) § 101 lg 1 p 1 ja
Esialgne võlausaldaja on sõlminud kostjaga lepingud oma majandus- või kutsetegevuse raames. Asjas ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuse raames. Seega võib füüsilise isiku puhul eeldada, et ta sõlmis lepingu tarbijana
MS § 438 lõikest 1 ja § 436 lõikest 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas tarbija ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. Riigikohus on 10. mai 2016 määruse 3-2-1-25-16 punktis 13 leidnud, et viivise „mõistlik määr“ tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata
lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Kolleegium on selgitanud, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt selle kohta Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Kohus tuvastas, et tüüptingimustes kokku lepitud viivisemäär 0,15% päevas ehk 54,75% aastas (p. 7.8) on enam kui kolm korda suurem seadusjärgsest
lg 1 sätestatud viivisemäärast, mis on viiviste arvestamise ajal olnud keskmiselt 8,5% aastas. Kohus leiab, et lepinguline viivisemäär on tühine, mistõttu ei ole hagejal tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84 lg 1 ja § 85 kohaselt õigus nõuda kostjalt lepingus sätestatud määras viivist. Kuivõrd hageja ja kostja vahel lepingujärgne viivise määr on tühine, tuleb mõista kostjalt välja viivis seadusjärgses määras (
lg 1, § 94).
lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase 3
lg 1 kohaselt on perioodil 17.05.2013-30.06.2013 – 8,75%; 01.07.2013-31.12.2013 – 8,5%; 01.01.2014-30.06.2014 – 8,25%; 01.07.2014-31.12.2014–8,15%; 01.01.2015-30.06.2015 – 8,05%; 01.07.2015-31.12.2015 –8,05%; 01.01.2016 –30.06.2016- 8,05% ja 01.07.2016-15.11.2016 - 8%. Seega tuleb kostjalt välja mõista viivis hageja 4 arvete eest alates arvete maksetähtajale järgnevast kalendripäevast kuni 15. novembrini 2016 kokku summas 32,41 eurot (25,95 eurot+2,23 eurot+2,18 eurot+2,05 eurot). Hageja nõuab kostjalt lisaks viivist alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude summas 114,35 euro täitmiseni
Kohus leiab, et hageja nõue selles osas on põhjendatud ja seega tuleb kostjalt välja mõista viivised alates 16. novembrist 2016 kuni põhinõude summas 114,35 euro täitmiseni
Hageja nõuab kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist summas 30 eurot.
-2 lg 2 p 1 kohaselt pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. Kohus leiab, et nõue võla sissenõudmisega seotud kulude väljamõistmiseks on põhjendatud. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista võla sissenõudmiskulu summas 30 eurot. Eelnevast tulenevalt kuulub hagi rahuldamisele põhinõude 114,35 euro, seisuga 15. novembri 2016 sissenõutavaks muutunud viivise 32,41 euro ja sissenõudmiskulu 30 euro osas, kokku 176,76 eurot ja viiviste alates 16. novembrist 2016 kuni põhinõude summas 114,35 euro täitmiseni
MS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi osaliselt. Kohus jätab poolte menetluskulud poolte endi kanda. Kooskõlas TsMS § 174 lg 1 ja lg 2 määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Poolte menetluskulud jäävad poolte endi kanda ning seega ei ole menetluskulude rahaline kindlaksmääramine vajalik. Menetlusosalistele hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Viivitamatu täitmine Vastavalt TsMS § 468 lg 1 p 2 kuulub tagaseljaotsus täitmisele viivitamatult. Digitaalne allkiri Aarne Lõhmus Kohtunik 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.