Pooled vaidlesid, kas SD (surnud 30.05.2014) 29.05.2014 kodune testament (s.o tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud testament) on kehtiv või mitte. Asjas ei tuvastatud, et testaator oleks testamendi tegemise ajal olnud piiratud teovõimega (TsÜS § 8). Postuumse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisiga tuvastati, et SD-l ei esinenud 29.05.2014 koduse testamendi tegemise ajal vaimuhaigust, nõrgamõistuslikkust või muud psüühikahäiret, mille tõttu ta ei suutnud oma tegudest aru saada või neid juhtida. SD-l ei esinenud tõenäoliselt ka vaimutegevuse ajutist häiret ja ta ei olnud muu asjaolu tõttu seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehingud mõjutavad tema huve. SD-l oli diagnoositud maokeha pahaloomuline kasvaja, selle diagnoosiga patsientidel ei ole reeglina häiritud teo- ja otsustusvõime ning nad on iseseisvalt võimelised aru saama juriidiliste tehingute tähendusest ja neid sõlmima. Kiirabikaardi, millest nähtuvalt suri testaator kell 23:05, alusel ei saanud järeldada, et testaator ei saanud aru oma toimingutest. Tuvastamist ei leidnud testamendi allakirjutamise kellaaeg. Kuna ekspert leidis, et reeglina ei ole sellise diagnoosiga inimesel häiritud otsusevõime, ei omanud tähtsust, mis kell testamendi alla kirjutamine toimus. Eluliselt on usutav, et mida väiksem vahe on toimingu ja inimese surma vahel, seda tõenäolisem on, et midagi võib olla inimese teadmises häiritud, kuid tõendid puudusid, et testaatoril puudus testamendi allakirjutamise hetkel otsusevõime. Asjaolu, mis leidis tunnistajate VN ja OT ütlustega tõendamist, et testaator oli voodis testamenti alla kirjutades poolistudes, ei tähendanud, et testaator ei olnud võimeline oma teost aru saama. Seisukohad testaatori võimaliku otsusevõime puudumise osas olid ümberlükatud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisiga, millega haakusid tunnistajate ütlused. Ka tunnistajate poolt notari juures antud ütlused kinnitasid istungil antud ütlusi. Testaatori tahe testamendi sisu osas oli võimalik tuvastada läbi tunnistajate ütluste. Testament loeti testaatorile ette enne selle alla kirjutamist vene keeles, s.o keeles, mida testaator valdas ja testaatori käitumises ei olnud midagi sellist, mis viitaks, et testamendi sisu ei vastanud testaatori tahtele. Lisaks andis TP ütlusi, et testamendist rääkis testaator ammu, kuid 16.05.2014 sai ta aru, et peab testamendi tegema. Testamendis oli niimoodi kirjas nagu TP ja testaator rääkisid - 70% jääb kostjale I ja 30% kostjale II. SD tahe oli oma vara selliselt jagada. Tunnistajate ütlustes ei olnud alust kahelda. Seega oli testaator testamendi alla kirjutamise ajal teo- ja otsusevõimeline. Tähtsust ei omanud hageja soov ja 3 arusaam testaatori mõistlikkusest. Hageja arvamus, et testaator ei tahtnud oma vara jätta kostjatele, ei leidnud tuvastamist. Hageja ei tõendanud, et testament ei vasta PärS §-s 23 sätestatud nõuetele. Käekirjaeksperdi arvamusele tuginedes sai järeldada, et testamendil kuupäev „29 mai“ ei olnud kirjutatud testaatori poolt, teiste asjaolude kohta (aasta, nimi ja allkiri) järeldust teha ei olnud võimalik. Samas ei omanud see primaarset tähtsust, kuna tegemist ei olnud PärS kohaselt olulise rikkumisega. Koduse testamendi tegemise aja mittemärkimine ei too PärS § 25 lg 2 kohaselt kaasa testamendi tühisust. Tähtsust ei omanud, et testament oli valmis trükitud ja eesti keeles. Seadus ei keela tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud testamendi koostamist teise isiku poolt. Oluline oli, et testaator sai testamendi sisust aru. Seda, et testaator testamendi sisust aru sai, kinnitasid kõik tunnistajad. Seega oli võimalik lugeda tõendatuks, et testaator kirjutas testamendile alla. Kostja II avaldatu, justkui testaatori naine oleks vägisi võtnud testaatorilt testamendile allkirja, ei leidnud tuvastamist. Tunnistajate ütlustega oli tõendatud, et VN ja OT viibisid testamendi allakirjutamise juures üheaegselt ja nägid koos hetke, kui testaator testamendile alla kirjutas. Tunnistajad kinnitasid, et nad olid teadlikud, et neid kutsuti testamendi juurde tunnistajateks ja et tegemist oli testaatori viimse tahtega (PärS § 23 lg 2), mis nähtus ka notarile antud ütlustest. Testamendis oli tunnistajate kinnitus, et nad kutsuti SD testamendi allakirjutamise juurde. Asjaolu, et testaator isiklikult tunnistajaid ei kutsunud, ei olnud oluline rikkumine, mis tooks kaasa testamendi tühisuse. Testamendis oli tunnistajate, kes olid kutsutud testamendi koostamise juurde, nimed ja allkirjad ning kinnitus, et nende arusaamise kohaselt on SD teo- ja otsustusvõimeline. Tunnistajate ütlustest sai järeldada, et nad kirjutasid testamendile alla kohe peale seda, kui testamendile oli alla kirjutanud testaator (PärS § 23 lg 3). Asjaolu, et tunnistajad kirjutasid testamendile alla erinevates kohtades, ei omanud tähtsust, tuvastada sai, et nad viibisid endiselt korteris ja kirjutasid testamendile peale testaatorit alla. Tähtsust ei omanud menetlusosaliste vahelised suhted. SD 29.05.2014 kodune testament ei olnud tühine ja hagi jäi rahuldamata. Kuna hageja põhistas, et temalt kostja I menetluskulude väljamõistmine paneb hageja äärmiselt raskesse olukorda, jäid menetluskulud
Maakohtu 10.09.2014 määrusega rahuldati hageja menetlusabi taotlus riigipoolse menetlusabi andmiseks menetluskulude kandmiseks. Hageja majandusliku seisundi tõttu oleks selliste kulude hageja kanda jätmine ebamõistlik. Hageja vabastati menetluskulude riigituludesse kandmise kohustusest (
Kostja I apellatsioonkaebus 5. Kostja I palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada menetluskulude jaotuse osas ning teha uus otsus, millega jätta menetluskulud hageja kanda. Kostja I palub mõista hagejalt välja kostja I maakohtu menetluskulud 2524 eurot 4 senti ja kohustada hagejat otsuse jõustumisest täitmiseni tasuma hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme (
Maakohus oleks pidanud jätma menetluskulud hageja kanda (
lg 1).
lg 4 kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest (vt Riigikohtu 28.01.2011 määrus nr 3-2-1-142-10, p 10; 28.09.2011 määrus nr 3-2-1-63-11, p 14). Antud juhul ei esinenud erandlikke asjaolusid. Hageja põhjustas põhjendamatu hagiga kostjale I kulusid. Hageja õigusi menetluskulude kindlaksmääramisel kaitseb piisavalt
Seejuures on hageja saanud endale menetluses lubada kahte lepingulist esindajat. 4 Hageja apellatsioonkaebus
lg 1 p 1 alusel jätta ülejäänud osas muutmata ja hageja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja
lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.
lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuste läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Esiteks vastab ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuse väidetele. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme õigesti ja ei rikkunud kaebuses väidetud menetlusnorme. Apellatsioonkaebuses kordab hageja maakohtus esitatud väiteid. Maakohus on nendele hinnangu andnud ja käsitlenud neid piisava põhjalikkusega. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt
lg-s 6 sätestatust neid ei korda.
lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega oli hageja kohustus tõendada, et testamendil olev allkiri ei ole kirjutatud SD poolt. Tulenevalt
lg-st 1 hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muuhulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus tõendite hindamisel menetlusnorme rikkunud. Kolleegiumil puudub alus hinnata tõendeid maakohtust erinevalt. Nõustuda ei saa apellandiga selles, et maakohus rikkus menetlusnorme sellega, et jättis tuvastamata, et testamendi tegemisel oli rikutud kohustuslikke protseduurireegleid, mistõttu oli testament tühine. Vaidluse all ei olnud, et testaator ei kirjutanud testamendile tõenäoliselt ise testamendi tegemise kuupäeva ja eksperdil ei olnud võimalik määrata, kes kirjutas aasta, kuid see ei too kaasa testamendi tühisust PärS § 23 lg 1 järgi, nagu on maakohus õigesti leidnud. Kuupäeva kirjutamine omab tähtsust testamendi kehtivuse poolest, sest PärS § 23 lg 1 alusel kaotab kodune testament kehtivuse, kui selle tegemise päevast on möödunud kuus kuud ja testaator sel ajal elab. Testamendile alla kirjutades oli testaator selle läbi lugenud ja nõustunud kogu sisuga. Kuna PärS § 23 lg 2 lubab testamendi tegemise kuupäeva tuvastada ka teisiti, ei saa PärS § 23 lg 1 eesmärgiks olla selle nõude rikkumise korral tuua kaasa testamendi tühisus. TsÜS § 83 lg 1 kohaselt on tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral tehing tühine üksnes juhul, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Seega pole veenev ega seadusega kooskõlas hageja seisukoht, et kuupäeva omakäelise märkimise nõude eesmärgiks on testaatori otsusevõime hindamine. Maakohus tuvastas õigesti, et kuna testaator avaldas oma tahet koostada testament tunnistajatele vahetult, ei olnud sellega rikutud PärS § 23 lg-t 2, mille kohaselt peab testaator tunnistajatele teatama, et nad on kutsutud tunnistajateks testamendi tegemise juurde ning et testament sisaldab 6 tema viimset tahet. Tunnistaja TP andis ütlusi, et testaator rääkis testamendist ammu ja testamendis on nii kirjas, nagu testaator ja tunnistaja TP rääkisid, see oli SD tahe vara selliselt jagada. Tunnistajate ütlustes ei ole alust kahelda. Sellega luges maakohus põhjendatult tuvastatuks, et tunnistajad olid kutsutud testamendi koostamise juurde ja et testaator soovis avaldada oma viimset tahet. Samuti on sellega tõendatud, et täidetud on PärS § 23 lg 2 oluline eesmärk – nii testaator kui tunnistajad said aru ja teadvustasid endale, et tegemist on viimse tahte avaldamisega. Õige on maakohtu seisukoht, et õiguslikku tähendust ei oma asjaolu, kes tunnistajad kohale kutsus. Apellandi väide, et tähendust testamendi kehtivuse osas omab asjaolu, kes teise tunnistaja kohale kutsus, ei ole õige, sest sisuliselt ei ole sellel tähendust. Seadusest ei tulene, et tunnistajaid peaks kutsuma testaator isiklikult või kostja abikaasa või teine tunnistaja. Tunnistaja TP ütlustel oli tema koos testaatoriga arutanud, kuidas vara jagada ja sellest võis teha järelduse, et testament väljendas testaatori tahet, mida kinnitasid tunnistaja ütlused. Nõustuda saab, et reeglina juhivadki pärijad esimesena tähelepanu testamendi tegemise vajadusele ja seda täiesti elulistel põhjustel. Võib mõista tunnistaja TP kui SD abikaasa soovi viia ellu testaatori viimast tahet, sest testamendi mittetegemisel oleks tema üks pärijatest, mis tunnistaja ütlustest järelduvalt ei olnud testaatori tahteks. Tunnistajate teavitamise eesmärgiks Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-23-08 p 14 kohaselt on see, et ka tunnistajad saaksid aru, et testaator kirjutab alla oma testamendile ja et ta on teo- ja otsustusvõimeline. Praeguses asjas ei olnud küsimust selles, kas tunnistajad said aru, et testaator kirjutab alla oma testamendile ja et kas testaator on teo- ja otsusevõimeline. Maakohus tuvastas tunnistaja ütlustel, et tunnistajad said aru, et testaator oli teo- ja otsusevõimeline. Maakohtus oli hageja vaidlustanud asjaolu, et testaator kirjutas 29.05.2014 testamendile alla ise. Hageja taotlusel oli asjas määratud allkirjaekspertiis. Eksperdi järelduse kohaselt ei olnud tal võimalik määrata, kas allkiri kodusel testamendil oli kirjutatud SD poolt, samuti, et ei välistanud ekspert, et testamendi on allkirjastanud testaator. Ringkonnakohtu hinnangul ei pidanudki ekspert hageja väite tõendamiseks tuvastama, et allkiri testamendil kuulub testaatorile, vaid pidi tuvastama, et see testaatorile ei kuulu. Kuna testamendi kehtivust eeldatakse, oli vastupidise tõendamiskoormis hagejal, sest ekspert ei välistanud, et allkiri kuulub testaatorile. Maakohus sai asjas otsustada
lg 2 kohaselt poole poolt esile toodud asjaoludel ja nõude põhjendamiseks esitatud tõendite pinnalt. Ebaõige on hageja seisukoht, et testamendil oleva allkirja ehtsust saab tõendada üksnes allkirjade võrdlemise kaudu. Kolleegiumi hinnangul on maakohus piisavalt põhjalikult argumenteerinud, miks eksperdiarvamus koosmõjus teiste tõenditega ei tõenda hageja väidet, et allkiri testamendil ei ole kirjutatud SD poolt.
lg 2 järgi ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Seega saab allkirja ehtsuse tõendamiseks esitada ka teisi tõendeid, sh tunnistajaid. Tunnistajatena üle kuulatud VN ja OT andsid ütlusi, et nad olid kutsutud tunnistajateks testamendi allakirjutamise juurde ja nende ütlustel kirjutas testaator testamendile alla ning pärast seda tunnistajatena nemad. Tunnistajate ütlustes sisulised vastuolud puuduvad ja väited tunnistajate ebausaldusvääruse kohta ei ole õiged. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus tõendeid hinnanud kooskõlas
lgga 1 ja tuvastanud, et testamendi vorminõudeid pole rikutud ja allkiri testamendil kuulus testaatorile. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, mille kohaselt oli testaator piiratud teovõimega testamendi tegemise ajal. Hageja ei ole oma väidet maakohtus tõendanud ja maakohus tuvastas tõendeid kogumis hinnates, et testaatoril ei esinenud postuumse kohtupsühhiaatrilise 7 ekspertiisiga tuvastatu kohaselt 29.05.2014 koduse testamendi tegemise ajal vaimuhaigust, nõrgamõistuslikkust või muud psüühikahäiret, mille tõttu ta ei suutnud oma tegudest aru saada või neid juhtida. Samuti ei esinenud tal tõenäoliselt vaimutegevuse ajutist riket ja ta ei olnud muu asjaolu tõttu seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehingud mõjutavad tema huve. Ekspert tuvastas, et SD diagnoosi (maokeha pahaloomuline kasvaja) puhul ei ole reeglina häiritud inimese otsusevõime. Hageja ei ole oma vastupidiseid väited tõendanud ja kohus on otsuses tuginenud asjas kogutud ja esitatud tõenditele (
Ringkonnakohus leiab, et hageja esitatud testamendi tegemise väidetavad asjaolud (kuupäeva mittekirjutamine, et testament oli trükitud ja eesti keeles) ei kinnita ega viita testaatori otsusevõimetusele. Väited, et testaatori tervislik seisund 29.05.2014 halvenes, võib olla õige, kuid testaatori tervisliku seisundi kohta esitatud tõendid ja tema hilisem surm ei anna alust järeldusteks, et testaatori seisund välistas tema võime aru saada 29.05.2014 allkirjastatud testamendi sisust. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus õigesti materiaalõiguse norme ega rikkunud menetlusõiguse norme tõendite hindamisel ning otsus on kooskõlas
Hageja apellatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele. Vastuseks kostja I apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
Maakohtul ei olnud alust jätta menetluskulud
Asjaolu, et maakohus 10.09.2014 määrusega rahuldas hageja menetlusabi taotluse ja andis abi riigilõivu tasumiseks riigi kasuks, ei anna alust jätta hagi rahuldamata jätmisel kostjate menetluskulusid sel alusel nende endi kanda. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osas, milles kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda (resolutsiooni p 2) ning teeb uue otsuse ja jätab maakohtus kantud menetlusosaliste kulud hageja kanda. Menetluskulude jaotus 11. Hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise ja kostja I apellatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb poolte ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta hageja kanda. (
Kostja I apellatsioonkaebuse rahuldamise korral tuleb kostja I menetluskulud jätta samuti hageja kanda. Kostjal II maa- ja apellatsioonikohtu menetluses kulud puudusid. Kuna praegusel juhul maakohus ei ole määranud poolte menetluskulusid rahaliselt kindlaks, ei tee seda ka ringkonnakohus. Seetõttu ei määra menetluskulude rahalist suurust apellatsioonkaebuste lahendamisel kooskõlas
Tulenevalt
lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus pärast otsuse jõustumisest (vt Riigikohtu 20.04.2016 otsus nr 3-2-1-142-15, p 23). Hageja on saanud menetluse käigus menetlusabi. Maakohtu 10.09.2014 määrusega (I kd, lk 8790) vabastati hageja hagi esitamisel nõutava riigilõivu tasumisest. Tallinna Ringkonnakohtu 04.03.2016 Määrusega (III kd, lk 39-40) otsustati jätkata hagejale menetlusabi andmist
lg 4 alusel ja loeti ta vabastatuks riigilõivu 1100 tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel.
lg-st 4 tuleneb, et kui hageja on saanud menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamata jätmise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Kuivõrd hagi ei rahuldata, tuleks hagejalt seega mh välja mõista riigilõiv, mille tasumisest hageja oli apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud. Samas ei ole hageja majanduslik seisund ringkonnakohtule teadaolevalt praeguseks hetkeks paranenud, mistõttu peab apellatsioonikohus põhjendatuks kohaldada
lg-s 7 sätestatut ning vabastada 8 hageja tema majanduslikust seisundist lähtuvalt apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivu riigituludesse tasumise kohustusest. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Liili Lauri /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.