← Eesti

1-13-3307/204

Obsah (5)§ 339§ 319§ 10§ 364§ 7

KOHTUOTSUS E. VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 27. september 2016 Tartu Kriminaalasja number 1-13-3307 Kohtukoosseis Mati Kartau, Maili Lokk, Andra Pärsimägi Koht

§ 339

lg 1 p 12 mõttes, pannes otsusesse kirja kõik nii nagu oli süüdistusaktis ja ilma põhjendusteta. Jääb arusaamatuks, miks kohaldas maakohus karistuse mõistmisel KarS § 65 lg-t 1 ja § 64 lg-t 1, kui ei ole tuvastatud, millal J. Nesterenko teod toime pani. Lisaks on oluliselt rikutud menetlusnorme ja kuulutatud süüdistatava juuresolekuta kohtuotsuse resolutiivosa, millega mõisteti karistuseks vangistus. 5 Kohtuotsus pidi kuulutatama

  1. veebruaril 2015 kell 11.30, kuid sisuliselt toimus kohtuotsuse kuulutamine kell 11.10 kuni 11.
  3. J. Nesterenko toob välja terve rea kirjalikke tõendeid, mille uurimist ta ringkonnakohtu istungil seoses maakohtu istungil ütluste andmisest keeldumisega soovib.
  4. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni J. Nesterenko kaitsja M. Tuštšenko, kes samuti taotleb Viru Maakohtu
  5. veebruari 2015 otsuse täielikku tühistamist.
  6. Apellatsiooni kohaselt puuduvad J. Nesterenko käitumises nii kuriteo koosseisu objektiivsed kui ka subjektiivsed tunnused. Maakohus asus põhjendamatult süüdistuse poolele ja jättis arvestamata kaitsjate argumendid. Kriminaalasjas ei ole tõendatud, et J. Nesterenko pööras enda või kolmandate isikute kasuks tema valduses oleva vara. Süüdistatav on tasunud sõiduki Land Rover ostuks isiklikku raha summas 115 940 krooni. Liisinguesemed olid J. Nesterenko valduses üksnes seoses AS N.T. ja OÜ B. volitatud isiku kohustuste täitmisega.
  7. Käesolevas kriminaalasjas esitatud tsiviilhagide läbivaatamisel on oluliselt rikutud kriminaalmenetluse ja tsiviilmenetluse norme. Kohtuotsuse väheseid tsiviilhagisid puudutavaid lauseid ei saa käsitleda hagide läbivaatamise korda reguleerivate kriminaalmenetluse normide nõuete järgimisena. Maakohus on jätnud arvestamata kaitsja põhistused tsiviilhagide läbi vaatamata jätmiseks. Varalise kahju koosseisu lisasid hagejad ka kohtu- ja muud kulud, mis on seotud liisingulepingu eseme tagastamisega. Vahetult tekitatud kahju hüvitamise nõude suurus on ebaselge.
  8. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni ka J. Nesterenko kaitsja S. Belov, kes taotleb maakohtu otsuse täielikku tühistamist ning J. Nesterenko KarS § 201 lg 2 p-de 1, 2 õigeks mõistmist. Kaitsja ei too välja uusi põhistusi võrreldes M. Tuštšenko ja J. Nesterenko apellatsioonidega, vaid kordab üle nendes toodud seisukohad. Kaitsja S. Belov taotleb samuti süüdistatava apellatsioonis toodud tõendite uurimist ringkonnakohtus
  9. Kannatanu D.B. A/S esindaja vandeadvokaat R.K. esitas apellatsioonidele vastuväited, milles taotleb apellatsioonide läbi vaatamata jätmist, kuna apellatsioonitähtaeg on mööda lastud ning kaebused ei ole E. keelsed. Apellatsioonide läbivaatamisel palub kannatanu esindaja jätta need rahuldamata ja Viru Maakohtu
  10. veebruari 2015 kohtuotsus muutmata. Menetluskulud palutakse jätta J. Nesterenko kanda.
  11. R.K. märgib, et

§ 319

lg 2 kohaselt esitatakse apellatsioonid ringkonnakohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonidele lisatud kohtu templist nähtuvalt on apellatsioonid esitatud mitte ringkonnakohtule, vaid maakohtule. Juhul kui apellatsioonid on jõudnud ringkonnakohtusse peale apellatsioonitähtaja möödumist, palub kannatanu jätta apellatsioonid läbi vaatamata. 26.

§ 10lg 1 kohaselt on kriminaalmenetluse keel E.

keel ning lg 3 kohaselt peavad kõik dokumendid, mille lisamist kriminaal- ja kohtutoimikkuse taotletakse, olema E. keelsed või tõlgitud E. keelde. Apellatsioonid on venekeelsed, mistõttu tuleb need jätta läbi vaatamata ja tagastada esitajale.

  1. Maakohtule esitatud tõendite pinnalt on leidnud ühest tuvastamist, et kannatanule kuuluvad sõiduautod Toyota Land Cruiser ja Jaguar S-Type 3,0 olid süüdistatava otseses valduses ka pärast seda kui kannatanu oli kapitalirendilepingu üles öelnud ja nõudis sõidukite viivitamatut tagastamist. Lisaks on üheselt tuvastatud, et J. Nesterenko ei ole sõidukeid kannatanule tagastanud ega teavitanud nende asukohast. Sellega manifesteeris süüdistatav selgelt omastamistahte ning omastas sõidukid. Maakohtu otsus on seaduslik ning põhjalikult on käsitletud kannatanu tsiviilhagiga seonduvat. Menetluse edasine käik 6
  2. Tartu Ringkonnakohtu
  3. detsembri 2015 otsusega tühistati Viru Maakohtu
  4. veebruari 2015 otsus täies ulatuses ning mõisteti J. Nesterenko KarS § 201 lg 2 p-de 1, 2 järgi õigeks. Kannatanute tsiviilhagid jäeti läbi vaatamata.
  5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid Viru Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Ene Timmi ning kannatanu D.B. A/S esindaja vandeadvokaat R. Kuulme.
  6. Riigikohtu
  7. juuni 2016 otsusega tühistati Tartu Ringkonnakohtu
  8. detsembri 2015 otsus ning saadeti kriminaalasi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Kolleegium leidis, et ringkonnakohus on kriminaalasjas hinnanud tõendeid ühekülgselt ja valikuliselt, ei ole faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme ja on tuginenud kohtuotsust põhjendades motiveerimata seisukohtadele. Nimetatud vead on kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks

§ 339lg 2 mõttes.

Ringkonnakohtu põhjendused 31. Ringkonnakohus märgib, et

§ 364

kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud.

  1. Riigikohtu
  2. juuni 2016 otsuse nr 3-1-1-49-16 punktides 11-12 on märgitud, et apellatsioonikohus käsitles tõendeid valikuliselt ega ole hinnanud tõendikogumit tervikuna. Arutatava kriminaalasja keskseks küsimuseks on, kas J. Nesterenko varjas liisinguesemeteks olevaid sõidukeid aktiivselt, manifesteerides sel viisil omastamistahet KarS § 201 tähenduses.
  3. Otsuse punktis 19 märgitakse, et ringkonnakohtu järeldused tuginevad üksnes J. Nesterenko poolt esmakordselt apellatsioonimenetluses antud ütlustel, millele on kohtuotsuses viidatud täiesti kriitikavabalt. Riigikohus peab vajalikuks meenutada kohtupraktikas korduvalt märgitut, et tõendades kriminaalasja tehiolusid isikuliselt tõendiallikalt pärineva teabega, ei saa kohus jätta lahendamata küsimust nende ütluste andja usaldusväärsusest, mille käigus võib olla asjakohane muu hulgas uurida, millisel määral või kas üldse riimuvad need ütlused ülejäänud tõendikogumiga, samuti on teatud juhtudel kohane tõstatada küsimus ütluste nn elulise usutavuse kohta. Praegusel juhul sellist J. Nesterenko ütluste usaldusväärsust puudutavat analüüsi ringkonnakohtu lahendist aga ei nähtu.
  4. Otsuse punktis 20 tuuakse konkreetsed tõendid, millistele tuleb hinnang anda.
  5. Otsuse punktis 21 märgitakse, et lisaks ütluste usaldusväärsuse küsimuse lahendamata jätmisele on ringkonnakohtu lahendis ignoreeritud ka menetlusõiguslikku arusaama, et isiku süüküsimuse lahendamisel ei tähenda kõrvaldamata kahtlus

§ 7

lg 3 tähenduses seda, et olukorras, kus muud tõendid kaitseversiooni vähimalgi määral ei toeta, tuleks kohtul võtta süüküsimuse käsitlemisel aluseks süüdistatava jaoks soodsaim versioon. Kaitseversioon peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud tõendikogumiga ja kui see nii ei ole, on ainetu rääkida ka isiku süüküsimust puudutavast kõrvaldamata kahtlusest.

  1. Ringkonnakohus, lähtudes eeltoodud juhistest, tutvunud kriminaalasja materjalide, kohtuistungite protokollide, maakohtu otsuse ja apellatsioonide, kannatanu esindaja kirjalike seisukohtadega ning ära kuulanud ringkonnakohtu istungil esitatud seisukohad, leiab, et apellatsioonid tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.
  2. Kuna kõigis kolmes apellatsioonis on väidetud, et maakohus rikkus kriminaalmenetlusõigust (J. Nesterenkol ja S. Belovil viide

§ 339lg 1 p 2, 7, 12 ning M.

Tuštšenkol sama lõike p-d 7 ja 12), siis kõigepealt tuleb käsitleda neid väited. 38.

§ 339

lg 1 p 2 järgi on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega, kui 7 kriminaalasja on arutatud süüdistatava puudumisel, kuigi süüdistatava osavõtt asja arutamisest oli kohustuslik.

  1. Apellantide viide sellele sättele tuleneb väitest, et kohtuotsuse resolutiivosa kuulutati ilma J. Nesterenko juuresolekuta, kelle teada kohtuotsus pidi kuulutatama 23.02.2015 kell 11.30, kuid tegelikult kuulutati enne seda, st kell 11.10 kuni 11.
  2. J. Nesterenko jõudis kohtusse kell 11.20, kuid siis oli otsus juba kuulutatud ning järgnevalt talle kohtumaja koridoris tõlgi vahendusel selgitati kohtuotsuse sisu. J. Nesterenko arvab, et tegelikult kohtuotsust üldse ei kuulutatudki, sest ta ei näinud prokuröri kohtumajast lahkumas, kuigi talle öeldi, et prokurör juba sõitis ära.
  3. Ringkonnakohus leiab, et eeltoodud väide kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamise nõuete rikkumisest ei ole kinnitust leidnud. Nii nähtub kohtuvaidlusi kajastavast kohtuistungi protokollist, et pärast J. Nesterenko viimase sõna ärakuulamist kohus teatas, et kohtuotsuse resolutsioon kuulutatakse 23.02.2015 kell 11.00 (II kd lk 93). Järelikult J. Nesterenko väide, et otsuse kuulutamine pidi toimuma kell 11.30, ei vasta tegelikkusele. Kohtuotsuse kuulutamise protokollist nähtub, et kuulutamisele ilmus prokurör I. Karo ning ei ilmunud J. Nesterenko ega tema kaitsjad, kes ei ole oma mitteilmumisest teatanud. Kohtuotsus kuulutati kell 11.10 kuni 11.20 ja prokurörile oli kohtuotsuse sisu arusaadav (II kd lk 100). Seega on alusetu ka väide, et otsust üldse ei kuulutatudki ning prokuröri ka kohal ei olnud. 41.

§ 339

lg 1 p 7 järgi on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega, kui kohtuotsuses puuduvad põhjendused. 42. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu otsuses põhjenduste puudumist. Asjaolu, et apellandid ei ole rahul maakohtu põhjendustega, ei tähenda otsuses põhjenduste puudumist. 43.

§ 339

lg 1 p 12 järgi on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega, kui kohtulikul arutamisel on rikutud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet.

  1. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt ka selle nõude rikkumist, sest asjas peeti arvukalt kohtuistungeid, kus uuriti nii prokuröri kui kaitsjate poolt esitatud tõendeid ning kuulati ära kohtuvaidluses esitatud seisukohad ja süüdistatava viimane sõna. Mingeid kriminaalmenetlusõiguse rikkumisi ringkonnakohus seejuures ei tuvastanud.
  2. Väidetavatele kriminaalmenetlusõiguse rikkumistele viitas ka kannatanu esindaja vandeadvokaat R. Kuulme, kes esitas apellatsioonidele vastuväited, milles taotleb apellatsioonide läbi vaatamata jätmist, kuna apellatsioonitähtaeg on mööda lastud ning kaebused ei ole E. keelsed.
  3. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonid on esitatud tähtaegselt, s.o hiljemalt 10.08.
  4. Seejuures M. Tuštšenko apellatsioon oli kohe E. keelne ning J. Nesterenko ja S. Belovi apellatsioonid on järgnevalt tõlgitud (III kd lk 1-8, 9-17, 18-29, 30-40, 41-49). Seega takistusi apellatsioonide menetlemiseks ei esine.
  5. Ringkonnakohtu istungil J. Nesterenko oma lõppsõnas jäi selle juurde, et ta tuleks õigeks mõista, kuid süüdimõistmise korral palus ta kohaldada aegumist KarS § 81 mõttes.
  6. Ringkonnakohus leiab, et KarS § 81 sätted antud juhul kohaldamisele ei kuulu. Tegemist on kuriteo aegumise katkemisega KarS § 81 lg 5 p-de 1 ja 2 mõttes, mille järgi aegumine katkeb kriminaalmenetluses järgmiste menetlustoimingute tegemisega: kahtlustatavale tõkendi kohaldamisega ja süüdistatava kohtu alla andmisega. J. Nesterenkole kohaldati tõkend – allkiri elukohast mittelahkumise kohta – 28.05.2012 ja ta anti kohtu alla 02.09.2013 (I kd lk 1 ja 68).
  7. Seega KarS § 81 lg 1 p 2 ja lg 6 toodud 5+5 aastat ei ole veel möödas, sest süüdistuse kohaselt pandi kuriteod toime 18.12.2008 ja 06.07.
  9. Kõne alla võib tulla

§-s 2742 toodud menetluse mõistliku aja küsimus, kuid seda 8 ringkonnakohus käsitleb hiljem peale süüdistuse tõendatuse tuvastamise küsimuse lahendamist.

  1. Maakohus on oma otsuses üksikasjalikult välja toonud uuritud tõendite sisu, hinnanud tõendite usaldusväärsust ja esitanud oma järeldused süüdistuse tõendatuse kohta (otsuse lk 5-18). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjenduste ja järeldustega, sest need tuginevad uuritud tõenditele nende kogumis. Kuigi J. Nesterenko maakohtus ütlusi ei andnud (II kd lk 59 pöördel), oli maakohtul tema süü tõendamiseks olemas nii isikulisi kui dokumentaalseid tõendeid, mis on toodud maakohtu otsuse lk 15-
  2. Kannatanute esindajad kinnitasid, et liisingulepingute alusel anti J. Nesterenko otsesesse valdusse süüdistuses toodud 3 sõidukit ning pärast lepingute ülesütlemist ta ei tagastanud neid sõidukeid kannatanutele, ehkki seda oli temalt korduvalt nõutud. Seega sõidukite puhul oli J. Nesterenko jaoks tegu võõra varaga KarS § 201 tähenduses. Land Rover, mis 11.06.2010 ja 31.10.2010 teatistega paluti liisinguandjale tagastada, kuid mida J. Nesterenko ei teinud, võeti tema valdusest ära läbiotsimisel 22.11.2010, kuid Toyota Land Cruiseri ja Jaguari asukoht jäigi teadmata. Viimaste osas oli liisinguleping üles öeldud juba 18.12.2008, kuid vaatamata nõudmistele J. Nesterenko neid ei tagastanud. Tunnistaja T.L. nägi nimetatud sõidukeid veel 19.10.2010 J. Nesterenko elukoha hoovis, kuid läbiotsimisel 29.11.2010 neid enam ei leitud. Väidet, et J. Nesterenko andis need sõidukid 28.12.2010 üle inkasso firma töötajatele, I.I.A. OÜ ei kinnita.
  3. Kuna J. Nesterenko teadis, et sõidukite omanik nõuab sõidukite tagastamist, oli tal kohustus need tagastada. Vaatamata liisingulepingute ülesütlemisele ta sõidukeid ei tagastanud, need olid endiselt tema valduses ja kasutuses ning ta asus neid varjama, demonstreerides sellise käitumisega enda omastamistahet. Maakohus leidis, et J. Nesterenko pani omastamise toime otsese tahtlusega, sest ta teadis, et tegemist on võõra varaga, ta tahtis seda omastada ning tegigi seda.
  4. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega süü tõendatuse kohta ja neid järeldusi ei kummuta ka J. Nesterenko poolt ringkonnakohtus 19.11.2015 antud ütlused (III kd lk 74-77). Nii väitis J. Nesterenko ringkonnakohtus, et kuna ta tegi 13.09.2010 inkassofirmale ettepaneku nõude loovutamiseks, siis see näitab tema soovi vallata liisinguvara seaduslikult ja mingit omastamistahet tal ei olnud. Kuna aga inkassofirma võttis temalt 28.12.2010 kaks sõidukit ära ja üks oli tema valdusest ära võetud juba läbiotsimisel 22.11.2010, siis see näitab tema arvates veelkord, et tal pole olnud tahtlust ühtegi neist sõidukitest omastada ja ta pole seda ka teinud.
  5. Ringkonnakohus märgib, et kohtupraktika kohaselt asja kasutamises pärast valdusõiguse lõppemist võib väljenduda otsese valdaja soov asi enda või kolmanda isiku kasuks pöörata. Sellise järelduse tegemiseks peab olema süüdistuses toodud ja kohtuotsuses tuvastatud mingi asjaolu või asjaolude kogum, mis jätaks objektiivsele kõrvaltvaatajale mulje, et toimepanija ei taha jätkata asja kasutamist võõrvaldajana nagu senimaani, vaid omavaldajana, st faktilise omanikustaatuse üle võtta. Näiteks võib omastamistahte manifesteerimisega olla tegemist siis, kui valdaja toimetab kasutatava asja asukohta, mida omanik ei tea või kust asja väljanõudmine on omaniku jaoks ebamõistlikult koormav (RKKKo nr 3-1-1-99-15 p 30).
  6. Liisingueseme teadmata asukohta toimetamine, selle varjamine ja asukoha avaldamisest keeldumine pärast liisingulepingu ülesütlemist muudab omaniku käsutusvõimaluse võimatuks. Niisuguses käitumises avaldub otseselt toimepanija tahe kasutada asja edasi omavaldajana, mis on käsitatav omastamistahte manifesteerimisena. Kui kohus tuvastab, et liisinguandja ja liisinguvõtja vahel oli sõlmitud liisinguleping, mille liisinguandja ütles õiguspäraselt üles liisinguvõtja olulise lepingurikkumise tõttu, siis on eeldatav, et liisingueseme tagastamata jätmise ja selle asukoha aktiivse varjamisega soovib toimepanija asja faktilise omanikustaatuse üle võtta. Sellises olukorras tuleb kaitsepoolel usaldusväärselt tõendada, et süüdistatav tagastas liisingueseme omanikule või et tagastamine oli süüdistatavast mitteolenevatel asjaoludel võimatu (RKKKo nr 3-1-1-49-16 p 18). 9
  7. Käesolevas asjas J. Nesterenko väitis, et liisinguandja ei ole temalt autode tagastamist üldse nõudnudki ega küsinud ka, kus autod asuvad. 28.12.2010 aga viidi 2 autot inkassofirma töötajate poolt ära (III kd lk 74 pöördel-76 pöördel).
  8. Ringkonnakohus leiab, et J. Nesterenko need ütlused ei ole kooskõlas teiste tõenditega ning seetõttu ei ole ütlused usaldusväärsed ega eluliselt usutavad.
  9. Tunnistaja T.L. kinnitas maakohtus (II kd lk 19-22), et ta võlanõude menetlejana seoses D.P. kahe sõiduki tagaotsimisega korduvalt 2010 oktoobris arutas J. Nesterenkoga sõidukite tagastamise küsimust. Seejuures J. Nesterenko lubas liisingumakseid tasuda või sõidukid tagastada, kuid kumbagi ta ei teinud. Tunnistaja nägi 19.10.2010 D.P. kahte sõidukit J. Nesterenko hoovis. Selle kohta on ta 20.10.2010 koostanud ka vastava teatise (asitõendite I kd lk 9). Läbiotsimisel 29.11.2010 aga J. Nesterenko elukohast sõidukeid enam ei leitud (asitõendite I kd lk 173-176).
  10. Mis puutub autode äraviimisse inkassofirma töötajate poolt, siis sellega seondub J. Nesterenko poolt 07.03.2011 I.I.A. OÜ-le saadetud päring, mille kohaselt 28.12.2011 kella 19 paiku toimus Narva-Jõesuus XXXX territooriumil sõiduautode Toyota Land Cruiser ja Jaguar üleandmine J. Nesterenko poolt isikutele, kes nimetasid end I.I.A. OÜ esindajateks. Kuna need esindajad lubasid talle saata autode üleandmise-vastuvõtmise akti, aga pole seda siiani teinud, siis palutakse see vormistada ja J. Nesterenkole saata (asitõendite I kd lk 10).
  11. Seoses selle päringuga ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et ilmselt ei ole õige 28.12.2011 kuupäev, sest päring väljastati 07.03.2011 ja vastus sellele saadeti 08.03.
  12. Nimetatud vastuses märgitakse, et juba 11.01.2011 toimus telefonivestlus J. Nesterenko ja I.I.A. OÜ esindaja vahel, mille käigus J. Nesterenko väitis, et andis nimetatud sõidukid üle T. L., keda tunneb nägupidi, mitte aga suvalistele isikutele, nagu nüüd väidab. Samuti ei osanud J. Nesterenko selles vestluses vastata küsimusele, miks ei koostatud kohe autode üleandmisevastuvõtmise akti. Nüüd on tal selle kohta aga oma versioon. Vastuses märgitakse, et I.I.A. OÜ esindajate poolt ei ole J. Nesterenkolt ega ka kolmandatelt isikutelt eelviidatud sõidukeid vastu võetud, sest J. Nesterenko korduvalt keeldus eelnimetatud sõidukeid üle andmast ning sel põhjusel ei ole ükski I.I.A. OÜ töötaja saanud neid sõidukeid temalt ka vastu võtta (asitõendite I kd lk 11-12).
  13. Ringkonnakohus eeltoodud tõendite alusel leiab, et ei ole esitatud ühtegi objektiivset tõendit, mis kinnitaks J. Nesterenko väidet sõidukite üleandmisest kirjeldatud ajal ja viisil. Tegemist on paljasõnalise väitega, millest nähtub aktiivne tahtlus varjata sõidukite tegelikku asukohta, mida ka uurimise käigus ei suudetud tuvastada. Käesoleval juhul ei ole alust rääkida kõrvaldamata kahtlusest

§ 7lg 3 mõttes, sest muud tõendid kaitseversiooni, et J.

Nesterenko tagastas liisinguesemed omanikule või et tagastamine oli temast mitteolenevatel asjaoludel võimatu, ei toeta.

  1. Apellatsioonides vaidlustatakse ka tsiviilhagide väljamõistmine väitega, et kuna J. Nesterenko oli vaid käendaja, siis tema vastutuse summa peab olema oluliselt väiksem esitatud nõudest. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu. Maakohus on põhjendanud (otsuse lk 19), miks peab J. Nesterenko kui süüdistuses toodud kolme sõiduki otsene valdaja VÕS § 1043 alusel vastutama liisinguandjatele tekitatud kahju eest seoses sõidukite tagastamata jätmisega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, sest vastupidiselt apellantide väitele leidis tõendamist, et J. Nesterenko on vastutav liisinguesemete tagastamata jätmises. Ringkonnakohus märgib, et tsiviilhagi aluseks ei ole mitte lepingulise kohustuse rikkumine, vaid J. Nesterenko poolt kannatanutele õigusvastase kahju tekitamine VÕS §-de 1043 ja 1045 lg 1 p 5 alusel seoses sellega, et ta omastas kannatanute sõidukid. Alusetu on apellantide väide, et nõue on liiga suur ja ei vasta tegelikule kahjule. VÕS § 128 lg 3 alusel nõuti kaotsiläinud sõidukite väärtust. D.B. AS hagist nähtub, et sõidukite väärtus oli 63 169,36 eurot, kahju 10 hüvitamist nõuti aga 47 311,77 eurot, s.o tunduvalt väiksemas summas. Seejuures apellandid maakohtus ei vaidlustanud nimetatud sõidukite väärtuse suurust.
  2. Kuna süüdistus leidis tõendamist, siis tuleb tagasi pöörduda menetluse mõistliku aja küsimuse juurde (vt käesoleva otsuse punkt 50).
  3. Antud kriminaalasi kuritegude kohta, mis pandi toime 18.12.2008 ja 06.07.2010, algatati 11.11.2010 ja J. Nesterenko kuulati üle 22.11.
  4. Süüdistusakt koostati 09.04.
  5. Maakohtusse saabus asi 11.04.2013 ja eelistung toimus 02.09.2013, kus J. Nesterenko anti ka kohtu alla.
  6. Ringkonnakohus märgib, et kohtupraktika kohaselt (RKKKm nr 3-1-1-53-15 p-d 9-12) menetlusaja mõistlikkuse hindamisel arvesse tulev ajavahemik ei pruugi kattuda kriminaalmenetluse alustamisest ehk esimesest uurimis- või muust menetlustoimingust möödunud ajaga. Lähtepunktiks, millest alates saab menetlusaja mõistlikkust hinnata, tuleb võtta pädeva ametiasutuse poolt isiku ametlikku teavitamist sellest, et väidetavalt on ta toime pannud kuriteo. J. Nesterenko puhul on selleks tema ülekuulamine 22.11.
  7. Maakohtusse jõudis asi peaaegu kaks ja pool aastat hiljem, kuigi tegemist ei olnud eriti keeruka ega mahuka kriminaalasjaga. Maakohtu menetluses oli asi üle 2 aasta, sest lõplik otsuse tekst valmis alles 24.07.
  8. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu objektiivseid asjaolusid, mis tingisid ebamõistlikult pika eeluurimise ja maakohtus arutamise aja. Käesoleva lahendi tegemiseks on J. Nesterenko esmaülekuulamisest möödunud juba peaaegu 6 aastat.
  9. Kõike eeltoodut arvestades ringkonnakohus leiab, et käesoleva kriminaalasja menetlemisel rikuti mõistliku menetlusaja nõuet. Kohtupraktikas on märgitud (RKKKm nr 3-1-1-53-15 p 14), et

§-s 2742 lg 1 sõnastusest järeldub, et kriminaalmenetluse lõpetamine on mõistliku menetlusaja nõude rikkumise heastamisel n-ö viimane abinõu. See tähendab, et enne selle abinõu kasuks otsustamist peab kohus vaagima, kas rikkumist saab heastada muul viisil. Kohaseks meetmeks on näiteks võimalus mõista süüdistatavale kergem karistus.

  1. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on mõistliku menetlusaja nõude rikkumise heastamine J. Nesterenko puhul võimalik talle kergema karistuse mõistmisega. Maakohus on talle karistust mõistes (otsuse lk 18-19) seda aga juba arvestanud, karistades J. Nesterenkot alla sanktsiooni keskmist määra ning mõistes kohtuotsuste kogumis lõplikuks karistuseks 1 aasta 2 kuud vangistust. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks seda karistust veel vähendada, arvestades seejuures, et J. Nesterenko viibib alates 13.04.2016 vahi all Harju Maakohtu menetluses olevas kriminaalasjas nr 1-16-7008, kus talle on esitatud süüdistus KarS § 209 lg 2 p-de 1, 3, 4 järgi paljudes kuriteo episoodides, mis ta on väidetavalt pärast 23.02.2015 kohtuotsust toime pannud.
  2. Riigikohtu 27.06.2016 otsusega nr 3-1-1-49-16 rahuldati kannatanu esindaja kassatsioon menetluskulude väljamõistmist puudutavas osas (vt otsuse p-d 24-26). Kuna ringkonnakohus oma käesoleva otsusega jätab maakohtu 23.02.2015 otsuse muutmata, siis langeb nimetatud küsimuse täiendava lahendamise vajadus ära, sest maakohtu 23.02.2015 otsusega juba mõisteti J. Nesterenkolt välja muuhulgas ka kannatanu kulude katteks 2075,20 eurot, mida D.B. AS oli nõudnud (II kd lk 77-80). Sama summa väljamõistmist taotleti ka kassatsioonis (III kd lk 109113). Apellatsioonimenetluses kannatanud ei ole oma 29.08.2016 ja 12.09.2016 taotlustes asja arutamiseks ilma nende osavõtuta eraldiseisvaid menetluskulude nõudeid esitanud. allkirjastatud digitaalselt Mati Kartau, Maili Lokk, Andra Pärsimägi 11

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.