← Eesti

2-16-821/29

Obsah (9)§ 405§ 657§ 633§ 652§ 171§ 174§ 175§ 177§ 178

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Iko Nõmm, liikmed Reet Allikvere ja Liis Arrak Otsuse tegemise aeg ja koht 6. detsember 2016.

§ 405lg 1 p 10 kohaselt kohtuotsuse ilma tagatiseta viivitamata täidetavaks.

Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda.

  1. Maakohus tuvastas, et hageja põhikirja p 8.1 kohaselt on maja korrashoiukulude tasumise põhiprintsiibiks tasumine tegelikult saadud teenuste eest, p 8.2 kohaselt raha sihtkogumise summa maja korrashoiuks ja kommunaalteenuste kulude kustutamiseks arvestatakse üldkoosoleku poolt kinnitatud tariifide, eeskirjade, arvutusmetoodikate, kulude eelarve ja teiste reglementeerivate dokumentide alusel. Hageja poolt esitatud kommunaalteenuste arvetest ja esitatud õienditest nähtuvalt oli kostjale perioodil maist
  2. a kuni märtsini
  3. a esitatavate arvete kogusummaks 3545,55 eurot, millest kostja oli tasunud 1617,92 eurot. Kostja võlgnevus põhivõla osas tekkis alates maist
  4. a (algsumma 129,09 eurot), mis kasvas aprilliks
  5. a 2241,68 euroni, millest põhivõlgnevus moodustas 1927,63 eurot ja viivis 314,05 eurot.
  6. Maakohtu hinnangul ei ole põhjendatud kostja vastuväited seoses katuse kapitaalremondi fondi loomiseks maksete kogumisega. Kohtu hinnangul ei ole kostja osundatud
  7. jaanuari
  8. a määruses, millest tulenevalt puudub korteriühistul kapitaalremondifondi kogumiseks korteriühistu otsus, arvesse võetud täiendavat korteriühistu
  9. mai
  10. a otsust, mille kohaselt
  11. a majandustegevuse aastakava kinnitamisel otsustati (p 3) jätkata katuse kapitaalremondiks rahade kogumist vastavalt graafikule ning alustada katuse kapitaalremondiga juhul kui võlgnikud tasuvad võlgnevused (I kd, tl 14-16, 61-66). Nimetatud otsust ei ole vaidlustatud, seega on see kehtiv ja korteriomanikele kohustuslik. Kostja vastuväide, et eelnevalt peab hageja esitama andmed, kui palju on korterid 1 ja 2 tasunud kapitaalremondi rahasid katuse renoveerimiseks, ning et on vaja esitada töövõtuleping firmaga, kes teostas remonti, ning ehitus-projekti koos ehitus - ja kasutusloaga, ei ole kohtu hinnangul käesolevas vaidluses, st hageja ja kostja vahelises võlasuhtes asjakohane. Samuti võttis kohus arvesse, et GS tasus
  12. märtsil
  13. a kapitaalremondi fondi 1558,64 eurot (I kd, tl 159). Seega leidis kohus, et kostja peab tasuma kapitaalremondifondi maksete eest vastavalt arvetest tulenevale summale 1201,09 eurot (I kd, tl 183-184).
  14. Küttekulude osas nõustus kohus kostjaga, et elamu Tallinna 25 köetavate korteriomandi pinna arvestuses tuleb lähtuda mitte hageja poolt arvestatud köetavate korterite pinnast 280,70 m² (+üldkasutatavate ruumide pinnast 46,2 m²), vaid üldpinnast 368,3 m², mis on ka kooskõlas korteriühistu poolt
  15. oktoobril
  16. a 3

(8)sõlmitud soojusmüügilepinguga (I kd, tl 100). Kohus võtab arvesse, et korteriühistu
  1. mai
  2. a otsuse punktis 5 otsustati, et alates augustist
  3. a tuleb arvestada korterite 1 ja 2 eest 100 % kütte hinnast. Kuna küttekulude jagamise osas ei ole korteriühistu eraldi otsust vastu võtnud, tuleb aluseks võtta KÜS §-st 151 lg 1, mille kohaselt tuleb lähtuda vajalikest kuludest majandamiskuludest arvestatuna eluruumi üldpinna ühe ruutmeetri kohta. Seega peaks kostja perioodi eest mai
  4. a kuni märts
  5. a tasuma kütte eest mitte 1300,32 eurot, vaid 1154,15 eurot.
  6. Kostja väite osas, et kuivõrd ta on tasunud vaidlusalusel perioodil soojafirmale otse 594,12 eurot (463,30+130,82), millise summa ta tahab hageja nõudega tasaarvestada, leidis kohus, et selline tasaarvestus ei ole põhjendatud. Kohtu hinnangul ei ole tõendatud, et kostjal on tekkinud soojusfirmale otse tasutud summa näol tasaarvestatav nõue hageja vastu. Kohus arvestas hageja vastuväitega, et hageja pole kostjaga kokku leppinud, et kostja maksaks soojaarveid otse soojafirmale, samuti puuduvad tõendid sellekohase kokkuleppe kohta soojafirma ja kostjale vahel. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et kütet puudutavate kulude osas tuleb hageja põhinõuet kostja vastu vähendada 146,17 euro võrra, kuid mitte kostja poolt otse soojafirmale tasutud 594,12 euro võrra. Viimase osas saab kostja esitada nõude soojafirma vastu alusetu rikastumise sätete alusel.
  7. Õigusabi ja kohtukulusid puudutavate summade osas nõustus maakohus hagejaga, et korteriomanike kohustus kanda võrdselt nimetatud kulusid tuleneb
  8. mai
  9. a üldkoosoleku otsusest, mille p 7 osas „muud küsimused“ otsustati (alapunkt 2) jagada nii kohtukulude kui juriidiliste konsultatsioonide eest saadud arved 8 korteri vahel võrdsete osadena (I kd, tl 14-16). Riigikohtu
  10. novembri
  11. a lahendist nr 3-2-189-13 lähtudes ei saa kohtu hinnangul kostjalt nõuda sellisete õigusabikulude hüvitamist, mida hageja on kandnud seoses kohtus nõude esitamisega kostja vastu.
  12. Kostja vastuväide, et hageja poolt esitatud kahe arve osas on veekao tasu liiga suur (kokku 13,49 eurot) oli kohtu hinnangul põhjendamata ja tõendamata.
  13. Kokkuvõttes leidis maakohus, et hageja põhinõue (1927,63 eurot) kuulub rahuldamisele summas 1719,59 eurot (3545,55 eurot (hageja arvete järgi nõutud summa) – 1617,92 eurot (kostja poolt tasutud summa) – 146,17 eurot (küttekulude vähendamine) – 61,87 eurot (õigusabikulude vähendamine). Kohtu hinnangul tuli hageja poolt esitatud viivisenõuet 314,05 eurot (aluseks KÜS § 7 lg 4) vähendada proportsionaalselt põhinõude rahuldamise ulatusega (89,2%). Seega vähendas kohus viivisenõude 280,13 euroni. Apellatsioonkaebus
  14. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonikaebuse ning palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus rahuldas hagi kütet puudutavate kulude (594,12 eurot) osas.
  15. Kohus ei ole piisavalt analüüsinud ega hinnanud esitatud tõendeid ning on jätnud tähelepanuta kostja poolt antud selgitused. Kostjal on õigus soojaettevõttele otse tasutud summad tasaarvestada korteriühistu esitatud nõudega majandamiskulude tasumiseks.
  16. Arvetest nähtuvalt kuni jaanuarini
  17. a ei olnud hagejal N.R Energy Osaühingu ees võlgnevusi. Võlg tekkis veebruarist
  18. a, s.o ajast, millal GS sai juhatuse liikmeks ja hakkas kasutama enda poolt väljamõeldud metoodikat soojuskulude jaotamiseks liikmete vahel. Arvetega on tõendatud, et mõnes kuus hageja kohustused soojaettevõtte ees vähenesid sõltumata sellest, et hageja ei ole soojusenergia eest tasunud. Seega soojaettevõte arvestas omanike poolt otse tehtud makseid, vähendades selles ulatuses hageja kohustusi. See tähendab, et soojaettevõtte ja omanike vahel on olemas vastav kokkulepe küttekulude tasumiseks.
  19. Hageja ei müü kostjale soojust, vaid tegutseb vahendajana soojaettevõtte ja omanike vahel oma ülesannete täitmisel kaasomandi ühise majandamise raames. Kostjal lasub 4
(8)kohustus tasuda ostetud teenuste eest KÜS § 151 lg 1 järgi. Juhul, kui korteriühistu ei täida oma kohustusi nõuetekohaselt, on omanikel õigus korteriomandiseaduse (KOS) § 15 lg 2 alusel teha kaasomandi eseme säilitamiseks vajalikke toiminguid teiste korteriomanike nõusolekuta ning nõuda teiselt korteriomanikelt (antud juhul hagejalt kui omanike ühiste huvide esindajalt) tehtud kulude hüvitamist. Olukorras, kus kütteperioodi alguseks võis maja jääda kütmata hageja võlgnevuse tõttu, kasutas kostja temale seadusega antud õigust ning kostja tehtud maksed otse soojaettevõttele tuleb lugeda vajalikeks kulutusteks hoone säilitamiseks.
  1. Maakohus kohaldas valesti võlaõigusseaduse (VÕS) § 78 lg 4, viidates otsuses sellele, et kostjal on õigus esitada nõue soojaettevõtte vastu alusetu rikastumise sätete alusel. Arvestades, et N.R Energy Osaühing vähendas oma nõudeid hageja vastu omanike poolt otse tasutud summa võrra, tekib kohtuotsuse jõustumisel olukord, kus alusetu rikastumise sätteid tuleks kohaldada hageja mitte soojaettevõtte vastu.
  2. Kostja hinnangul oli põhjendamatu arvestada viivist, kuivõrd kostja on täitnud kohustusi tähtaegselt. Vastus apellatsioonkaebusele
  3. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
  4. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt

§ 657lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.

  1. Kolleegium määratleb esmalt apellatsioonimenetluses vaidluse all olevad küsimused (I) ning lahendab seejärel apellatsioonkaebuse (II) ja määrab menetluskulude jaotuse (III). I
  2. Apellatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas kostjal on tekkinud hageja vastu nõue tulenevalt sellest, et kostja on maksnud tarbitud soojuse eest otse soojaettevõttele ning kas kostjal on seetõttu õigus oma nõue tasaarvestada hageja nõudega. Kostja leiab, et tal on tekkinud nõue hageja vastu läbi selle, et ta on teinud küttekulude eest tasudes maja säilimiseks vajalikke kulutusi. Hageja leiab, et kostjal nõuet ühistu vastu ei ole. II
  3. Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta, et kostja väitega, et ta on tasunud vaidlusalusel perioodil soojaettevõttele otse 594,12 eurot, ei saa hageja nõude lahendamisel arvestada, kuna hageja ei ole tõendanud oma väiteid, et tal on tekkinud soojaettevõttele tasutud summade näol tasaarvestatav nõue hageja vastu.
  4. Maakohus on õigesti tuvastanud ja pooled ei vaidle selle üle, et poolte vahel ei ole sõlmitud kokkulepet, mille alusel kostjal oli õigus maksta hageja esitatud soojaarveid otse soojaettevõttele. Sellises olukorras rakendub VÕS § 78 lg 1, mis sätestab, et juhul, kui võlgnik ei pea täitma kohustust seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt isiklikult, võib kohustuse täita kolmas isik. Kui kolmas isik täidab kohustuse, vabaneb võlgnik täitmise kohustusest. Üldreegli kohaselt ei ole võlausaldajal huvi isikliku täitmise vastu rahaliste kohustuste puhul ning seepärast ei ole tarvilik ka võlgniku nõusolek tema eest kohustuse täitmiseks. Ka Riigikohus on varasemas praktikas märkinud, et rahalise kohustuse puhul tuleb eeldada, et võlausaldajal ei ole õigust kolmanda isiku täitmise vastuvõtmisest keelduda (vt nt Riigikohtu
  5. novembri
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-10, p 12;
  7. juuni
  8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-09, p 19 ja
  9. septembri
  10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-04, p 15). Sellele vaatamata tuleks ringkonnakohtu arvates olukorras, kus 5

(8)võlgnikuks on korteriühistu ja võlausaldajaks soojaettevõte, tõlgendada VÕS § 78 lg 1 regulatsiooni kohustuse olemusest tulenevalt sel viisil, et soojaettevõttel on vaatamata sellele, et soojavõlg on rahaline kohustus, siiski õigus keelduda ühistuliikme poolt korteriühistu eest täidetud kohustuse vastuvõtmisest. Seda põhjusel, et iga ühistu liikme poolt kommunaalteenuste eest maksete tegemisel oma suva järgi kas ühistule või otse kommunaalteenuse osutajale, muudaks äärmiselt tülikaks teenust ostutava ettevõtte ja ühistu vahelised arveldused, tuues kaasa mõlemale poolele tarbetul hulgal tööd, et pidada arvestust selle üle, milline on ühistu igakuine täpne võlgnevus, võttes arvesse ühistuliikmete poolt oma suva järgi tehtud otsemakseid. Arvestades kommunaalteenuse tarbijate suurt arvu, suruks arvepidamises kaose ohjamine teenuse osutajale ja ühistule peale täiendavat tööjõukulu, mis väljenduks lõppastmes tarbija jaoks kommunaalteenuste kallinemises ja ühistu juhtimiskulude kasvus. Ringkonnakohtu arvates tuleb sõltumata sellest, millised erimeelsused valitsevad ühistu liikmete vahel seoses ühistu juhtimisega, ühistu liikmetel leppida sellega, et korteriühistu on mh loodud selleks, et kommunaalteenuste tarbimine ühe maja piires oleks lihtsamini korraldatav ja arveldamine nii korteriomanike kui kommunaalteenuse pakkuja jaoks vähem töömahukas ja teenus seeläbi säästlikum.
  1. Kui soojaettevõte on täitmise vastu võtnud, vabaneb võlgnik täitmise kohustusest ja võlausaldaja ei saa seda temalt enam nõuda (vt Riigikohtu
  2. novembri
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-10, p 12;
  4. novembri
  5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11604, p 42). Ühtlasi tähendab see, et kui kolmas isik on täitnud võlgniku kohustuse, ei saa ta täidetut enam võlausaldajalt tagasi nõuda ning kolmandal isikul saaks tekkida tagasinõude õigus või õigus nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist õigus üksnes võlgniku vastu. VÕS § 78 lg 4 järgi tekib kolmandal isikul selline õigus aga üksnes juhul, kui see tuleneb seadusest või võlgniku ja kolmanda isiku vahelisest suhtest, mh alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest.
  6. Kostja tagasinõude võimalike aluste kohta märgib kolleegium esmalt, et kostja tehtud maksetega ei saa arvestada käsundita asjaajamise regulatsiooni alusel. Kõnealusel juhul on tegemist olukorraga, kus kostja teadis, et ühistul on lepinguline suhe soojaettevõttega ning kohustus sooja eest tasuda lasus ühistul. Olles enda väitel korteriomanikuna mures selle üle, et maja ei jääks talveks kütteta, on kostja ühistult arvet saades tasunud selle otse soojaettevõttele. See tähendab, et kostja on ajanud hageja asja nagu enda oma. Sellises olukorras rakendub VÕS § 1026 lg 2, mis sätestab, et kui keegi ajab võõraid asju nagu enda omi, kuigi ta teab, et ta ei ole selleks õigustatud, või peab seda teadma, saab asjaajaja nõuda soodustatult asjaajamisel tehtud kulutuste hüvitamist vastavalt alusetu rikastumise sätetele alusel juhul, kui soodustatu esitab asjaajaja vastu VÕS § 1022 lg-s 1 nimetatud kohustuse rikkumisest tuleneva nõude või § 1022 lg-s 5 või § 1024 lg-s 1 nimetatud nõude. Kuivõrd hageja ei ole kostja vastu mittenõuetekohasest asjaajamisest tulenevaid kahju hüvitamise nõudeid esitanud, puudub kostjal võimalus esitada hageja vastu VÕS § 1041 järgset nõuet.
  7. Lisaks sellel tuleb tähele panna, et VÕS § 1041 kohaselt võib isik, kes on täitnud teise isiku kohustuse, olemata selleks õigustatud ega kohustatud, nõuda isikult, kelle kohustuse ta täitis, tehtud kulutuste hüvitamist niivõrd, kuivõrd see isik on kohustusest vabanemise tõttu rikastunud ajal, mil ta tema vastu kulutuste hüvitamise nõude esitamisest teada sai või teada saama pidi. Käesoleva kaasuse lahendamise seisukohast on oluline, et hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et soojaettevõte oleks kostja tasutud otsemaksed vastu võtnud ja seetõttu oleks hageja kohustus soojaettevõtte ees vähenenud. Seega puudub alus väita, et hageja on kostja tehtud alusetu soorituse läbi VÕS § 1041 tähenduses rikastunud. Kostja esitatud tõendid soojaettevõtte poolt kostja maksete väidetava arvesse võtmise kohta on ringkonnakohus tagastanud, kuna need on esitatud hilinemisega.

§ 633

lg 5 ja

§ 652lg 4 sätestavad, et kui apellatsioonkaebuse põhjendamiseks nimetatakse uusi asjaolusid ja esitatakse uusi 6

(8)tõendeid, tuleb apellatsioonkaebuses märkida uute asjaolude esimese astme kohtus esitamata jätmise põhjus ja uue asjaolu esitamise lubatavust põhjendada. Tulenevalt

§ 652

lg-st 3 võib ringkonnakohus tuvastada esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja võtta vastu uusi tõendid üksnes juhul, kui sellele asjaolule või tõendile esimese astme kohtus tugineti, kuid see jäeti põhjendamatult tähelepanuta, või kui asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusnormi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, mh seetõttu, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Kostja ei ole soojaettevõtte poolt maksete arvestamist maakohtu menetluses tõendanud, samuti ei ole kostja esitanud

§ 652

lg 3 järgi arvesse minevat põhjendust selle kohta, miks seda asjaolu kinnitavaid tõendeid esimese astme kohtule hindamiseks ei esitatud.

§ 652

lg 4 teine lause sätestab, et kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda, jätab kohus selle tähelepanuta.

  1. Kolleegium lisab obiter dicta korras, et kuivõrd hageja on enda sõnul teinud sooja eest otsemaksed lähtudes huvist maja säilimise vastu, saaks sellistel motiividel tehtud kulutuste hüvitamise nõue olla TsÜS § 63 p-i 1, AÕS § 72 lg 4 ja KOS § 15 lg 2 järgse koosseisu täitmise korral nii või teisiti suunatud teiste korteriomanike, mitte ühistu vastu (vt nt Riigikohtu
  2. detsembri
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-15, p 10;
  4. aprill
  5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-15, p 9;
  6. oktoobri
  7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-14, p 16).
  8. Eeltoodu põhjal on maakohus teinud õige järelduse, et hageja nõude lahendamisel ei ole alust kostja poolt soojaettevõttele otse tasutud summasid kostjalt väljamõistmisele kuuluva võlgnevuse kindlaksmääramisel arvesse võtta. III
  9. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu, ei ole ringkonnakohtul alust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud

§ 171lg 1 alusel kostja kanda.

32.

§ 174

lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Hageja esitatud menetluskulude nimekirjade kohaselt on hageja apellatsiooniastmes kandnud õigusabikulusid kokku 720 eurot (käibemaksuga). Hageja lepingulise esindaja tunnitasu suuruseks on nimekirjadest ja nendele lisatud kulude aruannetest nähtuvalt olnud 90 eurot (käibemaksuga). Õigusabiteenus on seisnenud apellatsioonkaebusega tutvumises ja õigusliku olukorra analüüsimises (1,5 tundi) ja sellele vastuse koostamises (3,5 tundi), kohtuistungiga seonduvas (1 tund) ning kompromissettepaneku koostamises ja täiendavas õiguslikus analüüsis (2 tundi). Kuna hageja ei ole käibemaksukohustuslane, siis käsitleb kohus menetluskulusid käibemaksuga. Kostja vaidlustas hageja menetluskulud kompromissettepaneku koostamisega seonduvate kulude osas. 33. Kolleegium nõustub kostjaga ja leiab, et hageja kompromissettepaneku koostamise ja sellega kaasnenud täiendavat õiguslikku analüüsi ei ole vaja

§ 175lg 1 kohaselt vastaspoolel hüvitada.

Kompromissi saavutamine on mõlema poole huvides ja kuivõrd selleks menetlusetapiks on kõik seisukohad esitatud ja ka istungil arutatud, ei ole kompromissettepaneku koostamise ja veelkordse õigusliku analüüsi kulu põhjendatud. Ülejäänud hageja lepingulise esindaja apellatsioonimenetluse toimingud on vajalikud. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud ajakulu apellatsioonkaebusega tutvumiseks ja sellele vastuse koostamiseks kokku 5 tundi ning kohtuistungil osalemiseks 1 tund. Eeltoodu tõttu peab kolleegium hageja esindaja ajakulu põhjendatuks 6 tunni ulatuses. Hageja lepingulise esindaja tunnitasumäära peab ringkonnakohus mõistlikuks. 7

(8)
  1. Eeltoodust tulenevalt on hageja põhjendatud ja vajalikud õigusabikulud 540 eurot (6x90).
  2. Lähtudes

§ 177

lg-st 4 märgib kohus vastavalt menetlusosalise taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 36.

§ 178

lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm Reet Allikvere Liis Arrak 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.