Obsah (4)

§ 118§ 137§ 119§ 143

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Gaida Kivinurm, Mati Maksing, Ele Liiv Määruse tegemise aeg ja koht 16.01.2017, Tallinn Tsiviilasja number 2-16-846 Tsiviilasi KK avaldus MB vas

) § 143 lg 5 järgi võib kohus suhtlemiseks vajalikke meetmeid kohaldada ka omal algatusel, kuid praegusel juhul ei olnud kohtul alust suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks. Maakohus ei ole veenvalt põhjendanud suhtlemiskorra määramise hädavajadust (arvestades, et varem ei olnud pooltel selles osas vaidlust) ning ei ole põhjendanud, miks suhtlemiskord tuleb määrata just nimelt sellisel viisil. Hetkel suhtleb laps oma isaga ning seega ei ole kohtu sekkumine vajalik. Kohtu poolt määratud suhtlemiskord (seejuures eriti Itaalias käimise osas) ei ole põhjendatud ning ei vasta lapse huvidele, kuna ei ole hästi läbimõeldud ja riivab oluliselt lapse ema õigust osaleda lapse elus teatud perioodil. Praegu on liiga vara otsustada selle üle, mis seondub lapse käimisega Itaalias.

1. Maakohtul ei olnud alust lõpetada vaid osaliselt lapse ema ja isa ühine hooldusõigus lapse suhtes, sest on täidetud kõik eeldused ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse emale üleandmiseks. Lapse isa ei ole seletanud, kuidas ta kavatseb (peale suhtlemist Skype’i kaudu) osaleda lapse elus, seejuures valida lasteaed, kool, huviringid jms, viibides ise välismaal. Maakohus ei ole välja selgitanud, kuidas välisriigis elav vanem täidab oma kohustusi hooldusõiguse osutamise osas. Vaid lapse isa soovist teostada hooldusõigust käesoleval juhul ei piisa. Maakohus tuvastas, et lapse isa ei ole lapse hooldamises ja kasvatamises osalenud ning suure tõenäosusega ei osale ka tulevikus, kuid jättis ühise hooldusõiguse mõlemale vanemale. Maakohus oleks pidanud andma hooldusõiguse sellele vanemale, kes teostab ja täidab lapse suhtes nii õigusi kui kohustusi. 5
2. Tulenevalt Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-159-15 avaldatust ei saanud maakohus anda otsustusõigust lapse elu- ja viibimiskoha määramisel Eesti piires ning tervishoiuga seotud küsimustes ainuisikuliselt lapse emale. Maakohus oleks pidanud lõpetama ühise hooldusõiguse ja andma ainuhooldusõiguse lapse elu- ja viibimiskoha määramisel ning tervishoiuga seotud küsimustes ainuisikuliselt lapse emale, lähtudes

§-st

2. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta piiras lapse ema õigusi nii, et andis otsustusõiguse lapse elu- ja viibimiskoha määramisel vaid Eesti piires.
3. Maakohus jättis ebaõigesti määruskaebemenetlusega tekkinud menetluskulud lapse ema kanda. Lapse ema ei esitanud valeandmeid. Asjaolu, et lapse ema ei saa tõendada negatiivset asjaolu, ei saa olla aluseks järeldada, et tegemist on valeandmetega. Lapse isa ei ole esitanud tõendeid TsMS § 229 mõttes, mille alusel oleks maakohus saanud järeldada, et lapse ema esitas valeandmeid. Samuti leidis maakohus ekslikult, et lapse ema on põhjustanud määruskaebemenetluse. Tegelikult oli määruskaebemenetlus põhjustatud maakohtu poolt, sest maakohus ei toimetanud lapse isale kohtudokumente kätte, vaid piirdus teatega Ametlikes Teadaannetes. Menetluse edasine käik
4. Eestkosteasutus toetas osaliselt määruskaebust.
5. Lapsele määratud esindaja palus jätta määruskaebuse rahuldamata.
6. Lapse isa palus jätta määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud lapse ema kanda.
7. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lõike 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
8. Tsiviilkolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada ja asi saata uueks läbivaatamiseks maakohtule.
9. Käesolevas asja on maakohus rikkunud TsMS §-s 351 sätestatud selgitamiskohustust, jätnud täitmata TsMS § 392 lg-st 1 tulenevad eelmenetluse ülesanded ja maakohtu määrus on olulises osas põhjendamata, mistõttu ei pea ringkonnakohus võimalikuks asja ise lahendada, vaid saadab asja uueks läbivaatamiseks maakohtule.
10. Ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud menetlusnorme. Kaalutlusotsuse tegemisel peab maakohus oma valikuid põhjendama. Maakohus rahuldas ema avalduse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks osaliselt, põhjendades üksnes ühise hooldusõiguse lõpetamist, kuid ei ole millegagi põhjendanud avalduse rahuldamata jätmist.
11. Kuigi vanemate lahuselu korral, säilib vanemate ühine hooldusõigus, kus vanemad peavad

§ 118

lg 1 järgi teostama lapse suhtes hooldusõigust ja täitma hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu, võib siiski olla osal juhtudel vajalik muuta ühist hooldusõigust vastavalt sellele, milliseid õigusi kumbki vanem lahuselu korral lapse suhtes tegelikult teostab ja milliseid kohustusi täidab ning milline õiguste ja kohustuste jaotus tagab vanemate lahuselu korral lapse huvides parima lahenduse. Selleks saab kohus

§ 137

lg 1 alusel vanema nõudel ühise hooldusõiguse lõpetada ja anda ühele vanemale ainuhooldusõiguse.

1. Maakohus tuvastas, et lapse ema on last igapäevaselt kasvatav isik, lapse isa elab ja viibib erinevates välisriikides ja ei saa lapse igapäevast hooldust teostada. Maakohus märkis põhjendustes, et lapse huvides on kui kohalviibiv ema otsustab lapse igapäevase elu küsimused, kuid vaatamata sellele lõpetas vanemate ühise hooldusõiguse piiratud 6 küsimustes, seda millegagi põhjendamata. Maakohus jättis välja selgitamata, kuidas välisriigis elav vanem täidab oma kohustusi hooldusõiguse osutamise osas. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei pidanud vajalikuks näiteks lasteaia, kooli ja huviringide küsimustes hooldusõiguse jätmist emale. Kohus ei ole avaldaja sellekohastele väidetele ka vastanud. Kohus ei ole välja selgitanud, kuidas kavatseb lapse isa, lisaks suhtlemisele Skype’i teel, osaleda lapse igapäevases elus, viibides alaliselt välismaal ja mitte tundes kohalikku elukorraldust. Kohus ei ole seda menetlusosalistega ka arutanud.
2. Kohus saab küll lapse elu- ja viibimiskoha määramise õigust territoriaalselt piirata, kuid see peab olema põhjendatud. Vaidlustatud kohtumäärus selliseid põhjendusi ei sisalda. Riigikohus on pidanud võimalikuks põhjuseks piirata lapse viibimiskoha määramise õigust ja anda vanemate lahuselu korral ühele vanemale lapse viibimiskoha määramise õigus vanemate ja lapse elukohariigi piires, et säilitada teisele vanemale õigus otsustada lapse välisriiki elama asumise üle, kuna see puudutab vahetult tema ja lapse õigust omavahel suhelda. Antud asjas elab ema lapsega Eestis, isa aga erinevates välisriikides. Seega ei puuduta lapse välisriiki elama asumine isa ja lapse õigust omavahel suhelda. Isa ei ole välja toonud oma huvi kontrollida lapse Eestist väljasõitu.
3. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu määrus ei vasta ka seadusele ja Riigikohtu praktikale osas, milles maakohus lõpetas vanemate ühise hooldusõiguse ja andis selles osas avaldajale otsustusõiguse. Osas, milles maakohus lõpetas vanemate ühise hooldusõiguse, tulnuks emale anda ainuhooldusõigus, mitte otsustusõigus. Kuna vanemale otsustusõiguse andmise nõue (

§ 119

) ning vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise ja selles osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise nõue (

§ 137

) on alternatiivsed nõuded, saab kohus lahendada avalduse kas

§ 119või § 137 alusel, kuid mitte mõlema sätte alusel korraga.

Riigikohus on lahendi 3-2-1-159-15 p-s 25 asunud seisukohale, et vanem saab lapse viibimiskoha määramise õigust taotleda alternatiivselt kahel materiaalõiguslikul alusel, s.o taotledes lapse viibimiskoha määramise küsimuses endale otsustusõigust

§ 119

alusel või nõudes lapse viibimiskoha määramise osas ühise hooldusõiguse lõpetamist ja selles osas ainuhooldusõiguse endale andmist

§ 137lg 1 alusel.

Otsustusõiguse saamiseks saab vanem esitada avalduse eelkõige siis, kui vanemad vaidlevad last puudutava olulise küsimuse lahendamise üle ja soovivad konkreetse küsimuse või olukorra lahendada ega soovi ühist hooldusõigust nimetatud küsimuses edaspidi tekkida võivate küsimuste lahendamiseks lõpetada. Seevastu ühise hooldusõiguse osalise või täieliku lõpetamise ja lõpetatud osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise avalduse eesmärgiks on üldjuhul ulatuslikumate muudatuste tegemine vanemate hooldusõiguses, mille tulemusena saab üks vanem õiguse otsustada üksi tulevikus tekkida võivate last puudutavate oluliste küsimuste üle ning teine vanem kaotab selles osas hooldusõiguse. 30. Käesoleval juhul on avaldaja soovinud ühishooldusõiguse lõpetamist ja endale üleandmist (

§ 137

lg 1), mitte konkreetse küsimuse või olukorra lahendamist (

§ 119

). Sellisena on nõuet käsitlenud ka maakohus, lõpetades vanemate ühise hooldusõiguse lapse elu- ja viibimiskoha määramisel Eesti piires ja lapse tervisega seotud küsimustes, kuid märkis ekslikult, et annab otsustusõiguse neis küsimustes emale.

1. Kolleegium nõustub avaldaja määruskaebuse väitega selle kohta, et maakohtul puudus alus määrata kindlaks lapse ja isa suhtlemiskorda, kuna avaldust suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks ei ole kohtule esitatud.
2. Lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramist reguleerib

§ 143

lg 2¹, mille kohaselt vanemate lahuselu korral lepivad vanemad kokku lahuselava vanema ja lapse suhtlemises. Vanemate vaidluse puhul määrab vanema ja lapse suhtlemise korra vanema 7 nõudel kohus. Käesoleval juhul ei ole kumbki vanematest esitanud kohtule sellekohast avaldust. Asjaolu, et pooled on menetluses arutanud kompromissi sõlmimist ja sellega seoses ka suhtlemiskorra küsimusi, ei tähenda, et kumbki pool oleks palunud kohtult suhtluskorra kindlaksmääramist. Kompromiss, kui see oleks sõlmitud, oleks tähendanud siiski vanemate endi kokkulepet, mitte kohtu poolt määratud korda. 33. Kuigi

§ 143

lg 5 järgi võib kohus suhtlemiseks vajalikke meetmeid kohaldada ka omal algatusel, ei ole maakohus praegusel juhul põhjendanud suhtlemiskorra määramise vajadust kohtu omal algatusel. Asja materjalist ei nähtu, et lapse heaolu oleks ohus ja vajaks kohtupoolset sekkumist. Varem on isa roll lapsega suhtlemisel olnud passiivne. Isa küll väidab, et ema pole vastanud ta e-kirjadele ja on sulgenud oma konto portaalis www.facebook.com, kuid isa pole ka aktiivselt last otsinud ega lapsega suhelda püüdnud.

1. Vastuses määruskaebusele möönab ka eestkosteasutuse esindaja, et kumbki vanem ei ole esitanud avaldust suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks ning kohus on kehtestanud isa ja lapse suhtlemise korra viisil, mille kohus pakkus ise välja vanematele edastatud kompromissettepanekus. Samuti märgib eestkosteasutuse esindaja, et isa suhtlus lapsega on üle pika aja taastunud ning väidetavalt saavad vanemad ise lapsega suhtlemise korraldamise küsimustes hakkama.
2. Seega pole asjas tuvastatud selliseid asjaolusid, mis annaks alus arvata, et vanemad ei suuda lapsega suhtlemises ise kokkuleppele jõuda. Maakohus ei ole ka põhjendanud, miks suhtlemiskord tuleb määrata just sellisel viisil ja nii pikaks ajaks olukorras, kui isa ja poeg veel tegelikult teineteist ei tunne. Isa ja laps ei ole senini üldse suhelnud, kuid nüüd suhtlevad Skype’i vahendusel. Ema on ärakuulamisel avaldanud, et soovib, et lapsel oleks isa, on avatud suhtlemiseks ning soovib teha koostööd.
3. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul välja selgitada, kas kumbki vanematest soovib, et kohus määraks kindlaks isa ja lapse suhtlemise korra või saavad vanemad suhtlemise korraldamisega ise hakkama. Vanem, kes soovib suhtlemiskorra kindlaksmääramist, peab esitama sellekohase avalduse, millega teine pool saab kas nõustuda või vastu vaielda. Maakohus peab kõiki asjaolusid kaaluma ja kummagi vanema väidetega mittearvestamist põhjendama. Vaidlustatud kohtumäärus ka selles osas põhjendusi ei sisalda.
4. Eeltoodu alusel tuleb asi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulude jaotuse teeb maakohus asja sisulisel läbivaatamisel.
5. Tulenevalt TsMS § 696 lg-st 3 ja Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-46-14 p-st 11 ei saa käesoleva määruse peale määruskaebust esitada. /allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing /allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv