← Eesti

2-13-60479/86

Obsah (8)§ 42§ 113§ 39§ 619§ 37§ 186§ 35§ 41

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar (eesistuja), Krista Kirspuu, Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 09.12.2016, Tallinn Tsiviilasja number 2-

§ 42lg 3 p 21). Kostjal oli aineid deklareerides 3

(9)võimalik tutvuda ka nn ainetasudega. Kostja valis üheksa ainet, mille hind kujuneb ainepunktide järgi. Ainepunkti hind 24–45 eurot ei ole ebamõistlikult suur, arvestades, et tegemist on täiendusõppega. Iga mõistlik inimene saab aru, et õppele registreerumisega tekib üldjuhul registreerimistasu maksmise kohustus. Enne õppima asumist saab tutvuda registreerimistasu suurusega ning sellega arvestada. Registreerimistasu 114 eurot ei ole ebamõistlikult suur.
  1. Kostja leiab valesti, et ülikoolil ei tekkinud lepingu alusel õppeteenustasu nõudeõigust, sest kostjal ei olnud kohustust õppeteenust kasutada ja ta ei ole seda kasutanud. Lepingu p 2.3.2 kohaselt kohustub täiendusõppur järgima seadusest, ülikooli õigusaktidest ja muudest õigusaktidest tulenevaid täiendusõppuri kohustusi. Määruse § 7 lg 2 järgi on õpingukava täiendusõppuri poolt eelseisvaks semestriks valitud õppeainete loend, mida ta kohustub õppima. Määruse § 7 lg 3 kohaselt on täiendusõppurite osalemine seminarides, harjutustundides, praktikumides ja õppepraktikal kohustuslik. Eeltoodust tulenevalt oli kostjal kohustus valitud õppeaineid õppida, s.o õppeteenust saada ning see, et kostja seda ei teinud, ei anna õigust tasu maksmisest keelduda. Ei ole tuvastatud, et ülikool ei oleks võimaldanud kostjal õppeteenust saada, s.o ainetes osaleda ja neid sooritada. Kostjal oli lepingu p 4.4 kohaselt õigus leping üles öelda, kuid kostja seda ei teinud.
  2. Kostja leiab ekslikult, et ülikoolil ei saanud tasunõuet tekkida, kuna lepingust ei tulenenud kostja maksekohustuse tekkimist ainetele registreerumisega. Kostjal on olnud võimalus tutvuda lepingu, õppimise aluseks olevate asjakohaste materjalide ning õigusaktidega. Seega on ülikool enda kohustuse üliõpilase teavitamiseks täitnud. Iga mõistlik inimene saab sarnases olukorras aru, et pärast lepingu sõlmimist (ehk esimese tahteavalduse kinnitamist) ainete registreerimisega kinnitatakse enda soovi veel kord vastavad ained läbida (ehk kinnitatakse teine tahteavaldus), mille alusel on vajalik maksta tasu (millest oli kostja teadlik, kui ta aineid deklareeris). Vaidlusaluses lepingus ja täiendusõppe korras ei ole punkte, millest on raske aru saada. Lepingus ja täiendusõppe korras on selgelt esitatud õppuri kohustused ning ülikooli õigus esitada õppurile arve, mis koosneb registreerimistasust ja ainepunktide tasust. Mõistlik üliõpilane pidi aru saama, et lepingu allkirjastamisega ja seejärel ainete deklareerimisega kohustub ta lepingu p 2.3.1 järgi tasuma õppeteenuse eest esitatud arve alusel. Leping ei ole vastuolus hea usu põhimõttega (TsÜS § 138), kuigi tuvastatud asjaoludel kostja õppesooritusi ei teinud.
  3. Pooled ei vaidle nõude loovutamise üle hagejale ega selle üle, et nõude loovutus on kostjale teatavaks tehtud.
  4. Hagejal on õigus nõuda kostjalt lepingu p 3.2 järgi ka viivist. Selles lepingupunktis on kokku lepitud, et tasumisega viivitamisel on ülikoolil õigus nõuda kostjalt viivist 0,5% tähtajaks tasumata summast iga viivitatud kalendripäeva eest. Arvestades, et kostja sai hageja esitatud arvest teadlikuks vähemalt 17.02.2013, hakkas arvel näidatud tasumise 14-päevane tähtaeg kulgema alates 18.02.2013 ning arve tasumise tähtaeg möödus 04.03.
  5. Seega oli kostja arve tasumisega viivituses 379 päeva ja viivis on kokku 2455 eurot 92 senti. Lepingus sätestatud viivisemäär ei ole ebamõistlikult suur. Viivise vähendamise taotlust kostja esitanud ei ole. Kuna sissenõutavaks muutunud viivis ületab põhinõuet, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis põhinõude ulatuses. Riigikohus on leidnud, et üürilepingus kokkulepitud viivisemäär 0,2% viivitatud summast päevas on oluliselt kõrgem

§ 113lg 1 teise lause järgsest määrast, kuid 4

(9)ei ole siiski selline, et seda pidada seadusega vastuolus olevaks, isegi kui tegemist oleks tüüptingimusega. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
  1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.
  2. Ei ole õige maakohtu hinnang, et kostjal oli kohustus valitud õppeaineid õppida ehk õppeteenust saada (lepingu p 2.3.2). Maakohus on jätnud arvestamata, et kui jääb kahtlus, kas lepingu osaks tuleb lugeda TTÜ õigusaktid või mitte, tuleb lähtuvalt

§ 39lg 1 teisest lausest asuda seisukohale, et mitte.

Õppeainetele registreerumine ÕISs ei tekitanud kohustust tasuda õppeteenustasu. Ka lepingu punktist 5.3 lähtuvalt ei tule maksekohustuse tekkimise osas juhinduda TTÜ või muudest võimalikest õigusaktidest. Pooled ei olnud lepingus kokku leppinud, et kostja poolt ÕIS-s õppeainetele registreerumine tekitab õppeteenustasu maksmise kohustuse.

  1. Nõuet ei ole tekkinud, sest TTÜ ei ole kostjale lepingus sätestatud lepingu kehtivuse ajal arvet esitanud. Lepingust ei oleks tulenenud kostja kohustus teenustasu maksta, vaid TTÜ õigus tasu nõuda, s.o arve esitada (p 2.3.1). Leping oli kehtetu alates 22.01.2013 ja seega ka ajal, mil kostjale esmakordselt arvest teatati (17.02.2013). 09.10.2014 ja 11.08.2015 esitatud tõenditest ei nähtu arve esitamist/saatmist või arvest teatamist enne lepingu kehtivuse lõppemist. Tähendust ei oma arve koostamine, vaid arve kostjale saatmine ehk esitamine. Maakohus on rikkunud TsMS § 230 lõiget
  2. Maakohtul ei olnud alust lugeda, et TTÜ esitas arve 05.10.
  3. Kostja ei osalenud õppetöös, kuid ei pea negatiivset asjaolu tõendama. Hageja ei esitanud tõendeid tõendamaks, et kostja on õppetöös osalenud. Maakohtu seisukoht, et kostja poolt arvest hilisem teadasaamine ei muuda lepingut kehtetuks, ei ole asjakohane. Nõudeõigus on lõppenud. Ka õiguspärase ootuse printsiibist lähtuvalt oli kostjal alus lugeda, et nõudeid esitada ei saa. Maakohus on jätnud arvestama, et kui jääb kahtlus, kas nõue kostja vastu tekkis, tuleb lähtuvalt

§ 39lg 1 teisest lausest asuda seisukohal, et mitte.

16. Viivise määr 0,5% päevas on ebamõistlikult suur. Maakohus oleks pidanud tunnistama lepingu punkti 3.2

§ 42lg 1 ja lg 3 p 5 alusel tühiseks.

Maakohus on alusetult väitnud, et kostja ei ole taotlenud viivise vähendamist. Kostja on 23.02.2015 vastuse punktis 3.8.3 taotlenud viivisemäära vähendamist.

  1. Maakohus on alusetult välja mõistnud esindaja kulu. Hageja ei ole kuni Margus Rebase menetlusse astumiseni õigusabi kasutanud. Kuna Timm Ritari on prokurist, on tema puhul tegemist hageja töötajaga TsMS § 175 lg 2 esimese lause mõttes. Õigusabi osutamine Attend Õigusbüroo OÜ poolt ei ole tuvastatav. Kuna Attend Õigusbüroo OÜ arve ja hageja menetluskulude nimekiri on esitatud enne Margus Rebase menetlusse astumist, ei saa antud menetluskulude nimekiri sisaldada Margus Rebase kulusid. Menetluse edasine käik
  2. 11.12.2015 määrusega keeldus Tallinna Ringkonnakohus apellatsioonkaebust menetlusse võtmast. Riigikohus tühistas 10.05.2016 määrusega Tallinna Ringkonnakohtu määruse ja saatis tsiviilasja ringkonnakohtule uueks lahendamiseks. Riigikohus selgitas, et lepingus kokkulepitu ületab seaduslikku viivisemäära üle 5

(9)kahekümne korra ja sellist selgelt ülemäärast ja tarbijat (kostjat) ebamõistlikult kahjustavat viivisemäära saab pidada tühiseks. Vastustaja seisukoht
  1. Vastustaja ei esitanud vastust apellatsioonkaebusele. Ringkonnakohtu seisukoht
  2. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega ning ära kuulanud pooled, leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tuleb maakohtu otsus tühistada 113,29 eurot ületavas osas viivise nõude rahuldamise ja menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus saab teha uue otsuse, millega jätta viivise nõue 113,29 eurot ületavas osas rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Põhivõla väljamõistmise osas on maakohtu otsuse resolutsioon õige, kuid muuta tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada.
  3. Põhivõla 1296 eurot väljamõistmise osas ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsuse lõppjäreldust võla väljamõistmise kohta tühistada. Tallinna Tehnikaülikooli (TTÜ) ja kostja vahel on septembris 2012 sõlmitud õppekulude hüvitamise leping nr C121251, mille kohaselt TTÜ kohustus osutama kostjale ajavahemikus 14.09.2012 kuni 21.01.2013 õppeteenust vastavalt täiendusõppuri õppekavale (p 2.1.1) ja kohustus võimaldama õppuril sooritada arvestusi ja eksameid (p 2.1.2). Lepingu p 2.3.1 järgi kohustus täiendusõppur tasuma õppeteenuse eest TTÜ poolt esitatud arve alusel 10 päeva jooksul pärast arve väljastamist. Kolleegium leiab, et TTÜ ja kostja vahel sõlmitud leping oli

§ 619järgi käsundusleping õppeteenuse osutamiseks.

Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega osas, milles maakohus leidis, et poolte vahel on leping sõlmitud, ning tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 selles osas põhjendusi ei korda.

  1. Apellant leidis, et ebaõige on maakohtu järeldus, et kostja oli kohustatud õppetöös osalema. Maakohtu otsuse kohaselt tulenes eeltoodud kohustus TTÜ 17.11.2009 nõukogu määrusega nr 10 kinnitatud täiendusõppe korra § 7 lg-test 2 ja
  2. Kolleegium leiab, et kostja õppetöös osalemine või vastava kohustuse olemasolu ei mõjuta õppeteenuse eest tasu maksmise kohustuse tekkimist, kuna tulenevalt lepingust tasu osutatud teenuse eest ei olenenud õppetöös osalemisest. TTÜ ja kostja vahelise lepingu p 3.1 järgi koosnes õppeteenuse tasu täiendusõppuri registreerimistasust ja ainepunktide tasust, vastavalt täiendusõppuri õppekavale ja TTÜ poolt kehtestatud tasumäärdele. Lepingust ei tulene, et hageja nõue eeldaks kostja kohustust õppetöös osaleda. Maakohtu seisukoht, mille kohaselt kostjal oli kohustus valitud õppeaineid õppida, tuleb otsuse põhjendustest välja jätta.
  3. Maakohtu muud seisukohad hageja põhinõude 1296 eurot tekkimise, säilimise ja sissenõutavuse kohta on seaduslikud ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust põhinõude rahuldamise osas muuta. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 järgi ei korda neid.
  4. Apellatsioonkaebuse väide, et kostjal puudus kohustus järgida Tallinna Tehnikaülikooli õigusakte, ei anna alust teha maakohtust erinevat järeldust õppeteenuse tasumäärade osas. Ringkonnakohus nõustub kostja seisukohaga, mille kohaselt nõude tekkimise alused on reguleeritud kohtule esitatud lepingudokumendis, 6

(9)kuid samas ei ole maakohtu menetluses ega apellatsioonkaebuses vaidlustatud maakohtu tuvastatud tasumäärade suurusi ega asjaolu, et tasumäärad olid lepingu osa.

§ 37

lg 1 teise lause kohaselt on tüüptingimused lepingu osaks ka siis, kui lepingu sõlmimise viisist tulenevalt võis nende olemasolu eeldada ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada.

  1. Apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt õppeainetele registreerimine ÕIS-s ei tekitanud kohustust tasuda õppeteenustasu, on ekslik. Maakohus on tuvastanud, et lepingu p 2.3.1 kohaselt kohustub täiendusõppur tasuma osutatava õppeteenuse eest ning lepingu p 3.1 kohaselt koosneb õppeteenustasu täiendusõppuri registreerimistasust ja ainepunktide tasust, vastavalt täiendusõppuri õpingukavale ja TTÜ poolt kehtestatud tasumääradele. Tallinna Tehnikaülikooli võimalikest aktidest sõltumata tuleneb iseenesest kohtule esitatud lepingudokumendi punktidest 2.3.1 ja 3.1, et õppeaineid Tallinna Tehnikaülikoolile ÕIS-s deklareerides tekkis kostjal tasu maksmise kohustus. Kostjaga sarnane mõistlik isik pidi neid lepingutingimusi samadel asjaoludel mõistma samuti. Puudub kahtlus, mis võiks anda alust tõlgendada lepingutingimusi Tallinna Tehnikaülikooli kahjuks. Maakohtu tõlgendus on jälgitav ja põhjendatud. Apellatsioonkaebuses ei ole esile toodud asjaolusid, millega kostja oleks soovinud põhjendada teistsugust lepingu tõlgendust.
  2. Kaebuse väide, et Tallinna Tehnikaülikool ei esitanud kostjale arvet enne lepingutähtaja möödumist, ei ole võlanõude lahendamisel määrav. Kostja tõlgendus, mille kohaselt kostja kohustus oleks tekkinud üksnes juhul, kui Tallinna Tehnikaülikool oleks esitanud kostjale arve lepingutähtaja jooksul, ei ole kooskõlas lepingu punktidega 2.3.1 ja 3.
  3. Lepingu punktist 2.3.1 tuleneb, et arvega määratakse üksnes kohustuse täitmise täpsem kord, eelkõige kohustuse täitmise aeg. Kohustuse tekkimine ei eeldanud arve esitamist. Väide, et tasu maksmise kohustus lõppes lepingutähtaja möödumisega, ei põhine seadusel (

§ 186). 27. Maakohus ei ole kostja suhtes Ts

MS § 230 lõiget 1 rikkunud. Maakohus on märkinud, et arve kättesaamine enne 17.02.2013 on tõendamata. Apellatsioonkaebuse väide kostja õiguspärase ootuse tekkimise kohta on põhjendamatu. Tallinna Tehnikaülikool ega hageja ei ole käitunud kostja suhtes vastuoluliselt. Asjas ei oma tähtsust ka väide, mille kohaselt kostja ei osalenud õppetöös. Kostjal tekkis tasu maksmise kohustus õppeaineid Tallinna Tehnikaülikoolile deklareerides. TTÜ on oma kohustuse õppeteenust osutada täitnud kostjale võimaluse loomisega õppetöös osaleda. 28. Kolleegium leiab, et maakohus on viivise nõude rahuldamisel ebaõigesti kohaldanud

§ 42lg 3 p 5 ja § 42 lg 1.

TTÜ ja kostja vahelise lepingu p 3.2 järgi on viivise määraks 0,5% tähtajaks tasumata summalt iga viivitatud päeva eest. Kolleegium nõustub maakohtuga, et tegemist on

§ 35järgi tüüptingimusega.

Kostja on sõlminud lepingu tarbijana.

§ 42

lg 1 järgi on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja 7

(9)seisuga.

§ 42

lg 3 p 5 järgi on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust.

§ 42lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine.

Riigikohus on selgitanud, et kuigi

§ 42

lg-s 3 ei ole sõnaselgelt nimetatud, et ebamõistlikult kahjustav oleks tüüptingimustes ebamõistlikult kõrges määras viivise ettenägemine, on tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral võimalik järeldada selle kahjustavat iseloomu

§ 42

lg 3 p 5 lauseosa „ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses [---] muud hüvitist" alusel (otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-14, p 11). 29. Lepingus kokkulepitud viivise päevamäära 0,5% korral oli viivise suurus aastas 182,5%. Hindamaks viivisemäära mõistlikkust tuleb kaaluda lepingulise viivisemäära ja seaduses sätestatud viivisemäära vahelist proportsiooni. Seaduse kohaselt (

§ 113

lg 1 teine lause) loetakse viivise määraks

§-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub 8% aastas (enne 15. aprilli 2013 kehtiva sõnastuse kohaselt 7% aastas). Arvestades vaidlusalusel ajal kehtestatud referentsimäärasid, kohaldunuks asjas seadusjärgne viivisemäär suurusjärgus, mis jääb alla 9% aastas. Lepingus kokkulepitu ületab seaduslikku viivisemäära üle kahekümne korra. Ringkonnakohus leiab, et selline selgelt ülemäärane ja tarbijat ebamõistlikult kahjustav viivisemäär on tühine. 30.

§ 41

järgi, kui tüüptingimus on tühine või kui seda ei loeta lepingu osaks, kehtib leping muus osas, kui tingimuse kasutaja ei tõenda, et ta ei oleks lepingut ilma tühise või lepingu osaks mitteloetud tüüptingimuseta sõlminud. Sellise tingimuse asemel kohaldatakse seaduses seda liiki lepingu kohta sätestatut. Viivisekokkuleppe tühisuse korral on hagejal võimalik nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (Riigikohtu 14.06.2005 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 p 24). Seega on hageja õigustatud nõudma kostjalt viivist

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

  1. Viivise nõude aluseks on hagiavalduses esiletoodud asjaolu, et kostja on viivitanud arve tasumisega perioodil 20.02.2013 kuni 18.03.
  2. Maakohus asus otsuses seisukohale, et arve tasumise tähtaeg saabus 04.03.2013 ja alates 05.03.2013 oli kostja arve tasumisega viivituses. Hageja on apellatsioonimenetluses esitatud viivise arvestuse kohaselt nõustunud maakohtuga selles, et viivise arvestuse periood algab 05.03.
  3. Ka kostja ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustanud maakohtu tuvastatud asjaolu, et kostja sai arvest teadlikuks 17.02.
  4. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus maakohtuga seisukohtadega, mille kohaselt kostja sai arve kätte 17.02.2013, arve tasumise tähtaeg saabus 04.03.2013 ja viivist tuleb arvestada perioodi 05.03.2013 kuni 18.03.2014 eest. Viivis

§ 113

lg 1 teise lause järgi on (41/365 x 0,0775 + 77/365 x 0,0875 + 184/365 x 0,085 + 77/365 x 0,0825) x 1296 = 113,29 eurot. 32. Puuduvad erandlikud asjaolud, mis võiksid anda alust seaduses sätestatud määras väljamõistetava viivise vähendamiseks. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses esile toonud varasemaid asjaolusid ega palunud ringkonnakohtul tuvastada uusi asjaolusid, millega kostja oleks võinud soovida viivise vähendamise taotlust põhjendada. 8

(9)
  1. Menetluskulud on põhjendatud jätta TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda, arvestades, et nõue rahuldatakse 1296 + 113,29 = 1409,29 euro osas ja nõue jääb rahuldamata 2592 – 1409,29 = 1182,71 euro osas, ning menetlusökonoomia põhimõtet.
  2. Arvestades, et ringkonnakohus jättis apellatsiooniastme menetluskulud poolte endi kanda, ja TsMS § 179 lg-st 1 lähtudes tuleb kostjalt välja mõista riigi kasuks riigilõiv 275 eurot, mis kuulus apellatsioonkaebuse esitamisel TsMS § 139 lg 2 ja RLS § 59 lg 15 ja RLS lisa 1 järgi tasumisele ning mille tasumisest kaebuse esitamisel kostja loeti 13.05.2016 määrusega vabastatuks. TsMS § 179 lg 5 kohaselt peab kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul. TsMS § 179 lg 9 kohaselt tuleb tasumisega viivitamise korral tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing /allkirjastatud digitaalselt/ 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.