgniku pangakontole laekuv summa sissetulek

§-de 130 jj mõttes, mille kohta kehtivad arestimise piirangud (vt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-62-15, p 15; nr 3-2-1-308, p-d 11 ja 17). 9. Kohus leidis eeltoodut arvesse võttes, et kuigi TsMS § 133 lõike 1 sõnastuse kohaselt märgib kohtutäitur arestimisaktis, et arestimisele ei kuulu igakuiselt summa, mis vastab ühe kuupalga alammäärale, tuleb seda sätet tõlgendada lähtudes sätte eesmärgist.

§-des 132 ja 133 sätestatud arestimispiirangu eesmärgiks on tagada võlgnikule minimaalsed elatusvahendid ning seda tema sissetuleku (nt töötasu, pension), mitte muude maksete (nt ühekordne tulu vara võõrandamisest, kingitusena saadud rahasummad) arvel. Viimaste puhul

§-des 132 ja 133 toodud piirangud ei kohaldu ning need summad võib üldjuhul arestida terves ulatuses. Järelikult olukorras, kus võlgniku sissetulekud jäävad alla

§ 132

lõikes 1 nimetatud arestivaba sissetuleku piiri, on põhjendatud võlgniku konto arestist vabaks jätta üksnes võlgniku sissetuleku suuruses osas.

§ 133

lõikest 1 ei tulene seega, et kohtutäitur peaks iga konto arestimisel igakuiselt arestist vabaks jätma miinimumpalgale vastava summa. Konto miinimumpalga ulatuses arestist vabastamine eeldab

§ 133

lõike 1 ja § 132 lõike 1 järgi, et kontole laekuks sissetulekuna käsitletav makse, samuti seda, et sissetulekuna käsitletav makse oleks miinimumpalgale vastava summaga võrdne või sellest suurem. Konto arestist vabastamisel miinimumpalga ulatuses olukorras, kus võlgniku kontole laekub sissetulek miinimumpalgast väiksemas summas, võimaldaks võlgnikul vastavas ulatuses kasutada kontol rahalisi vahendeid, mis ei ole võlgniku sissetulekuks (nt ühekordne tulu vara võõrandamisest, kingitusena saadud rahasummad) ja millele arestimispiirangud ei laiene. 10. Tulenevalt asjaolust, et mitte igasugune pangakontole laekuv summa ei ole

§ 130

jj mõttes sissetulekuks, tuleb selleks, et kohaldada

§-dest 132 ja 133 nimetatud arestimispiirangut, esmalt tuvastada, millised võlgnikule laekuvad maksed on viidatud sätete mõttes võlgniku sissetulekuks. Üksnes võlgniku sissetulekutest tuleb jätta arestimata miinimumpalgale vastav summa. Muude kontole laekuvate summade osas ei ole tegemist sissetulekuga

§-de 130 jj mõttes ning neile summadele ei laiene

§-des 132 ja 133 sätestatud arestimispiirangud. Antud juhul võlgnik ei ole oma kaebuses kohtutäiturile ega kohtule välja toonud, et talle laekuks SEB pangas sissetulekuid töötasuna ühe palga alammäära ulatuses. Võlgnik on küll taotlenud SEB pangas konto arestist vabastamist ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suuruses, kuid ta ei ole välja toonud, et temale laekuks SEB pangas sissetulekuid ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suuruses. Vastupidiselt leiab võlgnik, et temal ei ole kohustust saata kohtutäiturile andmeid oma sissetulekute kohta. Võlgnik ei ole kohtule ega kohtutäiturile välja toonud ka asjaolusid, millest lähtuvalt tuleks muudel põhjustel seaduse alusel kohtutäituril vabastada võlgniku arveldusarve SEB pangas palga alammäära ulatuses. 11. Kohtu hinnangul ei ole kohtutäitur saanud võlgniku õigusi täitemenetluses rikkuda, sest sissetulekute laekumine SEB panka ei ole välja toodud ega tõendatud. Võlgnikul on täitemenetluses kaasaaitamiskohustus (vt

§ 59lg 1).

Seega peab võlgnik kohtutäiturit teavitama enda sissetulekutest. Selliselt on kohtutäituril võimalik ka hinnata, kas saadavad summad on sissetulek, millele laienevad arestimise piirangud, või on tegemist muude summadega, mille kohtutäitur võib tervikuna arestida. Kohtutäitur ei tea harilikult, millisest allikast on pärit summad, mis tema koostatud arestimisakti alusel krediidiasutuses arestitakse. Seda on kohtutäituril enamasti 4 võimalik teada saada võlgniku avalduse alusel (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-3-08). Riigikohus on mh leidnud, et kui mittetöötavale võlgnikule laekub ühekordne ühe kuu palga alammäärast suurem summa, nt tulu vara võõrandamisest, ei saa seda lugeda sissetulekuks

§-de 130 jj mõttes.

1. Eeltoodust tulenevalt on kohtutäituri tegevus olnud kooskõlas seadusega ja kohus ei tuvastanud täituri tegevuse seadusevastasust. Kuivõrd kohtutäitur ei ole seadust rikkunud, tuleb kaebus jätta rahuldamata.
2. Kuivõrd kohus jättis kaebuse rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta TsMS § 172 lõike 7 järgi võlgniku kanda. Võlgnik sai riigilõivu tasumisel menetlusabi. Kohtutäitur ei ole osalenud menetluses lepingulise esindaja kaudu ega teinud menetlustoiminguid, millega kaasnevad kohtukulud. Sissenõudja osales menetluses lepingulise esindaja kaudu, kelleks on sissenõudja töötaja, mistõttu ei saa sissenõudjal olla lepingulise esindaja kulusid. Eeltoodud põhjusel ei määranud kohus kindlaks menetluskulude rahalist suurust. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
3. 17.10.2016 esitatud määruskaebuses palub võlgnik maakohtu määruse tühistada ja rahuldada tema kaebus.
4. Võlgniku hinnangul tuleks vastavaid

sätteid, mis võimaldavad jätta võlgnikule toimetulekuks summad, mis ei ületa palga alammäära ulatust, tõlgendada eesmärgipäraselt ja mitte selliselt, et säte muutuks mõttetuks. Vaidlusküsimus antud juhul tuleneb sellest, kas tagada nõrgemale poolele seadusandja poolt kaalutluse tulemusena määratud minimaalsed piirid, mis on vaja inimesele ühes kalendrikuus selleks, et kuidagi toime tulla, olenemata sissetuleku liigist. See, et võlgnik ei käi tööl, ei muuda tema minimaalseid vajadusi, vaid paneb võlgniku veel möödapääsmatusse olukorda. Samas ei tahaks võlgnik asuda varjama oma sissetulekuid. Arvestades, et maakohtupoolne tõlgendus muudab

asjakohased sätted mõttetuks, tuleb võtta tarvitusele teistsugused tõlgendamismeetodid, kuna selline võimalus on olemas.

1. Samuti tekitab nõue esitada kohtutäiturile väljavõtted pangakontole laekuvatest rahadest absurdse olukorra, kus võlgnikul ei ole täiturile midagi esitada, sest arvele ei laeku hetkel midagi, kuna arved on arestitud ja täituril ei ole põhjust vabastada arvet aresti alt, kuna sinna ei laeku midagi. Kuna võlgnikul ei ole eriti hea minevik, siis kui ta peaks sattuma politsei huviorbiiti, siis pole tal mingit võimalust tõestada, kust ta on saanud raha toimetulekuks, kuna pangaarveid ei vabastata seaduses ettenähtud minimaalsel määral. Seega on võlgnik veel rohkem ohustatud olukorras.
2. Vastustaja kohtutäitur ei ole kaebuse osas seisukohta esitanud.
3. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lõike 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
4. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 11.10.2016 määrus on õige ja määruskaebuse väited ei anna alust määruse muutmiseks või tühistamiseks. Vastavalt TsMS §-le 659 ja § 657 lõike 1 punktile 1 tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub 5 maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lõikest 6 tulenevalt neid ei korda. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
5. Kaebaja arusaam, et sõltumata pangaarvele laekuvate summade olemusest, on tal õigus kasutada pangaarvet palga alammäära ulatuses, ei ole õige ega seadusega kooskõlas.

§ 132

lõikes 1 sätestatud õigus sissetuleku arestist vabastamisele palga alammäära ulatuses laieneb

§ 130

mõistes sissetulekule, nagu maakohus õigesti leidis.

§ 130

lõike 11 järgi loetakse sissetulekuks eelkõige võlgniku töötasu või muud sellesarnast tasu, päevaraha, konkurentsist hoidumise tasu, intellektuaalse omandi üleandmisest või kasutada andmisest saadavat tasu, pensioni, dividende ning kaupa, teenust, loonustasu või rahaliselt hinnatavat soodustust, mida isik on saanud seoses töö- või teenistussuhtega, juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmeks olekuga või pikaajalise lepingulise suhtega. Seega tuleb

§ 132

lõiget 1 tõlgendada kooskõlas

§ 130lõikega 11.

Riigikohtu lahendi nr 3-21-62-15 punkti 15 kohaselt on Riigikohus varem analüüsinud sissetulekutele sissenõude pööramist erinevatel juhtudel (töötav isik, regulaarne sissetulek, töötu isik, ühekordne sissetulek jms). Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-3-08 punktis 17 on Riigikohus mh leidnud, et kui mittetöötavale võlgnikule laekub ühekordne ühe kuu palga alammäärast suurem summa, nt tulu vara võõrandamisest, ei saa seda lugeda sissetulekuks

§ 130jj mõttes.

Lahendi nr 3-2-1-62-15 punktis 15 märkis aga Riigikohus juhtumi kohta, mil töötu isik on teise isiku ülalpidamisel, et sellisel juhul puudub vajadus tagada võlgnikule seaduses ettenähtud miinimumkaitse. Seega nähtub ka viidatud Riigikohtu lahenditest, et arestimise piirang laieneb üksnes

§ 130

lõikes 11 mõistes sissetulekule, mitte igasugustele pangaarvele laekuvatele summadele. Nagu maakohus asjakohaselt märkis, ei ole võlgnik käesolevas asjas esile toonud ega tõendanud, et tema kontole oleksid laekunud viidatud sätte mõttes sissetulekuna käsitletav(ad) summa(d), nt töötasu, milliste puhul kohaldub

§ 132lõikes 1 sätestatud arestimise piirang.

Nõustuda ei saa ka kaebaja seisukohaga, et

§-dele 130 ja 132 sellise eeltoodud tõlgenduse andmisel muutuvad kõnealused sätted sisutühjaks. Juhul, kui võlgniku arvele laekuks sissetulek

§ 130

lõike 11 mõttes, on tal võimalik taotleda pangakonto miinimumpalga ulatuses arestist vabastamist. 21. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad kaebuse esitamisega seotud menetluskulud TsMS § 171 lõike 1 alusel kaebuse esitaja kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/