) § 449 võimaldab kohtul teha poole taotluse alusel vaheotsuse nõude põhjendatuse kohta ning tulenevalt Riigikohtu seisukohast kohtuasjas nr 32-1-10-08 on võimalik teha vaheotsus ka ühisvara koosseisu kindlaksmääramiseks. Kooskõlas
lg 1 võib kohus poole taotlusel teha vaheotsuse nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta, kui menetluses on hagi raha saamiseks, eelkõige tekitatud kahju hüvitamiseks ja nõutava rahasumma suuruse tõendamine on väga kulukas või keerukas ja kohtul on võimalik teha otsus nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta.
lg 2 kohaselt, vaheotsus nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta on edasikaebamise 3 tähenduses samane lõppotsusega. Nõude põhjendatuse vaheotsusega tunnustamise korral jätkab kohus menetlust nõude suuruse üle ja teeb selle kohta otsuse. Perekonnaseaduse (PKS) § 210 lg 2 kohaselt, asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne käesoleva seaduse jõustumist, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Enne 01.07.2010 kehtinud perekonnaseaduse § 14 lg 1 kohaselt, abielu kestel abikaasade omandatud vara on abikaasade ühisvara. PKS § 15 lg 1 kohaselt, abikaasa lahusvara on tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Vastavalt
lg 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.
lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte
lg 1 kohaselt.
kohaselt tuleb väidet kohtule põhistada selliselt, et põhjenduse õigsust eeldades saab kohus lugeda selle väite usutavaks. Kohus oli seisukohal, et tuleb tunnustada AS L 615 aktsia kuulumist ühisvara koosseisu ja jätkata menetlust. Kohtule on esitatud järgmised dokumendid: -DF ja VF vahel 30.10.2009 sõlmitud AS L 615 aktsia müügilepingu koopia; -DF ja VF vahel 31.10.2009 sõlmitud AS L 615 aktsia kinkelepingu koopia ja originaaldokument; -väljavõte AS L paberil peetavast aktsiaraamatust, mille kohaselt on DF märkinud ja omandanud 615 nimelist lihtaktsiat 31.10.2009, lahtris „märkused aktsia müügi kohta“ on kirje: m.leping 31.10.2009; -03.11.2009 korraldus väärtpaberitehinguks, mille kohaselt on VF väärtpaberikontolt kantud DF väärtpaberikontole AS L 615 lihtaktsiat tehingusummas 615 EEK makseta tehinguna. -Eesti väärtpaberite keskregistri väljavõte AS L lihtaktsiate tehingute ajaloost ajavahemikul 17.08.1998-17.08.2015, mille kohaselt on DF kantud aktsionärina aktsiaraamatusse 04.11.
lg 1 on vaheotsuse tegemine kohtu õigus, mitte kohustus ja kohus peab põhjendatuks kinnistu, asukohaga XXX, osas jätkata menetlust ilma vaheotsust tegemata. Tulenevalt
lg 5, kohus ei märgi menetluskulude jaotust vaheotsuses, kui kohus jätkab asja lahendamist. Menetluskulude jaotus nähakse sel juhul ette lõppotsuses. Apellatsioonkaebus 13.06.2016 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada Harju Maakohtu 11.05.2016 otsuse ja teha uus otsus, millega tunnustada, et AS L 615 aktsiat ja kinnistu asukohaga XXX ei kuulu poole ühisvara koosseisu. Alternatiivselt palub kostja tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ja saata asi menetluse jätkamiseks samale maakohtule. Samuti palub kostja rahuldada tema taotlus VF tunnistajana ülekuulamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Maakohus on asunud ebaõigele seisukohale, et AS L aktsiad on omandatud müügilepingu alusel, mistõttu kuuluvad hageja ja kostja ühisvara hulka. 26.04.2016 ekspertiisiaktis nr 16EDM0017 (ekspertiisiakt) on kinkelepingu originaaldokumendi allkirjastamise aja määramise võimatust põhjendatud sellega, et dokumendil on tunnused, mis viitavad selle kunstlikule vanandamisele. Tegemist on üksnes ekspertide oletusega, milline ei tugine ühelgi konkreetsel asjaolul ega ole veenvalt põhistatud. Silmas tuleb pidada sedagi, et eksperdile ei esitatud küsimust seoses dokumendi võimaliku vanandamisega või määratud analüüsimiseks, kas ja kuidas dokumendi hoiutingimused dokumenti ajas mõjutanud on. Seega on ekspertiisiakt eksperdile esitatud küsimusest oluliselt ulatuslikum, sisaldades ekspertiisiakti koostanud ekspertide oletuslikke seisukohti. Sellise ekspertiisiakti väärtus tõendina on küsitav. Olukorras, kus eksperdid ei pea võimalikuks kohtu esitatud küsimusele vastata, oleksid nad pidanud vastavalt
Ekspertiisiaktis on märgitud, et dokumendi vanuse hindamine allkirjajoonte värvaine koostise ajaliste muutuste alusel ei ole võimalik, mistõttu oleks kohus pidanud dokumendi allkirjastamise aja määramiseks
järgi kordus- või täiendava ekspertiisi määrama.
lg-le 6 1 viidates on kostja seisukohal, et praegusel juhul on kahtlust tekitav tõendite hindamise õigsus, milline on asja lahendamist oluliselt mõjutanud. Ekspertiisiaktis on selgitatud, et kinkelepingu originaaldokumendil on väidetavad kunstliku vanandamise tunnused, kui võrrelda kinkelepingu originaaldokumenti, mis esitati kohtule 17.03.2016 ja kinkelepingu värvilist koopiat pdf-failina, mis esitati kohtule 04.12.2015. Kostja selgitab, et pärast kinkelepingu värvilise koopia kohtule esitamist st ajal, mil kinkelepinguga seonduv aktuaalseks muutus, asetses kinkelepingu originaaldokument laua peal, et see vajadusel kiiresti leida. Seega võisid dokumenti mõjutada erinevad tegurid, nt päikesevalgus, ruumi õhuniiskus, valgustus jms. Siiski on tegemist tavapäraste mõjuritega, mistõttu on meelevaldne dokumendi hoiutingimusi teadmata ja selle loomuliku vananemise tunnuseid täpsemalt analüüsimata kostjale kunstlikku vanandamist ette heita. Maakohus tegi asjas 03.03.2016 määruse, millega rahuldas kostja taotluse kuulata tunnistajana üle VF. Kohtumääruse põhjendavas osas on kohus selgitanud, et tunnistaja ütlustega on võimalik täiendavalt selgitada AS L aktsiate omandamise aluseks oleva lepingu sõlmimise asjaolusid ja et kohtu hinnangul on põhjendatud eeldada, et VF-le on teada kohtule esitatud müügi- ja kinkelepinguga seonduvad asjaolud. 11.05.2016 otsuse põhjendavas osas märkis kohus kostjale üllatusena, et muudab oma varasemat seisukohta ja jätab kostja taotluse VF tunnistajana ülekuulamiseks rahuldamata. Sellise menetlusliku tegevusega rikkus maakohus oluliselt menetlusõiguse norme, mistõttu esitas kostja kohtu tegevusele 13.05.2016 vastuväite. Maakohus on 11.05.2016 tehtud vaheotsuses menetlusõigusnorme oluliselt eirates teinud kohtuotsuse põhjendavas osas justkui uue otsustuse, millega jättis kostja 19.01.2016 esitatud taotluse VF tunnistajana ülekuulamiseks rahuldamata. Kohtu seisukohad menetlusosaliste taotluse osas peavad tulenevalt
Maakohus jättis 07.06.2016 määrusega kostja vastuväite kohtu tegevusele rahuldamata. Kohus püüdis 07.06.2016 määrusega parandada varasemat menetluslikku eksimust ning märkis 07.06.2016 määruse resolutsioonis, et muudab 03.03.2016 määruse resolutsiooni punkti 7 ning jätab kostja taotluse kuulata tunnistajana üle VF rahuldamata. Lisaks kohtumenetluses esitatud taotluste lahendamise korra olulisele rikkumisele eirab kohtu eelkirjeldatud tegevus õiguskindlust ja menetlusosaliste jaoks üllatuslike otsustuste keeldu. Jättes kostja taotletud tunnistaja ülekuulamata, rikkus kohus kostja võimalust oma seisukoha tõendamiseks ja hageja seisukohtade kahtluse alla seadmiseks. Kohus saab
lg 1 p 2 alusel keelduda tõendi vastuvõtmisest üksnes siis, kui asjaolu positiivse tõendatuse kohta on juba piisavalt tõendeid kogutud. Koostatud ekspertiisiaktist ei ole võimalik järeldada kinkelepingu sõlmimise aega ega sedagi, et aktsiad 31.10.2009 sõlmitud kinkelepingu alusel omandatud ei ole. Juhul kui kohus ei pidanud kostja esitatud dokumentaalseid tõendeid piisavateks, et lugeda aktsiate omandamine kinkelepingu alusel tõendatuks, ei oleks kohus tohtinud keelduda tunnistaja ülekuulamisest. Hageja seisukoha järgi omandas kostja AS L 615 aktsiat VF-ga 30.10.2009 sõlmitud müügilepingu alusel. Samas ei ole hageja esitanud kohtule kostja ja VF vahel 30.10.2009 sõlmitud müügilepingu originaaldokumenti. Arvestades, et VF soov ja tahe oli aktsiate kinkimine oma pojale (kostjale), vormistati aktsiate omandamine kinkelepingu alusel ning hävitati eelnevalt koostatud müügilepingu projekt. Müügilepingu originaaldokumenti praegusel ajal enam olemas ei ole. Veel enam, 31.10.2009 kinkelepingu punkt 3.2 järgi on lepingu jõustumisega kõik poolte vahel sõlmitud mistahes muud aktsiatega seotud lepingud ja kokkulepped kehtetud. Kostja on 19.01.2016 esitatud taotluses sõnaselgelt väljendatud, et VF ütlustega on võimalik tõendada, et VF kostjalt aktsiate üleandmise eest raha saanud ei ole. Jättes VF menetlusõiguse norme rikkudes ülekuulamata, jättis kohus täitmata ka tsiviilasja 7 lahendamisel olulist tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamise kohustuse, mistõttu on vaheotsuses üksnes möönnud, et aktsiate eest võidi tasuda sularahas, samas ei ole saanud seda tõsikindlalt järeldada. Kostja ja VF tahe oli algusest peale sõlmida aktsiate omandamiseks kinkeleping, mistõttu ei toimunud müügihinna tasumist sularahas nagu see on ettenähtud väljatöötatud müügilepingu projektis. Väärtpaberitehingu korralduse real „tehingu arveldus“ valitud makseta tehing kinnitab selgelt aktsiate omandamist tasuta kinke teel. Kohus on vaheotsuse tegemisel jätnud arvestamata kostja selgitusega, et väärtpaberitehingu korraldusel on 615 krooni märgitud tehinguväärtusena, mitte müügihinnana. Tehinguväärtus on kinkelepingul, st 615 krooni oli poolte kokkuleppel kinkelepingu alusel tehtud tehingu väärtuseks 615 aktsia omandamisel. See ei tähenda aga seda, et kostja oleks VFle 615 krooni üle andnud, milline oleks omane müügilepingule. Kohus on jätnud tähelepanuta sellegi, et juhul kui lepingupooled oleksid tõesti soovinud sõlmida müügilepingu, siis oleksid nad aktsiatele määranud õiglase müügihinna, mitte märkinud aktsiatele sümboolset kinkelepingule iseloomulikku tehinguväärtust. Kostja nõustub, et seaduse järgi peab aktsiaseltside aktsiaraamatut EVK, kuid peab vajalikuks lisada, et EVK peetav aktsiaraamat ei piira mitte kuidagi aktsiaseltside võimalust vastavalt ajaloolisele järjepidevusele detailsemat aktsiaraamatut pidada. Aktsiaseltsi aktsiaraamatu üheks oluliseks eesmärgiks on EVK peetava aktsiaraamatu toetamine ja täpsustamine, kuivõrd aktsiaseltsi aktsiaraamatu andmed on oluliselt detailsemad. Seejuures viitab kostja kaebuses
Käesolevas tsiviilasjas on vaidluse all mh küsimus aktsiate omandamisest, seega juhul kui aktsiaseltsi peetav aktsiaraamat sisaldab EVK peetava aktsiaraamatuga võrreldes detailsemaid andmeid aktsiate omandamise kohta, on meelevaldne jätta ettevõtte aktsiaraamatu väljavõte tähelepanuta üksnes seetõttu, et sellel ei ole õiguslikku tähendust. AS L aktsiaraamatu väljavõte vastab
sätestatud tõenditele esitatud nõuetele, mistõttu oleks kohus pidanud sellega vaheotsuse tegemisel arvestama. AS L aktsiaraamatu kande kohaselt on aktsiate märkimise ja omandamise aeg 31.10.2009, so kinkelepingu sõlmimise aeg. Märkuste lahtris on kirjas m.leping, st muu leping, viitega kinkelepingu sõlmimise kuupäevale 31.10.
lg 2 määravad hagimenetluses menetluspooled vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise. Hageja esitas 04.02.2016 taotluse vaheotsuse tegemiseks XXX kinnistu kuulumise osas poolte ühisvara koosseisu. 23.03.2016 toimunud eelistungil kordas hageja oma 04.02.2016 menetlusdokumendis väljendatud soovi vaheotsuse tegemiseks. Kostja pidas hageja taotlust XXX kinnistu kuulumise küsimuse lahendamiseks vaheotsusega põhjendatuks, mistõttu nõustus 23.03.2016 eelistungil vaheotsuse tegemisega. Seejuures palus kostja, et kohus arvestaks vaheotsuse tegemisel kehtiva kinnistusraamatu kandega, millise järgi kuulub XXX kinnistu TB-le, mistõttu ei saa see samaaegselt kuuluda poolte ühisvara koosseisu. Kostja on maakohtule esitatud menetlusdokumentides põhjalikult selgitanud, et XXX kinnistu ei kuulu abikaasade ühisvara hulka. Vastavalt TB ja kostja suulisele kokkuleppele oli kostjal kohustus hoida XXX kinnistut enda nimel. Müügitehingu sõlmisid kostja ja TB vaid selleks, et luua näilik olukord kolmandate isikute jaoks justkui kostja oleks XXX kinnistu omanik. Seejuures oli hageja teadlik TB ja kostja vahelisest kokkuleppest ja asjaolust, et müügitehingu näol oli tegemist üksnes näiliku tehinguga, millel ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Eelistungi toimumise ajal oli hagejale teada, et kinnistusraamatu omanikukannet on vastavalt näiliku tehingu toimumise eelsele ajale muudetud ning kehtiva kinnistusraamatu kande järgi oli eelistungi toimumise ajal XXX kinnistu omanik TB. Veelgi enam, hageja lepinguline esindaja väljendas eelistungil sõnaselgelt, et vaheotsuse tegemist ei välista kinnistusraamatu omanikukanne TB kohta. Harju Maakohus tegi 30.11.2015 kohtuotsuse tsiviilasjas nr 2-1513498, millisega tuvastas, et kostja ja TB vaheline tehing on näilik. 11.01.2016 kanti 01.12.2015 kinnistamisavalduse ja tsiviilasjas nr 2-15-13498 30.11.2015 tehtud kohtuotsuse alusel kinnistustraamatusse XXX kinnistu omanikuna sisse TB. Arvestades, et jõustunud kohtuotsusega on kostja ja TB vahelise tehingu näilikkus tuvastatud ja seda, et hageja oli näiliku tehingu toimumisest teadlik, on hageja poolt Riigikohtule esitatud teistmisavaldus esitatud ilmselgelt pahatahtlikult. Kostja on seisukohal, et teistmisavalduse Riigikohtule esitamine ei muuda aga tegelikke asjaolusid, st XXX kinnistu ei kuulu abikaasade ühisvara hulka. Jättes arvestamata menetlusosaliste põhjendatud sooviga vaheotsuse tegemiseks on maakohtu otsus tehtud vastuolus menetlusosaliste menetlusõiguste käsutamise põhimõttega. Maakohtu seisukoht justkui käesolevaks ajaks kujunenud menetluslikus olukorras ja kohtule teadaolevate andmete alusel ei oleks võimalik vaheotsust teha ja määrata kinnistu kuuluvust või mittekuuluvust ühisvara koosseisu, on väheveenev. Kostja on seisukohal, et menetlus- ja materiaalõigust oluliselt rikkudes on maakohus ebaõigesti tunnustanud AS L 615 aktsia kuulumist poolte ühisvara hulka ja jätnud XXX kinnistu ühisvara hulka kuulumise või mittekuulumise osas seisukoha võtmata.
VF on isik, kes on vaidlusaluse kinkelepingu pooleks ja isikuks, kelle soov ja tahe oli kinkida enda pojale AS L aktsiaid. VF ütlustega on võimalik tõendada aktsiate omandamise aluseks oleva lepingu sõlmimise asjaolusid, sh kinkelepingu sõlmimist, müügilepingu hävitamist ja sedagi, et aktsiate üleandmise eest VF tasu ei saanud. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse ja taotluse VF tunnistajana ülekuulamiseks rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 11.05.2016 vaheotsus tuleb tühistada
lg 1 p 5 ja lg 2 ning § 657 lg 1 p 3 alusel 9 apellatsioonkaebuse põhjendustest ja selles esitatud asjaoludest olenemata. Tsiviilasi tuleb saata menetluse jätkamiseks esimese astme kohtule, kuna esimese astme kohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, milliseid rikkumisi ei ole ringkonnakohtul võimalik kõrvaldada. Apellatsioonkaebus kuulub alternatiivse taotluse osas rahuldamisele. Vältimaks kulukat, aeganõudvat ning tarbetut tõendamismenetlust, annab
kohtule võimaluse teha poole taotluse alusel vaheotsus nõude põhjendatuse või aegumise kohaldamise kohta. Kooskõlas
lg-ga 1 võib kohus poole taotlusel teha vaheotsuse nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta, kui menetluses on hagi raha saamiseks, eelkõige tekitatud kahju hüvitamiseks ja nõutava rahasumma suuruse tõendamine on väga kulukas või keerukas ja kohtul on võimalik teha otsus nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta. Tsiviilasjas nr 3-2-1-10-08 tehtud otsuses leidis Riigikohus, et menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt on võimalik
Viidatud lahendile on maakohus tuginenud ka käesolevas asjas vaheotsuse tegemisel, märkides lisaks, et pooled nõustusid 23.03.2016 (otsuses ekslikult märgitud 23.12.2016) eelistungil vaheotsuse tegemisega. Arvestades Riigikohtu praktikat võib taotlust vaheotsuse tegemiseks
lg 1 alusel ühisvara koosseisu kindlaksmääramiseks ühisvara jagamise asjas pidada iseenesest lubatavaks. Vaatamata võimalusele teha
lg 1 alusel poole taotlusel vaheotsus ühisvara koosseisu kindlaksmääramiseks, tuleb silmas pidada, et kohus ei ole seotud poole taotlusega vaheotsuse tegemiseks, vaid peab hindama, kas vaheotsuse tegemine on võimalik ja põhjendatud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et vaheotsuse tegemine
lg 1 järgi on kohtu õigus, mitte kohustus (nt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-55-12, 3-2-1-179-10, 32-1-94-08). Toodust tulenevalt tuleb maakohtul vaheotsuse tegemise otsustamisel kaaluda, kas konkreetses asjas vaheotsuse tegemine on asjaolude kohaselt otstarbekas ja põhjendatud, järgides seejuures tsiviilasja õige, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega lahendamise eesmärki. Kolleegium leiab, et maakohus on vaheotsust tehes oluliselt rikkunud
Maakohtu määrusest, millega kohus rahuldab taotluse vaheotsuse tegemiseks või vaheotsusest endast peavad nähtuma kohtu põhjendused, miks vaheotsuse tegemine kui pigem erandlik abinõu on konkreetsel juhul vajalik ja põhjendatud. Vaidlustatud maakohtu vaheotsusest, milles kohus võttis seisukoha vaheotsuse tegemise taotluse osas, ei nähtu kohtu põhjendusi, miks on maakohus käesolevas asjas pidanud vaheotsuse tegemist hageja taotletud vara ühisvara koosseisu kuuluvuse osas põhjendatuks. Maakohtu vaheotsus ei vasta
lg-s 1 sätestatud nõuetele, kuna maakohus ei põhjendanud, et jagamisele kuuluva kinnisasja ja aktsiate väärtuse tõendamine oleks väga kulukas või keerukas, mistõttu nõude põhjendatuse kohta nimetatud vara osas vaheotsuse tegemine on menetluslikult ökonoomilisem kui asja sisulisel lahendamisel. Ringkonnakohus leiab, et vaheotsuse tegemise tingimused ei ole praeguses asjas täidetud ning menetlusökonoomiast lähtudes ei saa vaheotsuse tegemist käesolevas asjas pidada põhjendatuks. Maakohus tegi vaidlusaluses asjas vaheotsuse olukorras, kus kohtule esitatud hagiavalduses taotles hageja 8 ühisvara koosseisu kuuluva eseme ja kohustuse ning enam kui 90 vallasvara jagamist. Vallasvara jagamise osa saavutasid pooled vaheotsuse tegemise eelselt kohtuväliselt kokkuleppe (kd II tl 123-127), ent ülejäänud vara osas oli hagi ja vastuhagi kohtu menetluses. Maakohus tegi
g-le 1 ja Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-10-08 tuginedes vaheotsuse AS L 615 aktsia ja kinnistu asukohaga XXX, ühisvara koosseisu kuuluvuse osas, 10 leides seega, et maakohus võib vaheotsuse teha üksnes mõne hagi põhjendatuse seisukohast tähtsust omava varaeseme kohta. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu vastav järeldus ekslik ega ole kooskõlas seaduse ega Riigikohtu praktikaga. Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-10-08 p-s 15 leidis kolleegium, et vaheotsuse võib teha nt ühisvara koosseisu kindlaksmääramiseks, kui väidetava ühisvara moodustavad esemed, mille väärtuse hindamiseks on vajalik teha ekspertiis, ning kõigi vaidlusaluste esemete ekspertiis võib paisutada menetluskulud liiga suureks. Eelnimetatud otsusest, millele maakohus vaheotsuse tegemisel tugines, ega
lg-st 1 ei tulene võimalust teha vaheotsust üksnes mõne väidetava ühisvara moodustava eseme ühisvara koosseisu kuuluvuse osas ilma kogu ühisvara jagamise hagi esemeks oleva varakogumi kuuluvuse osas seisukohta võtmata. Ringkonnakohus märgib, et ka ei võimaldaks üksnes osade ühisvara jagamise nõude esemeks olevate esemete ühisvara koosseisu kuuluvuse küsimuse lahendamine enne asja sisulist lahendamist menetlust lihtsustada ja kiirendada, vaid vastupidi, see põhjustaks menetluse venimist. Lisaks eeltoodule on maakohus AS L 615 aktsia osas nõude põhjendatuse kohta vaheotsuse tegemisel rikkunud
lg-eid 1 ja 4.
lg 4 kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Samuti ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellisele võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et maakohus on kostjale üllatuslikuna vaheotsuse põhjendustes märkinud, et muudab oma varasemat seisukohta ja jätab kostja taotluse VF tunnistajana ülekuulamiseks rahuldamata. Toimiku materjalidest nähtuvalt lahendas maakohus kostja 19.01.2016 taotluse VF tunnistajana ülekuulamiseks 03.03.2016 määrusega (resolutsiooni p 7), rahuldades kostja taotluse ning leides, et tunnistaja ütlustega on võimalik täiendavalt selgitada AS L aktsiate omandamise aluseks oleva lepingu sõlmimise asjaolusid, sh müügi- ja kinkelepinguga seonduvat. 27.04.2016 saabus maakohtule ekspertiisiakt, milles on eksperdid asunud seisukohale, et ekspertiisiks esitatud kinkelepingul on kunstliku vanandamise tunnused ning seega selle originaaldokumendi vanuse ehk allkirjastamise aja määramine on võimatu. Maakohtu 03.03.2016 määruse ega ka viidatud ekspertiisiakti saabumise järgselt ei ole kohus kostja taotletud tunnistajat VF tunnistajana üle kuulanud ega ka vastava taotluse lahendamise osas oma seisukohta muutnud. Alles 11.05.2016 vaheotsuse põhjendavas osas on maakohus ekspertiisi tulemustele tuginevalt kostjale üllatuslikult leidnud, et muudab tunnistaja ülekuulamise taotluse osas 03.03.2016 avaldatud seisukohta ja jätab rahuldamata kostja 19.01.2016 taotluse kuulata tunnistajana üle VF. Maakohus, võttes vaheotsuse põhjendustes seisukoha kostja 19.01.2016 tunnistaja ülekuulamise taotluse osas, on rikkunud ka
lg-eid 1 ja 2 ning § 442 lg-t 5.
lg 1 esimese lause kohaselt lahendab kohus määrusega menetlusosaliste menetluslikud taotlused ning juhib ja korraldab menetlust.
lg-st 2 ja § 442 lg-st 5 tulenevalt peavad kohtu seisukohad menetlusosaliste taotluste osas sisalduma kohtulahendi resolutsioonis. Arvestades eeltoodut pidanuks maakohus, asudes kostja 19.01.2016 taotluse osas erinevalt varasemast seisukohale, et taotlus tuleb jätta rahuldamata, võtma sellekohase otsustuse vastu enne vaheotsuse tegemist määrusega, lahendades määruse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt kostja taotluse tunnistaja ülekuulamiseks. Menetluskulude jaotus jääb
lg 3 teise lause alusel maakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. 11 (allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere (allkirjastatud digitaalselt) Mati Maksing (allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav 12
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.