) § 300 lgle 1 on isikul põlvnemise tuvastamiseks tehtava ekspertiisi talumise kohustus ja nimetatud kohustus kehtib eelkõige kõigile menetlusosalistele, sh kolmandale isikule, kes on kaasataud tema enda avalduse alusel. Maakohus leidis, et
lg 2, 3 alusel koosmõjus
suhtes kohaldada sundtoomist DNA-ekspertiisi läbiviimiseks, eesmärgiga selgitada välja, kas hageja põlvneb I. P. Kohus määras menetluse alguses
lg 2 kohaselt võib põlvnemise ekspertiisist keeldumise korral kohus määrata ekspertiisi tegemise kohustuslikus korras. Uurimisest korduva õigustamatu keeldumise puhul võib ekspertiisi teha sundkorras kohtu määruse alusel, kaasates vajaduse korral politsei.
lg 4 kohaselt võib politseiga sundtoomist kohus isiku suhtes määruse alusel kohaldada seaduses ettenähtud juhul, kui ta on teinud isikule sundtoomise hoiatuse. I.P. on kolmel korral jätnud ekspertiisi tegemise kohta selleks määratud ajal ilmumata, sellest eelnevalt kohtule ette teatamata. Kohus on I.P. korduvalt hoiatanud, et korduval mitteilmumisel on kohtul õigus teda trahvida või määrata ekspertiis sundkorras, kaasates vajaduse korral politsei. I.P. on seoses tema suhtes ekspertiisi määramisega esitanud vastuväiteid kohtu tegevuse peale. Vastuväite kohaselt oleks maakohus pidanud tegema
§-s 300 nimetatud edasikaevatava 2 kohtumääruse. Maakohus leidis, et
lg 2 esimeses lauses nimetatud määrustega, mis olid
Edasikaebamise korda ei olnud määruses küll märgitud, samas esindas I.P. menetluses vandeadvokaat.
MS) § 139 lg-tes 3-5 sätestatut, kui käesolevast seadustikust ei tulene teisiti. KrMS § 139 lg 5 alusel võib sundtoomisele allutatud isikut kinni pidada nii kaua, kui see on vajalik sundtoomise aluseks oleva menetlustoimingu tegemiseks, kuid mitte kauem kui nelikümmend kaheksa tundi.
Isiku kohustamine allutada end DNA ekspertiisi tegemisele kujutab endast olulist isiku eraellu sekkumist. Isiku eraellu sekkumine on seaduslik üksnes siis, kui see toimub seaduse aluse, on proportsionaalne ja vajalik. Kui need nõuded ei ole täidetud kujutab isiku suhtes ekspertiisi läbiviimine ja selleks tema suhtes sunni kasutamine endast isiku inim- ja põhiõiguste rikkumist.
lg 2 teisest lausest tulenevalt eeldab politsei kaasamine kohtu poolt määruse, millega määratakse ekspertiisi tegemine sundkorras, tegemist. Nimetatud sätte sõnastusest tulenevalt ei ole sundkorras ekspertiisi tegemiseks politsei kaasamine vältimatu. Seega ei ole
Sundkorras võib 3 teha ekspertiisi üksnes siis, kui uurimisest on korduvalt õigustamatult keeldutud. Olukorras, kus isik keeldub uurimisest peab kohus seega hindama, kas keeldumine on olnud õigustamatu või mitte. Tartu Maakohus ei ole seda teinud. Maakohtu varasem tegevuses ei osunda sellele, et kohus oleks 4. märtsi 2015 ja 18. märtsi 2016 määruseid tehes pidanud silmas
Menetlustoiming, mida vastavalt Tartu Maakohtu
Viide
Sundtoomise hoiatuses peab olema selgesõnaliselt märgitud, et teatud tegevuse või tegevusetuse puhul võidakse isiku suhtes sundtoomist kohaldada. Sellist hoiatust ei ole maakohus teinud. Kui nõustuda maakohtu seisukohaga, et 4. märtsi 2015 ja 18. märtsi 2016 määruste puhul on tegemist
lg 2 esimeses lauses nimetatud määrustega, mis olid
märtsi 2015 ja
märtsi 2015 ja
lg-te 1 ja 2 kohaselt peab isik taluma põlvnemise tuvastamiseks tehtavat ekspertiisi, eelkõige vereproovide võtmist veregrupi määramiseks ja geneetiliseks analüüsiks, kui põlvnemist on võimalik tuvastada teaduse tunnustatud põhimõtete ja meetodite alusel ning uurimine ei põhjusta uuritavale või tema lähisugulastele eeldatavasti tervisekahjustust. Põlvnemise ekspertiisist keeldumise korral võib kohus määrata ekspertiisi tegemise kohustuslikus korras. Uurimisest korduva õigustamatu keeldumise puhul võib ekspertiisi teha sundkorras kohtu määruse alusel, kaasates vajaduse korral politsei. Seega ei vasta tegelikkusele määruskaebuse esitaja väited, et tema, kui menetluses kolmanda isiku suhtes, ei saanud maakohus teostada ekspertiisi sundkorras. Ringkonnakohtu hinnangul on siinkohal oluline, et määruskaebuse esitaja on ise menetluses olnud aktiivne ning ta kaasati menetlusse kolmanda isikuna enda taotlusel (I kd, tl 58–59, 64). Tegemist ei ole seega määruskaebuse esitaja põhiõiguste rikkumisega tema eraellu sekkumise teel. 4 Ringkonnakohtu hinnangul on Tartu Maakohtu 27. aprilli 2016 määruse aluse teostatud ekspertiis ning ekspertiisi tulemusena 25. mail 2016 valminud ekspertiisiakt nr 15E-GE0156 (II kd, tl 10–12) on lubatud tõend
Hageja on esitanud hagi vanema kande vaidlustamiseks, isaduse tuvastamiseks ja elatise väljamõistmiseks. Maakohus võttis hagi menetlusse ning eraldas hageja hagi I.P. vastu isaduse tuvastamiseks ja elatise väljamõistmiseks eraldi menetlusse (tsiviilasi nr 2-14-59607) (I kd, tl 37). Seega ei tuvastata käesoleva tsiviilasja raames I.P. isadust, vaid hageja isa kohta tehtud kande õigsust. Kohus saab kehtiva PKS § 94 lg 1 järgi isaduse tuvastada, kui ühtki meest ei ole lapse isana kindlaks tehtud, samuti kui isadus on vaidlustatud ja kohus on tuvastanud, et laps ei põlvne mehest, kelle isadus vaidlustati. Viidatud sätte kohaselt ei saa kohus tuvastada mehe isadust enne, kui on tuvastatud, et laps ei põlvne mehest, kes on lapse isana rahvastikuregistrisse kantud. Seega peab olema lapse isana rahvastikuregistrisse kantud mehe isadus enne teise mehe isaduse tuvastamist edukalt vaidlustatud, st jõustunud kohtulahendiga peab olema tuvastatud, et laps ei põlvne isana rahvastikuregistrisse kantud mehest (Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a. otsus tsiviilasjas 3-2-1-111-12 p. 17). Hageja soov on tuvastada, et kostja ei ole tema isa ja kanne sünniaktis ei vasta seetõttu tegelikkusele. Asjaolu, kas laps on mehe bioloogiline järglane, saab tänapäeval kõige usaldusväärsemalt kindlaks teha molekulaargeneetilise uuringuga. Olukorras, kus molekulaargeneetilise uuringu tegemine osutub võimatuks (nt mehe surma või teadmata kadunud oleku korral), saab lapse põlvnemist tuvastada ka muude asjaolude alusel, mis annavad piisavalt alust järeldada, kas laps põlvneb sellest mehest või mitte (Riigikohtu 6. novembri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-13, p 15). Hagimenetluses peab
lg 1 järgi üldjuhul kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Sellest tulenevalt peab hageja tõendama, et kostja ei ole tema isa. Lisaks võib põlvnemise asjas
Maakohus on tuvastanud, et kostja tegelik asukoht on teadmata (I kd, tl 45–46, 52). Seega ei saa hageja esitada tõendeid enda kostjast mittepõlvnemise kohta. Samuti ei saa samadel põhjustel teostada kostja suhtes DNA-ekspertiisi temast hageja põlvnemise tuvastamiseks. Sellest tulenevalt ei saa hageja kostja isa kande vaidlustamisel esitada muid tõendeid, kui tõendid oma bioloogilisest isast põlvnemise kohta. Seega on I.P. suhtes tehtud ekspertiis ning selle positiivne tulemus ainuke võimalik tõend, millega hageja saab tõendada, et tema isana kantud isik ei ole tegelikult tema bioloogiline vanem. Käesolevas tsiviilasjas on tehud DNA ekspertiis, mille kohta
Maakohus on
/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp Viivi Tomson Triin Uusen-Nacke 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.