Obsah (12)

§ 142§ 187§ 317§ 407§ 438§ 468§ 163§ 174§ 138§ 139§ 144§ 175

Tsiviilasi nr 2-16-111011 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tagaseljaotsus Kohus Kohtunik Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasja hind Hagi ese Pooled ja nende es

§ 142lg 2).

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaja (

§ 187lg 6).

KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD, ESITATUD ÕIGUSLIKUD PÕHJENDUSED, TEHTUD JÄRELDUSED

1. OÜ Aktiva Finants esitas Tartu Maakohtule hagi M. T. vastu võlgnevuse nõudes. Hagiavalduse kohaselt loovutas Elisa Eesti AS 02.12.2014 nõude kostja vastu põhisummas 977,58 eurot OÜ-le Aktiva Finants koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Kostja sõlmis Elisa Eesti AS-iga 15.05.2013, 01.09.2012 liitumislepingud nr 2479585, 2479580 ja 1985887 ja lisad 2479598, 2479603, 1985905 mille alusel Elisa Eesti AS kohustus pakkuma kostjale telekommunikatsiooniteenust ja kostja kohustus saadud teenuste ja kauba eest vastavalt esitatud arvetele õigeaegselt ja regulaarselt tasuma. Kostja ei ole nõutud summasid tasunud. Elisa Eesti üldtingimuste kohaselt kohustub kostja tasuma tähtaegselt tasumata summalt viivist 0,15% päevas. Hageja palub välja mõista kostjalt hageja kasuks põhivõlgnevus 977,58 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 977,53 eurot.
2. Rahvastikuregistri andmebaasi järgi on kostja registrijärgne elukoht xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx (tl 41, 50). Sellel aadressil saadetud hagi materjalid on postiasutuse poolt tagastatud märkusega „ei ela antud aadressil, elavad teised isikud“ (tl 39). Lõuna Prefektuuri õiendi kohaselt (tl 44) töötas M. T. aastaid tagasi lühikest aega Sõmerpalu vallas Võhandu POÜ-s ja siis elas ta ajutiselt Osulas Lämmi tare 9, Võru politseijaoskonnal ei ole teada M. T. tegelik viibimiskoht. Samuti puuduvad Sõmerpalu Vallavalitsusel andmed M. T. viibimiskoha kohta, viimati nägid naabrid teda registreeritud elukohas eelmise aasta teisel poolel (tl 36). Tolli- ja Maksuameti andmebaasis (tl 47) on viimased andmed M. T. teostatud maksustatavate väljamaksete kohta veebruaris 2013.a. Menetlusdokumentide kättesaamise kohta kostja poolt e-aadressil tamm.a@yandex.ru andmed puuduvad (tl 40), tel nr 58924326 on välja lülitatud. Kuna kohtul puuduvad andmed M. T. 2 asukoha kohta, ta ei ela registris märgitud aadressil ning ei ole ka muul viisil olnud võimalik tema asukohta teada saada ja M. T. menetlusdokumente nõuetekohaselt kätte toimetada, toimetas kohus menetlusdokumendid M. T. kätte dokumendi avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Teadaanne avaldati 29.09.2016 ning loetakse vastavalt

§ 317lgle 5 kättetoimetatuks.

Kostja, kellele kohus andis kirjaliku vastuse esitamise tähtaja, ei ole tähtaegselt kohtule vastanud.

§ 407

lg 1 kohaselt võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud. 3. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 444 lõike 3 alusel märgib kohus käesolevas otsuses osaliselt põhjendava osa. Kohus märgib, et tulenevalt

§ 438

lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Kohtu hinnangul tuleb kostja ja Elisa Eesti AS vahel sõlmitud liitumislepingud nr 2479585, 2479580 ja 1985887 ja lisad 2479598, 2479603, 1985905 lugeda sõlmituks tüüptingimustel VÕS § 35 lg 1 tähenduses. Samuti on viidatud lepingute lahutamatuks lisaks olevate Elisa Eesti AS teenuste kasutamise tingimuste näol tegemist tüüptingimustega. VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga.

1. Hageja on esitanud viivisenõude lepingust tulenevalt 0,15% päevas tasumata võlgnevuselt päevas ning vähendanud viivist summani 977,53 eurot. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär, kui VÕS §-s 94, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt on tarbijat ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Varasemalt on Riigikohus leidnud, et tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral on võimalik järeldada selle kahjustavat iseloomu VÕS § 42 lg 3 p 5 lauseosa „ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses [---] muud hüvitist" alusel (tsiviilasi nr 3-2-1-139-14, p 11). Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-25-16 p-s 13 selgitanud, et viivise "mõistlik määr" tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset 3 viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Ebaproportsionaalselt suure viivise nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel. Pooled olid kokku leppinud viivisemääras 0,15% tasumata summast iga viivitatud kalendripäeva eest. Viivisemäär 0,15% päevas ehk 54,75% aastas on enam kui kolm korda suurem seadusjärgsest VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäärast, mis on viivise arvestamise ajal olnud 8% kuni 8,75% aastas. Eelnevast tulenevalt on lepinguline viivisemäär tühine VÕS § 42 lg 3 p 5 ja 42 lg 1 järgi ning hagejal on võimalik nõuda viivist seaduses sätestatud ulatuses. Hageja on arvestanud viivist alates arvete maksetähtajale järgnevast kuupäevast kuni hagiavalduse koostamise päevani, so kuni 26.07.
2. Kohtu arvutuste kohaselt on seadusjärgne viivis esitatud arvetelt hagis nimetatud perioodide eest kokku 237,25 eurot.
3. Neil asjaoludel kuulub hagi

§ 407

lg 1 kohaselt tagaseljaotsusega osalisele rahuldamisele ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 1214,83 eurot, millest 977,58 eurot on põhivõlgnevus ja 237,25 eurot viivis. Kohus jätab hagi rahuldamata sissenõutavaks muutunud viivise 740,28 euro osas.

§ 468

lg 1 p 2 alusel tunnistab kohus omal algatusel tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks. MENETLUSKULUD 6.

§ 163

lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldab hagi 62% ulatuses, mistõttu on põhjendatud menetluskulud jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, kostja kanda jääb 62% hageja menetluskuludest ning hageja kanda 38% kostja menetluskuludest. Menetluskulude jaotamisel juhindub kohus

§-dest 163 lg 1, § 173 lg 1, 4.

§ 174

lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Hageja on taotlenud menetluskuluna välja mõista riigilõiv summas 225 eurot ning õigusabikulud summas 1750 eurot. Hageja on esitanud menetluskulusid tõendavad dokumendid.

§ 138

lg-test 1, 2 ning

§ 139

lg-st 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluna välja mõista hagiavalduse esitamisel vastavalt hagihinnale tasutud riigilõiv 225 eurot. Kohtuväline kulu on

§ 144

p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

§ 175

lg 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus leiab, et käesoleva tsiviilasja keerukusaste ja maht ei ole sellised, mis õigustaksid hageja lepingulise esindaja kulude taotletud suuruses välja mõistmist. Hageja lepingulise esindaja sisuline õigusabi on piirdunud vaid hagiavalduse koostamise ning selle kohtusse esitamisega. Arvestades, et tsiviilasi ei olnud keeruline ega mahukas ja poolte vahel 4 ei olnud vaidlust, asi lahendatakse tagaseljaotsusega, peab kohus põhjendatud ja vajalikuks õigusabi kuluks 60 eurot. Kokku on põhjendatud menetluskulud seega 285 eurot. Seega tuleb kostjalt välja mõista menetluskulud summas (285 x 62%) 176,70 eurot. Vastavalt hageja taotlusele tuleb menetluskuludelt tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses, kusjuures kohtupraktika kohaselt viivisenõue ei või ületada menetluskulu (176,70 eurot) nõuet. /allkirjastatud digitaalselt/ Roomet Sõnna Kohtunik 5