← Eesti

2-16-104388/22

Obsah (9)§ 656§ 651§ 373§ 374§ 436§ 438§ 230§ 392§ 173

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 9. detsember 201

) § 646 alusel üksnes kaebuse põhjal. Maakohtu vaidlustatud otsus kuulub tervikuna tühistamisele menetlusõiguse normi niivõrd olulisel määral rikkumise tõttu, et seda ei saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Asi tuleb saata tervikuna uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule

§ 656lg 1 p 5 ja lg 4 ning § 657 lg 1 p 3 alusel.

Vastavalt

§ 651

lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Siiski sätestab

§ 656lg 4, et kui menetlusõiguse normi rikkumine puudutab lahendi seda osa, mille peale ei kaevatud, siis otsustab ringkonnakohus, kas otsuse see osa tühistada. 3

(6)Käesoleval juhul peab ringkonnakohus põhjendatuks tühistada maakohtu vaidlustatud otsus tervikuna, sest maakohtule ette heidetav menetlusõiguse rikkumine puudutab sisuliselt hageja mõlemat nõuet, st nii nõuet isa vastu kui ka nõuet ema vastu. 9. Maakohus on ekslikult käsitlenud kohtule 7. juunil 2016 esitatud menetlusdokumenti vastuhagina.

§ 373

lg 1 järgi on üksnes kostjal õigus esitada vastuhagi hageja vastu, kuid käesolevas asjas on tegemist lapse (hageja) nõudega ema vastu, mille hageja nimel esitas isa tema seadusliku esindajana. Samas võimaldab

§ 374hagide liitmist, mida maakohus on asja lahendamisel sisuliselt teinud.

Menetlusosalised ei ole nõuete koos menetlemisele vastuväiteid esitanud ja asjaoludest tulenevalt on see iseenesest ka mõistlik, samuti ei ole tegemist sellise menetlusliku rikkumisega, mis tingiks maakohtu otsuse tühistamise (vt Riigikohtu

  1. novembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p 56;
  2. oktoobri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-12, p 20 teine lõik;
  3. oktoobri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-13, p 14 teine lõik). Kumbki vanem ei ole seadnud kahtluse alla teise vanema õigust esitada lapse nimel hagi ülalpidamise saamiseks. Käesoleva asja lahendamisel tuleb arvestada perekonnaseaduse (PKS) § 120 lg-s 4 ettenähtuga, et ühine hooldusõigus ei välista last kasvatava vanema õigust esitada teise vanema vastu hagi lapse ülalpidamise väljamõistmiseks. Vanemal on viidatud normi alusel lapse üksinda esindamise õigus juhul, kui ta on last kasvatav vanem. Maakohus ei ole selgelt tuvastanud, kumb vanematest hagejat kasvatab, mis võib olla põhjustanud menetluslikku segadust ja ka ebaõige kohtulahendi nii vaidlustatud kui ka apellatsioonkaebusega vaidlustamata osas. 10.

§ 436lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud.

Otsust tehes hindab kohus

§ 438

lg 1 esimese lause järgi tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Seejuures ei ole kohus perekonnaasjas

§ 436

lg 6 järgi seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega ning võib

§ 230

lg 3 järgi lapse huve puudutavas ülalpidamisvaidluses koguda tõendeid omal algatusel, sh kohustada menetlusosalist

§ 230

lg 4 järgi esitama andmeid ja dokumente oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta või nõuda

§ 230lg 5 järgi asjakohast teavet kolmandatelt isikutelt.

Praegusel juhul ei ole maakohus hageja nõuet ema vastu kohtuotsuses üldse käsitlenud, vaid märkis otsuse põhjendavas osas, et see nõue tuleb jätta rahuldamata, kuna isa ei ole tõendanud lapse ülalpidamist piisavas ulatuses. Seega ei ole kohus asja lahendades selgitanud välja asja lahendamiseks olulisi asjaolusid, sh on jäänud tuvastamata hageja tegelike vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suuruse ja kummagi vanema osa hageja ülalpidamise kohustuse kandmisel. Hageja tugines ema vastu esitatud nõudes sellele, et tema vajalikud kulutused igakuiselt on kokku 634,20 eurot, millest ema peaks kandma 317 eurot. Neile väidetele ei ole maakohus otsuses vastanud. Maakohus ei ole kindlaks teinud, millised on hageja vajadused ning kas ja kuivõrd peab elatis olema tema tavalisest elulaadist tulenevalt esmavajaduste rahuldamiseks vajalikust summast suurem (PKS § 99 lg-d 1 ja 2). Vanemalt lapsele elatise väljamõistmiseks seaduses sätestatud miinimumist suuremas määras (317 eurot) peab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus olema asjas esitatud tõendite alusel kindlaks tehtud (PKS § 101 lg 1). Lisaks märkis Riigikohus 8. jaanuari 2014 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13 p-s 16, et lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st et arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema vastava kohustuse ulatust. Eelduslikult peavad vanemad pidama last ülal võrdsetes osades, kuid erineva varalise seisundi korral võib vanemate ülalpidamiskohustuse ulatus olla erinev (PKS § 105 lg 3). PKS § 96 ja § 97 p 1 järgi on vanem kohustatud oma alaealist last ülal pidama. Vanemal on kohustus 4

(6)hoolitseda selle eest, et laps saab kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise (vt nt Riigikohtu
  1. aprilli 2004 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-04, p 10,
  2. märtsi 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-05, p 16, ja
  3. jaanuari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 16). Lapse ülalpidamise kohustus on lapse mõlemal vanemal (
  4. oktoobri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 13). Seega saab hageja nõuda ülalpidamist mõlemalt vanemalt. Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist (vt Riigikohtu
  5. mai 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 19). Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused vahetult (vt ka Riigikohtu
  6. jaanuari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 12 teine lõik). Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 2 järgi ülalpidamiskohustust lapsele elatist makstes. Seejuures tuleb elatist maksta PKS § 100 lg 4 järgi iga kalendrikuu eest ette (Riigikohtu
  7. detsembri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 11 teine lõik).
  8. Maakohus ei ole tuvastanud vanemate sissetulekut ega varalist seisundit, vaid märgib kohtuotsuses, et kumbki vanem ei ole tõendanud oma sissetulekut töötasuna. Riigikohtu
  9. aprilli 2009 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-31-09 p 11 järgi peab kohus lapse ülalpidamisasjas vajadusel tegema pooltele ettepaneku esitada lisatõendeid või neid ise koguma. Praegusel juhul ei ole maakohus oma selgitamiskohustust täitnud ega teinud vanematele ettepanekut tõendite esitamiseks.
  10. Lisaks on elatise väljamõistmisel oluline arvestada, kumma vanema juures laps elab ning kas ja kui palju suhtleb laps lahus elava vanemaga või kas lapsel on vahelduv elukoht mõlema vanema juures (Riigikohtu
  11. oktoobri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-08, p 20 kolmas lõik). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus ka selle aspekti jätnud tähelepanuta ega ole sisuliselt üldse käsitlenud küsimust, kas elatise nõue on hagejal ainult ühe vanema või mõlema vastu. Kui laps viibib mõlema vanema juures sama suure osa ajast, võib tekkida olukord, kus mõlemad vanemad täidavad ülalpidamiskohustust vahetult ning elatist ei tulegi välja mõista (ibid kuues lõik). Elatise suuruse määramisel peab kohus tegema kindlaks, kui suured on mõlema vanema igakuised kulutused lapse vajaduste rahuldamiseks ning millised lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulutused kannab lapsest lahus elav vanem ise sel ajal, mil laps tema juures viibib. Kohus saab elatise maksmiseks kohustatud vanema vastavat väidet arvestada elatise suuruse kindlaksmääramisel üksnes siis, kui vanem neid asjaolusid tõendab (Riigikohtu
  12. oktoobri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-08, p 20 seitsmes lõik).
  13. Kohtupoolse selgitamiskohustuse täitmata jätmise tõttu ei ole vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud olnud maakohtus arutluse all ja neid ei ole vajalikus ulatuses esile toodud. Kohtul tuleb eelmenetluses selgitada mh välja, milliseid faktiväiteid soovivad pooled asjaolude kohta esitada ning milliste tõenditega tõendada (

§ 392lg 1 p-d 3 ja 4).

Kui hageja on hagi alusena mõne olulise asjaolu märkimata jätnud, siis tuleb kohtul talle eelmenetluses hagi puudust selgitada ning anda võimalus hagi muutmiseks või täiendamiseks (Riigikohtu 16. mai 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 11). Poolte võrdsusest tulenevalt tuleb juhul, kui kostja esitatud faktilised asjaolud ei ole tema vastuväiteid arvestades piisavad, ka kostjale seda selgitada, andes talle samuti võimaluse esitada vastuväiteid kinnitavaid faktilisi asjaolusid.

§ 230

lg 3 võimaldab kohtul koguda lapse huve puudutavas vaidluses tõendeid ka omal algatusel. Sama paragrahvi neljanda ja viienda lõike järgi on kohtul ülalpidamisasjas õigus kohustada poolt esitama andmed ja dokumendid oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta või nõuda sättes loetletud isikutelt asjakohast teavet (Riigikohtu 13. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 12). Käesoleval juhul tuleb arvestada, et hageja on esitanud ülalpidamisnõude mõlema vanema vastu. 5

(6)
  1. Eeltoodust tulenevalt on maakohtu otsus olulises ulatuses põhjendamata, vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud on esile toomata ja eelmenetluse ülesanded olulises ulatuses täitmata. Selline rikkumine toob üldjuhul kaasa asja uuesti lahendamiseks saatmise (vt Riigikohtu
  2. juuni 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-16, p 13; samuti
  3. septembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-84-15, p 12 teine lõik, ja
  4. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-14, p 42). Kuna viidatud rikkumised mõjutavad vaidlustatud otsust ka algse hagi rahuldamise osas, siis tuleb maakohtu otsus tühistada tervikuna sõltumata apellatsioonkaebuse ulatusest. Maakohtul tuleb läbi viia kohane eelmenetlus. Maakohus peab asja uuel lahendamisel tuvastama, kumma vanemaga koos hageja elab ja millises ulatuses võib kummalgi vanemal olla täiendavalt ülalpidamise andmise kohustus. 15.

§ 173

lg 3 teise lause kohaselt määratakse menetluskulude jaotus kindlaks asja uuel läbivaatamisel. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.