← Eesti

4-15-9472/16

Obsah (5)§ 29§ 23§ 123§ 133§ 30

4-15-9472 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11.02.2016.a, Tallinnas Liivalaia kohtumaja Väärteoasja number 4-15-9472 (9300,15,001683) Kohtunik Violetta

§ 29lg 1 p 5 alusel aegumistähtaja möödumisega.

Välja mõista riigieelarve vahenditest 200,00 (kakssada) eurot XXXXOÜ kasuks (

§ 23

kohaselt väärteomenetluse lõpetamise korral § 29 lõike 1 punktides 1 – 3 ja 5 – 6 sätestatud alustel hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu riigi- või kohaliku eelarve vahenditest). XXXXOÜ’l esitada Rahandusministeeriumile oma arveldusarve number. 1 4-15-9472 Kohtumääruse ärakiri anda XXXXOÜ seaduslikule esindajale Ivo XXXX’ile, esindajale Martin Traadile ning Maksu- ja Tolliametile. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsiooni advokaadist esindaja vahendusel Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 (kolmekümne) päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada kirjalikult Harju Maakohtule 7 (seitsme) päeva jooksul, alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on 7 (seitse) päeva jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise korral on kohtuotsuse terviktekst kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav 15 (viieteistkümne) päeva möödumisel alates kassatsiooniteate esitamisest. VAIDLUSTATAVA OTSUSE SISU Kaevatava otsusega karistati Ivo XXXX’i MKS § 1531 lg 1 alusel rahatrahviga 150 (ükssada viiskümmend) trahviühikut, s.o summas 600 (kuussada) eurot ning XXXXOÜ’d MKS § 1531 lg 2 alusel rahatrahviga 5000 (viis tuhat) eurot. Otsusega tehti kindlaks, et 07.08.2012.a esitas XXXXOÜ juuli 2012 ja 25.09.2012.a augusti 2012 käibedeklaratsioonidel valeandmeid. Tegemist on ühe jätkuva teoga, mis sai alguse 07.08.2012.a ja lõppes 25.09.2012.a. Otsusest nähtub, et valeandmeid XXXXOÜ juuli 2012 käibedeklaratsioonil on esitanud Ivo XXXX äriühingu e-maksuameti kontolt isiklikult. Valeandmeid XXXXOÜ augusti 2012 käibedeklaratsioonil on esitanud Ivo XXXX Raamatupidamisbüroo XXXX OÜ raamatupidaja Madis XXXX vahendusel. Raamatupidaja ütluste kohaselt esitas talle XXXXOÜ dokumente Ivo XXXX. Väärtegu on pandud toime äriühingu pädeva esindaja poolt äriühingu huvides, kuna käibedeklaratsioonidel valeandmete deklareerimisega tekkisid XXXXOÜ’l tagastusnõuded. Väärtegu on toimepandud kavatsetult, kuivõrd käibedeklaratsioonidel valeandmete deklareerimise eesmärgil kasutas Ivo XXXX arveid näilike ostu-müügi tehingute kohta XXXXOÜ-ga deklareerides XXXXOÜ juuli- ja augusti 2012 käibedeklaratsioonidel sisendkäibemaksu, mille tulemusena oli tagastamisele kuuluv summa suurem seaduse kohaselt tagastamisele kuuluvast summast. Kohtuvälise menetleja otsusest nähtub, et menetluse käigus ei tuvastatud õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid. Vastulauset pole menetlusalune isik esitanud. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. XXXXOÜ ja Ivo XXXX rikkusid juuli ja augusti 2012 käibedeklaratsioonidel valeandmete deklareerimisega käibemaksuseaduse § 24 lg 1, § 29 lg 1 ja 3 ning § 31 lg 1 sätestatud nõudeid. Ivo XXXX pani toime koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo, mis on kvalifitseeritav MKS §1531 lg 1 alusel ning XXXXOÜ pani toime koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo, mis on kvalifitseeritav MKS §1531 lg 2 alusel. 2 4-15-9472 Kohtuväline menetleja arvestas karistuse määramisel XXXXOÜ ja Ivo XXXX süü suurust, eri- ja üldpreventiivseid eesmärke ning asjaolu, et isikuid ei ole varasemalt MKS alusel karistatud. Tuginedes eeltoodule otsustas kohtuväline menetleja Ivo XXXX’i karistada rahatrahviga 150 (ükssada viiskümmend) trahviühikut, s.o 600 (kuussada) eurot ning XXXXOÜ-d karistada rahatrahviga 5000 (viis tuhat) eurot. KAEBUSE SISU 06.11.2015.a esitasid XXXXOÜ ja Ivo XXXX kaebuse Harju Maakohtule Maksu- ja Tolliameti 23.10.2015.a otsusele väärteoasjas nr 9300,15,001683 kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ning väärteomenetluse lõpetamiseks seoses aegumistähtaja möödumisega. Kohtuvälise menetleja otsus tehti 23.10.2015.a. Etteheidetavad teod pandi toime 07.08.2012.a ja 25.09.2012.a. Otsuse tegemise ajaks oli väärtegude toimepanemisest möödunud enam kui kolm aastat. 2012.aastal kehtinud KarS § 81 lg 7 p 2 kohaselt süüteo aegumine peatub väärteo tunnustega teo kohta kriminaalmenetluse alustamisel kuni kriminaalmenetluse lõpetamiseni. KarS § 81 lg 8 kohaselt § 81 lõike 7 punktides 1 ja 2 sätestatud juhtudel ei uuene aegumine, kui väärteo toimepanemisest on möödunud kolm aastat. Tegude toimepanemise ajal kehtinud KarS § 81 lg 3 sätestab, et maksualane väärtegu on aegunud, kui teo toimepanemisest kuni selle kohta tehtud otsuse jõustumiseni on möödunud kolm aastat. Riigikohus on 14.12.2012.a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-114-12 p 11 leidnud, et KarS § 81 lg 7 p 2 ja lg 8 kehtestavad koosmõjus väärteo absoluutseks aegumistähtajaks kolm aastat. Aegumine on selline menetlustakistus, mis välistab väärteo aegumistähtaja möödumisel menetluse alustamise või alustatud menetluse jätkamise mistahes eesmärgil. Väärteomenetluse seadustiku (

) § 29 lg 1 p 5 kohaselt väärteomenetlust ei alustata ja alustatud menetlus tuleb lõpetada, kui väärteo aegumistähtaeg on möödunud. Eeltoodu alusel palub kaebaja tühistada Maksu- ja Tolliameti 23.10.2015.a otsus väärteoasjas nr 9300,15,001683 täielikult ja lõpetada väärteomenetlus antud asjas seoses aegumistähtaja möödumisega. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kohtuvälise menetleja kirjalik seisukoht saabus Harju Maakohtusse 07.12.2015.a. Seisukohast nähtuvalt ei nõustu kohtuväline menetleja kaebuses toodud väidetega. Kohtuväline menetleja ei nõustu kaebaja tõlgendusega, kuna sel juhul oleks maksualaste väärtegude puhul väärteo peatumise regulatsioon sisutu, kuivõrd aegumine, kui absoluutne menetlustakistus saabuks igal juhul kolme aasta möödudes. Selline seisukoht ei ole kooskõlas KarS regulatsiooni mõtte ega Riigikohtu praktikaga. Kohtuväline menetleja viitab Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-57-08, kus on selgitatud, et süüteo aegumise peatumine tähendab, et kriminaalmenetluse toimetamise aega ei võeta arvesse KarS § 81 lõikest 3 tuleneva väärteo aegumise tähtaja arvutamisel. Aegumise uuenemine tähendab seda, 3 4-15-9472 et aegumise tähtaeg hakkab taas kulgema. Aegumise uuenemine on seotud aegumise peatumise aluse äralangemise hetkega - s.t kui kriminaalmenetluse lõpetamise ajaks on väärteo toimepanemisest möödunud kolm aastat, ei tohi väärteomenetlust alustada ega jätkata. KarS § 81 lõikes 8 sätestatud tähtaeg ei mõjuta aga väärteo aegumise tähtaega, kui väärteomenetluse alustamine või jätkamine oli aegumise peatumise aluse äralangemisel lubatav. Sellisel juhul rakendub jätkuvalt KarS § 81 lõikes 3 sätestatud tähtaeg ja aegumise peatumise aeg jäetakse KarS § 81 lg 7 p 1 või 2 alusel aegumise tähtajast välja. Ivo XXXX pani toime jätkuva väärteo 07.08.2012.a ja 25.09.2012.a, mistõttu tuleb aegumise tähtaega hakata arvutama alates 25.09.2012.a. Kriminaalmenetlust alustati ringkonnaprokurör M. Vahingu 11.12.2012.a läbiotsimismäärusega ning lõpetati Riigikohtu otsusega 17.06.2015.a, ehk kokku kestis kriminaalmenetlus kaks aastat, kuus kuud ja kuus päeva. Sellest nähtub, et kriminaalmenetluse lõpetamise ajaks ei olnud KarS § 81 lg-s 8 nimetatud kolmeaastane tähtaeg möödunud, mistõttu ei olnud ka väärteomenetluse alustamine takistatud. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kuna antud juhul kriminaalmenetluse ajaks aegumine peatus ning menetlust alustati enne kolmeaastase tähtaja möödumist, ei ole ka KarS § 81 lõikes 3 sätestatud kolmeaastane tähtaeg veel möödunud ning Ivo XXXXi poolt toime pandud väärtegu aegub alles 31.03.2018.a. Kohtuväline menetleja asus seisukohal, et kaebaja on kaebuses KarS-i norme vääralt tõlgendanud, mistõttu kaebuses esitatud seisukohad on ebaõiged ja põhjendamatud. Menetlusalustele isikutele inkrimineeritud väärteod ei ole aegunud. Üldmenetluse otsus on põhjendatud ja seaduslik, ning puuduvad alused kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ning väärteomenetluse lõpetamiseks. Kohtuväline menetleja palus jätta esitatud kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja üldmenetluses tehtud otsus muutmata. Kaebaja vastus Maksu- ja Tolliameti seisukohale saabus Harju Maakohtusse 22.12.2015.a. Kaebaja ei nõustu Maksu- ja Tolliameti seisukohaga, et väärteod ei ole aegunud, kuna aegumine peatus kriminaalmenetluse läbiviimise ajaks. Riigikohus on lahendites (3-1-1-64-09 p 7, 3-1-1-20-10 p 8, 3-1-1-30-15 p 8 ja 3-1-1-22-15 p 14) leidnud expressis verbis, et KarS § 81 lg 7 p 2 ja lg 8 kehtestavad koosmõjus väärteo absoluutseks aegumistähtajaks kolm aastat. Riigikohtu seisukoht on seega, et väärteo puhul on absoluutne aegumistähtaeg 3 aastat ja aegumistähtaja 3 aastat möödumisel on välistatud nii menetluse alustamine kui ka alustatud menetluse jätkamine mistahes eesmärgil. Märgitud lahendites lükatakse ümber võimalus käsitluseks, et peatumise tähtaja võrra väärteo puhul selle absoluutne menetlustähtaeg pikeneks. Lahendid näevad ette, et menetlust mitte üksnes ei tohi alustada, vaid ka alustatud menetlusi ei tohi jätkata aegumistähtaja saabumisel. Kuna Riigikohus on oma hilisemas praktikas vastustaja poolt viidatud lahendis esitatud seisukohti muutnud, ei ole selles otsuses esitatud põhimõtted enam käesolevas vaidluses kohaldatavad. 4 4-15-9472 2012 kehtinud KarS § 81 lg 7 p 2 kohaselt süüteo aegumine peatub väärteo tunnustega teo kohta kriminaalmenetluse alustamisel kuni kriminaalmenetluse lõpetamiseni. Menetlusaluste isikute puhul alustati kriminaalmenetlust kuriteo tunnustega teo osas, mitte väärteo tunnustega teo osas. Seega ei esine käesolevas asjas isegi teoreetiliselt aegumise peatumist väärtegude osas, kuna menetlust on algusest peale kuni Riigikohtu otsuseni läbi viidud kuriteo tunnustega tegude uurimiseks. Väärteo tunnuste ilmnemisel KarS § 81 lg 7 p 2 ja lg 8 kehtestavad koosmõjus väärteo absoluutseks aegumistähtajaks kolm aastat. Seega tuleb enne 01.01.2015.a kehtinud seaduse alusel igal juhul lugeda väärteomenetluse maksimaalseks tähtajaks kuni otsuse jõustumiseni 3 aastat. Seaduse üldise mõtte kohaselt on väärtegu igal juhul aegunud, kui selle lõpuleviimisest kuni otsuse jõustumiseni on möödunud (antud tegude puhul) kolm aastat. Kaebuse esitajate esindaja seisukohta kinnitab ka Riigikohtu aktuaalse praktika ülevaade kriminaalasjades 2015 aastal, kus professor Jaan Sootak on vaidlusalust aegumise küsimust käsitlenud. 21.01.2016.a toimunud kohtuistungil jäi kaebaja esitatud kaebuse juurde ning ei soovinud midagi juurde lisada. Toimunud kohtuistungil kaebuse esitaja esindaja lisas, et Riigikohus on oma lahendites leidnud, et väärteomenetluses saab absoluutne tähtaeg olla 3 aastat. Kaebuse esitaja esindaja palus kaebus rahuldada ning väärteomenetlus lõpetada. Kaebuse esitaja esindaja märkis, et seadusandja tahe ei saa olla, et väärteomenetlust saab menetleda 6 aastat ning kriminaalmenetlust 3 aastat. See ei lähe isiku õigustega kokku, kõik tõlgendused tuleb kohaldada menetlusaluse isiku kasuks. Toimunud kohtuistungil asus kohtuväline menetleja seisukohale, et väärtegu ei ole aegunud. Kohtuväline menetleja leidis, et väärtegude aegumine peatus kriminaalmenetluse ajaks, menetlust alustati enne 3 aasta aegumistähtaja möödumist ja kaebaja teod ei ole tänaseks aegunud. Kohtuväline menetleja palus jätta kaebus rahuldamata ning otsus muutmata. KOHTU SEISUKOHT Kohus leiab, et XXXXOÜ ja Ivo XXXX kaebus Maksu- ja Tolliameti 23.10.2015.a otsusele väärteoasjas nr 9300,15,001683 kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ning väärteomenetluse lõpetamiseks seoses aegumistähtaja möödumisega tuleb rahuldada järgnevatel põhjustel.

§ 123

lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama

§ 133

loetletud küsimused.

§ 133

kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas

§ 29

sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning 5 4-15-9472 kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele

§ 30

sätestatud alustel (p 9) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile. Kuivõrd käesolevas väärteoasjas puudub vaidlus selle üle, kas XXXXOÜ ja Ivo XXXX on toime pannud neile inkrimineeritavad väärteod, ei hakka kohus täpsemalt analüüsima väärteoasjas esitatud materjale. Antud seisukohta kinnitab ka Riigikohus 26.05.2010.a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-22-10, mille kohaselt kohtuliku uurimise esemeks olnud tõendite sisu üksikasjaliku kordamise järele kohtuotsuses puudub vajadus, sest see ei ole käsitletav tõendite analüüsina. Vaidlusesemeks väärteoasjas on, kas väärteod on aegunud või mitte. Kohus leiab, et XXXXOÜ ja Ivo XXXX poolt toimepandud väärteod on aegunud järgneval põhjusel. Väärteod pandi toime 2012.a, siis peab rakendama kooskõlas KarS § 5 lg 1 teo toimepanemise ajal kehtinud seadust. Sama seisukohta on väljendanud ka Riigikohus otsuses nr 3-1-154-15, nimelt üldjuhul tuleb lähtuda karistusseaduse sellest redaktsioonist, mis kehtis teo toimepanemise ajal, ehkki karistuse mõistmisel peab lähtuma isikule soodsaimast redaktsioonist. Aegumise tähtajad tulenevad KarS § 81 lg 3, millest nähtuvalt väärtegu on aegunud, kui selle toimepanemisest kuni selle kohta tehtud otsuse jõustumiseni on möödunud kaks aastat. Maksualane väärtegu on aegunud, kui toimepanemisest kuni selle kohta tehtud otsuse jõustumiseni on möödunud kolm aastat. KarS § 81 lg 7 p 2 kohaselt peatub süüteo aegumine väärteo tunnustega teo kohta kriminaalmenetluse alustamisel kuni kriminaalmenetluse lõpetamiseni. KarS § 81 lg 8 kohaselt käesoleva paragrahvi lõike 7 punktides 1 ja 2 sätestatud juhtudel ei uuene aegumine, kui kuriteo lõpuleviimisest on möödunud viisteist aastat või väärteo aegumine ei uuene, kui väärteo toimepanemisest on möödunud kolm aastat. XXXXOÜ esitas 07.08.2012.a ja 25.09.2012.a juuli ja augusti käibedeklaratsioonid, mille tulemusena tekkis ettevõttel tagastusnõue. 12.03.2013.a väljastas MTA maksuotsuse, millega jäeti tagastusnõue rahuldamata. 03.12.2012.a esitas MTA prokuratuurile kuriteoteate, mille tulemusena alustati XXXXOÜ ja Ivo XXXX suhtes kriminaalmenetlust 11.12.2012.a läbiotsimismäärusega. Kriminaalmenetlus lõppes Riigikohtu otsusega 17.06.2015.a, mis jõustus samal päeval. Väärteomenetlust alustati materjalide kohaselt 25.06.2015.a. Seega nähtub väärteoasja materjalidest, et isikute suhtes on algusest peale viidud läbi kriminaalmenetlust, mitte väärteomenetlust. Kuivõrd väärteomenetlust alustati alles peale kriminaalmenetluse lõppemist, ei saa kohtu hinnangul rääkida väärteomenetluse aegumise peatumisest. Kohus leiab, et peatumise eelduseks on siiski alustatud väärteomenetlus, milles uurimistoimingute läbiviimisel esinevad hiljem kuriteo tunnused. 6 4-15-9472 Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et väärteomenetluse alustamine 25.06.2015.a ei olnud takistatud, kuivõrd selleks ajaks ei olnud kolmeaastane tähtaeg veel möödunud. Samas oli aegumistähtaeg juba saabunud kohtuvälise menetleja otsuse tegemiseks, s.o 23.10.2015.a. Kohtu hinnangul oleks kohtuväline menetleja pidanud otsust tehes juhinduma

§ 29

lg 1 p 5, mille kohaselt väärteomenetlust ei alustata ja alustatud menetlus tuleb lõpetada, kui väärteo aegumistähtaeg on möödunud. Kuivõrd kohtuväline menetleja ei lõpetanud menetlust peale aegumistähtaja möödumist, on tegemist väärteomenetluse sätete rikkumisega. Riigikohus on 23.03.2015.a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-22-15 sedastanud, et KarS § 81 lg 7 p 2 ja lg 8 kehtestavad koosmõjus väärteo absoluutseks aegumistähtajaks kolm aastat. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi on väärteo aegumine selline menetlustakistus, mis välistab väärteo aegumistähtaja möödumisel menetluse alustamise või alustatud menetluse jätkamise mistahes eesmärgil. Samas lahendis on Riigikohus märkinud, et KrMS § 274 lg 1 kohaselt tuleb kriminaalmenetlus määrusega lõpetada, kui KrMS § 199 lg 1 p-s 1 nimetatud juhul vastab süüdistatava tegevus väärteo tunnustele. Käesolevas asjas lõpetas Riigikohus kriminaalmenetluse ning märkis, et teod võivad olla kvalifitseeritavad väärtegudena. Riigikohus on ka antud lahendis vaaginud, et kuivõrd kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette võimalust tunnistada süüdistatav kriminaalmenetluse tulemina süüdi väärteos, on kriminaalasjas võimalik süüküsimust ette otsustamata kujundada üksnes abstraktne seisukoht, kas süüdistatava tegevuses võivad ilmneda väärteo tunnused (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. aprilli
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-23-12, p 12). Arvestades, et kriminaalmenetlus isikute suhtes kestis üle kahe ja poole aasta, ei ole põhjendatud, et isik peaks läbima veel ka kolme aastase väärteomenetluse. Sellisel juhul oleks väärteo toimepanemisest möödunud juba üle kuue aasta. Kohtu hinnangul ei saa see olla kindlasti seadusandja tahe. Selles osas nõustub kohus kaitsja väidetega. Kohtuvälise menetleja väide, kui arvestada alati absoluutset tähtaega, oleks maksumenetluse aegumise regulatsioon sisutu, on kohtu hinnangul ajakohatu. Kõikide menetluste menetlemisel, peab siiski arvestama isikute õigustega. Kui lähtuda kohtuvälise menetleja seisukohast, et seoses aegumise peatumisega, saabub aegumistähtaeg alles 31.08.2018.a, oleks siinkohal kohtu hinnangul tegemist isikute õiguste rikkumisega. Kohtu hinnangul, isik olles üle 2,5 aasta olnud menetlusalune isik kriminaalmenetluses, ei saa olla lisaks veel 3 aastat menetlusalune isik ka väärteomenetluses, tegemist oleks isiku PS tulenevate õiguste rikkumisega. Täpsemalt rikub see kohtu hinnangul PS § 13 lg 2 tulenevat õigust, nimelt, et seadus kaitseb igaühte riigivõimu omavoli eest. PS kommenteeritud väljaandes on sedastatud, et omavoli eest kaitsmise näol on tegemist õigusselguse ehk määratuse põhimõttega. Käesoleval juhul ei saanud kohtu hinnangul menetlusalused isikud eeldada, et peale 2,5 aasta pikkuse kriminaalmenetluse lõppemist järgnev veel 3 aastane väärteomenetlus. Samuti on PS kommenteeritud väljaandes märgitud, et õigusselguse põhimõte tähendab, et põhiõigust riivav seadus peab olema piisavalt määratud. Juba varases praktikas osutas Riigikohus sellele, et ebapiisava regulatsiooni tagajärjeks on riigivõimu omavoli võimalus. Kuivõrd käesoleval juhul ei ole seadusandja selgelt määratlenud, kuidas peab toimima KarS § 81 korral, ei saa seal sätestatud tõlgendada menetlusaluse isiku kahjuks, kuna sellisel juhul oleks tegemist põhiõiguste riivega. 7 4-15-9472 Mis puudutab kohtuvälise menetleja poolt viidatud Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-57-08, märgib kohus järgmist. Kuivõrd aegumistähtaega puudutavad lahendid (nt 3-1-1-22-15) on tehtud hilisemalt, kui kohtuvälise menetleja poolt viidatud lahend, siis kohtu hinnangul on Riigikohus muutnud oma seisukohta, seega peab kohus arvestama lahendi tegemisel hilisemalt tehtud lahendit. Menetluskulude osas märgib kohus järgmist.

§ 23

kohaselt väärteomenetluse lõpetamise korral § 29 lõike 1 punktides 1 – 3 ja 5 – 6 sätestatud alustel hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Käesolevas asjas on kaebuse esitaja esindaja esitanud arve nr 20151112, millest nähtub, et arve koostati juriidilisest isikule (XXXXOÜ). Tallinna Ringkonnakohtu 26.02.2002.a määruses tsiviilasjas nr 2-06-27111 on märgitud, et õigusabikulud tuleb välja mõista ka juhul, kui need on avaldaja eest tasunud kolmas isik (sh ka juhul, kui arve ongi esitatud kolmandale isikule). Käesoleval juhul on arve esitatud kolmandale isikule, Ivo XXXX on kinnitanud kohtuistungil, et tema eest tasus arve XXXXOÜ ning eespool toodud seisukohast lähtuvalt kuulub esitaud arve hüvitamisele. KMS § 34 lg 1 kohaselt, kui maksustamisperioodil arvestatud käibemaks on väiksem maksukohustuslase samal maksustamisperioodil mahaarvatavast sisendkäibemaksust, tagastatakse enammakstud käibemaks maksukohustuslasele maksukorralduse seaduses sätestatud korras. Kuivõrd arve on esitatud juriidiliselt isikult juriidilisele isikule, kellel tekkib õigus käibemaksu teatud juhtudel tagasi saada, leiab kohus, et esitatud arvest tuleb mahaarvestada käibemaksu osas. Riigikohus on 18.12.2014.a lahendis nr 3-1-1-90-14 sedastanud, et käibemaksukohustuslane saab nõuda kaitsjatasult arvestatud käibemaksu hüvitamist üksnes juhul, kui ta kinnitab, et ta ei saa mingil põhjusel kaitsjatasult arvestatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata (3-1-1-93-10, p 13). Käesoleval juhul ei ole kaebuse esitaja esindanud kohtule mingeid vastavasisulisi tõendid, seega kuulub hüvitamisele 200 eurot. Kohus märgib lisaks, et kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, et tema omanduses olev osaühing XXXXOÜ oleks talle teinud laenu, et ta saaks õigusabi teenuste eest maksta. Eelpool toodust lähtuvalt tuleb kaebus rahuldada ning väärteomenetlus XXXXOÜ ja Ivo XXXX suhtes lõpetada seoses aegumistähtaja möödumisega. Kohus juhindus

§ 29lg 1 p 5, § 132 p 3, § 133, § 134, § 135, § 155.

Violetta Kõvask Kohtunik /Digitaalselt allkirjastatud/ 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.