← Eesti

2-15-11653/72

Obsah (4)§ 436§ 442§ 162§ 167

Tsiviilasi nr 2-15-11653 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Krista Kirspuu, Ulvi Loonurm, Kaupo Paal Otsuse tegemise aeg ja koht 12.10.2016.a, Tallinn Tsiviil

) ei võimalda aga mõista 9

(19)Tsiviilasi nr 2-15-11653 menetlusosaliselt välja hüvitist teise menetlusosalise lepingulise esindaja sõidule kulunud aja eest, samuti ei ole põhjendatud parkimistasude arvestamine menetluskuluna. Kohus vähendas seetõttu ajakulu 8,55 tundi ning kostja parkimiskulu summas 8,32 eurot. Seega on põhjendatud ajakulu kokku 64 tundi ja 15 minutit (83 t 30 min – 19 t 15 min) ja põhjendanud kostja menetluskulu on kokku 6406,68 eurot (6415 eurot - 8,32 eurot), mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista. Kohus nõustus hagejaga selles, et kolmanda isiku menetluskulu on osaliselt põhjendamatu. Menetluskulu tuleb vähendada kahele tunnile, sest nii seisukoht kolmanda isiku kaasamise kui ka vastus hagiavaldusele ei ole mahukad dokumendid ja on teineteist kordavad. Põhjendamatu on selles arves kajastada istungil osalemist ja ka sõitmist istungile, sest kolmas isik ei osalenud eelistungil, seega on arvel nr 2015102 põhjendatud ajakulu 2 tundi ja 30 minutit. Arve nr 2016104 on põhjendatud. Seega on kolmanda isiku esindaja menetluskulud kokku 7 tundi, mis on kokku 585 eurot (7 t * 85 eurot), mis tuleb hagejalt kolmanda isiku kasuks välja mõista. Apellatsioonkaebus 5. Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Pärnu Maakohtu 26.02.2016.a otsuse ja teha uue otsuse, millega rahuldatakse hagi täies ulatuses. Hageja palus menetluskulud jätta kostja kanda. Maakohtu otsus on üllatuslik. Maakohus hindas kutsehaiguse väljakujunemise asjaolu erinevalt mõlemast poolest. Kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et kutsehaigus on kujunenud välja muu hulgas kostja juures töötamise tagajärjel. Seega pooled ei vaidle selle üle, et kutsehaigus on kujunenud välja kostja õiguseellaste ja kolmanda isiku juures töötamise tagajärjel. Maakohus andis üllatuslikult kutsehaiguse väljakujunemisele pooltest erineva hinnangu, leides, et kutsehaiguse tekkimine kostja juures ei ole tõendatud. Seega on maakohus rikkunud

§ 436lõiget 4.

Maakohus hindas tõendeid ebaõigesti. Kutsehaiguse väljakujunemine kostja juures on tõendatud. Töötervishoiuarsti teatises sätestatust teistsuguse kutsehaiguse väljakujunemise perioodi kohta ei ole tõendeid esitatud. Hageja esitas töötervishoiuarsti teatise kutsehaiguse diagnoosimise kohta, mille kohaselt on kutsehaigus kujunenud välja aastatel 1980.a kuni 2012.a, kui hageja töötas õmblejana kostja ja kolmanda isiku juures. Kutsehaiguse väljakujunemise perioodi on kinnitanud ka Tööinspektsioon enda koostatud uurimiskokkuvõttes. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja töötas kostja juures õmblejana ning hageja töökeskkonnas esinesid kutsehaiguse põhjustanud ohutegurid. Kutsehaiguse tekitanud ohutegurite olemasolu kostja töökeskkonnas kinnitavad ka kohtuistungil ülekuulatud tunnistajad. Tööraamatu väljavõtte kohaselt on hageja töötanud õmblejana kostja ja kolmanda isiku juures perioodil 24.11.1980.a kuni 22.11.2012.a. Seega on tõendatud, et hageja kutsehaigus kujunes välja kostja õiguseellaste ja kolmanda isiku juures töötamise tagajärjel. Nende tõenditega on tõendatud ka kutsehaiguse väljakujunemise aeg. Kostja ei ole toonud kohtu ette tõendeid, mille kohaselt kutsehaiguse tekkimist ei ole kostja juures töötamine mõjutanud. Üldtuntud on asjaolu, et NSVL ja taasiseseisvunud Eesti Vabariigi algusaegadel olid töötingimused märkimisväärselt raskemad kui tänapäeval. Veelgi enam, ei ole tõenäoline, et hageja kutsehaigus kujunes välja nelja viimase aasta jooksul kolmanda isiku juures töötamise tagajärjel (kostja ei ole toonud kohtu ette selliseid väited ega tõendeid). Maakohus jagas ebaõigesti tõendamiskoormise. Kuna eelduslikult on tööandja valduses kogu vajalik töötervishoiualane dokumentatsioon, on kostja kohustus tõendada, et ta on täitnud tööohutus- ja töötervishoiunorme (vt RKTKo 3-2-1-68-11, p 10). Kostja juures esinesid hagejale kutsehaiguse põhjustanud töökeskkonna ohutegurid. Samuti on vastuoluline ja ebaõige maakohtu seisukoht, et hageja poolt ei ole kohtule esitatud sellist võimalikku kutsehaigestumise olustikku kostja juures töötamise ajal, mis oleks põhjuslikus seoses kutsehaiguse tekkimisega. 10

(19)Tsiviilasi nr 2-15-11653 Hageja on hagiavalduses põhistanud kostja rikkumiste ja diagnoositud kutsehaiguse vahelisi põhjuslikke seoseid. Kuna hagejale on diagnoositud töötervishoiuarsti poolt kutsehaigus ja kohus on tuvastanud kostja töökeskkonnas kutsehaiguse põhjustanud ohutegurite olemasolu, esineb põhjuslik seos töötingimuste ja töövõime kaotuse kaasa toonud tervisekahjustuste vahel. Maakohus pani ebaõigesti tööandja õigusvastase käitumise tõendamiskoormise hagejale. Kostja ei ole tõendanud, et ta on hagiavalduses nimetatud töötervishoiualaseid norme nõuetekohaselt ja õigeaegselt täitnud. Kostja on käitunud õigusvastaselt. Maakohus hindas ebaõigesti tõendeid, jättis oluliste tõenditega arvestamata ja otsuse olulises osas põhjendamata. Vaidlustatud lahendis on maakohus lugenud kostja käitumise õiguspäraseks üksnes selle põhjal, et kostja on esitanud hulgaliselt dokumente, mis on otseselt või kaudselt seotud töötervishoiu korraldamisega ettevõttes. Kohus ei ole neid dokumente sisuliselt analüüsinud ega tuvastanud, kas nimetatud dokumentatsiooni kohaselt on kostja rakendanud asjakohaseid ja õigeid meetmeid hagejale diagnoositud kutsehaiguse põhjustanud ohutegurite ennetamiseks. Oluline on tuvastada, kas asjaomastest tõenditest selgub, et tööandja on võtnud kannatanu suhtes kasutusele piisavad ja asjakohased meetmed kutsehaiguse põhjustanud ohutegurite vältimiseks. Maakohus luges üldsõnaliselt tõendatuks, et esitatud dokumentidega on piisavalt tõendatud tööandja käitumise õiguspärasus. Samas ei selgu otsusest, milliseid õigeid ja ergonoomilisi töövõtteid ning asendeid hagejale tutvustati. Veel jättis maakohus täielikult arvestamata hageja väiteid, mille kohaselt ei ole juhendamisi, riskianalüüse, sisekontrolle, tervisekontrolle ja ohutegurite mõõdistamisi tehtud õigeaegselt. Kutsehaigus kujuneb reeglina välja pikema aja jooksul. See tähendab, et tööandja saab töötajal kutsehaiguse tekkimist vältida ennekõike ennetavate, õigeaegsete ja asjakohaste (nõuetekohaste ja piisavate) meetmete rakendamisega. Hageja peamised väited kostja õigusvastase tegevuse kontekstis seisnevadki just selles, et kostja ei ole rakendanud õigusaktides ettenähtud abinõusid kutsehaiguse vältimiseks õigeaegselt ja nõuetekohaselt. Maakohus jättis nende hageja põhiliste väidetega arvestamata. Seega rikkus kohus oluliselt kohtuotsuse põhjendamise kohustust (

§ 442lg 8).

Kostja ei ole hagejat nõuetekohaselt ja õigeaegselt juhendanud ergonoomilistest töövõtetest ja -asenditest. Kostja ei ole vastupidist tõendanud. Maakohtu otsus ei rajane asjas kogutud tõenditel. Maakohus luges tõendatuks, et kostja teostas õigeaegse ja nõuetekohase juhendamise järgmiste tõenditega ning asjaoludega: kostja juures on olnud arvestatav juhendmaterjal, kuidas pidi töötaja ohuteguritega arvestama; tunnistajate ütlused; 22.01.2001.a ettekirjutusega nr i07 järelkontroll; tööraamatu sissekanded. Maakohus jättis kõnealuses küsimuses otsuse olulises osas põhjendamata. Samuti ei ole kohus analüüsinud hageja väiteid nõuetekohase ja õigeaegse kostjapoolse juhendamis- ning väljaõppekohustuste täitmata jätmise kohta. Töötervishoiualase juhendamise käigus peab tööandja töötajale teatama tervistkahjustavatest faktoritest ning töötaja tuleb välja õpetada töötama viisil, et töötegemise protseduur toimub nii, et töö käigus oleks tagatud tervisekahjustuste vältimine. Juhul, kui tervist kahjustavaid faktoreid täielikult vältida ei saa, tuleb tööandjal kindlustada, et ohufaktorite mõju oleks võimalikult minimaalne, st töö toimuks tervisele ohutul viisil. Kostja tekitas olukorra, kus hagejal puudus võimalus ergonoomiliste juhistega tutvuda ja kaitsta enda tervist töökeskkonnas esinevate terviseriskide eest. Kohtu ette toodud juhendite kohaselt ei selgitanud kostja täpsemalt, kuidas vältida füüsilist ülekoormust, ühetaolisi korduvaid liigutusi ja sundasendite liigset tervistkahjustavat mõju. Juhendamiskohustuse täitmata jätmine põhjustas olukorra, kus hagejal polnud teada teda ohustavad ohutegurid ning õiged ja ohutud töövõtted, mille rakendamise korral oleks olnud võimalik vältida või vähemalt vähendada kutsehaiguse põhjustanud ohutegurite negatiivset toimet töötaja tervisele. Praegusel juhul ei ole kostja tõendanud, et hagejat on nõuetekohaselt ja õigeaegselt juhendatud. Vastupidine maakohtu järeldus on ebaõige ning vastuolus esitatud 11

(19)Tsiviilasi nr 2-15-11653 tõenditega ja töötervishoiuõiguse põhimõtetega. Kostja poolt esitatud dokumendid ei sisalda õpetusi sellest, millised on õiged kehahoiakud, istumisasendid ja töövõtted. Veel puuduvad nendes dokumentides juhised õige töötooli ja - laua kõrguse kohta. Nimetatud dokumendid on üldsõnalised ning sisaldavad vähesel määral üksnes õpetusi, mille abil on võimalik hoida ära tööõnnetusi, aga mitte kutsehaiguseid. Eeltoodud väidetega ja asjaoludega jättis maakohus otsuse tegemisel arvestamata. Õpetused on töötajale üliolulised, et hagejale kutsehaiguse põhjustanud ohutegureid vältida. Maakohus ei ole analüüsinud, kas kostja on viinud hagejale läbi õigeaegseid ja nõuetekohaseid juhendamisi kutsehaiguse põhjustanud ohutegurite vältimiseks. Kostja poolt esitatud dokumentidest ei nähtu, et hagejat on nende järgi juhendatud, kuna nendel puudub hageja allkiri. Maakohus jättis kõnealuse vastuväitega otsuse tegemisel põhjendamatult arvestamata. Tüüpeeskirjade järgi pidi kostja administratsioon juhendamised vormistama vastavates päevikutes, mis pidid olema juhendaja ja hageja poolt allkirjastatud. Kostja ei ole toonud kohtu ette hageja allkirjaga varustatud tõendeid (juhendamise päevikud koos hageja allkirjadega), millest nähtub, et hagejat on õigeaegselt ja nõuetekohaselt juhendanud. Seega on tõendamata kostja väited juhendamiskohustuse nõuetekohase ja õigeaegse täitmise kohta. Kostja esitas töökaitsealase juhendamise registreerimispäeviku tiitellehe, jättes kohtu ette toomata päeviku sisu, mis tekitab põhjendatud kahtluse, et hageja osas vastavad sissekanded puuduvad. Töökaitsealase juhendamise registreerimispäevik kannab kuupäeva 06.12.1999.a, kuid hageja asus kostja juurde tööle juba 24.11.1980.a. Eeltoodust nähtub, et kostja ei ole teostanud hagejale juhendamisi õigeaegselt. Maakohus jättis eeltoodud asjaoludega ja väidetega otsuse tegemisel arvestamata. Tööinspektsiooni ettekirjutuse kohaselt on tuvastatud puudused töötajate juhendamises. Maakohus jättis eeltoodud asjaoluga ja tõendiga otsuse tegemisel arvestamata. Sisulise ja nõuetekohase juhendamise puudumist tõendavad üheselt H-MKe 25.01.2016.a istungil vande all antud ütlused, mille kohaselt tööergonoomikat kostja töötajatele ei tutvustanud. Tunnistaja selgitas, et tööandja ei õpetanud õmblejale, milline on õige tööasend õmblusmasina taga istumiseks, et vältida võimalikke tervisekahjustusi. Kostja juhendamine piirdus tööõnnetuse vältimise ning töö kiiremaks tegemiseks juhiste andmisega, mis ei ole asjakohased kutsehaiguse ennetamise kontekstis. Maakohus ei arvestanud nimetatud tunnistaja ütlustega. Kostja poolt esitatud esimene juhend pärineb alles 25.03.1993.a. Vastav juhend oli üldsõnaline ega sisaldanud õpetusi kutsehaiguste ennetamiseks. Maakohus ei arvestanud nimetatud asjaoluga otsuse tegemisel. Otsusest ei ole jälgitav, mille alusel luges kohus tõendatuks, et kostja on eelviidatud töötervishoiunormid nõuetekohaselt ja õigeaegselt täitnud. Maakohus ei analüüsinud hageja väidete alusel, kas hageja sai vajaliku väljaõppe koolitusluba omavas õppeasutuses, koolituskeskuses või ettevõttes ning kas vastav väljaõpe sisaldas tehniliste ja ohutusnõuete tundmaõppimist. Ei ole kontrollitav, millisele Tööinspektsiooni kontrollaktile ja ettekirjutusele maakohus otsuses viitab. Maakohtu järeldus on vastuoluline asjas kogutud tõenditega ning Tööinspektsiooni ettekirjutuste ja kontrollaktide alusel ei saa lugeda tõendatuks, et hageja suhtes on kostja asjaomaseid töötervishoiualaseid kohustusi nõuetekohaselt ja õigeaegselt täitnud. Tööinspektsiooni dokumentatsioon kinnitab hageja väidet, et kostja on rikkunud töötajate juhendamiskohustust. Üheski kostja poolt esitatud dokumendis ei ole tuvastatud, et tööandja on nõuetekohaselt ja õigeaegselt töötervishoiualast juhendamiskohustust täitnud. Kohus on ekslikult lugenud kostja juhendamiskohustuse hageja suhtes täidetuks Tööinspektsiooni dokumentide alusel. Tööandja kohustus viia töötajale läbi ergonoomiaalane juhendamine ei saa olla pelgalt formaalne, vaid kostja kohustuse saab lugeda nõuetekohaselt täidetuks üksnes juhul, kui juhendamine on piisav ja sisuline, arvestades konkreetse töötaja töökeskkonda, -tingimusi ja -ülesandeid. Maakohus ei arvestanud sellega ning lähtus otsuse tegemisel pelgalt dokumendi pealkirjast ja esitatud dokumentide hulgast. 12
(19)Tsiviilasi nr 2-15-11653 Kostjal puudus nõuetekohane ning õigeaegne riskianalüüs ja toimiv kutsehaiguste ennetussüsteem. Vastupidist ei ole kostja tõendanud. Maakohus ei ole arvestanud hageja väidetega, mis puudutavad puudulikku kutsehaiguste ennetussüsteemi (sh tegevuskava ja sisekontrolli tegemist) ja õigeaegset riskianalüüsi tegemata jätmist. Nõuetekohase, õigeaegse ja piisavalt põhjaliku riskianalüüsi ning selle alusel koostatava tegevuskava ja ajakava puudumine tingis olukorra, kus kostja jättis kutsehaiguste ohutegurid välja selgitamata ja vajalikud abinõud tarvitusele võtmata. Kirjeldatud kostja õigusvastane käitumine lõi eeldused hageja kutsehaiguse väljakujunemisele. Maakohus ei arvestanud eeltoodud asjaoludega ja väidetega. Kostja esitatud dokumentide kohaselt on Tööinspektor tuvastanud, et II korruse õmblustsehhis on kostjal jäänud korraldamata riskianalüüs. Seega on maakohtu seisukoht, et kostja on teostanud nõuetekohase ja õigeaegse riskianalüüsi, vastuolus tsiviilasjas kogutud tõenditega. Maakohus tuvastas, et kostja teostas esmakordselt riskianalüüsi 28.09.2004.a. Kostja ei ole tegelenud riskide tekkimise vältimisega, riskide kõrvaldamisega või vähendamisega ega kohandanud tööd, töökohta ja töökorraldust hagejale võimalikult sobivaks. Maakohus ei ole analüüsinud kostjapoolse riskianalüüsi alusel tegevus- ja ajakava koostamise kohustuse nõuetekohast täitmist. Ka tunnistaja H-MK kinnitas vande all, et temale ei ole kostja kunagi kõnealust tegevuskava tutvustanud. Maakohus jättis eeltoodud hageja väitega ja tõendiga otsuse tegemisel arvestamata. Maakohus ei ole otsuse tegemisel arvestanud hageja väidetega täiendava riskianalüüsi puudumise kohta. On eluliselt usutav, et 28 aasta jooksul hageja töökeskkond muutus, mistõttu tekkis kostjal kohustus täiendava riskianalüüsi läbiviimiseks. Maakohus jättis hageja väited ja selgitused kostja täiendava riskianalüüsi tegemise kohustuse rikkumise kohta täies ulatuses arvestamata. Maakohus jättis otsuse tegemisel arvestamata hageja väidetega, mis puudutavad Sotsiaalministri 27.02.2001.a määrust nr 26 „Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“. H-MK vande all antud ütluste kohaselt tuli hagejal tõsta valmistehtud töö kärusse, mis sõltuvalt kanga raskusest võis olla kuni 10 kg. Maakohus ei ole otsuse tegemisel arvestanud hageja väitega kostja poolt määruse nr 26 § 4 loetletud abinõude tarvitusele võtmata jätmise kohta. Maakohus jättis arvestamata hageja väidetega seoses kostja poolt õigeaegselt tegemata riskianalüüsist tingitud puuduliku tervisekontrolli tulemustega. Kostja õigusvastasest tegevusest tulenevalt tekkinud olukord, kus töötervishoiuteenuse osutajal puudus ülevaade hageja töötingimustest, mistõttu ei saanud avastada võimalikult vara hageja võimalikke kutsehaiguse ilminguid. Kõnealuste asjaoludega ja väidetega on maakohus jätnud otsuse tegemisel põhjendamatult arvestamata. Maakohus ei ole analüüsinud hageja väiteid ja selgitusi seoses kostjapoolsete sisekontrolli tegemise kohustuste rikkumistega. Kostja ei teostanud eelkirjeldatud tingimustele vastavat süstemaatilist sisekontrolli, mida kinnitas vande all H-MK 25.01.2016.a istungil antud ütlustega. Puudub viide tõendile, mille alusel on kohus leidnud, et overlock masina kasutamine oli reglementeeritud ning selle tulemusel on kostja selgitanud välja kutsehaiguste ohutegurid. Kostja ei ole teostanud nõuetekohaseid ja õigeaegseid tervisekontrolle. Vastupidine maakohtu järeldus on vastuolus asjas kogutud tõenditega. Kostja esitatud aktist ei nähtu, et hagejale teostati tervisekontrolle. Samuti ei selgu kostja esitatud dokumendist, kelle vahel on leping sõlmitud. Seega pole tegemist asjakohase tõendiga ning vastav dokument ei tõenda hageja suhtes tervisekontrolli kohustuse täitmist. Kostja esitatud dokumendist selgub, et kostja ei ole õmblejaid üleüldse tervisekontrolli saatnud. Vastavad vastuväited on hageja esitanud 25.09.2015.a menetlusdokumendis, kuid maakohus jättis nendega otsuse tegemisel põhjendamatult arvestamata. Kostja esitatud dokumentidelt selgub, et kostja on osadele töötajatele jätnud tervisekontrolli teostamata. Maakohus ei ole nende tõenditega arvestanud. 13.02.2006.a tervisekontrolli otsusest selgub, et kostja on korraldanud hagejale 28 aasta jooksul üksnes ühe tervisekontrolli. Kostja ei suunanud hagejat detsembris 2007.a korduvasse 13
(19)Tsiviilasi nr 2-15-11653 tervisekontrolli. Maakohus ei ole põhjendamatult arvestanud hageja väidetega konkreetsete tervisekontrollidega seotud kohustuste rikkumiste kohta. Hageja töö oli tervistkahjustava iseloomuga, kuna õmbleja tööga kaasnes sundasendis viibimine ja luu- ja lihaspinge talumine käte ning õlavöötme piirkonnas. Kostja on rikkunud nii esmase kui ka perioodilise tervisekontrollide läbiviimise kohustust. Lisaks ei ole tervisekontrollide käigus kunagi kontrollitud hageja luu- ja lihaskonna seisundit. Maakohus ei analüüsinud otsuses hageja väiteid, mille kohaselt ei ole hagejat suunatud tervisekontrolli kutsehaiguse põhjustanud ohuteguritega seonduvalt. Kostja ei ole esitanud tõendeid, et hagejale väljastati töökorras ja reguleeritav töötool. Seega on tõendatud, et kostja ei ole hagejale taganud alati töökorras töötooli olemasolu. Kostja esitatud dokumendi kohaselt tuvastati, et koduõmbluses on õmblejate toolid lagunenud. Maakohus jättis analüüsimata hageja väited seoses hageja tervisele ohutu töökeskkonna kujundamisega. Tool, mida kostja hagejale võimaldas, ei olnud nõuetekohaselt reguleeritav. Samuti oli see pidevalt töökorrast väljas. On tõendatud, et kostja ei taganud hagejale töökorras ja reguleeritavaid töötoole. Kostja ei ole taganud hageja töökeskkonnas nõuetekohast ventilatsiooni ja sisekliimat. Maakohus jõudis alusetult järeldusele, et kostja on ventilatsiooni ja sisekliima tagamisega seotud kohustused täitnud nõuetekohaselt. Pooled ei vaidle, et hagejale on kutsehaiguse põhjustanud füsioloogilised ohutegurid. Vaidlus puudub ka selles, et kutsehaigus avaldub just hageja luu- ja lihaskonnas ning selja piirkonnas. H-MK vande all antud ütluste kohaselt tuli hagejal tõsta valmistehtud töö kärusse, mis sõltuvalt kanga raskusest võis olla kuni 10 kg. Kostja esitatud tõendist selgub, et määramata on vibratsiooni parameetrid, sundventilatsioonide töö efektiivsus ja kahjulike gaaside kontsentratsioon; sundventilatsioonil on puudulik konstruktsioon; õmblustsehhi III korruse õmblussaali õhutemperatuur oli lubatust kõrgem. Kostja esitatud dokumendist selgub, et brigadiride toa akna klaas on katki. Purunenud klaas põhjustas ruumides tuuletõmbuse. Samuti tuvastati, et ventilatsioon ei tööta. 25.01.2016.a istungi tunnistaja H-MK kinnitas vande all, et hageja töökeskkonnas tõusis temperatuur suvel isegi kuni 30 kraadini, töölised tõusid vahepeal püsti ja ütlesid, et lähevad minema. Talvel isegi -14 kraadini. Tunnistaja kinnitas, et kõnealune temperatuuri probleem oli kostja juures kogu tema töötamise perioodi 1965.a kuni 2005.a. Tõendid kinnitavad, et kostja ei taganud hageja töökeskkonnas normidele vastavat sisekliimat ja ventilatsiooni. Maakohus jättis nimetatud tõenditega ja asjaoludega otsuse tegemisel arvestamata. Maakohus ei ole arvestanud hageja väiteid Sotsiaalministri 28.12.1995.a määruse nr 66 “Tööruumide mikrokliima tervisekaitsenormid ja –eeskirjad TKNE-5/1995” rikkumiste kohta. Hageja ei nõustunud maakohtu seisukohaga, mille järgi saab tööandja kohustused tervisele ohutu sisekliima tagamiseks lugeda täidetuks sellega, et töötajad said tööle tulla varem, kui päevane temperatuur ei olnud normi piires. Maakohus ei analüüsinud otsuses kostja rikkumisi seoses hagejale lisapuhkuse võimaldamata jätmisega. Kostjal tuli anda hagejale vähemalt 5 kalendripäeva tasustatud lisapuhkust ühes aastas. Kostja ei ole hagejale lisapuhkust võimaldanud. Maakohus jättis otsuse tegemisel arvestamata hageja väidetega, mille kohaselt ei ole kostja rakendanud abinõusid raskuste teisaldamisest tuleneva terviseriski kõrvaldamiseks. Maakohtu seisukoht, mille kohaselt ei ole leidnud kinnitust hagiavalduse väide, mille järgi ei võimaldatud töötajale vahelduvad tööülesanded, on vastuoluline ja ebaõige. Maakohus tuvastas ise, et vahelduva töö puudumine oli kostja töökeskkonnas terviseriski allikas. Maakohus ei arvestanud vahelduva töö põhimõtetega, vaid luges töö vahelduvaks pelgalt formaalse tööülesande vaheldumisega, hindamata seejuures, kas endised ohutegurid töö rotatsiooniga kadusid. Kostja ei tõendanud, et ta on teinud hageja töö talle füüsiliselt kergemaks ning naissugupoolele sobivamaks (nt tagada töö rotatsioon, et vähendada sarnaste ohuteguritega pidevat kokkupuute aega jms). 14
(19)Tsiviilasi nr 2-15-11653 Maakohus samastas ekslikult püsiva töövõime kaotuse tuvastamise kutsehaiguse diagnoosimisega. Põhjuslik seos kostja käitumise ja hagejale tekkinud kahju vahel on tõendatud. Kutsehaiguse diagnoosi kehtivust hagejal piiratud ei ole. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-114-08 rõhutanud, et kui töötaja ei ole jõudnud vanaduspensioniikka ja tema töövõime on vähenenud kutsehaiguse tõttu, võib eeldada, et tema tervislik seisund ei võimalda tal töötada ja et ta ei leia tööd ning on kaotanud sissetuleku just kutsehaiguse tõttu. Samas ulatuses kutsehaiguse tagajärjel töövõime vähenemisega on eelduslikult vähenenud töötaja võime saada sissetulekut. Poolte vahel puudub vaidlus, et kutsehaigus põhjustab hagejale püsivat töövõime kaotust vähemalt 40% ulatuses. Eelviidatud Riigikohtu lahendi kohaselt tuleb eeldada, et hagejale on tekkinud kahju kutsehaiguse tagajärjel. Kostja ei esitanud ühtegi tõendit, mis nimetatud eelduse kummutab. Seega on ebaõige maakohtu seisukoht, et põhjusliku seose asjaolud on tõendamata. Vastustaja ja kolmanda isiku seisukoht
  1. Vastustaja ja kolmas isik vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
  2. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, arvestatud käesolevas otsuses esitatud põhjendusi.
  3. Hageja esitas kostja suhtes kahju hüvitamise nõude, milles tugines sellele, et hageja rikkus kostja suhtes õigusaktidest tulenevaid kohustusi, mille tagajärjel sai hageja tervis kahjustatud. Hageja tugines sellele, et kostja rikkus hageja suhtes õigusaktidest tulenevaid nõudeid ajal, mil kostja hageja juures töötas. Kostja vaidles hagile vastu erinevatel alustel, esitades muuhulgas ka aegumise vastuväite (t II kd lk 127). Maakohus jättis hagi rahuldamata, leides, et hageja ei ole tõendanud hagi aluseks olevaid asjaolusid. Maakohtu otsuse peale, millega jäeti hagi rahuldamata, esitas apellatsioonkaebuse hageja, paludes teha uus otsus, millega hagi rahuldatakse. Seega, juhul, kui ringkonnakohus peaks leidma, et need kaalutlused, millest tulenevalt maakohus hagi rahuldamata jättis, seda ei võimalda, tuleb ringkonnakohtul hinnata kõiki kostja poolt esitatud vastuväiteid, sh ka aegumise vastuväidet.
  4. Kostja leidis, et tema suhtes esitatud nõuded on aegunud, sest 15.05.2008.a toimus ettevõtte, milles hageja töötas, üleminek ja VÕS § 183 lg-st 3 tulenevalt aeguvad kõik nõuded, mis ettevõtte üleminekust alates viie aasta jooksul sissenõutavaks muutuvad, viie aasta möödudes, alates ettevõtte üleminekust.
  5. Võimalik hageja kahju hüvitamise nõue muutus sissenõutavaks (VÕS § 82 lg 7) hiljemalt siis, kui kõik kahju hüvitamise nõude eeldused olid täidetud. Kahju hüvitamise nõude eeldused on õigusaktidest tulenevate kohustuste rikkumine kostja poolt, õigusvastane tagajärg, kahju ja põhjuslik seos. Õigusaktidest tulenevate kohustuste rikkumine pidi aset leidma ajal, mil hageja kostja juures töötas, so kuni 2008nda aasta suveni. Tervise kahjustus kui õigusvastane tagajärg kujunes välja enne 05.04.2013.a. Kutsehaigus diagnoositi 05.04.2013.a ja vastav teatis koostati hagejale 08.04.2013.a (vt hageja poolt kohtule esitatud tõend t I kd lk 30). Kuigi eelduslikult sai hageja õigusvastasest tagajärjest (tervisekahjustusest) teada juba varem, st siis kui ta tunnetas vastava eriarsti juurde pöördumise vajadust, ei ole menetlusosalised kohtu ette toonud asjaolusid, mille alusel saaks kohus tuvastada, et hageja sai 15
(19)Tsiviilasi nr 2-15-11653 teada varem. Seetõttu tuleb lähtuda sellest, et hageja sai õigusvastasest tagajärjest teada kutsehaiguse teatisest nähtuvatel kuupäevadel.
  1. Hagiavalduse kohaselt palus hageja kostjalt välja mõista kahju, mille esimene periood jäi 2013nda aasta aprillikuusse. Seega, kui kostja ettevõtte, milles hageja töötas, üleminek toimus 15.05.2008.a, siis tekkisid ja olid hageja jaoks olemas kõik kahju hüvitamise nõude eeldused vähem kui viis aastat enne ettevõtte üleminekut, mistõttu on täidetud VÕS § 183 lg-tes 1 ja 3 sätestatud eeldused, st käesoleva hagi esemeks olevad kahju hüvitamise nõuded olid muutunud sissenõutavaks viie aasta jooksul enne ettevõtte üleminekut. Kuigi nõue muutub VÕS § 82 lg 7 kohaselt sissenõutavaks mitte siis, kui võlausaldajal on olemas kõik tõendid nõude esitamiseks, vaid juba siis, kui esinevad kõik nõude aluseks olevad elulised asjaolud ja võlausaldaja saaks seetõttu nõuda nõude täitmist, oleks hageja saanud käesoleval juhul igal juhul põhimõtteliselt esitada kostja suhtes kahju hüvitamise nõude ajahetke, mis jääb viie aastase perioodi sisse alates ettevõtte üleminekust.
  2. Kostja leidis, et kostja ettevõte, milles hageja töötas, läks 15.05.2008.a kolmandale isikule üle. Hageja ja kolmas isik vaidlesid vastu sellele, et ettevõte kolmandale isikule üle läks. Seetõttu annab ringkonnakohus järgnevalt hinnangu sellele, kas kostja ettevõte, milles hageja töötas, läks kolmandale isikule üle ja kas see toimus 15.05.2008.a. Kostja esitas ettevõtte ülemineku tõendamiseks ettevõtte müügilepingu ja selle tõlke (t II kd lk 67 jj). Viidatud lepingu kohaselt nõustus müüja ehk kostja müüma ja kolmas isik ostma „Tegevuse“ (p 3.1.) 15.05.2008.a. „Tegevusena“ mõistsid lepingu pooled „M tekstiiliga seonduvad tegevused Pärnus, sealhulgas varad ja töötajad (koos nimetatud kui „Tegevus“), mille peamine tegevuskoht on XXX, Pärnu, Eesti. Tegevus on seotud tekstiilitoodete lõikamise ja õmblemisega“ (vt p 2.
  3. ja 2.2.).
  4. Ringkonnakohus leiab, et eespool viidatud tõendi alusel tuleb tõendatuks lugeda, et 15.05.2008.a toimus kostja ettevõtte, milles hageja töötas, üleminek kolmandale isikule. Hageja poolt tuleb omaksvõetuks lugeda see, et hageja töötas aadressil XXX, Pärnu, so aadressil, kus asus ettevõte, mis kostjalt kolmandale isikule üle anti. Lepingu kohaselt tuli ettevõtte üleminekuga seoses kostjalt kolmandale isikule üle anda tegevused, mis seondusid viidatud aadressil tekstiilitoodete lõikamise ja õmblemisega. Hageja tööülesanded seondusid õmblemisega kostja ettevõttes.
  5. Ringkonnakohus ei saa nõustuda hageja ja kolmanda isiku vastuväitega, et ettevõtte üleminek ei puudutanud kostja juures töötanud õmblejaid, sest ettevõtte ülemineku käigus läksid üle üksnes kostja lõikajad. Selline väide ei tugine vaidlusalusel lepingul, mis nägi selgesõnaliselt ette õmblemisega seotud tegevuste ülemineku. Teiseks, käesolevas tsiviilasjas kohtu ette toodud asjaolude ja tõendite alusel tuleb järeldada, et kolmas isik, kes varasemalt XXX, Pärnus ei tegutsenud, tegutses samal aadressil 2008nda aasta suvest alates ka õmblemise valdkonnas. Sellele viitab muuhulgas ka see, et hageja võeti kolmanda isiku juures õmblejana tööle ja ta jätkas peale mõnekuulist pausi sisuliselt sama töö tegemist, samas kohas, nüüd juba kolmanda isiku juures.
  6. Kolmas isik väitis, et ettevõtte üleminekut ei ole toimunud põhjusel, et kolmandale isikule ei antud üle kinnisasja, millel ettevõte tegutses. Esiteks on see väide tõendamata. Teiseks, isegi siis, kui see väide peaks paika, ei saaks sellest järeldada, et kostja ettevõte, milles hageja töötas, kolmandale isikule üle ei läinud. Ettevõtte üleminek ei eelda kinnisasja, millel ettevõte tegutseb, omandiõiguse üleminekut. Kolmas isik ei ole tõendanud, et kinnisasi kuulus ettevõtte koosseisu. Isegi kui kinnisasi oleks kuulunud ettevõtte, milles hageja töötas, 16
(19)Tsiviilasi nr 2-15-11653 koosseisu, ei sõltu sellest ettevõtte üleminek. Ettevõtte ülemineku korral tekib ettevõtte omandajal õigus nõuda kõikide ettevõttesse kuuluvate õiguste ja kohustuste üleandmist ja kõik ettevõttesse kuulunud asjad ja õigused tuleb üle anda vastavalt iga varaeseme käsutamise kohta käivatele reeglitele. See, kui mingit varaeset ettevõtte omandajale ei käsutata, ei tähenda, et ettevõtte üleminekut ei toimunud. Varasemas praktikas on Riigikohus sisustanud ettevõtte üleminekut laialt (vt näit RKTKo 3-2-1-82-10). Viidatud lahendist nähtub seisukoht, et ettevõtte üleminekuga on muuhulgas tegemist ka siis, kui üle lähevad ettevõtte tuumiku moodustanud asjad jm esemed mh ka erineval õiguslikul alusel ja erineval ajahetkel. Ettevõtte üleminek on fakti küsimus. Tegemist on iseenesest neutraalse küsimusega. See, kas ettevõte läks üle või mitte, ei saa sõltuda sellest, kas konkreetne vaidlus laheneks ettevõtte ülemineku jaatamise korral töötajale positiivselt või negatiivselt. Ühel juhul võib ettevõtte üleminek omada töötajale positiivset mõju ja teisel juhul negatiivset mõju. Samas ei saa ettevõtte ülemineku hindamisel lähtuda üksnes töötajate huvidest, vaid tegemist on asjaoludele hinnangu andmisega, mille puhul tuleb anda hinnang nende asjaolude alusel, millest ettevõtte üleminek sõltub, mitte selle alusel, kas vastavast õiguslikust järeldusest võivad tuleneda ühele vaidluse poolele negatiivsed õiguslikud tagajärjed.
  1. Kuigi kostja ja kolmas isik sõlmisid lepingu, millega anti ettevõte 15.05.2008.a kolmandale isikule üle, lõpetas 13.06.2008.a hagejaga töölepingu kostja, mitte kolmas isik ja kolmas isik sõlmis hagejaga töölepingu 11.09.2008.a (vt hageja tööraamatu väljavõtet t I kd lk 33). See, et kostja lõpetas hagejaga töölepingu ja et kostja lõpetas hagejaga töölepingu peale seda, kui kostja ja kolmanda isiku vahelise lepingu kohaselt ettevõte üle anti, ei anna alust järeldada, et ettevõte, kus hageja töötas kostjalt kolmandale isikule üle ei läinud. See, kas toimub ettevõtte üleminek, on õigusliku hinnangu küsimus. 2008nda aasta suvel ei tarvitsenud AS M ja AS A teadvustada ettevõtte üleminekuga seotud juriidilisi üksikasu. Kuid ettevõtte ülemineku korral lähevad ettevõttesse kuuluvad töölepingutest tulenevad tööandja õigused ja kohustused ettevõtte omandajale üle ka siis, kui tööraamatus vormistatakse teisiti (sellisele järeldusele jõudis ka Riigikohus RKTKo 3-2-1-82-10).
  2. Kolmas isik ja hageja väitsid, et ettevõte, kus kostja töötas, ei läinud kolmandale isikule üle ka seetõttu, et kostja ja kolmanda isiku vahelise lepingu, millega ettevõtte üleminekus kokku lepiti lisa 2, sisaldas nende töötajate nimesid, kes ettevõtte üleminekuga seoses kostja juurest kolmanda isiku juurde üle viidi. Viidatud lisa võttis tsiviilasja materjalide juurde ringkonnakohus 09.09.2016.a istungil, sest menetlusosalistel sellele vastuväiteid ei olnud ja menetlusosalised kinnitasid, et see lisa oleks pidanud juba toimikus olema. Viidatud lisas ei ole mainitud hageja nime ega ka ühegi teise õmbleja nime. Kuid see ei tähenda, et kostjale kuulunud õmblemisega tegelenud ettevõte kolmandale isikule üle ei läinud. Ettevõtte ülemineku korral lähevad kõik ettevõttega seotud töölepingutest tulenevad õigused ja kohustused ettevõtte omandajale üle, sõltumata sellest, kas ettevõtte omandaja ja võõrandaja seda soovivad või mitte. Käesoleval juhul leppisid kostja ja kolmas isik selgesõnaliselt kokku selles, et kolmandale isikule lähevad üle mh ka need kostja ettevõttega seotud tegevused, mis seonduvad õmblemisega. Seadusandja eesmärk on anda töötajatele võimalus nõuda töölepingute täitmist ettevõtte omandajalt.
  3. See, et ettevõtte müügilepingu lisas 2 ei ole sätestatud õmblejate nimesid, ei anna alust järeldada, et ettevõte, mis kostjalt kolmandale isikule üle läks, õmblemistegevusi ei hõlmanud. Lepingu põhitekstis on selgesõnaliselt mainitud, et kostjalt kolmandale isikule lähevad üle tegevused, mis seonduvad õmblemisega, õmblemine oli kostja oluline põhitegevus aastakümnete vältel ja seda ka ettevõtte ülemineku ajal, õmblustegevus ruumides, kus kolmas 17
(19)Tsiviilasi nr 2-15-11653 isik ettevõttega tegutsema asus, jätkus. Selle tegevuse käigus vormistati peale mõnekuulist pausi formaalselt uuesti tööle ka hageja.
  1. Kokkuvõttes viitab sellele, et ettevõte, milles hageja töötas, läks kostjalt kolmandale isikule ja et üleminek toimus 15.05.2008.a, see, et kostja ja kolmas isik sõlmisid ettevõtte müügilepingu, milles selgesõnaliselt märgitakse, et üle läheb kostja tegevus, mis toimus aadressil, kus hageja töötas ja mis seondub õmblemistegevusega, õmblemistegevus oli kostja oluline põhitegevus, kolmas isik jätkas õmblemistegevust samades ruumides ja sisuliselt sama tööd jätkas peale mõnekuulist pausi ka hageja. Nende asjaolude alusel loeb kohus tõendatuks, et kostjale kuulunud ettevõte läks kostjalt kolmandale isikule üle ja see toimus 15.05.2008.a. Ringkonnakohtul ei ole alust lähtuda muust ettevõtte ülemineku kuupäevast. Dokumentaalse tõendiga, ettevõtte müügilepinguga, on tõendatud kohustus ettevõte hiljemalt selleks kuupäevaks üle anda. Seda, et ettevõte võis üle minna veidi hiljem, viitab üksnes hageja tööraamatu väljavõte, millest nähtub, et kostja lõpetas hagejaga töölepingu 13.06.2008.a. Kuid see, et hageja töölepingu lõpetas kostja, tulenes eelduslikult sellest, et kostja ei teadvustanud endale 2008ndal aastal ettevõtte üleminekuga seonduvaid juriidilisi üksikasju. Seetõttu ei saa sellest tööraamatu kandest teha järeldust selle kohta, millal ettevõte üle läks. Kuna mitte miski ei viita sellele, et ettevõte anti üle mingil muul ajal, kui see, mis ettevõtte ülemineku kuupäevana lepingus kokku lepiti, leiab ringkonnakohus, et lähtuda tuleb sellest kuupäevast.
  2. Eespool asus kohus seisukohale, et käesoleva hagi esemeks olnud hüvitisenõuded olid muutunud sissenõutavaks hiljemalt aprillis 2013.a, ja et kostja ettevõte läks kolmandale isikule üle 15.05.2008.a. Seega on käesoleva hagi esemeks olevate hüvitisnõuete puhul tegemist selliste nõuetega, mis muutusid sissenõutavaks viie aasta jooksul ettevõtte üleminekust alates, st tegemist on nõuetega VÕS § 183 lg 1 tähenduses, mis aeguvad seega viie aastaga ettevõtte üleminekust alates. Seega aegusid vaidlusalused nõuded 2013nda aasta maikuus. Käesolev hagi esitati alles 05.08.2015.a, st enam kui kaks aastat peale nõuete aegumist.
  3. Kuigi hageja esitas kostja suhtes nii juba sissenõutavaks muutunud kahju hüvitamise nõude, kui ka tulevikus tekkiva ja tulevikus sissenõutava kahju hüvitamise nõude, ei tähenda, et aegumist ei tuleks kohaldada kogu kahju hüvitamise nõudele, sh nõudele tulevikus tekkiva kahju osas, või et see kahju, mis tekib peale viie aasta möödumist ettevõtte üleminekust alates, ei oleks VÕS § 183 lg-ga 1 hõlmatud. Riigikohus on korduvalt leidnud, et kui kahju tekib tulevikus või kui kahju tagajärjed korduvad edaspidi, tuleb lähtuda nö kahju ühtsuse printsiibist. Sellest lähtumise eesmärk on pakkuda kohustatud isikule kindlust, et kui kahjustatud isik nõude aegumistähtaja jooksul nõuet alates sellest, kui ta esmaselt kahjust teada sai, ei esitanud, võib kohustatud isik aegumisele tugineda kogu kahju nõude, sh ka selle kahju osas, mis muidu veel aegunud ei oleks (selles osas nt näit 3-2-1-177-12). VÕS § 183 eesmärk on pakkuda ettevõtte võõrandajale kindlust ka selles osas, et juhul, kui ettevõtte ülemineku ajal või ettevõtte üleminekust viie aasta jooksul muutuvad sissenõutavaks mingid nõuded, siis need aeguvad viie aastaga ettevõtte üleminekust alates. Aegumise vastuväite esitamise võimalus on VÕS §-s 183 ette nähtud ka tervisekahjustusest tuleneva kahju osas, sh ka tulevikus tekkiva kahju osas, mida reeglina hüvitatakse perioodiliste maksetena.
  4. Eespool toodust tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et hageja nõue kostja suhtes on aegunud. Aegumise vastuväite esitas kostja maakohtu menetluses. 09.09.2016.a toimunud kohtuistungil kinnitas hageja esindaja, et tal oli maakohtus võimalik kostja aegumise vastuväitele vastuväiteid esitada. Eespool toodust tulenevalt tuleb jätta hagi aegumise tõttu rahuldamata. 18
(19)Tsiviilasi nr 2-15-11653 23. Hagi rahuldamata jätmise tõttu tuleb jätta kostja maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda (

§ 162lg 1).

Kolmas isik osales menetluses kostja poolel (vt t II kd lk 129 jj).

§ 167

kohaselt tuleb kolmanda isiku maa ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta hageja kanda. Maakohus määras kostja ja kolmanda isiku põhjendatud maakohtu menetluskulud kindlaks. Ringkonnakohtul ei ole alust seda muuta. Maakohus kontrollis ja hindas piisava põhjalikkusega kindlaksmääratavaid kulusid. Ringkonnakohus nõustub sellega. Kostja esitas 09.09.2016.a kohtuistungil taotluse, milles palus välja mõista hagejalt apellatsioonimenetluse kuluna esindaja tasu kahe tunni eest istungil osalemisega seoses, arvestusega 100 eurot iga töötunni eest (ilma käibemaksuta). Ringkonnakohus leiab, et see taotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kolmas isik esitas kirjaliku taotluse, milles palus hagejalt kolmanda isiku kasuks välja mõista kolmanda isiku apellatsioonimenetluse kulude katteks esindaja tasu viie tunni töö eest, arvestusega, et kolmanda isiku apellatsioonkaebusele vastuse koostamisele kulus 3,5 tundi ja istungil osalemisele 1,5 tundi. Kolmanda isiku esindaja tunnitasu määr oli 85 eurot. Tasu on ilma käibemaksuta. Ringkonnakohus leiab, et ka see taotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Apellatsioonkaebus oli mahukas ja sellele vastuse koostamine eeldas kaebuse läbitöötamist. Viidatud summad tuleb hagejalt maakohtu poolt välja mõistetud menetluskulude summale lisaks välja mõista. Krista Kirspuu (allkirjastatud digitaalselt) Ulvi Loonurm (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt) 19

(19)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.