Obsah (6)

§ 651§ 67§ 65§ 63§ 64§ 11

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 01.03.2016, Tallinn Haldusasja number 3-15-1379 Haldusasi A.E.u (E.) kaebus Tallinna Van

§ 651lg 4 põhiseadusega vastuolus olevaks normiks.

1. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul arvates selle avalikult teatavaks tegemisest, s.o hiljemalt 31.03.2016, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2. 01.06.2015 esitas A.E. Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 21.04.2015 käskkirja nr 546 ja 22.05.2015 vaideotsuse nr 5-15/15712443-2 tühistamiseks ning distsiplinaarmenetluse raames tehtud Tallinna Vangla toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks. Kaebaja taotles menetlusabi kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks.
3. Tallinna Vangla 21.04.2015 käskkirjaga nr 546 karistati A.E.ut vangistusseaduse (

) § 67 p 1 rikkumise eest, kuna kaebaja viibis sektsiooni 4-2 koridoris ebakorrektselt riietatult ega allunud ametniku korrektsele riietumisele kohustavale korraldusele. A.E.ule määrati distsiplinaarkaritusena arest 8 ööpäevaks. 21.03.2015 on vormistatud Tallinna Vangla IV üksuse valvuri Alo Hanssoni poolt ettekanne nr 791, millele kaebaja esitas seletuskirja (25.03.2015) ning 20.04.2015 on koostatud 1 Tallinna Vangla neljanda üksuse inspektor-kontaktisiku Margus Pendini poolt menetlustoimingu protokoll videosalvestise vaatamise kohta seoses 21.03.2015 sektsioonis 4-2 koridoris kella 16:00 paiku toimunuga. 20.04.2015 on koostatud Tallinna Vangla neljanda üksuse inspektor-kontaktisiku M.Pendin poolt distsiplinaarmenetluse protokoll ettepanekuga karistada A.E.ut distsiplinaarkorras kartserisse paigutamisega, kuna korraldus, mis A.E.ule seotult korrektse riietumisega anti, oli täitmiseks kohustuslik ning korraldusele mitteallumisega rikkus kinnipeetav

§ 67p 1 sätestatud allumiskohustust.

Protokollis on märgitud, et M.Pendin kontrollis sündmuse asjaolusid video kontrollimisega, arvestas A.Hanssoni koostatud ettekannet nr 791 ning kaebaja selgitusi. Menetleja märkis, et kinnipeetav ei olnud korrektselt riietatud (kodukorra p 1.11.3) ja ametniku (A.Hansson) antud korraldus oli seaduslik, korraldus oli mõistetav ja täidetav, ent kaebaja seda ei täitnud. 21.04.2015 on koostatud Tallinna Vangla inspektor-kontaktisik M.Pendini poolt käskkiri nr 546 A.E.ule distsiplinaarkaristuse määramise kohta seoses vangistusseaduse § 67 p 1 rikkumisega. Käskkirjas märgiti veel, et A.E.ule on esitatud tutvumiseks distsiplinaarmenetluse materjalid ja protokoll ning et 21.04.2015 keeldus A.E. vestlusest menetluse läbiviijaga ning protokolliga tutvumise kohta allkirja andmisest. 3. Kaebuse esitaja esitas vanglale 21.04.15 menetleja taandamistaotluse. 23.04.2015 esitas A.E. Tallinna Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse Tallinna Vangla 21.04.2015 käskkirja nr 546 täitmise peatamiseks. A.E. esitas käskkirja vaidlustamiseks Tallinna Vanglale 22.04.2015 vaide. Kaebaja EÕK taotlus jäi Tallinna Halduskohtus rahuldamata. Tallinna vangla ei rahuldanud kaebaja vaiet käskkirja tühistamiseks. Vaides märkis kaebaja, et ta ei ole nõus määratud karistusega ja leidis, et tulenevalt

§ 67

p 1 on ta kohustatud alluma vaid sellistele korraldustele, mis aitavad tagada vangla julgeolekut. Tema rikkumine, mil jaki hõlmade alt paistis osaliselt paljas kõht ja rind, ei ohustanud vangla julgeolekut. Samuti leidis kaebaja, et lisapiirangud ei ole kaalutletud ning nende kohaldamiseks puudub õiguslik alus. Seotult tuvastusnõudega palus kohus kaebajal oma nõudeid täpsustada.

1. 20.07.2015 saabus kohtule kaebaja puuduste kõrvaldamise avaldus. Kaebaja selgitas, et ta oli esitanud esialgses kaebuses seotult ametniku taandamise lahendamisega saadud vastusele õigusvastasuse tuvastamise nõude, kuna ta ei tea, kas piisab tema õiguste kaitsmisel üksnes tühistamisnõuetest. Kaebaja selgitab, et ametniku tegevuse osas võinuks tuvastusnõue olla aluseks ametniku suhtes distsiplinaarmenetluse algatamiseks. Lisaks märkis kaebaja, et soovib, et kohus tuvastaks Tallinna Vangla kontaktisiku tegevuse õigusvastasuse, so osas, millega kontaktisik jättis distsiplinaarmenetluse protokolli koostamise ja selle tutvustamise niivõrd hilisele ajale, et kaebaja sisuliselt minetas mõistliku aja vastuväidete esitamiseks. Kohus võttis menetlusse käskkirja ja vaideotsuse tühistamise nõude. 11.11.2015 määrusega tagastas kohus A.E.u tuvastamisnõude ja selgitas, et menetluses tehtud väidetud menetlusvead saab kaebaja vaidlustada koos lõpliku otsusega. Kohus vabastas A.E.u kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest ning võttis kaebuse menetlusse. Määrusele määruskaebust kaebaja ei esitanud. Kaebaja esitas oma täpsustavad selgitused 20.07.15, 09.02.16, 15.02.
2. Koos 09.02.16 selgitustega esitas kaebaja taotluse tunnistada

§ 65.1 lg 4 põhiseadusega vastuolus olevaks normiks.

Vastustaja esitas kirjaliku vastuse 23.12.2015; täpsustused 18.01.16; 12.02.16 (koos vastusega esitas vastustaja videosalvestise) ja 24.02.16.a.

1. 01.02.2016 määras kohus asja läbivaatamise vormiks kirjaliku menetluse, teatas vastamise tähtajad ning tegi teatavaks otsuse kuulutamise aja.
2. 17.02.2016 kohtumäärusega piiras kohus juurdepääsu videosalvestisele. KAEBAJA SEISUKOHAD 2 A.E.u seisukohad on kokkuvõttes järgmised.
3. Tutvustatud ettekande alusel ei olnud talle arusaadav, millise õigusrikkumise ta toime pani; alles 20.04.2015 kl 16.00 paiku tutvustatud distsiplinaarmenetluse protokollist selgus vangla etteheide Tallinna Vangla kodukorra p 1.11.3 ja

§ 67p 1 rikkumise kohta.

Talle anti aega protokollile vastuväidete esitamiseks, kuid seejuures ei öeldud protokollile vastuväidete esitamise tähtaega. Kaebajal tekkis kahtlus menetleja erapooletuses, mistõttu ta esitas 21.04.2015 vanglale taotluse menetleja taandamiseks. A.E.u hinnangul ei ole menetleja käitunud menetluses erapooletult ja on ilmselgelt ametnikuna huvitatud asja lahendist A.E.u kahjuks. Menetleja ei ole ca kuu aja jooksul toiminguid teinud, kui jättis videosalvestise vaatamise ja protokolli koostamise hilisele päevale, olles teadlik, et järgmisel päeval tuleb vormistada karistus. Sellega on menetleja A.E.u hinnangul takistanud vastuväidete ettevalmistamist mõistliku aja jooksul. Kaebaja leiab, et kui kõneldakse ametniku autoriteedi tagamise riivest, siis on iga ametnik asjast huvitatud isik. Pole arusaadav, mis süüteo ta tegelikult toime pani.

1. A.E.u hinnangul on talle määratud karistus ka ebaproportsionaalne. Ebaõigesti on võetud karistuse määramisel arvesse edaspidist lugupidamatut käitumist ja vangla sisekorra suhtes negatiivset meelestatust; samuti vangla tegevust reguleerivate õigusaktide suhtes negatiivset suhtumist ning asjaolu, et ei kõigutataks edaspidi ametnike autoriteeti. Ühtlasi leiab ta, et ei olegi arusaadav, kas ta pani toime need distsipliinirikkumised, st kas oli tegemist erinevate tegudega. A.E.u hinnangul ei ole kinnipeetava lugupidamatus, negatiivne meelestatus vangla sisekorra suhtes ja vanglaametnike autoriteedi kõigutamine distsiplinaarkorras karistatav ning selliste asjaolude väljatoomine viitab menetleja isiklikule huvile A.E.u karistamiseks.
2. 21.03.2015 oli ta riietatud vangla poolt inimväärikust alandavasse riietusse - lühikesed püksid ja jakk. Tallinna Vangla kodukorra punkt (1.11.3), mis nõuab korrektset riietust, on ebamäärane ning sellest ei nähtu, mida on mõeldud korrektse riietuse all. Vastava normi eesmärk on see, et kinnipeetav ei liiguks vangla territooriumil palja ala- või ülakehaga või aluspesus. Lahtiste hõlmadega jaki kandmisel selliselt, et paistab vaid rind ja kõht, ei ole tegemist õigusrikkumise toimepanemisega, sest jaki hõlmade vahelt paistev keha ei ole paljas ülakeha ega pane kedagi piinlikku olukorda.
3. Vaides on ta selgitanud, et kinnipeetav on kohustatud täitma vaid neid vangla sisekorraeeskirju, mis aitavad tagada vangla julgeolekut. Kui jaki hõlma alt paistavad välja osaliselt kõht ja rind, ei ohusta see vangla julgeolekut. Mitte iga korralduse täitmata jätmine ei ole automaatselt

§ 67p 1 rikkumine.

Lisapiirangute kohaldamine eeldab kaalutlusotsust, mida käskkirjast ei nähtu ja lisapiirangute kohaldamiseks puudub ettenähtud õiguslik alus. 11. 22.04.15 esitas kaebaja seletused ja märkis uuesti, et käskkirjast ei selgu, millise rikkumise ta toime pani. Menetluse protokollist selgub, et ta rikkus Kodukorra p 1.11.3, kuid kaebaja leiab, et ta on juba nimetanud 25.03.15 seletuskirjas, et ta oli riietatud alandavasse vangla riietusse. Avatud hõlmade jaki alt paistev keha ei ole paljas ülakeha. Selline olukord ei pannud kedagi piinlikku olukorda; sektsiooni 4-2 näol on tegemist ühiselamuga, kus elavad meessoost isikud ja seal puhkepäevadel naissoost isikuid ei viibi või kui viibivad, tuleb neil arvestada, et nad viibivad meestevanglas, kus on võimalik näha paljaid mehi. Talle ei meenu, et A. Hansson andis talle korraldusi jaki hõlmade nööpimiseks. Kui ta oleks andnud korralduse, poleks olnud raske jaki hõlmad koomale tõmmata. Käskkirjast ei nähtu, kuidas rikkumine tõendamist leidis. Ettekande kirjutamine seda ei tõenda, samuti mitte videosalvestise vaatlusprotokoll. Isegi kui jaki hõlmad olid lahti, ei ohustanud see vangla julgeolekut. Mitte iga korralduse täitmine ei ole

§ 67rikkumine.

Talle ei meeldi „idiootsed eeskirjad“ ja ta „vihkab mentide omavolitsemist riigivõimuga“. Kaebaja selgitab, et 21.04.15 esitas ta taandustaotluse menetleja taandamiseks distsiplinaarasjas nr

2. Kaebaja leiab 09.02.16 selgituses kohtule, et kui ta õigesti mäletab, siis ta A. Hanssoniga ei suhelnud, sest isik on ebaadekvaatne ja temast ei saa aru, kellega, millest ja miks ta suhelda tahab, kui ta liigub koridoris, kus asub ka teisi isikuid. Ta kirjutab suvalisi ettekandeid ja provotseerib 3 konflikte. Kaebaja ei pea jälgima distsiplinaarmenetluse tähtaegu ja pole tema ülesanne hea seista selle eest, kuidas haldusorgan toime tuleb ettenähtud menetlusajaga. Tööülesannete täitmine ei õigusta HMS § 5 lg 2, § 40 lg 2 ja kodukorra p 22.1 rikkumist. M. Pendinil oli ca kuu aega, et menetlus läbi viia. Tal oli õigus esitada taandamistaotlus, mis tuli lahendada HMS kohaselt 3 tp jooksul. Vanglale ei saanud olla üllatuseks, et tal on kodukorra järgi ka öörahu ja muud tegevused. Mõistlik aeg seletuste esitamiseks oleks 2 päeva. Kaebaja kinnitab, et ta ei kuulu logelejate hulka ja tal on mitmeid päevi ette planeeritud tegevused, oma eraelu. Kaebaja täpsustab, et ta oli seotud mitmete kohtuvaidlustega, mille kohta esitab loendi (tlk 81 ja kirjavahetuse andmed tlk 84-88). Distsiplinaarasja menetlemisel ajal tekkis distsiplinaarmenetluste kuhjumisest ja 20-21.04.15 menetluse lõpetamisest ja menetleja käitumisest põhjus esitada taandamistaotlus. Kuna taotlusest direktorit ei teavitatud, siis annab see kaalu juurde asjaolule, et menetlus ei olnud erapooletu. Vastustaja vastuses esiletoodud Riigikohtu lahendid ei oma muutunud õiguslikus olukorras tähtsust. Enne 18.03.13 menetles distsiplinaarasja kontaktisik, kuid ta ei teinud iseendale ettepanekut karistuse määramise kohta. Menetleja ja otsustaja isik ei langenud kokku. Alates 18.03.13 on karistusotsuse tegemiseks pädevus kontaktisikul, kuid tema ametijuhendit ei ole muudetud, et oleks välistatud distsiplinaarasja menetleja ja otsustaja isik. Nüüd teeb aga menetleja karistusettepaneku iseendale. Kui kõrvutada distsiplinaarmenetluse protokolli ja tehtud karistusotsust, siis need langevad kokku. Vaidemenetluse eest ja otsuse eest võib küll vastutada üksuse juht, kuid HMS § 10 lg 1 p 4 ei räägi mitte vastutusest, vaid menetlusest laiemalt ja sättega on hõlmatud ka haldusorgani nimel tegutsev isik. M. Pendin viis läbi distsiplinaarmenetluse, tegi endale ettepaneku ja määras karistuse. Edasi osales ta veel ka vaidemenetluses, mil kontrollis enda karistusotsuse õiguspäraust. Tal ei ole kuigi keeruline vaideotsuse tegijat veenda karistusotsuse õiguspärasuses. Vaideotsuse tegija annab selliselt vaid formaalse allkirja. Kaebaja palub algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus, kuna ta leiab, et on selgunud, et

§ 651

lg-s 4 nimetatud piirangud karistamise käskkirjas pole nõutavad, kuna need tulenevad karts E.aristuse olemusest, seetõttu taotleb kaebaja jätta see norm kohaldamata ja tunnistada see põhiseadusega vastuolus olevaks; „ PS § 11 ei salli ebavajalikke piiranguid ja olukorras, kus jäetakse diskretsioon teostamata“.

1. Vaidlusaluses käskkirjas esineb ka põhjendamispuudus, kuna ei selgu, milline on hinnang väidetava süüteo raskusele. Kuigi märgitakse, et toime pandi raske rikkumine, ei selgu, kuidas see tegu ohustas konkreetsel ajal vangla julgeolekut või distsipliini tagamist. Niisugust väidet ei ole, et ta oleks korraldusele vastu vaielnud, kohatul moel vastanud, agressiivselt käitunud jms. Varasem karistus ei saa olla karistuse määramisel põhiargument, muid asjaolusid kõige rangema karistusliigi valikul ei ole esitatud. Vastustaja on viidanud Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-91-11, kuid karistusotsusest ei nähtu, et selliste asjaoludega oleks arvestatud. Koosseisuvälise asjaoluna ei saa käsitleda ainuüksi teenistuja korralduse õigusvastasust, vaid ka nt distsiplinaarmenetluse normide ja kinnipeetava õiguste rikkumist menetluse kestel. Vastustaja viitab mingile ühiskondlikule aktsepteeritavale riietusele, kuid see näitab vastustaja subjektiivsust ja küünilist suhtumist isiku vabaduspõhiõigustesse. Nt on Tallinnas palju kohti, kus inimesed liiguvad palja ülakehaga, kuid neid ei ole ühiskondlikult hukka mõistetud. Vangla ei ole avalik koht ja sektsioon 4-2 on meeste ühiselamu, sellises kohas võibki ette tulla ebekorrektset riietumist, näha paljaid mehi, kuid sellest ei maksa teha paanikat ja rakendada distsiplinaarmeetmeid. Ei ole teada ühtegi isikut, kellele see tekitas hingetraumasid. Karistamisel jääb arusaamatuks selle eesmärk ja seda on raske siduda vangistuse eesmärkidega. Lisaks märgib kaebaja (15.02.16), et EIK on 07.01.16 kohtuotsuses (Davidsons ja Savius vs Läti) tuvastanud art 6 lg 1 rikkumise seoses sellega, et põhiasja arutav kohtunik oli osalenud ka kohtueelse kinnipidamise arutamisel, seega arutas kohtuasja ebaobjektiivne kohus. See laieneb ka käesolevale juhule. VsKE§ 97 lg 2 valguses ei saa menetleja võtta seisukohta, et kinnipeetav on toime pannud õigusrikkumise, nagu käesolevalt tehti, vaid saab viidata faktidele ja tõenditele, millest peab selguma 4 süü tõendatus ( § 97 lg 2 p 8). Seisukoha, kas kinnipeetav on õigusrikkumise toime pannud, võtab otsustaja. Kui menetleja on protokollis võtnud juba seisukoha õigusrikkumise toimepanemises, siis on ta teinud süüdimõistva karistusotsuse, st selline menetlus ei ole sõltumatu. VASTUSTAJA SEISUKOHAD
2. Tallinna Vangla palub jätta kaebus tervikuna rahuldamata.
3. Distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtub selgelt, et A.E.ut on karistatud distsipliinirikkumise eest, mis seisnes ametniku antud korraldusele allumatuses riietuda korrektselt. Korrektse riietumise nõue tuleneb Tallinna Vangla kodukorra p 1.11.3 ja kaebaja ei olnud riietatud korrektselt. A.E.u distsipliinirikkumine on tõendatud Vangla neljanda üksuse valvuri Alo Hansson`i 21.03.2015 ettekandega nr 791 ja 20.04.2015 menetlustoimingu protokolliga. Distsiplinaarmenetluse käigus on tõendatud, et A.E. rikkus

§ 67p 1 tulenevat nõuet alluda vanglateenistuse ametniku seaduslikele korraldustele.

1. A.E. on vangistust reguleerivate õigusaktidega tutvunud ning teab nii korrektse riietumise kohustuse kui ka ametnike korralduse täitmise kohustuse regulatsiooni. Korralduse mittetäitmine on kohtupraktika kohaselt lubatav üksnes juhul, kui tegemist on ilmselgelt õigusvastase korraldusega. Käesoleval juhul ei saa valvuri antud korraldust pidada õigusvastaseks ja A.E.ul tuli korraldust täita olenemata tema isiklikust arvamusest nõude mõttekuse osas. Karistuse määramisel võeti arvesse, et tegemist ei ole A.E.u esmase distsiplinaarmenetlusega korraldusele allumatuse teemal. A.E. eirab vangla hinnangul norme teadlikult ja tahtlikult. 21.04.2015 käskkiri nr 546 on õiguspärane, määratud karistus on kaalutletud ning antud distsiplinaarasja faktilised asjaolud on selged. A.E.ule määrati distsiplinaarkaristus 21.04.2015 ning seega peab see olema täidetud hiljemalt 21.12.
3. 21.03.2015 vormistatud IV üksuse valvuri A. Hanssoni ettekande nr 791 kohaselt samal päeval kl 16.00 ringkäigul tuli valvurile IV üksuse II korruse koridoris vastu kinnipeetav A.E., tal oli seljas nööpidega vangla vormi jakk, millel olid hõlmad, nööbid lahti (kinnipeetava rind ja kõht paljad). Ettekande kohaselt andis valvur kinnipeetavale korralduse riietuda korrektselt ja panna jaki nööbid kinni, kuid kinnipeetav antud korraldust ei täitnud ja jätkas liikumist. Ettekandest nähtuvalt ei vastanud ta ka küsimusele, kas ta soovib anda seletusi. Ettekandega tutvumise kohta on A.E. andnud allkirja 24.03.2015 ja 25.03.15 esitas kaebaja vanglale seletuskirja, mille kohaselt ei ole talle selgitatud, milles seisnes tema õigusvastane käitumine. Kaebaja märkis, et talle ei meenu, et valvur oleks teinud 21.03.15 temale etteheiteid riietuse kohta või andnud vastavaid korraldusi. A. Hanssonist on mõnikord raske aru saada, kellega ja millest ta räägib. A.E. leidis, et ta oli 21.03.15 riietatud vangla poolt inimväärikust alandavasse riietusse (pruuni värvi lühikesed püksid ja jakk) ja talle jääb jaki avatud hõlmade osas probleemi olemus arusaamatuks.
4. Tallinna Vangla neljanda üksuse inspektor-kontaktisiku M. Pendini poolt on koostatud 20.04.2015 menetlustoimingu protokoll videosalvestise vaatamise kohta seoses 21.03.2015 sektsioonis 4-2 koridoris kella 16:00 paiku toimunuga. 20.04.2015 on koostatud Vangla neljanda üksuse inspektor-kontaktisiku M. Pendini poolt distsiplinaarmenetluse protokoll, 21.04.2015 on koostatud inspektor-kontaktisik M. Pendini poolt käskkiri nr 546 A.E.ule distsiplinaarkaristuse määramise kohta. Käskkirja kohaselt väljastati A.E.ule tutvumiseks distsiplinaarmenetluse materjalid ja protokoll ning et A.E. keeldus vestlusest menetluse läbiviijaga ning protokolliga tutvumise kohta allkirja andmisest. A.E.ule on allkirja vastu tutvustatud vangistusalastest õigusaktidest tulenevaid kohustusi vanglas ning A.E. on teadlik, et vajaminevaid õigusakte on võimalik saada inspektor-kontaktisiku vahendusel. Käskkirjaga on määratud A.E.u karistuseks kartserisse paigutamine 8 ööpäevaks. 5 Samuti on käskkirjaga A.E.ule piiratud täielikult vangistusseaduse §-de 22, 31-32, 34-38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt § 48 (lubatud soetada kauplusest kartseris lubatud esemeid) kohaldamist vangistuse eesmärkide (kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele) paremaks saavutamiseks. Karistuse määramisel on arvestatud raskendava asjaoluna kehtivate distsiplinaarkaristuste olemasolu, mille hulgas on ka samalaadsete rikkumiste eest määratud distsiplinaarkaristusi. Samuti on välja toodud, et vanglateenistuse ametnike kui riigivõimu esindajate autoriteedi kõigutamine on vanglas raske rikkumine ning korralduste eiramine distsipliini nõrgestamine ja seega vangla julgeolekut ohustav. Ka on karistuse määramisel arvestatud asjaoluga, et ametnike korralduste eiramine riivab ametnike autoriteeti. Vangla hinnangul näitab A.E. oma käitumisega lugupidamatust ja negatiivset meelestatust vangla sisekorra suhtes ning oma suhtumist vangla tegevust reguleerivatesse õigusaktidesse.
5. A.E. esitas käskkirja vaidlustamiseks Tallinna Vanglale 22.04.2015 vaide, mille vangla jättis rahuldamata.
6. Tallinna Vangla on kohtu nõudel 12.02.16 esitanud täiendava seletuse ja videosalvestise, millelt nähtub, et A.E. liigub koridoris ja jääb kaamera vaatevälja, tema jakihõlmad on lahti ja nähtub paljastatud ülakeha. Liikumisteekonnal kambrisse tagasi ja möödudes koridoris valvurist pöördub A.E. liikumise pealt valvuri poole, ei jäta kahtlust, et valvur teda kõnetas. A.E. liikus aga edasi ning vanglaametnik järgneb kaebajale kuni kaebaja kambrini, kus ta seisatab, kuna kaebaja liikus kambrisse. Seega saab järeldada, et ametnik kõnetas kaebajat. Seejärel kell 16:00:46 A.E. väljub uuesti enda kambrist koridori, liigub lahtiste jakihõlmadega mööda koridori ja möödub valvurist, kes sel korral kaebajale ei järgne. Video andmed ühtivad varem vangla kirjeldatud asjaoludega ning kinnitab distsipliinirikkumise toimepanemist.
7. Vanglal puuduvad tagantjärgi võimalused kindlaks teha, kuidas liikusid dokumendid seotult taandamise taotlusega, kuid taandamise alust tegelikult ei esine.
8. Vastustaja täpsustab, et asjas ei oma tähtsust, kas kaebaja soovib suhelda vangla ametnik A. Hanssoniga. Vangla on kinnipidamisasutus, kus on käitumiseks kehtestatud kindlad reeglid ja mida tuleb järgida. Kaebaja subjektiivne arvamus ametnikust ei anna alust kodukorra eiramiseks. Vangla Kodukord on kehtiv ja seda tuleb täita. Kaebaja hilisemad väited M. Pendini erapooletuse kohta on kaebaja subjektiivne hinnang. Menetleja on HMS § 6 kohaselt selgitanud välja asjas tähtsust omavad asjaolud ja kogunud tõendid. Kaebaja teistsugune arusaam menetleja omast ei tähenda, et menetlus oleks olnud ebaobjektiivne. Asjasse puutumatud on kaebaja seisukohad 21.04.15 menetleja ja kaebaja vahel aset leidnud konfliktsituatsiooni kohta, kuna see ei saanud ilmselgelt mõjutada vaidlusaluse 21.04.15 käskkirja välja andmisele eelnenud distsiplinaarmenetluse läbiviimist ja selle kohta 20.04.15 distsiplinaarmenetluse protokolli koostamist. Ühtegi usutavat ja tõsiseltvõetavat põhjust kaebaja välja toonud ei ole. Menetleja ei olnud tegevusetu ning tahtlikult ei ole ta toimingutega viivitanud, seda kinnitab ka asjaolu, et 7 päevas oli tema tööülesannete täitmine peatunud seotult puhkuse ja ajutise töövõimetuse ajaga. Asjakohatud on viited, kuidas inimesed käituvad vabaduses, kuna kaebaja viibib kinnipidamisasutuses. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
9. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta tervikuna rahuldamata, samuti tuleb jätta rahuldamata kaebaja põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamise taotlus. Kohus põhjendab seda järgmiselt.
10. Käesoleva vaidluse esemeks on Tallinna Vangla 21.04.2015 käskkiri nr 546, millega karistati A.E.ut vangistusseaduse (

) § 67 p 1 rikkumise eest. Kaebaja viibis koridoris ebakorrektse riietusega ja ametniku korrektsele riietumisele kohustava korraldusele mittealumisega määrati karistus kaebaja kartserisse paigutamisega 8 ööpäevaks. 6 25. Kaebaja leiab, et esines menetlusnõuete rikkumisi, mis toovad kaasa haldusakti tühistamise ning tegelikult ei ole ta toime pannud ühtegi rikkumist, mis temale ette heidetakse. Kaebaja leiab, et

§ 65.1 lg 4 tuleb tunnistada PS-ga mittekooskõlas olevaks normiks.

A.E. märgib, et temale ei ole arusaadav, millise rikkumise ta toime pani, kuna tema meelest heidetakse ette veel mitmeid teisigi süütegusid, mitte üksnes riietumisega seotult allumatust. 26. Käskkirja põhjendustest nähtub, et karistus määrati tuginedes vanglateenistuse ametniku A.Hanssoni 21.03.2015 ettekandele rikkumise fikseerimise kohta ja kaebaja enda antud seletustele. Täiendavalt kontrollis menetleja M.Pendin üle videosalvestise, mille kohta koostas menetlustoimingu protokolli. Ettekanne on kohtule nähtuvalt selge ja mõistetav. Kohtul ei ole kahtlust, et kaebaja ei ole mõistnud etteheidetavat tegu, kuna ka vaide esitamisel on ta selgelt märkinud, et ta peab alluma vaid sellisele korraldusele, mis aitavad tagada vangla julgeolekut ja ta on seisukohal, et mitte iga korralduse täitmata jätmine ei ole

§ 67p 1 rikkumine (tlk 48 ).

Kaebajale on menetluses kogutud andmed tutvumiseks esitatud. Ettekande kohaselt tuli valvur A.Hanssonile IV üksuse II korruse koridoris vastu kinnipeetav A.E. ning tal oli seljas nööpidega vangla vormi jakk, millel olid hõlmad ja nööbid lahti (kinnipeetava rind ja kõht paljad). Ettekande kohaselt andis valvur kinnipeetavale korralduse riietuda korrektselt ja panna jaki nööbid kinni, kuid kinnipeetav antud korraldust ei täitnud ja jätkas liikumist. Sündmuse asjaolud on tõendatud lisaks ettekandele ja kaebaja enda antud seletusele ka videosalvestisega. 20.04.2015 koostatud videosalvestise vaatamise menetlustoimingu protokollist ja kohtule esitatud videosalvestisest nähtub, et A.E. liikus 21.03.2015 (kell 15:59) sektsiooni 4-2 koridoris sektsiooni pesuruumi poole kandes temale väljastatud vanglavormi dressipluusi viisil, mil pluusi hõlmad olid lahti ja dressipluusi all rohkem riideid ei olnud, dressipluusi alt paistsid paljastatud rind ja kõht. Kohus kontrollis üle videosalvestise ja sealt nähtuv vastab vangla esitatud andmetele. Pesuruumist väljuv A.E. liigub sektsiooni ja möödub vanglateenistuse ametnikust (A.Hanssonist) ja et ametnik tõepoolest reageerib A.E.u käitumisele, kuid A.E. ei tee sellest välja. Kohtule on usutav, et just sellest tingitult liigub ametnik A.E.ule järgi, kuni viimane läheb oma kambrisse. Kuna koridor on suhteliselt pikk, siis selle aja kestel liikumisel pidi kaebaja mõistma, et ametnik liigub koos temaga ja kõnetab teda. Kohtule ei jää ka kahtlust, et ametnik temaga räägib ja kaebaja seda märkab. Koridor on üsna pikk ning ametnik järgneb kaebajale kuni kaebaja kambrini, seisab seejärel ka kambri uksel, mistõttu võib aru saada, et ta vestles justnimelt A.E.uga. Seda kinnitab ka asjaolu, et kui ametnik hakkas liikuma A.E.u järgi, pöördus A.E. tagasivaateks justnimelt ametniku poole. Kui kaebaja poleks ametnikku kuulnud ja märganud, puudunuks kaebajal mistahes vajadus end ametniku poole pöörata. Kaebaja ei asunud suhtlema sj ühegi kinnipeetavaga, kes viibisid koridoris. Kambri ukse juures ametniku seismine pidi veelkord kinnitama A.E.ule, et suheldi temaga. Samuti nähtub videost ja selle protokollist, et A.E. tuleb mõne aja pärast uuesti tagasi koridori ja liigub pesuruumi poole, möödub veelkord ametnikust (A. Hanssonist) ja võib aru saada, et ametnik midagi ütles, kuid ta ei järgne seekord kaebajale, sest A.E. jätkab liikumist. Tegemist on küllalt pika koridoriga ja kaebaja kamber asub pesuruumist üsna kaugel, mistõttu liikumisteekonnale jääb mitmeid kinnipeetavaid, kõik nad on riietatud korrektselt, so dressipluusi hõlmad on kinni. Kuna kaebaja väljus peale seda sündmust uuesti tagasi koridori ja oli taas riietatud samamoodi, siis võib mõista, et kaebaja tegevus oli pahatahtlik ja kehtivat korda mitteaustav ning kaebaja ignoreeris uuesti ametniku varasemat korraldust. Puudub igasugune mõistlik õigustav põhjendus, miks kaebajal oli vajadus liikuda uuesti pesuruumi poole jaki hõlmad lahti, kui talle oli selle kohta eelnevalt märkus tehtud. Kaebajale pidi olema selge, mida temalt nõuti, ometi ilmub kaebaja taas koridori ja liigub pesuruumi suunas jaki hõlmad lahti. Ilmselgelt juhul, kui ametniku korraldus jäetakse täitmata ja seda näeb pealt mitu kinnipeetavat, näitab see kaebaja tahtlikku soovi ignoreerida kehtivat Kodukorda, samas kui teised korra nõudeid täidavad. 7 Ametnik peab saama oma korralisi ülesandeid takistusteta täita ning korrarikkumine takistab alati selliselt ametniku korraliste ülesannete täitmist.

1. Kaebaja leiab, et vangla on süüdistanud teda vaidlustatud käskkirjas tegevuses, mida üldse ei esinenud. Esmalt nähtub, et kaebaja leiab, et Tallinna Vangla kodukorra p 1.11.3, mis nõuab korrektset riietust, on ebamäärane ning sellest ei nähtu, mida on mõeldud korrektse riietuse all. Kaebaja leiab, et vastava normi eesmärk on see, et kinnipeetav ei liiguks vangla territooriumil palja ala- või ülakehaga või aluspesus, kuid lahtiste hõlmadega jaki kandmisel selliselt, et paistab vaid rind ja kõht, ei ole tegemist õigusrikkumise toimepanemisega, sest jaki hõlmade vahelt paistev keha ei ole paljas ülakeha ega pane kedagi piinlikku olukorda. Seega võib aru saada, et kaebaja ei eita, et riietumisel jättis ta jakihõlmad lahti ja et ta liikus niimoodi mööda koridori. Vastavalt kinnitavad seda ka video ja asjas koostatud ettekanne ning kaebaja enda seletused. Kaebaja leiab, et Kodukord ei nõua jaki hõlmade nööpimist või et ülakeha ei ole siis paljas, kui jaki hõlmade alt paistab paljastatud ihu. Lisaks leiab kaebaja, et ta oli riietatud vangla poolt inimväärikust alandavasse riietusse - lühikesed püksid ja jakk. Veel võib aru saada, et kaebaja viitab, justkui heidetakse talle ette käskkirjas mitmeid muid tegusid, mida ta samuti toime pole pannud ja ta ei saa aru, milliste tegude eest teda tegelikult karistati.
2. Kohus kaebaja eelmärgitud interpretatsiooniga ei nõustu ja juba nimetas, et kaebaja sai juba vaide esitamise ajaks ja läbi vaideotsuse teada, et ta ei allunud ametniku korraldusele riietuda korrektselt. Arvestades, et kaebaja on vanglas mitte esimest päeva, pidi talle olema ka selge, et korrektse riietumise nõue tähendab, et liikudes koridoris kantakse vormijakki nii, et selle all olev paljas keha ei oleks teistele nähtav ja jaki hõlmad on suletud (kodukorra p 1.11.3). Kohtule ei nähtu, et kaebajale oleks tehtud kehtivast reeglist erandit. Ka ei ole alust arvata, et senine Kodukorras kehtiv reegel oleks kaebajale olnud teadmata. Kui kaebaja ei kannaks muudel päevadel jakki ettenähtud moel, siis oleks tal ridamisi samasuguseid karistusi. Asjaolu, kas kaebaja kandis tema meelest nn alandavat vanglariietust, ei ole õigustus, et eeskirja mitte täita ning ei selgita sündmuse osas midagi asjakohast. Kohtul ei ole kahtlusi, et ametnik justnimelt korrektset riietumist temalt nõudis. Kuna kaebaja ei allunud kehtivale korrale ning ka ametniku korraldus jäi täitmata, kaebaja liikus taas koridori ja hoidis jakihõlmad avatult, siis ei täitnud ta ametniku korraldust riietuda vastavalt kodukorrale. Kuna kaebajal on mitmeid etteheiteid ka seotult karistusmäära valikuga, siis võib aru saada, et A.E. siiski mõistab, et talle ei heideta ette muid õigusrikkumisi. Kaebajat süüstavaks teoks on vanglaametniku seadusliku korralduse eiramine ning talle ei ole määratud mitut karistust. Menetluses on esile toodud kaebaja süütegu, tema isikuga seotud asjaolud, karistust kergendavad või raskendavad asjaolud, samuti võimalus mõjutada süüdlast edaspidiselt hoiduma rikkumisest. Kaebajale on selgitatud õiguskorra kaitsmise huvi, mitte aga esitatud süüdistusi muudes tegudes. Kaebaja arutlused sellest, et mingit tagajärge tema käitumine ei saanud põhjustada ning keegi ei ole saanud hingelist traumat, ei ole asjakohased. Vanglateenistuse ametniku seadusliku korralduse mittearvestamine nõrgestab vangla kehtivat korda ja distsipliini, mis on vangla üldise julgeoleku ja kinnipeetavate üle järelevalve teostamiseks ja tagamiseks vajalik. Kuidagi ei saa kaebaja käitumisest järeldada, et selliselt ei avalda ta lugupidamatust ja negatiivset suhtumist õigusnormide ja sisekorra suhtes. Kui norm kohustab käituma ühteviisi ja kaebaja seda eirab, siis ei ole see tegu normi täitev ja kehtivat korda austav. 8 Tegemist ei olnud tühise korraldusega ja kui ka kaebaja meelest oleks antud juhul korraldus olnud tühine, tuli kaebajal seda täitma asuda, kuniks ta esitab selle kohta kaebuse või vaide. Koridoris viibis palju kinnipeetavaid ning kaebajal ei ole mingit alust arvata, et see sündmus jäi tähelepanuta. Kaebajal puudus vajadus liikuda üldiseks kasutamiseks mõeldud vangla koridoris jaki hõlmad lahti ning teha seda uuesti, kuigi ametnik oli talle andnud korralduse panna jaki hõlmad kinni. Ametnik täitis oma ametiülesandeid ning M.Pendini näol on tegemist vanglas korda kaitsva ametnikuga. Kinnipidamisasutus on suletud keskkond ja seal on õigustatud viibima isikud, kes selleks on saanud loa ja keda sinna on paigutatud kinnipidamise ajaks. Nii ametnikele kui ka kinnipeetavatele kehtivad reeglid, mida tuleb täita. Ametnik oma ametiülesannete raames ei saa jätta tähelepanuta korrarikkumist, kinnipeetav ei saa jätta täitmata kehtivast korrast tulenevaid reegleid. Karistus määratakse isikule eesmärgiga, et ta asuks kehtivat korda täitma. Kohus ei nõustu selliselt kaebajaga, justkui võiks ta võrrelda vangla asutust nn ühiselamuga, kus igaüks teeb mis tahab ja et kaebajal on õigus valida, millist korraldust ja nõuet ta täidab. Ka ei ole asjakohane viidata nn vabadusõiguste riivele võrdluses sellega, kuidas inimesed liiguvad vabaduses (tänaval, pargis jms). Kaebaja viibib vangis, mitte vabaduses ja ka mitte meeste ühiselamus. Vabaduse kaotusega seotult karistuse kandmise kohas tuleb taluda piiranguid, mille seadus ette näeb ja mida on täpsustatud kodukorraga. Kui kõik asuks otsustama ise, millist kodukorra nõuet täita, siis puuduks vanglal võimalus säilitada distsipliin ja tagada kokkuvõttes üldine julgeolek vanglas. Kuna koridoris veedavad kinnipeetavad ka osa oma vabast ajast, siis ei saanud kaebaja eeldada, et antud juhul see nii ei ole ning keegi tema üleastumist tähele ei pane. Asjaolu, kas pesemisruumis on isikud alasti, ei muuda fakti, et kaebaja ei olnud pesuruumis vaid üldkasutatavas vangla koridoris, kus teised kinnipeetavad olid riietatud ettenähtud viisil. Kuna kaebaja ise tunnistab, et ta ei kandnud jaki all muud riietust ning jaki hõlmad olid lahti, ta ei tõmmanud neid ka koomale, seetõttu oli näha paljast ihu, siis ei saa olla vaidlust, et see fakt on fikseeritud õigesti ning juhtum võis häirida ka teisi isikuid. Kokkuvõttes nähtub, et ametnikul puudus vajadus jätta ettekanne koostamata, kui kaebaja ei allunud.
3. Tegelikkusele vastavate asjaolude väljatoomine käskkirjas ei saa sj kuidagi viidata ühegi menetleja isiklikule subjektiivsele huvile A.E.u karistamiseks. Selline kaebaja seisukoht ei ole asjakohane. A. Hansson oli teinud ettekande ning seda lahendas teine ametnik. A.Hanssoni ülesannete hulka kuulub ettekande tegemine rikkumise avastamisel ja siinkohal ei sõltu enam tema tegevusest, kas ettekande alusel menetlus ka tegelikult algatatakse. Edasi on teine ametnik ehk M.Pendin koostanud distsiplinaarmenetluse protokolli ning tema on menetlejana võtnud kokku asjas kogutud tõendid, so need tõendid, mida tema ise ei ole loonud. M.Pendin ei saanud kuidagi suunata ega tingida oma isikuga kaebaja tegevust sündmuse päeval vangla koridoris. Ettekanne on teise isiku kirjutatud ning kuna oma seletuse sai anda ka kaebaja, siis on iga tõend olnud menetlejal otsuse tegemise ajaks juba olemas, tema ülesanne oli teha otsustus, kas kaebajat karistada või mitte. Distsiplinaarmenetluse protokoll ei ole sh haldusakt või võrdne sellega, nagu kaebaja ekslikult arvab ja selle asjaolud peavadki ühtima karistuskäskkirjaga, kuna viimane toetub menetlusmaterjalile. Faktiliselt oli ja on olemas videosalvestis, mida ei loonud ei A.Hansson ega M.Pendin. Seega ei nähtu asjaoludest kuidagi, et menetleja nn isikliku huvitatuse korral need asjaolud saaksid muutuda. M.Pendini ülesandeks oli distsiplinaar menetluse protokollis need asjaolud fikseerida ja ta on seda ka teinud. Ei M.Pendin ega A.Hansson ei ole menetlenud nn iseenda ettekannet, mil võiks kõnelda, et see ei ole lubatav ning viitab nende isiklikule huvitatusele. See, et vanglas jälgivad korra järgi ametnikud ning nemad menetlevad ka distsiplinaarasju, ei tähenda, et ametnikud muutuvad sellest tulenevalt nn huvitatud isikuteks, kui hindamisele tuleb süütegu. Kaebaja arusaamade järgi nn menetleja huvitatuse käsitlusest tulenevalt puuduks üldse võimalus distsiplinaarmenetlusi läbi viia nii vanglas ja ka muudes asutustes.
4. Kaebaja heidab vanglale ette menetlusvigu. 9 Esmalt märgib kaebaja, et menetluses oleks tulnud videosalvestise vaatamine teostada varem, mitte jätta seda nn viimasele hetkele ning et kaebajale jäi liialt vähe aega, et esitada oma seisukohad. Veel leiab kaebaja, et menetleja ei olnud erapooletu ning tema esitatud taandamistaotlust ei ole arvestatud. HMS § 10 lg 1 p 4 sätestab, et haldusorgani nimel tegutsev isik ei või haldusmenetlusest osa võtta, kui ta on muul viisil isiklikult huvitatud asja lahendist või kui muud asjaolud tekitavad kahtlust tema erapooletuses. Kaebajast võib aru saada, et ta heidab ette, et kontaktisik, kes viis läbi distsiplinaarmenetluse, tegi ettepaneku karistuse määramiseks ja määras karistuse ning edasiselt menetles ka vaiet, teda ei saa pidada usaldusväärseks. Samuti jäi kaebaja meelest arvestamata, et kui ta oli esitanud taandamistaotluse, sai ta sellele kirjaliku vastuse suure hilinemisega, seega on rikutud HMS eeskirju, mis viitab menetluse erapoolikusele.
5. Kohus nõustub kaebajaga, et menetlustoimingutena on haldusmenetluse seaduse mõttes käsitatavad tehtud toimingud, sh taandamistaotluse esitamine ja selle lahendamine ning videosalvestise protokolli koostamine, distsiplinaarmenetluse tulemuste esitamine jms. HMS § 58 tulenevalt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda aga üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Käesolevalt on kohus tunnustanud kaebaja õigust, et ta koos lõpliku haldusaktiga saab vaidlustada väidetavaid menetlusvigu ehk toiminguid, kuna kaebaja eesmärgiks on vabaneda karistavast haldusaktist. Kaebaja suhtes oli ametniku taandamistoimingut asutud kirjalikul moel lahendama, kuna kaebajal on põhimõtteliselt õigus nõuda toimingu motiivide esitamist ka tagantjärgi. Kaebuse esitaja õigusi saab rikkuda isiku taandamata jätmine seeläbi, et see tõi kaasa ebaõige karistamise.
6. Kaebaja suhtes tuvastatud süütegu ja määratud karistus ei ole siiski sõltunud antud juhul sellest, et taandamise kirjaliku taotluse vormistamisele järgnevalt esitas vangla toimingu põhistamise ca kuu aega hiljem. Kuna ametnik jäi taandamata, siis kohus kontrollib edasiselt, kas esines taandamise alus ja kas antud olukorras kaasnes kaebaja ebaõige karistamine. 33.

ei reguleeri distsiplinaarmenetlus läbiviiva ametniku taandamise küsimust, kuigi seadus võimaldab haldusmenetluse seaduse kohaldamist. Haldusmenetlusest osavõtva isiku taandamise alused on sätestatud HMS § 10 lg 1 neljas punktis. Kui aluseks on kahtlus isiku erapooletuses, siis on see üks võimalikest taandamise alustest.

1. Nagu võib aru saada, siis märgib kaebaja oma kohtukaebuses, et ta soovis menetleja taandamist toetudes HMS § 10 lg 1 p 4 ja lg-le 4 ja et ta heidab ametnikule ette, et viimane ei teinud ühtegi olulist toimingut kuni 20.04.15 distsiplinaarasjas asjaolude väljaselgitamiseks, 20.04.15.a. tegi vaid 1 menetlustoimingu, kui vaatas videosalvestist. Kaebaja nimetab veel, et menetleja on viidanud mingisugustele tegudele, nagu ametnike autoriteedi kõigutamisele, kui raskele rikkumisele, ehkki distsiplinaarmenetluse protokollis sõnaselgelt ei ole väljendatud, et tehakse ettepanek karistamiseks lugupidamatuse tõttu ja kaebaja seob seda ametniku nn isikliku huvitatuse küsimusega asja lahendamise vastu.
2. Kohus juba märkis, et kaebaja on ebaõigesti mõistnud menetleja tegevust esmalt juba seetõttu, et käskkirjas märgitud süütegu ei ole muudetud ega laiendatud. Seega ei esine taandamiseks eelmärgitud asjaolust alust. 10 Haldusakti motiveerimise kohustuse täitmine, milles kirjeldatakse süüteo koosseisu ja hinnatakse süüteo raskust, ei muuda menetlejat erapoolikuks, kuna motiveerimise nõue tuleneb seadusest. Ametnik ei muutu seeläbi kuidagi huvitatud isikuks, ta ei ole ka sama paragrahvi lg 1 p 1 nimetatud asjas olevaks menetlusosaliseks või menetlusosalise esindajaks. Seega puudus taandamiseks alus.
3. Väidetav viivitamine menetlustoimingutes ei ole aga käsitletav isikliku huvitatusega. Küsimus menetlustoimingu teostamisest teatud aja jooksul seondub asja lahendamise normidega või mõistliku aja küsimusega, mitte taandamise alusega. Millise aja jooksul tehakse toimingud, ei seondu küsimusega, et ametnik soovib mingil kindlal viisil asja lahendada või et see välistaks seadusega ettenähtud lahendi tegemise.
4. Isegi juhul, kui mõista kaebaja taotlust nii, et esinevad muud asjaolud taandamiseks, ka siis ei nähtu kohtule, et menetlus tervikuna viiks järeldusele, et asja lahendav ametnik on olnud ka tegelikkuses erapoolik. Kaebaja on viidanud hiljem, et tal tekkis ametnikuga konflikt, kuid nagu võib mõista, oli selleks ajaks menetlusmaterjal kogutud. Kaebaja viitab küll kohtule ka Harju MK otsuse nr 4-15-4546 asjaoludele, kuid see viide jääb ebaselgeks, sest nagu võib mõista oli kaebaja 24.04.15 saatnud Justiitsministeeriumile kirja ja selle kirja sisu sai M. Pendinile teatavaks hiljem, so kui ta luges läbi märgukirja, mis oli saadetud ministeeriumisse 29.04.15 ja saadeti alles seejärel temale vastamiseks. Nähtub, et tegemist ei olnud näost-näkku ütlemisega, seega ei olnud M.Pendin varem teadlik, et kaebaja teda sellisel viisil solvas. Asjaolu, et kohus märgib ära, et puudutatud isik ei ole kohustatud distsiplinaarmenetluse protokolliga tutvumisel ütlusi andma, ei muuda käesolevas asjas midagi, kuivõrd käesolevas asjas on fikseeritud, et kaebaja seletustest hiljem keeldus, mitte ei ole seda talle ette heidetud kui süütegu. Ka videosalvestise protokoll vastab tegelikele asjaoludele. Nende tõendite ja varem kogutud selgituste sisu ei muutuks ka siis, kui kaebajal oleks olnud ametnikuga ka tegelikult mingi konflikt. Antud juhul taandustaotluse nö viimasel minutil esitamine tähendas, et ametnikul endal ei olnud menetluse kestel mingit alust arvata, et ta võiks olla nn ebausaldusväärne, sest kaebaja seda ei olnud talle ega muule isikule varem avaldanud. Asjaolu, et kaebajal on tekkinud oma arusaam karistuse raskusastme kirjeldamisest (kaebaja loeb ametniku isiklikult huvitatud isikuks), ei saanud olla ametnikule teada ning see ei oleks ka ametnikul enesetaanduse ega taandamise aluseks. Kuidagi ei saa keegi aimata, et kaebaja asub sellisele positsioonile, mis ta kohtule on avaldanud ja mis ei ole asjakohane. Kaebaja on asunud ka kohalduvale

andma tähendust, mida sealt siiski välja ei saanud keegi lugeda. Seaduse kohaselt ei ole tegemist olukorraga, mil menetleja ja ettekande koostaja on üks ja sama isik, seega ei olnud ametnikul seadusest tulenevalt ka enesetaanduse kohustust, kuna ta ei saa alusetult jätta enda töökohustusi täitmata. Ametnik ei pea ega saagi seadust tõlgendada kaebaja soovitud viisil.

1. Kohtule ei nähtu, et menetlus oleks viidud läbi sellise veaga, mis tingib igal juhul lõpptulemuse õigusvastasuse. Kohus nõustub, HMS-is märgitud 3 päevast tähtaega ei ole järgitud, seda kinnitab ka vangla. Kohus leiab, et toimingu hiline kirjalik motiveerimine ei saa mõjutada antud juhul distsiplinaarkaristuse sisulist õiguspärasust. Kohtule ei nähtu sj, et antud juhul oleks tagajärjeks see, et juhtkond ei ole teada saanud taandamise taotlusest. Selles mõttes oli juhtkonnal võimalik ka hiljem otsustada, millist ametnikku tuleks nö korrale kutsuda, mis on kaebaja huviks. Kui ametnik jääb karistuseta, siis see kaebaja distsiplinaarkaristuse sisulist otsust ei saa kuidagi mõjutada.
2. Kuigi võib mõista, et arutledes

§ 63

lg 1 üle teeb kaebaja järelduse, et iga vanglateenistuja on erapoolik juba seetõttu, et ta on ametnik ja kui tegu puudutab autoriteedi küsimust, siis on ta juba ka ametnikuna nö asjast huvitatud/puudutatud isik ehk menetluses erapoolik, siis seda asjaolu sai kaebaja nö varakult ette näha. Kuna kaebaja mõistab aga vangistusseaduse ja menetleja erapooletuse 11 küsimust vääralt ja kuna see osaliselt tingis tema hilisema taandamise taotluse, ent tegelikku taandamise sisu see taotlus ei kanna, siis ei saa lõpptulemus olla eelmärgitud alustel vale. Kaebaja on sj alles kohtumenetluse käigus asunud kahtlema, kas seadusnorm on õiguspärane. Edasine vaidemenetlus ei saa siinkohal asjaolusid mõjutada, sest vaidemenetlus järgnes eelnevale menetlusele. Vaideotsuse tegemine on usaldatud teisele ametnikule ja vaidemenetluses kaebaja taandustaotlust ei ole esitanud. Kohus nõustub kokkuvõttes vastustajaga, et eeltoodust ei nähtu, et esinesid taandamiseks seaduslikud alused. Kohus leiab, et kui taandamiseks puudusid tegelikult seaduslikud alused, siis seetõttu ei saanud ametniku taandamata jätmine tuua kaasa tagajärgi, mis vältimatult vääraks tehtud lahendi. 40. Kaebaja leiab, et erapoolikust võib järeldada ka asjaolust, et distsiplinaarasja menetluses on ametnik venitanud toimingutega, so video uurimisega ja distsiplinaarmenetluse protokolli tutvustamisega temale. Kohus möönab, et vastuväidete esitamise aeg distsiplinaarmenetluse protokolli osas peab olema mõistlik ja piisav, kuid asjaolu, et protokoll on vormistatud päev enne distsiplinaarkaristuse käskkirja andmist ei tähenda vältimatult, et kinnipeetaval polnud piisavalt aega vastuväidete esitamiseks. Ka nimetatud asjaolu ei tingi kohtu hinnangul käskkirja tühistamist ega viita menetleja nn erapoolikusele. Ametnik ei saanud sellega mõjutada lõpptulemust. Kaebaja sai anda koheselt seletuse peale A.Hanssoni ettekande tegemist ja vaidlust ei ole selles, et kaebaja tutvus sellega juba 24.03.15 ning ta ei soovinud midagi enam juurde selgitada. Ka ei ole vaidlust selles, justkui kaebaja soovis järgnevatel päevadel vaatamata eelnevale keeldumisele anda veel mingeid seletusi, ent keegi ametnikest takistas nende andmist või vastuvõtmist. Kaebaja on käesolevaks ajaks esitanud kirjalikud seletused ning miski ei viita, et ta oleks oma positsioone muutnud või et sündmuse osas oleks tal jäänud midagi esitamata. Seega fakt, et 21.03.2015 on vormistatud Tallinna Vangla IV üksuse valvuri A.Hanssoni poolt ettekanne nr 791, millele kaebaja märkis, et ta tutvus sellega 24.03.15.a. (tlk 56 ), vastab tegelikkusele. Seletuskirja kaebaja esitas juba aga 25.03.15 (tlk 57). Kaebaja ei saa enam väita, et ta seletust ei saanud ametnike tegevuse tõttu esitada. Kaebajale oli ettekandest nähtuvalt etteheidetav tegu teada ja see oli talle teada ka nähtuvalt ta enda seletusest. Kohtule nähtub, et vähemalt märgitud ajast saanuks kaebaja järele mõelda ja uurida, mida ta võiks veel kirjutada, kui see oli tema huvides vajalik. Kuni video uurimiseni ja selle menetlustoimingu läbiviimiseni oli kaebajal põhimõtteliselt võimalik esitada ka taandustaotlus, kui ta tõepoolest leidis, et menetleja ja ettekande koostaja osas võib nende huvitatus asjast tekitada ka tegelikkuses probleemi ning et see tuleneb juba Vangistusseaduse regulatsioonist (muudatused on kaebaja meelest toonud kaasa sellise olukorra). Kaebaja ei saanud lootma jääda, et karistuse määramise tähtajaks asja ära ei otsustata. Sj ei ole kaebaja senimaani märkinud, mida ta ei saanud avaldada ettekande põhjal või ka veel vaidemenetluses. Asjaolu, et menetleja siiski soovis üle kontrollida ka videosalvestise, ei viita kuidagi menetleja erapoolikusele, vaid soovile veelkord asjaolude ja ettekandes märgitu üle kontrollida, et toetuda objektiivsetele asjaoludele. Ka ei viita menetlustoimingu protokolli tutvustamine kuidagi sellele, et menetleja oli selle tõttu erapoolik ja soovis sellega kaebajat asetada senisest raskemasse olukorda. Ametnik esitas video alusel täiendavad kontrolli andmed, mis kinnitasid tema meelest ettekande asjaolusid, kuid ei koormanud kuidagi täiendavalt kaebajat. Käskkirja kohaselt väljastati A.E.ule tutvumiseks kõik distsiplinaarmenetluse materjalid ja protokoll tõepoolest vahetult enne karistuse määramise tähtaega. Nagu võib käskkirjast lugeda, siis 21.04.2015 keeldus A.E. vestlusest menetluse läbiviijaga ning protokolliga tutvumise kohta allkirja andmisest, see oli aga tema õigus. Kaebaja ei saa väita, et talle ei pakutud võimalusi vestluse käigus avaldada oma seisukohad. Seda, et kaebaja keeldus, süüks ei panda ning selline fikseering on dokumentide vormistamisel kohustuslik. Kaebaja on ka ise neid asjaolusid kinnitanud. Suuliselt seletuste andmine ei ole eeldatult raskem, kui kirjalikul viisil. Samas nähtub, et kaebaja heidab vanglale ette, et senisest täpsemad õiguslikud viited 12 said talle teatavaks alles 20.04.15.a. Kohus möönab, et ka see on õige, ent Kodukorra nõuete väljaselgitamine või nendega tutvumine ei muuda asjaolu, et kaebaja pidi olema varem teadlik, kuidas kanda vormiriietust. Kaebaja on tagantjärgi asunud otsima pigem vabandavad ja õigustavaid põhjusi, mis ei veena, et ta poleks saanud koheselt võimalust anda enda seletust etteheidetava teo kohta, mida ta ka tegi. Kaebaja ei väida, et ametnik lubas oodata tema kirjalike seletuste esitamist või et andis talle lisaaja. Kuna distsiplinaarkaristus tuleb määrata konkreetseks tähtajaks, see tähtaeg oli kaebajale teada, siis juhul, kui kaebaja oleks ametnikule avaldanud oma kavatsustest, oleks viimane saanud vähemalt võimaluse selgitada kehtivat korda ja avaldada mittenõustumist. Kaebeõiguse tegelik realiseerimine on kokkuvõttes senimaani igati tagatud. Kohtule ei nähtu nende asjaolude valguses, et ametnik oleks saanud üldse loota, et tema tegevus ei ole kontrollitav ja et ta seeläbi saanuks kaebajal tema õiguste realiseerimisel kuidagi takistada. Vangistusseaduses ja vangla sisekorraeeskirjas ei ole reguleeritud aega, millal tuleb vormistada distsiplinaarmenetluse protokoll.

64 lg 3 kohaselt distsiplinaarmenetluse käik protokollitakse. Protokollile kirjutab alla distsiplinaarmenetluse läbi viinud vanglaametnik.

§ 64

lg 41 kohaselt võib distsiplinaarkaristuse määrata kuue kuu jooksul arvates rikkumise toimepanemise päevast, kuid mitte hiljem kui ühe kuu jooksul rikkumise teadasaamise päevast arvates. Tähtaja hulka ei arvata aega, kui kinnipeetav viibib arestimajas või haiglas. Vangla sisekorraeeskirjas on täpsustatud protokolli lisasid ja rekvisiite. Seega on reguleeritud üksnes karistuse määramise aeg. Kokkuvõtteks võib märkida, et kui

§ 64lg 41 on järgitud, ei saaks see tingida kahtlusi menetleja usaldusväärsuses.

41. Kaebajal on etteheited seotult

§ 64lg 1 regulatsiooniga.

Kaebaja esitas oma seisukohad seotult taandamise küsimusega, kuid ta leiab, et karistust ei tuleks üldse määrata, kuna seadus ei taga õiglast menetlust.

§ 64

lg 1 sätestab, et distsiplinaarmenetluse viib läbi ning distsipliinirikkumise asjaolud selgitab välja vanglateenistus. Sama paragrahvi lg 4 esimese lause kohaselt määrab distsiplinaarkaristuse vanglateenistus distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametniku ettepanekul. Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 17 lg 1 sätestab muuhulgas, et inspektori-kontaktisiku pädevuses on teha otsus vangistusseaduse § 64 lõike 4 alusel ehk inspektor-kontaktisikul on õigus kinnipeetavale distsiplinaarkaristus määrata. Nähtuvalt kaebaja viidatud Harju MK otsusest nr 4-15-4546 tulenevad M. Pendini tööülesanded Tallinna Vangla direktori 15.01.15 käskkirjaga nr 7 kinnitatud inspektor –kontaktisiku ametijuhendist ja kaebaja ei ole vaidlusta, et ametnik ei ole ametiülesandeid täitnud, kui tegeles käesoleva asjaga. Kohus juba märkis, et ametnik kontrollib teise ametniku koostatud ettekande õigsust, st seda ettekannet ei ole tema ise koostanud. Niimoodi on see olnud ka varasemate regulatsioonide alusel ja vastavalt toimivad menetlusreeglid ka muudes ametkondades. Alati koostab keegi ametnikest ettekande, mida asub kontrollima teine ametnik, vastupidiselt ei oleks distsiplinaarmenetlus korraldatav. Kui ametnik teeb teatavaks, milline karistust määrata, ei saa ka see kuidagi rikkuda kaebaja õigusi, kuna kaebaja sai arvestada sellega, milline karistus võidakse määrata. Ametnik võib oma otsust veel ka muuta. Järelikult ei saa kaebaja poolt märgitu olla vaidlusaluse distsiplinaarkäskkirja tühistamise aluseks.

§ 11

lg 41 teine lause sätestab, et vanglateenistus vaatab läbi muu vanglas töötava isiku haldusakti või toimingu peale esitatud vaideid. VSKE § 12 lg 21 kohaselt vaatab üksuse juht läbi vaide, mis on esitatud inspektor-kontaktisiku või muu selle üksuse koosseisus oleva isiku haldusakti või toimingu peale. Käesoleval juhul on vaideotsuse allkirjastanud üksuse juht. Seega on vaideotsuse allkirjastatud samuti selleks pädevust omav isik. Vaideotsus, mille üksuse juht allkirjastab, on üksuse juhi otsustus, mille eest ta kannab täit vastutust, seega tagab ettenähtud kord ametniku erapooletuse. Vaidemenetluses kaebaja taandustaotlust ei ole esitanud. 13 42. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et käesoleval juhul ei ole rikutud ka HMS § 10 lg 1 p 4 sätestatut ning ametniku taandamata jätmine ei saanud mõjutada karistuskäskkirja õiguspärasust. Kohus leiab, et tehtud otsus on kooskõlas tõenditega ja kehtiva õigusega. Kaebaja on vaidlustatud käskkirjas nimetatud distsipliinirikkumise toimepanemises süüdi, rikkumise suhtes on läbi viidud distsiplinaarmenetlus, käskkiri ise sisaldab asjakohast faktilist ja õiguslikku põhjendust. Karistus ei ole maksimaalne võimalik, see on määratud

-s kehtestatud tähtaegade piires ja selleks volitusi omava ametiisiku poolt ning vastab teo iseloomule ja toimepanija isikule. Käskkiri on piisavalt motiveeritud. Vaidlustatud käskkirjas on õigesti leitud, et kaebaja rikkus süüliselt

§ 67

p 1, millest tulenevalt algatas vastustaja tema suhtes distsiplinaarmenetluse ning selle läbiviimise järel karistas kaebajat õiguspäraselt kartserisse paigutamisega 8 ööpäevaks. Kaebaja poolt rikkumise toimepanemine on tõendatud. Kaebaja ise ei olnud kindel, mismoodi sündmuse toimus aspektist, kas ta ametnikuga vestles või mis keegi võis öelda. Nagu võib aru saada, on kaebaja heitnud ette A.Hanssoni suhtes, et viimane jääb talle sageli ebaselgeks, mis aga ei veena kohut, et antud juhul ametnik ei olnud oma tegevuses mõistetav. Käskkirja kaalutlustest nähtub, et karistuse määramisel on arvestatud raskendava asjaoluna kehtivate distsiplinaarkaristuste olemasolu. Samuti on välja toodud, et vanglateenistuse ametnike kui riigivõimu esindajate autoriteedi kõigutamine on raske rikkumine ning korralduste eiramine distsipliini nõrgestamine ja seega vangla julgeolekut ohustav. Vangla hinnangul näitab A.E. oma käitumisega lugupidamatust ja negatiivset meelestatust vangla sisekorra suhtes ning oma suhtumist vangla tegevust reguleerivatesse õigusaktidesse. Vastavalt

§ 67

p-le 1 on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Etteheidetavat tegu on kohus juba eelnevalt selgitanud. Tallinna Vangla Kodukorra punkti 1.11.3. teise lause kohaselt on kinnipeetav kohustatud ajavahemikul äratusest öörahuni kandma korrektset riietust. Kodukorra seletuskirja kohaselt on kinnipeetava korrektse välimuse kohustus vajalik selleks, et kinnipeetavad ei liiguks vangla territooriumil palja ala- või ülakehaga või aluspesus, millega nad paneksid piinlikku olukord nii teised kinnipeetavad kui ka vanglaametnikud. Seletuskirjas on välja toodud, et ka vabaduses olevad isikud ei liigu väljaspool kodu ringi palja üla- või alakehaga, vaid riietuvad korrektselt. Kohus nõustub vanglaga selles, et isegi juhul, kui vaidemenetluses või edasises kohtumenetluses tuvastatakse, et allumiskorraldus ei olnud seadusega kooskõlas, ei tähendaks see, et korraldusele mitteallunud kinnipeetav on täitnud

§ 67p-s 1 sätestatud allumiskohustust.

Kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge (Riigikohtu HK 01.03.2007.a. otsus nr 3-3-1-103-06). HMS § 63 lg 2 kohaselt on haldusakt tühine, kui sellest ei selgu haldusakti andnud haldusorgan, sellest ei selgu haldusakti adressaat, seda ei ole andnud pädev haldusorgan, see kohustab toime panema õigusrikkumise või sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita. Käesoleval juhul ei saanud A.E. pidada talle antud korraldust ilmselgelt tühiseks, kuivõrd antud juhul oli selge, et korralduse andis pädev vangla ametnik ja ei nähtu, miks A.E. ei pidanud seda enda kohta käivaks, keegi muu lahtiste jaki hõlmadega koridoris ei liikunud. Kui ametnik palub riietuda korrektselt ja panna jaki nööbid kinni, siis ei saa siinkohal ette heita, et korraldus pole arusaadav. 43. Vastavalt

§ 63

lg-le 1 võib vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest distsiplinaarkaristusena noomitust, isikliku raadio, televiisori või muu vajaliku elektriseadme kasutamise keelamist kuni 45 päevaks, ühe lühi- või 14 pikaajalise kokkusaamise keelamist, töölt eemaldamist kuni üheks kuuks ning kartserisse paigutamist kuni 45 ööpäevaks. Kaebajal on etteheited karistuse määramisele ja põhjendamisele.

§ 63

lg-s 1 nimetatud aluse esinemisel on vanglal õigus otsustada, kas on vajalik distsiplinaarkaristuse kohaldamine ja valida samas paragrahvis toodud sobiv karistus. Seejuures karistuse määramine toimub kaalutlusõiguse alusel vastavalt

§-le

1. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Kohtulik kontroll vangla tegevuse üle distsiplinaarkaristuse kohaldamisel on piiratud, sest kohus saab kontrollida üksnes, kas kaalumisviga distsiplinaarkaristuse kohaldamise otsustamisel või karistuse valikul esines või mitte, kuid kohus ei saa kontrollida karistuse kohaldamise otstarbekust. Kohtu hinnangul on vaidlusaluses käskkirjas esitatud asjaolud, millede põhjal on rikkumine tuvastatud ning ka kaalutlused, mida karistuse määramisel on arvesse võetud, milleks on kehtivate distsiplinaarkaristuste olemasolu, sj samalaadsete rikkumiste eest, arvestatud on rikkumise laadi ja kinnipeetava suhtumist. Allumatus on vangla tingimustes raske üleastumine.
2. Kaebaja märgib uuel vastamisel, et ta leiab, et on ilmnenud, et

§ 651lg-s 4 nimetatud piirangute nimetamine karistamise käskkirjas pole nõutav, kuna need tulenevad karts

E.aristuse olemusest, siis ta taotleb jätta nimetatud norm kohaldamata ja tunnistada see põhiseadusega vastuolus olevaks. PS § 11 ei salli ebavajalikke piirangudi ja seda enam olukorras, kus jäetakse diskretsioon teostamata. Kohtule nähtub, et kaebaja on ilmselt vastustaja vastust mõistnud valesti ja sellest tulenevalt on ka kaebaja taotlus

§ 651

lg 4 kohaldamata jätmiseks ekslik.

§ 651

lg 4 on sõnastatud diskretsiooni eeldava sättena, vastavalt nimetab lg 4, et kartserisse paigutatud kinnipeetava suhtes võib vanglateenistus osaliselt või täielikult piirata käesoleva seaduse §-de 22, 30–32, 34–38, 41, 43, 46 ja 48 kohaldamist. Vangla selgitaski, et lisapiirangud kaasnevad distsiplinaarkaristusega, seega tuleb nende piirangute kohaldamist igal konkreetsel juhul seostada distsiplinaarkaristuse määramisega. Vangla on põhjendanud lisakaristuse määramise. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-41-11 märkinud, et Kaalutlusõiguse teostamata jätmine ei saa aga kaasa tuua haldusakti tühistamist, kui haldusaktis märgitud piirangud tulenevad vahetult seadusest, s.o hakkavad toimima sõltumata sellest, kas neid haldusaktis märgitakse või mitte. Või teisisõnu, karistamise käskkirja andmisel lisapiirangute põhjendamata jätmine ei too kaasa karistamise käskkirja tühistamist, kui piirangute rakendumiseks pole nende äramärkimine karistamise käskkirjas vajalik. Käesolevalt oli vangla selle põhjal selgitanud, et seotult kaebajale karistuse määramisega ei ole käskkirjale etteheidetav motiveerimise veana see, kui lisapiiranguid, mis tulenevad seadusest, eraldi ei motiveerita. Tegelikkuses ei ole tekkinud olukorda, justkui ei leiaks

§ 651

lg 4 või selles märgitud piirangud rakendust ja ei esine olukorda, mil normis oleksid nn ebavajalikud piirangud (kaebaja viide põhiseadusevastasele olukorrale).

§ 651

lg 4 tulenevalt ei too distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas vastavate piirangute äranäitamine või äranäitamata jätmine kaasa

§-dega 22, 31-311, § 32 lg-tega 1, 2 ja 3, §-dega 34-38, 41, 43 ja 46 antud võimaluste piiramist. Nendes sätetes nimetatud võimaluste piiramine tuleneb kartsE.aristuse olemusest ja vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirja sätetest tulenevalt kartsE.aristuse määramine. Seadusandja on loetlenud õigusnormis, missugused on vajalikud ja 15 võimalikud lisapiirangud seotult kartsE.aristusega. Need normid ei jää nö kasutamata ja kaebaja ilmselgelt on ajanud segamini olukorrad, mis käsitlevad küsimust kuidas, neid piiranguid kajastada siis, kui antakse välja distsiplinaarmenetluses isikut karistav haldusakt. Riigikohus on eelnevalt viidatud lahendis selgitanud, et piirangute äramärkimise korral ei too piirangute rakendamise põhjendamata jätmine kaasa karistamise käskkirjas nimetatud piirangute tühistamist. Need piirangud on põhjendatud, kui kartsE.aristus on määratud õiguspäraselt. Kohtule nähtuvalt on vangla püüdnud seda kaebajale vastuses selgitada ja kaebaja on ilmselt vastust valesti mõistnud ning esitanud oma põhiseaduslikkuse taotluse. Õigusnormide esitamine seaduses ei saa kuidagi rikkuda kaebaja õigusi, sj tuua kaasa vajadust nende nö ära jätmiseks seadusest. Normide olemasolul saab kinnipeetav isik prognoosida, missuguste piirangutega tal tuleb kartsE.aristuse ajal arvestada ehk mida toob endaga kaasa kartserireziimi kohaldumine. Teisalt saab kinnipeetav kontrollida, ega administratsioon ei rakenda tema suhtes ülemääraseid piiranguid, kui kinnipeetav kannab kartsE.aristust. Kui õigusnorm võimaldab selliselt ettenägevuse, ei saa see kohtu arvates kuidagi kaebaja õigusi rikkuda. Riigikohus on muuhulgas eelviidatud lahendis kontrollinud sätte põhiseaduspärasust ning andnud hinnangu p-s 30: Kolleegium on seisukohal, et kartsE.aristus kui kinnipeetava suhtes kohaldatava distsiplinaarkaristuse liik on põhiseaduse § 11 mõttes proportsionaalne ning ülalnimetatud piirangud, mis kartsE.aristusega automaatselt kaasnevad või mida võib koos kartsE.aristusega kaalutlusõiguse alusel kohaldada, on põhiseaduse § 11 mõttes proportsionaalsed, kuna nad tulenevad kartsE.aristuse olemusest. Kohtule ei nähtu, et käesolevaks ajaks oleks õiguslikus olukorras midagi selliselt muutunud, et tekiks kahtlus õigusnormi põhiseaduspärasuses. Kaebaja taotlus tuleb jätta rahuldamata. 45. Kuivõrd vaideotsuse aluseks olev käskkiri on õiguspärane, siis puudub alus ka Tallinna Vangla üksuse juhi vaideotsuse tühistamiseks. Kaebus jääb ka selles osas rahuldamata, kuna vaidemenetluses ei ole kaebaja taandustaotlust esitanud ning selle faktiliste ja õiguslike asjaolude pinnalt tuleb lugeda vaideotsus kaebaja õigusi mittE.kuvaks, siis tuleb see jätta jõusse. 46. Kuna kohus leiab, et menetlusnormide rikkumise määr ei ole selline, mis oleks kaasa saanud tuua ebaõige otsustuse, siis jääb kaebus tervikuna rahuldamata. 47. HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb täies ulatuses rahuldamata, kannab menetluskulud kaebaja. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude hüvitamist. Seega jäävad menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Karin Kalmiste kohtunik 16