Obsah (9)

§ 238§ 345§ 344§ 268§ 17§ 38§ 37§ 318§ 337

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 3. oktoober 2016, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-16-2426 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Aarne Sa

§ 238

lg 2 alusel vähendada mõistetud karistust 1/3 võrra ja mõista Natalja Avstriiskajale karistuseks 5 (viis) aastat 4 (neli) kuud vangistust.

1. KarS § 68 lg 1 alusel arvata kahtlustatavana kinnipidamine 08.06.2015 kuni 09.06.2015, s.o 2 päeva karistuse hulka ning mõista Natalja Avstriiskajale kandmisele kuuluvaks lõplikuks karistuseks 5 (viis) aastat 3 (kolm) kuud ja 28 (kakskümmend kaheksa) päeva vangistust.
2. Karistuse kandmise alguseks lugeda 26.05.
4. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
5. Apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule

§ 345

lg 2 ja § 347 kohaselt kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus

§ 344lg 3 kohaselt üksnes advokaadi vahendusel. ESIMESE ASTME KOHTU OTSUSE SISU 1. Natalja Avstriiskajat süüdistatakse Kar

S § 118 lg 1 p 1,7 järgi selles, et tema 06.06.2015 umbes kella 18.00 paiku, viibides alkoholijoobes korteris aadressil XXXXX , Narva linn, lõi tüli käigus V.V. noaga kõhtu, tekitades viimasele kõhuõõnde tungiva torke-lõikehaava maoseina, maksa ja värativeeni vigastusega, s.o eluohtlikud vigastused, mille tõttu V.V. suri aadressil XXXXX , Narva linn. 2. Viru Maakohus tunnistas N. Avstriiskaja süüdi KarS § 118 lg 1 p 7 järgi ja mõistis karistuseks 6 aastat vangistust.

§ 238

lg 2 alusel vähendas maakohus mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja karistas N. Avstriiskajat 4-aastase vangistusega. KarS § 68 lg 1 alusel arvati N. Avstriiskaja kahtlustatavana kinnipidamine alates 08.06.2015 kuni 09.06.2015, s.o 2 päeva, karistusaja hulka ning N. Avstriiskajale mõisteti lõplikult ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 3 aastat, 11 kuud ja 28 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks loetakse 26.05.

2. N. Avstriiskaja selgitas maakohtu istungil, et 06.06.2015 leidis süüdistatava ja V.V. vahel aset tüli ning arutluse all oleva intsidenti puhul oli tegemist N. Avstriiskaja poolse enesekaitsega. Maakohus leidis, et N. Avstriiskaja süü KarS § 118 lg 1 p 7 sätestatud kuriteo toimepanemises on leidnud tõendamist. Süüdistatava ning tunnistajate ütlustele tuginedes sedastas maakohus, et just N. Avstriiskaja tekitas V.V. noahaava. Surnu ekspertiisiaktidega luges kohus tõendatuks asjaolu, et V.V. tekitatud noahaav oli eluohtlik ning põhjustas V.V. surma. Süüdistatava väide, et ta oli V.V. noahaava tekitamise ajal hädakaitseseisundis, ei vasta kohtus tuvastatud asjaoludele ning objektiivsetele tõenditele. N. Avstriiskaja ütlused selle kohta, et V.V. ründas teda, käes nuga, ning ka pärast seda, kui süüdistatav oli saanud noa enda kätte, tuli V.V. süüdistatava poole ähvardavalt ning põrkas noale otsa, ei vasta kohtuliku uurimise käigus tuvastatud asjaoludele. Tunnistajate ütlustest tulenevalt oli V.V. rahulik inimene, võis ainult kätt tõsta, kuid mitte kunagi ei võtnud nuga kätte. Samas N. Avstriiskaja on alkoholijoobes äkiline. Süüdistatava ja V.V. vahel toimunu ei tekitanud N. Avstriiskaja suhtes hädakaitseseisundit, vaid tegemist oli tavalise olmetüliga. Vastavalt surnu ekspetiisiaktile esines V. Vladimirovi kehal rida terava esemega tekitatud kehavigastusi. Ei ole eluliselt usutav, et V.V. põrkas noa otsa neli korda.
3. Maakohus asus seisukohale, et süüdistatav pani kuriteo toime kaudse tahtlusega. N. Avstriiskaja, lüües V.V. noaga kõhtu, pidas võimalikuks raske tervisekahjustuse tekitamist ning möönas seda. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad.
4. Maakohus selgitas, et kuna teoga on põhjustatud kannatanu surm, siis N. Avstriiskaja tegu ei vaja kvalifitseerimist KarS § 118 lg 1 p 1 järgi. Surma põhjustamine KarS § 118 mõttes hõlmab ka elule ohu põhjustamist.
5. Süüdistatava puhul karistust raskendavaid asjaolusid ei esine ent karistust kergendav asjaolu KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes on kahetsus. Süüdistatava süüaste pole suur, sest N. Avstriiskaja on kuriteo toime pannud kaudse tahtlusega ning ta on varem kohtu poolt karistamata. Seega tuleb N. Avstriiskajale mõista vangistus alla KarS § 118 lg 1 ettenähtud karistuse keskmist määra. APELLATSIOONIS ESITATUD TAOTLUSE SISU 2
6. Viru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kannatanu J.D. esindaja D. Lipatov. Apellatsioonis palutakse tühistada Viru Maakohtu 26.05.2016 kohtuotsus ning tunnistada N. Avstriiskaja süüdi KarS § 113 lg 1 järgi tapmises ja määrata temale uus karistus. Alternatiivselt, kui Tartu Ringkonnakohus ei leia süüdistatava tegudes KarS § 113 lg 1 ettenähtud kuriteo koosseisu, siis palutakse tühistada maakohtu otsus N. Avstriiskaja karistuse osas ja määrata rangem karistus, lähtudes kuriteo raskusest KarS § 118 lg 1 p 7 järgi. Apellatsiooni väited on kokkuvõtlikult alljärgnevad.
7. Apellant on seisukohal, et maakohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust, süüdistatava tegu on valesti kvalifitseeritud KarS § 118 lg 1 p 7 alusel ning Viru Maakohtu otsuses KarS § 118 lg 1 p 7 järgi mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele. 8.1 V.V. kehavigastuste iseloom annab aluse eeldada, et süüdistatava poolt oli tegemist tahtliku teoga, mis oli suunatud surma põhjustamisele. KarS § 113 lg 1 järgi ettenähtud kuriteo toimepanemise kavatsusele viitab asjaolu, et V.V. võis elada pärast surmava haava saamist veel mõnikümmend minutit. Samas N. Avstriiskaja ei teinud midagi, et V.V. esmaabi anda või ennetada surma saabumist. 8.2 Lähtudes süüdistatava ütlustest, oli tüli põhjuseks asjaolu, et V.V. ei andnud süüdistatavale pangakaarti. Peale V.V. tapmist N. Avstriiskaja omastas V.V. pangakaardi. Antud fakt võib olla kuriteo toimepanemise motiiviks. 8.3 Lähtudes V.V. tekitatud vigatustustest saab järeldada, et kannatanu kaitses ennast käega. N. Avstriiskaja aga ei lõpetanud rünnet noaga, vaid tegi tahtlikult torkehaava elutähtsate elundite piirkonda. Kui V.V. kukkus, siis süüdistatav ei andnud kannatanule esmaabi ega kutsunud kiirabi. Eelnev näitab, et N. Avstriiskajal oli otsene või kaudne tahtlus surma põhjustamiseks. 8.4 Maakohus võttis vääralt arvesse kergendava asjaoluna süüdistatava kahetsuse. Lähtudes N. Avstriiskaja ütluste sisust, süüdistatav ei kahetse oma tegu ning kohtuistungil tehtud sellekohast avaldust ei saa pidada KarS § 57 lg 1 p 3 järgi kergendavaks asjaoluks. Süüdistatava väitel oli V.V. surm traagiline juhtum ning enesekaitse, kuid see versioon ei leidnud kohtuliku uurimise käigus kinnitust. Süüdistatav ei osutanud mingit abi kannatanule ning pärast kannatanu noaga löömist omastas kannatanu pangakaardi. 8.5 Eeltoodud asjaolusid maakohus arvesse ei võtnud, mistõttu karistuse mõistmine alla KarS § 118 lg 1 sanktsiooni keskmise määra ei olnud põhjendatud.
8. Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku määrusega anti menetluspooltele õigus esitada kannatanu apellatsiooni osas kirjalikud seisukohad kuni
9. augustini
11. Prokuröri kirjalikus seisukohas leitakse, et maakohtu lahend on seaduslik ja põhjendatud. Kohus on lähtunud karistust mõistes kõikidest KarS § 56 lg-s 1 ettenähtud karistuse eeldustest. Riiklik süüdistaja nõustub kohtuga selleski, et süüdistatava tegu on õigesti kvalifitseeritud KarS § 118 lg 1 p 7 järgi. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
12. Tutvunud kohtutoimiku ning esitatud apellatsiooniga, rahuldab apellatsioonikohus kaebuse osaliselt, s.o N. Avstriiskajale mõistetud karistuse osas. Muus osas jääb aga maakohtu otsus muutmata.
13. Esmalt leiab apellant, et maakohus on ebaõigesti kvalifitseerinud N. Avstriiskaja poolt toimepandud teo KarS § 118 lg 1 p 7 järgi. Kaebuse mõtte kohaselt tuleks ringkonnakohtul kohtuotsus tühistada ning kvalifitseerida süütegu tapmisena KarS § 113 lg 1 järgi. 12.1 Ringkonnakohus ei saa apellandi eeltoodud taotlust rahuldada järgmistel põhjustel. 12.2 Asja materjalide kohaselt on N. Avstriiskajale esitatud süüdistus KarS § 118 lg 1 p 1,7 järgi. Sellise süüdistusega saadeti süüdistusakt ka kohtusse (vt 2 kd, lk 36-38).

§ 268

lg 1 alusel toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt võib prokurör kohtuliku arutamisel enne kohtuliku uurimise lõpetamist 3 süüdistust muuta ja täiendada. Seda prokurör antud asjas teinud ei ole. Seega sai kohus antud kriminaalasja läbivaatamisel juhinduda vaid süüdistusaktist. Tulenevalt

§-s 30 sätestatust on süüdistusfunktsiooni kandjaks vaid prokurör, esindades riiklikku süüdistust kohtus. 12.3 Kuigi kannatanu on vastavalt

§ 17

kohtumenetluse pool, nagu ka prokurör, ei võimalda kannatanule menetlusseadusega antud õiguste sisu asuda süüdistusfunktsiooni kaaskandjaks prokuröri positsioonile.

§ 38

lg 1 kohaselt on kannatanul muuhulgas õigus anda arvamus süüdistuse ja karistuse kohta. Nimetatust järeldub, et kahtlustatava süüküsimuse lahendamist ja karistuse mõistmist puudutavas osas on kannatanu vaadeldav n.ö kõrvalsüüdistajana, kes teostab talle seadusega antud piiratud õigust prokuröri tegevust teatud ulatuses täiendada või korrigeerida. Kannatanu selline pädevus on vaadeldav pigem avaliku huvi teostamisena, tagamaks täiendavat kontrolli prokuratuuri tegevuse seaduslikkuse üle (vt Kriminaalmenetluse seadustiku kommenteeritud väljaanne, § 37 kommentaar 1.1.2, lk 140). Teatavasti kohtupraktika kohaselt ei ole kannatanul ka subjektiivset õigust nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist (RKKK 3-1-1-47-09 p 17, 3-1-1-83-12 p 7). 12.4 Seega pöördudes uuesti kannatanu õigusi sätestava

§ 37

sõnastuse juurde, saab järeldada, et kannatanul on küll õigus avaldada arvamust tema õigusi kahjustanud isiku süü küsimuses, kuid ta ei saa asuda süüdistusfunktsiooni kandja rolli nõudes kohtult, et süüdlase tegu kvalifitseeritaks teatud kindlal viisil. Selline roll on kriminaalmenetluse seadusest tulenevalt vaid prokuratuuril. 12.5 Eeltoodud põhjustel jääb kannatanu esindaja taotlus N. Avstriiskaja süüdistuse ümberkvalifitseerimisest rahuldamata. 13. Kriminaalmenetluse seadustik annab aga kannatanule õiguse apellatsioonikorras taotleda süüdistatavale mõistetud karistuse karmistamist (

§ 318

, § 340 lg 4), mistõttu alljärgnevalt toob ringkonnakohus oma seisukoha selles küsimuses. 14. Kaebuses taotletakse alternatiivselt maakohtu otsuse tühistamist süüdistatavale mõistetud karistuse osas. Apellatsioonis leitakse, et kohus on põhjendamatult mõistnud N. Avstriiskajale karistuse alla sanktsiooni keskmise määra. 14.1 Ringkonnakohtu jaoks on maakohtu poolt N. Avstriiskajale mõistetud karistuse põhjendused ebaveenvad ning ei ole kooskõlas

§-s 56 sätestatuga, mistõttu kaitsja apellatsioon karistuse karmistamisest kuulub rahuldamisele. 14.2 Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on vääralt kohaldanud KarS §-s 56 sätestatud karistuse mõistmise põhimõtteid. KarS §-st 56 tuleneb, et isiku karistamise aluseks on süü. Seega tuleb kohtul tuvastada, mil määral on isikule tema poolt toimepandud süütegu etteheitetav. 14.3 Kohtuotsusest nähtub, et maakohtu arvates ei ole N. Avstriiskaja süüaste suur, kuna ta pani süüteo toime kaudse tahtlusega. Eelkõige nimetatud põhjusel, aga ka arvestades kergendava asjaoluna kahetsust, mõistiski kohus N. Avstriiskajale karistuseks vangistuse 6 aastat, s.o alla sanktsiooni keskmise määra. 14.4 Ringkonnakohus maakohtuga süüdistatava süüastme tuvastamisel ei nõustu. Esmalt tuleb märkida, et KarS § 118 lg 1 sanktsioon näeb karistusena ette vangistuse 4-st kuni 12-ne aastani. Seega on vangistuse keskmine määr 8 aastat. Järgnevalt tuleb määratleda süüdistatava süü aste. Nimetatu tuvastatakse kuriteo asjaolude pinnalt. Asjaoludest nähtub, et sisuliselt mingit erilist põhjust, mille tõttu süüdistatav otsustas kannatanut noaga lüüa, ei olnudki. Tõendite kohaselt soovis N. Avstriiskaja saada kannatanult tema pangakaarti, kuid viimane keeldus seda andmast. Seega on kuriteo ajendiks vähetähtsal põhjusel tekkinud olmetüli, mida süüdistatav otsustas lahendada kannatanule noaga kehavigastuste tekitamise abil. Eelkirjeldatu alusel leiab ringkonnakohus, et N. Avstriiskaja süü suurus on hinnatav keskmisena. 14.5 Vastutust kergendava asjaoluna võttis maakohus arvesse süüdistatava poolt avaldatud kahetsuse. Vastavalt kohtuistungiprotokollile on kannatanu tõepoolest avaldanud kahetsust juhtunu 4 pärast (2 kd, lk 68). Kuigi süüdistatav on oma ütluste läbi ( hädakaitse versioon) püüdnud oma süüd vähendada, võtab ringkonnakohus kahetsuse vastutust kergendava asjaoluna siiski arvesse. Antud juhul võib järeldada, et lõpptulemusena oli süüdistataval ilmselt kahju sellest, et kannatanu tema tegude tõttu suri. 14.6 Vaatamata vastutust kergendavale asjaolule ei mõjuta selle olemasolu N. Avstriiskaja karistuse määra ning jätkuvalt on ringkonnakohus seisukohal, et talle tuleb mõista vangistus KarS § 118 lg 1 sanktsiooni keskmises määras. Sellise seisukoha aluseks on ringkonnakohtu hinnangul kuriteo asjaolud (väheolulisel põhjusel tekkinud olmetüli käigus kannatanule raske kehavigastuse tahtlik tekitamine, mis tõi kaasa kannatanu surma). 15. Eeltoodut kokku võttes ning juhindudes

§ 337

lg 1 p-st 4, § 338 p-st 4, 340 lg 4 p-st 4, tühistab ringkonnakohus Viru Maakohtu 26.05.2016 kohtuotsuse osaliselt N. Avtsriiskajale mõistetud karistuse osas. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/ 5