lõikes 1 sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
10. Maakohus lähtus
-s laenulepingule kohaldatavatest sätetest ning leidis, et
lõike 1 teise lause ning laenulepingu punkti 4.4 teise lause ja punkti 2.1.1 kohaselt kuulub kogu laenuperioodi eest tasumisele intress 10 200 eurot, millest laenulepingu ülesütlemisavalduse esitamise seisuga oli tasutud 4709.73 eurot, seega kuulub tasumisele intress 5490.27 eurot. Viivise väljamõistmisel lähtus kohus
Laenulepingu ülesütlemisavalduse esitamise seisuga oli sissenõutavaks muutunud viivis 1056.02 eurot, millele kuni hagiavalduse esitamiseni on lisandunud viivis 3287.20 eurot. Kokku moodustab hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 4343,22 eurot, millele lisaks taotles hageja edasiulatuva viivise väljamõistmist 0,25% põhinõudelt päevas alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. 11.
lõike 3 ja
lõike 1 ning laenulepingu punkti 5.4 alusel on hagejal õigus nõuda kostjalt I laenulepingujärgsete võlgnevuste sissenõudmisega ja laenulepingu ülesütlemisega tekkinud kahju hüvitamist 446.60 eurot. Hageja on tõendanud, et tasus Advokaadibüroole Luberg ja Päts nimetatud summa õigusteenuse ja õigusteenuskulude eest, mis tulenes kostjale I 07.05.2014, 10.06.2014 nõuete ja 02.09.2014 laenulepingu ülesütlemisavalduse koostamisest ja esitamisest ning kostjatele II-IV 07.05.2014, 10.06.2014 3
lõike 1 ja § 145 lõike 1 ning käenduslepingute punktide 2.1 ja 2.2 alusel on hagejal õigus nõuda täies ulatuses kõigi laenulepingust tulenevate kohustuste täielikku täitmist (st laenu tagastamist ning intresside ja viivise tasumist) kostjatelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Kostjate seisukohad, et hageja poolt nõutavad intressid ja sissenõutavaks muutunud viivis kuuluvad vähendamisele, ei ole põhjendatud. 13.
lõike 2 kohaselt on kohustuse rikkumine vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Kostjad ei ole tõendanud, et esines vääramatu jõud, mille tõttu nad ei saanud raha maksmise kohustust hageja ees täita. Raha maksmise rikkumise korral saaks vääramatu jõuna käsitleda selliseid erakorralisi asjaolusid nagu näiteks sõja puhkemine, pangaülekannete keelustamine vms. Kuna kostjate rikkumine ei ole vabandatav, siis on põhjendatud hageja nõue õiguskaitsevahendina viivise saamiseks. Samuti ei ole kostjad toonud esile selliseid faktilisi ajaolusid, mille alusel kohaldada
. Kostjad ei ole tõendanud, et tasumisele kuuluv intress või sissenõutavaks muutunud viivis oleks ebamõistlikult ja ebaproportsionaalselt suur. Kõnesolevad intress ja viivis tulenevad ja on kooskõlas laenulepinguga, mille tingimused olid kostjatele eelnevalt teada ja nende poolt aktsepteeritud. Nii tasumisele kuuluv ja tasumata intress 5490.27 eurot kui sissenõutavaks muutunud viivis 4343.22 eurot moodustavad kumbki alla poole (vastavalt 33,4% ja 26,5%) põhinõudest. Sissenõutavaks muutunud viivis 4343.22 eurot ei ületa põhinõude ja intressi summat. Asjaolu, et kostja I on tasunud üle poole laenust ja tal on rahalised raskused ning et kostjatel II-IV ei ole väidetavalt samuti rahalisi vahendeid, mille arvelt kohustust täita, ei saa iseenesest olla aluseks viivisemäära alandamisele või viivise väljamõistmata jätmisele. Lepingut sõlmides pidi laenuvõtja arvestama, et tasumisega viivitamise korral on laenuandjal õigus nõuda viivist ning käendajad arvestama sellega, et kui laenusaaja enda kohustust ei täida, siis tuleb neil laenusaaja kohustus täita, sh täita kohustuse täitmisega kaasnev viivitus. Rahalise kohustuse (sh viivise tasumise kohustuse) rikkumine ei ole reeglina vabandatav ning makseraskused ning töötasu puudumine ei vabasta täitmise kohustusest. Erandlikke asjaolusid, mis välistaksid viivise nõude, tuvastatud ei ole. Kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et hageja oleks oma õigusi kuritarvitanud või tegutsenud eesmärgiga tekitada kostjatele kahju. Viivist ei saa pidada ebamõistlikult suureks ainuüksi põhjusel, et seda on arvestatud seaduses sätestatud määrast suuremas määras, st lepingus kokkulepitud määras. Viivise üks eesmärkidest on suunata võlgnikku oma kohustuse täitmisele, kuid kostjad ei ole näidanud üles tahet võlgnevuse likvideerimiseks. Lisaks annab
Seetõttu on kostjate taotlus vähendada tasumisele kuuluvat ja tasumata intressi põhjendamatu.
Hageja on laenu andnud eeldatavasti oma majandustegevuses, kostja kui laenusaaja on füüsiline isik ja asjas ei ole esile toodud asjaolusid, millest võiks järeldada, et ta tegutses lepingut sõlmides majandus- või kutsetegevuses. Seega vastab poolte vahel sõlmitud laenuleping tarbijakrediidilepingu tunnustele (
). 17.
lõike 1 kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda
lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.
lõike 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse
Seega mõistis maakohus ebaõigesti hageja kasuks välja viivise 0,25% päevas põhivõlgnevuselt. 18.
lõike 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt
§-le
Selle sätte kohaselt vähendatakse vastavalt tasumata krediidi brutosummat krediidi kasutamata jätmise ajale langeva intressi ja tarbijale langevate kulude võrra, kui lepingu ütleb üles krediidiandja. Seaduses sätestatud imperatiivse keelu tõttu lõpeb tarbijakrediidilepingu ülesütlemise korral intressi maksmise kohustus ülesütlemisele järgneva aja eest. Seega ei ole võimalik nõuda intressi ka kahjuna ajavahemiku eest, mil võlausaldaja kaotas võimaluse saada kasu tasutava intressina. Seoses kahju hüvitamise nõudega juhtis Riigikohus tähelepanu
lõikele 5, mille järgi kui kohustuse täitmisega viivitamisest tekkinud kahju suurus ületab viivise, võib nõuda viivist ületava kahju hüvitamist, kui kahju hüvitamise nõue on olemas. Seega oleks maakohus pidanud kontrollima, kas kostjatel oli intressi maksmise kohustus lepingu ülesütlemise järgneva aja eest ning kas hagejal oli kahju hüvitamise nõue ning vastavalt vähendama hageja intressi ja kahju hüvitamise nõuet. 20. Kuigi Riigikohus on selgitanud, et üldjuhul tuleb pidada professionaalset õigusabi kohtueelses vaidluses mõistlikuks ja tehtud kulusid hiljem hüvitatavateks (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-1913, punkt 11) ja seega on kohtueelsed õigusabikulud
lõike 3 ja § 115 lõike 1 alusel kahjuna põhimõtteliselt hüvitatavad (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-84-14, punkt 24), oleks maakohus pidanud arvestama
-i tähenduses, ei ole kohtule siduv.
kohaselt on tarbijakrediidilepingut reguleerivatest
-i sätetest tarbija kahjuks kõrvalkalduv kokkulepe tühine. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-57-11 kohaselt on kohtu peamine ülesanne poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) ja kohus ei ole seejuures seotud poolte poolt antud õigusliku hinnanguga. Nõude kvalifitseerimiskohustusest ei vabasta kohut ka poole poolt vastavasisulise vastuväite esitamata jätmine. 26. Vaidlusaluse laenulepingu alusel andis füüsilisest isikust laenusaaajale laenu eraõiguslikust juriidilisest isikust laenuandja (osaühing). Äriseadustiku (ÄS) § 135 lõike 1 kohaselt on osaühing äriühing, milline osaleb õiguskäibes oma organite kaudu, kelle tegevus loetakse juriidilise isiku tegevuseks (tsiviilsseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 31 lõige 5). Vaidlusaluse lepingu sõlmis laenuandja nimel juhatuse liige ning eelduslikult on seega tegemist äriühingu majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepinguga. Vastupidist peab tõendama pool, kes sellisele väitele vastu vaidleb, seega käesolevas asjas hageja.
kohaselt ei ole nõutav, et krediidiandja igapäevane majandustegevus oleks suunatud krediidilepingute sõlmimisele. Eeltoodust tulenevalt tuli maakohtul esmalt selgitada hagejale võimalust lükata ümber eeldus, et laenuleping oli sõlmitud äriühingu majandus- ja kutsetegevuses. Seejärel tuli aga maakohtul tuvastada, kas tegemist on või ei ole tarbijakrediidilepinguga. Kuna maakohus vaidlusaluse laenulepingu olemust selliselt ei tuvastanud lähtus kohus vaidluse lahendamisel ennatlikult
Jättes analüüsimata, kas hageja võis anda kostjale I laenu oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsedes ning kas tegemist võis olla tarbijakrediidilepinguga
tähenduses võis maakohus viivise, intressi ja kahjuhüvitise väljamõistmisel jätta ebaõigesti kohaldamata tarbijakrediidilepingut reguleerivad materiaalõigusnormid. Nimelt selles osas tuleneb seadusest tarbijakrediidilepingule mitmeid olulisi erisätteid, mis piiravad kõrvalnõuete maksmapaneku ulatust. Riigikohus rõhutas lahendis nr 3-2-1-170-13, et tarbijakrediidilepingut puudutavates vaidlustes tuleb kohtutel eriti tähelepanelikult kontrollida seadusest tulenevate nõuete täitmist, mille võimalikele rikkumistele on pool viidanud. Laenusaaja viitas maakohtus, et nõutav viivis ja intress on ebamõistlikult suur ja palus vähendada seadusest tuleneva viivise määrani. Kui tegemist on tarbijakrediidilepinguga, võib olla alus viivise vähendamiseks
lõike 1 alusel ja kontrollida tuleb intressi arvestust
Samuti tuleb kohtul omal algatusel kontrollida laenulepingu kehtivust tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 alusel. Pooltega tuleb vastavaid asjaolusid arutada ja anda neile võimalus esitada selles 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.