KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht 4. november 2016, Tallinn Tsiviilasja number 2-15-3097 Tee ja Tee OÜ a

) ette nähtud erikord.

vastavad sätted ei näe ette võimalust menetluskulude kindlaksmääramise menetlusse kaasata muid isikuid peale põhimenetluse osaliste.

§ 174

lg 8 järgi määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades samas jaos sätestatud erisusi.

§ 198

lg 1 p 2 alusel on menetlusosalised hagita menetluses avaldaja ja muud asjast puudutatud isikud. Puudutatud isik ei põhjendanud, mis alusel saab kohus teda hagita menetlusse kaasata, ta ei olnud põhivaidluse menetlusosaline ja teda ei saa praeguses staadiumis enam menetlusse kaasata ega tema kasuks raha välja mõista. Lisaks märkis võlausaldaja, et

ei näe ette võimalust määrata kindlaks võlgniku menetluskulud (esitades taotluse võlgniku eest) põhimenetluses ja mõista välja need puudutatud isiku kasuks. Puudutatud isiku avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks ja väljamõistmiseks on esitatud hilinemisega. Lähtuda ei saa võlgniku enda

1. augusti 2015 avaldusest, sest selles võlgnik juba kinnitas, et ta on kulude hüvitamise nõude loovutanud. Menetluskulude nimekiri sisaldab ka põhjendamatuid ja mittevajalikke kulusid:
2. juuni 2015 määruskaebusele vastuse koostamise ajakulu, arvestades vastuse sisu ja korduvust, on põhjendatud ajakulu 45 min; toimingud
3. juulist –
4. augustini 2015 on põhjendamatud ja ebavajalikud, kuna on tehtud peale kohtumenetluse lõppu; võlgniku avaldusest ei selgu, millest võlgniku esindaja sõidukulu (30,26 eurot) koosneb ning millisel õiguslikul alusel tuleb see võlausaldajalt välja mõista. 2

§ 210lg-st 2 võttes arvesse, et menetluskulude hüvitusnõue loovutati 13.

augustil 2015, st põhimenetluse järgselt ja enne menetluskulude kindlaksmääramise taotluse esitamist. Võlgniku menetluskulude nõude loovutamine puudutatud isikule on õiguspärane. Esimeses astmes kantud menetluskulude nimekirja esitas puudutatud isik tähtaegselt, mida möönis ka võlausaldaja. Kuna maakohtu määrus jõustus 26. juunil 2015 ja võlgniku menetluskulude nimekiri esitati 17. augustil 2015, milles sisaldus ka ringkonnakohtu menetlusega seonduv kulu, ei esitatud menetluskulude nimekiri hilinenult ja see on kooskõlas

§ 176lg-ga 4.

Võlgniku menetluskulude nimekirja kohaselt kasutas võlgnik kohtumenetluses esindaja õigusabi 11 t 21 min tunnitasuga 130 eurot, mille põhjal õigusabi kulu on 1 475,51 eurot, lisaks sõidukulu 30,26 eurot – kokku 1 505,77 eurot. Võlgniku esindaja tunnihind vastab asja keerukusele ega ole vastuolus Riigikohtu poolt aktsepteeritud põhjendatud ja mõistlike tunnihindadega. Maakohtu hinnang võlgniku esindaja toimingute põhjendatusele ja vajalikkusele oli järgmine: 

1. märtsi 2015 menetluskulude nimekirja esitamise kulu 13 min ei ole põhjendatud; 
2. juunil 2015 määruskaebusele vastuse koostamisele kulunud aeg on põhjendatud ja vajalik 2 t ulatuses; 
3. juulist –
4. augustini 2015 tehtud toimingute ajakulu on põhjendatud 20 min ulatuses, sest esindajal on õigus esindatavaga suhelda e-kirja teel ja talle tutvustada tsiviilasja lõpplahendit;  sõidukulu 30, 26 eurot on mõistlik; 
5. aprilli 2015 toimingu (menetlustähtaja pikendamise taotluse koostamine ja esitamine kohtule) ajakulu 25 min ei ole põhjendatud, kuna nimetatud kulu tekkis võlgniku lepingulise esindaja võimetusest menetlustoimingut õigeaegselt teha;  menetluskulude nimekirjas toodud ülejäänud toimingud (16., 17., 18.,
6. ja
7. märtsil 2015) on vajalikud ja põhjendatud. Kokku on võlgniku esindaja põhjendatud ja vajalik õigusabi ajakulu 9 t 7 min, mis tunnitasumääraga 130 eurot moodustab kulu 1 185,17 eurot ja koos sõidukuluga 30,26 eurot teeb kokku 1 215,43 eurot (käibemaksuta). MÄÄRUSKAEBUS
8. Võlausaldaja esitas vaidlustatud määruse peale
9. septembril 2016 määruskaebuse. Ta palub määruse tühistada, uue määrusega jätta puudutatud isik menetlusse kaasamata ja võlgniku taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks läbi vaatamata. Alternatiivselt palub ta jätta võlgniku menetluskulude puudutatud isiku kasuks väljamõistmise taotlus rahuldamata või osaliselt läbi vaatamata (menetluskulude taotluse koostamise kulu ja ringkonnakohtus kantud kulu) ja ülejäänud osas saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule või teha määrus, millega jätta taotlus õigusabikulude osas täiendavalt rahuldamata määruskaebuses näidatud ulatuses. 3

§ 644

lg 2 alusel osaliselt läbi vaatamata ning ülejäänud osas

§ 659ja § 657 lg 1 p 1 alusel rahuldamata.

Maakohtu määrus jääb muutmata. Ringkonnakohus kontrollib võlausaldaja määruskaebuse alusel vaidlustatud määruse seaduslikkust ja põhjendatust osas, mille peale on edasi kaevatud, st puudutatud isiku kaasamise ja tema kasuks menetluskulude hüvitise väljamõistmise osas. Kulude kindlaksmääramise taotluse osalist rahuldamata jätmist ei ole vaidlustatud ja selles osas on maakohtu määrus jõustunud. 8. Käesoleva vaidluse eripära on menetluskulude hüvitamise nõude loovutamine ja sellest tingitud menetluslik olukord kulude kindlaksmääramise etapil. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et menetluskulude hüvitise nõue on VÕS § 164 lg 1 esimese lause järgi üldises korras loovutatav. Sellise nõude loovutamine ei ole seadusega keelatud. Kui seadusandja oleks soovinud piirata tsiviilkohtumenetluse osalise õigust menetluskulude hüvitise nõude loovutamiseks, siis peaks

sisaldama sellekohast selget normi, mida aga seaduses ei ole.

§ 210

lg 2 sätestab mh, et nõude loovutamine kolmandale isikule (eriõigusjärglus) ei mõjuta iseenesest asja menetlust. Seega saab kohus menetlusosaliste muude avalduste puudumisel vähemalt hagimenetluses jätkata asja lahendamist seniste menetlusosaliste ringiga vaatamata sellele, et nõue on loovutatud. Sellest üldreeglist näeb esiteks ette erandid

§ 210

lg 3, mille kohaselt õigusjärglane võib sama paragrahvi lg-s 2 nimetatud juhul vastaspoole ja õiguseelneja nõusolekul astuda menetlusse poole õiguseelneja asemel ning vastaspoole või õiguseelneja nõusolekuta võib õigusjärglane astuda menetlusse ja teda võib sinna kaasata kolmanda isikuna õiguseelneja poolel. Teiseks tuleb nii käesolevas asjas üldiselt (pankrotiseaduse § 3 lg 2) kui ka menetluskulude kindlaksmääramise menetlusetapis (

§ 174

lg 8) arvestada hagita menetluse reeglitega, sh

§ 198

lg 3 esimese lausega, mis paneb kohtule kohustuse kaasata hagita menetluse osalised omal algatusel. Tervikuna tuleneb eelmises lõigus viidatud normidest, et kui menetluskulude hüvitise nõude võlausaldajaks on kõnealuse nõude loovutamise tulemusel saanud menetlusväline isik ja nõude loovutamisest on menetlusosalised kohtule teatanud, siis peab kohus ta ka menetlusse kaasama. Vastupidine seisukoht poleks kooskõlas Riigikohtu sedastustega, et menetluskulude väljamõistmine toimub küll põhimõtteliselt samadel alustel kahjuhüvitise väljamõistmisega VÕS järgi, aga selleks on ette nähtud eraldi menetlus, mille põhimõtted sätestavad

ja selle alusel kehtestatud õigusaktid (

1. novembri
2. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-09, p 18) ning et menetluskulude kindlaksmääramise menetlus tuleb lugeda iseseisvaks hagita menetluseks (
3. mai
4. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-11, p 11 teine lõik). Eelnevast järeldub, et maakohus kaasas puudutatud isiku õigesti menetlusse. 4

§ 660

lg 1 üldreegli kohaselt võib maakohtu määruse peale määrusega puudutatud menetlusosaline esitada määruskaebuse ringkonnakohtule üksnes juhul, kui määruskaebuse esitamine on seaduse järgi lubatud. Hagita menetluses

§ 198

lg 3 esimese lause alusel isikute menetlusse kaasamise määruse peale ei näe

ette määruskaebuse esitamise õigust. Samuti puudub võimalus vaidlustada hagimenetluses poole asendamist

§ 210lg 3 esimese lause juhtumil.

Siiski on poolel (ja kolmandal isikul) kaebeõigus

§ 215

lg 6 või § 216 lg 6 alusel, kui loovutamise tulemusel nõude uus võlausaldaja astub kaastakse menetlusse kolmanda isikuna

§ 210lg 3 teise lause juhtumil.

Ringkonnakohus leidis eelnevas, et menetluskulude rahalise kindlaksmääramise üks eripära on selle käsitlemine suhteliselt iseseisva hagita menetlusena. Sellisel juhul ei näe

ette määruskaebuse esitamise võimalust kõnealuses menetlusetapis puudutatud isikute kaasamisele. Niisugune järeldus on kooskõlas

üldise mõttega, mille kohaselt maakohtu menetluslikku otsustust peaks saama määruskaebe korras vaidlustada üksnes siis, kui kohus otsustab kas isiku õiguste ja kohustuste üle (nt hagi tagamine) või see otsustus võib mõjutada õiguste ja kohustuste tekkimist menetluses (nt kolmanda isiku kaasamine). Hagita menetluses puudutatud isiku kaasamine võib eelkõige mõjutada teiste menetlusosaliste õiguslikku positsiooni menetluskulude hüvitamise kohustuse ulatuse osas.

§ 178

lg 4 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata, samuti ei ole vähemalt üldjuhul hüvitatavad menetluskulude nimekirja põhjendatuse üle peetava vaidluse kulud (vrd Riigikohtu

1. novembri
2. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-21-77-14, p 12 kolmas lõik). Seega ei muutu teiste menetlusosaliste positsioon menetluskulude rahalise kindlaksmääramise menetluses sinna täiendavate puudutatud isikute kaasamise tulemusel. Ringkonnakohus ei näe ka muud põhjust, miks peaks saama puudutatud isiku kaasamise määrust sellises olukorras vaidlustada. Eelnevast tuleneb, et maakohus võttis määruskaebuse vaidlustatud määruse resolutsiooni p 1 osas ebaõigesti menetlusse ja see tuleb kõnealuses osas jätta

§ 664lg 2 alusel läbi vaatamata.

Siiski tuleneb

§ 660

lg-st 2 ja §-st 659 nende koosmõjus, et menetlusosaline saab ka hagita menetluses tugineda lõpplahendi peale kaevates maakohtu võimalikele minetustele, mille peale ei saa eraldi määruskaebust esitada. Seetõttu tuli ringkonnakohtul igal juhul vastata määruskaebuse väidetele seoses puudutatud isiku ebaõige kaasamisega.

1. Põhjendatud ei ole määruskaebuse väide, et menetluskulude rahalise kindlaksmääramise taotlus on esitatud hilinemisega. Võlgnik esitas
2. augustil 2015 menetluskulude nimekirja ja see toimus mõistliku aja jooksul pärast põhimenetlust lõpetava lahendi jõustumist. Ringkonnakohus ei nõustu võlausaldajaga ka selles, et menetluskulude hüvitis oleks tulnud jätta välja mõistmata tulenevalt võlgniku
3. augusti 2015 menetlusdokumendis sisalduvast kinnitusest nõude loovutamise kohta. Lähtudes eespool p 8 teises lõigus analüüsitud

§ 210

lg 2 mõttest ei takista nõude loovutamine selle loovutajal endiselt sama nõude kohtumenetluses maksmapanemist. 11. Vaidlustatud määruse muutmiseks ei anna alust võlausaldaja vastuväited maakohtu hinnangule võlgniku lepingulise esindaja põhjendatud ja vajaliku ajakulu kohta.

§ 175

lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas), millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt Riigikohtu 23. märtsi 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-21-184-15, p 14; selles viidatud 11. veebruari 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11, ja 18. mai 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19). 5

§ 178

lg 4 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb käesoleval juhul selle normi alusel jätta kõik määruskaebusega seonduvad kulud menetlusosaliste endi kanda. Juhindudes

§ 177

lg 1 p-st 1 määrab ringkonnakohus kindlaks, et menetlusosalistel ei tule määruskaebemenetluse kulusid vastastikku hüvitada. 13. Määruskaebuse rahuldamata jätmise osas saab käesoleva määruse peale kaevata Riigikohtule

§ 696lg 1 teise lause ja lg 3 esimese lause alusel.

Kaebeõigus määruskaebuse läbi vaatamata jätmise osas tuleneb

§ 643lg-st 4 koosmõjus §-ga 659.

/ allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 6