← Eesti

2-15-113519/35

Obsah (6)§ 80§ 115§ 103§ 127§ 276§ 492

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Peeter Pällin Otsuse tegemise aeg ja koht 19.09.2016. a Tallinn, Tartu mnt kohtumaja Tsiviilasja number 2-15-113519 Tsiviilasi OÜ XXXX ha

§ 80lg 2 kohaselt.

Kostja ei ole väitnud, et ukse parandamisega seotud kulutused ei ole Tallinna linna ja kostja vahelise üürilepingu mõttes hoolduskulutusteks või et hagejal puudub

§ 80lg 2 ja lepingu alusel õigus parandamiskulutusi nõuda.

Kohus loeb, et hageja on õigustatud isik parandamiskulude nõude esitamiseks. Hageja on esitanud lepingurikkumisest tuleneva kahju nõuda

§ 115lg 1 järgi.

Hageja võib

§ 115

lg 1 ning §-de 127 ja 128 alusel nõuda kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused (vt ka Riigikohtu

  1. märtsi
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-12, p 27): • kostja on lepingut rikkunud (

§ 115

lg 1); • kostja vastutab lepingu rikkumise eest (

§ 115

lg 1), st rikkumine ei ole

§ 103

lg 1 järgi vabandatav; • hagejale on tekkinud või tekib kahju (

§ 127

lg 1, § 128); • kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (

§ 127

lg 2); • kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (

§ 127

lg 3); • rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (

§ 127lg 4).

Vaidlust ei ole selles, et kahju tekitanud sündmus – ukse lõhkumine politseinike poolt – leidis aset seetõttu, et kostja ei avanud politseile nende korraldusel ust. Korrakaitseseaduse § 50 lg 1 p 1 järgi oli politsei õigustatud eluruumi sisenema. Sellises olukorras oli kostjal kui üürnikul üürilepingu alusel

§ 276lg 2 järgi kohustus võimaldada korrakaitsjatele ruumidesse 3

(5)siseneda kõige vähem kahjustusi põhjustaval viisil – avades ukse. Kostja väitel ei saanud ta seda teha, sest ta oli langenud kolmanda isiku õigusvastase ründe ohvriks. Kohus loeb, et poolte esitatud vaidlustamata asjaolud täidavad kahjunõude eeldused ning kostja väidet tuleb hinnata vastuväitena, et kohustuse rikkumine oli vabandatav

§ 103

lg 1 tähenduses.

§ 103lg 1 tuleb kohaldada koos üürilepingu p-ga 17.

Üürilepingu p 17 kohaselt üürnik on tsiviilseadusandlusega sätestatud korras kohustatud hüvitama kahju, mida ta ise, temaga koos elav isik või Üürniku või temaga koos elava isiku loal või kutsel Eluruumis või elamus viibiv isik tekitab Eluruumile või elamu muudele osadele, sh. tehnoseadmetele, heakorraobjektidele või haljastusele Elamu ümbruses. Kohus leiab, et

§ 103

lg 1 ja lepingu p 17 tuleb mõista selliselt, et üürnik kannab kolmanda isiku tegude eest vastutust siis, kui üüniku ja kolmanda isiku eriliste suhete tõttu oli kolmandal isikul võimalik ruumidesse pääseda oluliselt hõlpsamini kui võõral isikul. Kostja andis enda ja ründe toime pannud XXXX suhete kohta järgmisi ütlusi: „Ma tundsin teda juba lapsepõlvest, elasime ühes kandis toona. Vahepealset sidet meil polnud. Mai kuus vabanes vanglast ja otsis mind üles. Käis külas ja oli viisakas aga ühel hetkel hakkas vägivallatsema. Käis külas üle kümne korra. Raha ta ei toonud ja tööl ei käinud, samas olid kokkupuuted ka romantilised. Võtmed võttis Vaarmets ise ukse eest, täpselt ei mäleta kuupäeva vms, aga märkasin ühel hetkel et polnud enam võtmeid ja siis ei olnud ka teda. Võtmete võtmise ja rünnaku vahel olid mõned päevad või nädal. /---/ Ei. Me ei olnud majanduslikult seotud. Me ei ostnud ühiselt midagi. Kui mind kodus ei olnud, viis ta hoopis asju kodust ära. Andsin sellest ka politseile teada, aga seda ei fikseeritud. Ta murdis lahti ka seifi, see oli rünnakuga samal päeval. Kui ma nägin, et seif on lahti, ei saanud ma politseid kutsuda. Ta haaras telefoni minu käest. Ühel hetkel sain selle tagasi ja sain tütrega rääkida. Midagi ta mulle hüvitanud ei ole, tagasi tõi ainult sõrmused. Politsei tuli kohale, aga nad ootasid televisiooni tulekut ja ei tulnud korterisse. XXXX oli võimalus siis seal edasi-tagasi joosta.” Kohus leiab, et kostja selgituse alusel saab teha järelduse, et üüniku ja kolmanda isiku eriliste suhete tõttu oli kolmandal isikul võimalik ruumidesse pääseda oluliselt hõlpsamini kui võõral isikul. Seega ei saa kostja tugineda

§ 103lg 1 järgi kohustuse rikkumise vabandatavusele.

Ukse lõhkumisega tekitati hagejale kahju summas 1011.70 eurot, mis koosneb ukse asendamise (lk 57) ja uue ukseluku paigaldamise kuludest (lk58). Hageja vahetas ukse ja esitas kostjale tekitatud kahju hüvitamise nõude september 2014 üüriarves (lisa 8). Nõue on kajastatud arve real „siseukse vahetus“. Põhjendamatu on väide, et tõendamata on kulutuste tegelik kandmine. Vaidlust ei ole, et hageja parandas ukse ja kohus leiab, et hageja on oma tõendamiskoormuse täitnud. Põhjendamatu on väide, et kostjal puudub kohustus hüvitada kahju siis, kui kindlustuslepingu alusel on kindlustusvõtja kohustatud kahju hüvitama. Kindlustusleping ei oma tähendust kolmandate isikute kohustuste seisukohast. Hageja nõue lõppeks

§ 492

lg 1 järgi vaid siis, kui kindlustusvõtja oleks kahju juba hüvitanud ning nõue läheks seaduse alusel üle kindlustusvõtjale. Nimetatud asjaolu ei ole väidetud ega tõendatud. Kohus mõistab parandamiskulud kostjalt välja. Juhindudes TsMS § 162 lg-st 1 jätab kohus menetluskulud kostja kanda. Vastavalt TsMS § 174 lg 1 menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Hageja menetluskulud käesolevas hagimenetluses ja sellele eelnenud maksekäsu 4

(5)menetluses Pärnu Maakohtus on nõudelt tasutud riigilõiv summas 200.00 eurot. TsMS § 163 lg 1 ja § 174 lg 1 kohaselt kohus mõistab menetluskulud kostjalt välja. /allkirjastatud digitaalselt/ Peeter Pällin Kohtunik 5
(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.