2-16-110083 KOHTUOTSUS TAGASELJAOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-16-110083 Otsuse tegemise aeg ja koht 22. november 2016, Narva kohtumaja Kohus Viru Maakohus Kohtunik Aarne Lõhmus Kohtua

) § 101 lg 1 p 1,

§ 108lg 1, § 396 lg 1 ja § 94 alusel. 3

§ 1lg 5 tähenduses. Tulenevalt Ts

MS § 438 lõikest 1 ja § 436 lõikest 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas tarbija ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. Riigikohus on 10. mai 2016 määruse 3-2-1-25-16 punktis 13 leidnud, et viivise „mõistlik määr“ tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata

§ 42

lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Kolleegium on selgitanud, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt selle kohta Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Kohus tuvastas, et lepingu tingimuste punkti 3,9 kohaselt kokku lepitud viivisemäär 0,10% päevas (t.l.-19) ehk 36% aastas on enam kui kolm korda suurem seadusjärgsest

§ 113

lg 1 sätestatud viivisemäärast, mis on viiviste arvestamise ajal olnud keskmiselt 8,5% aastas. Kohus leiab, et lepinguline viivisemäär on tühine, mistõttu ei ole hagejal tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84 lg 1 ja § 85 kohaselt õigus nõuda kostjalt lepingus sätestatud määras viivist. Kuivõrd hageja ja kostja vahel lepingujärgne viivise määr on tühine, tuleb mõista kostjalt välja viivis seadusjärgses määras (

§ 113

lg 1, § 94).

§ 113

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Viivise seadusjärgne määr

§ 113lg 1 kohaselt on perioodil 08.

märts 2016–

1. mai 2016 8,05%. Seega tuleb kostjalt välja mõista viivis alates
2. märtsist 2016 kuni
3. maini 2016 summas 2,27 eurot. Hageja palub välja mõista täiendava viivise alates avalduse kohtusse esitamisest, s.o alates 17 maist 2016 kuni põhinõude täieliku täitmiseni viivisemääras 0,10% päevas. Arvestades kohtu poolt eeltoodud põhjendusi viivisemäära osas, tuleb kostjalt TsMS § 367 alusel hageja kasuks välja mõista viivis põhinõudelt

§ 113lõikes 1 teises lauses sätestatud määras alates 17.

maist 2016 kuni põhivõla täieliku tasumiseni. Eelnevast tulenevalt kuulub hagi rahuldamisele põhinõude 149,40 euro osas, intressi 13,74 euro osas, seisuga

1. mai 2016 sissenõutavaks muutunud viivise 2,27 euro osas, kokku 165,41 eurot ning viiviste alates
2. maist 2016 kuni põhinõude täitmiseni

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras osas.

Viivise 8,19 euro nõude osas ja edasiulatuva viivise alates 17. maist 2016 kuni põhinõude täieliku täitmiseni viivisemääras 0,10 % päevas võlgnetavalt laenusummalt nõude osas jätab kohus hagi rahuldamata. Menetluskulud 4