4-16-5368 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19.detsember 2016.a. Kuressaare kohtumaja Väärteoasja number 4-16-5368 (kohtuvälise menetleja nr 94001600046

§ 53

järgi rahatrahv 15 trahviühiku ulatuses so 60 eurot Tühistada otsus ja lõpetada väärteomenetlus RESOLUTSIOON Juhindudes VTMS § 132 p 3 ja § 133-135 kohus otsustas:

1. Tühistada Keskkonnainspektsiooni 27.06.2016.a. üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 940016000460 JahS § 53 järgi ja lõpetada Heiki Atso suhtes väärteomenetlus VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel otstarbekuse kaalutlusel.
2. Menetlusaluse isiku menetluskulud jäävad VTMS § 30 lg 13 alusel tema enda kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule 30 päeva jooksul alates käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest so 19.11.2016.a. 1 4-16-5368 ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK, KAEBAJA NÕUE, PÕHJENDUS
3. Keskkonnainspektsiooni 27.06.2016.a. üldmenetluse otsusega väärteoasjas nr 940016000460 karistati Heiki Atsot

(JahS) § 53 järgi rahatrahviga 15 trahviühiku ulatuses 60 euroga. H.Atsot karistati selle eest, et ta pidas Saaremaal XXXX jahipiirkonnas 11.06.2015.a. jahti suuruluki jahiloaga nr XXXXX, mille käigus tabas 1 metskitse (soku) ning 14.06.2015.a. pidas jahti suuruluki jahiloaga nr XXXXX, mille käigus tabas 1 metskitse (soku) olles jätnud mõlemal korral maksmata tasu jahipidamisõiguse eest. Antud tegudega eiras H.Atso

§ 7

lg 1 nõudeid, mille kohaselt jahipidamisõigus on füüsilise isiku õigus jahti pidada, kui tal on jahipidamisõigust tõendavad dokumendid ning ta on tasunud jahipidamisõiguse tasu. Antud tegu on kvalifitseeritav

§ 53alusel, jahipidamine jahipidamiseõiguse eest tasumata. H.Atso on teo toime pannud hooletusest Kar

S § 18 lg 3 järgi. Menetlusaluse isiku ütlusest selgub, et H.Atso arvas, et tema jahipidamisõiguse tasu kehtib juuli kuuni, aga selgus et lõppes 09.06.2015.a. 2. Menetlusalune isik esitas 11.07.2016.a. Pärnu Maakohtule kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse. Kaebuses palub menetlusalune isik tühistada tema suhtes tehtud otsus ja lõpetada väärteomenetlus süüteokoosseisu puudumise tõttu või alternatiivselt menetluse lõpetamist otstarbekuse alusel. Kaebuse kohaselt 27.05.2016 koostati väärteoprotokoll Heiki Atsole (edaspidi – kaebaja või menetlusalune isik) selles, et ta on toime pannud

§ 53sätestatud teo (lisa 1).

27.06.2016 tegi kohtuvälise menetleja ametnik otsuse, millega karistas kaebajat

§ 53järgi rahatrahviga 15 trahviühiku ulatuses, 60 euroga (lisa 2).

Kaebuse esitajale oli väljastatud kaks suuruluki jahiluba XXXXX ja XXXXX edaspidi jahiluba või jahiload) kehtivusega kuni 01.10.2015 (vt lisa 3 ja 4). Mõlema jahiloaga oli lubatud lasta üks väärarenguga metskitse sokk. Väärarenguga sokk on isasloom, kelle sarved ei ole kujunenud välja antud liigile omastena ja annavad informatsiooni, et eelduslikult on isendil tervise ja arengu probleeme. Tavaline sellistel juhtudel on kas kopsu, maksa või mõne muu siseelundi puudulikkus. Kuivõrd on tegemist geneetiliselt nõrkade isenditega, tuleb nende arvukust piirata ja vältida geneetilist ülekandumist paaritumisel. Väärarenguga isendite jahtimine tagab, et järeltulev populatsiooni on tugev ja jätkusuutlik. Geneetiliselt nõrkade isendite jahtimine on eriti efektiivne enne paaritumise perioodi, so juuni kuus ja juuli alguses. Jahiseltsid soodustavad väärarenguga sokkude küttimist, kuna nende arvukus on, nagu üldse kitsede oma, liiga suur. Liig suur antud liigi arvukus võib põhjustada väheneva toidulaua, haiguste leviku, populatsiooni nõrgenemise ning ulukite (kitsede) poolt tekitatava kahju looduskeskkonnale. Käesoleval juhul ei ole kahtlust, et kaebuse esitaja on isikuks, kellel

§ 35kohaselt on jahipidamisõigus ja seda tõendavad dokumendid.

Antud väärteoasjas heidetakse kaebajale ette, et tal oli ajavahemikul 11.06.2015 ja 14.06.2015 tasumata tasu jahipidamise õiguse eest. Tasu suurus jahipidamise õiguse eest 2015 juunis ja ka käesoleval ajal on 10 eurot aastas. Kaebuse esitaja tasus tasu jahipidamise õiguse eest kui talle sai teatavaks, et tal ei ole aastane 10 euro suurune tasu tasutud. Seda tegi ta iseseisvalt, ilma, et keegi oleks ta tähelepanu sellele juhtinud. Kohtuväline menetleja on tuvastanud, menetluses teatavaks tehtud asjaoludel, et tasu jahipidamise õiguse eest 11.06.2015 ja 14.06.2015 oli tasumata, 24.05.2016. so ligi aasta hiljem. Menetluse käigus on kaebuse esitajale teatavaks tehtud, et kohtuväline menetleja on 24.05.2016 koostanud akti (lisa 5), milles kirjeldatakse tasu jahipidamise õiguse eest 11.06.2015 ja 14.06.2015 tasumata jätmist. Seega vaatamata andmete olemasolule ei olnud keskkonnainspektsioonile teada, et kaebaja poolt oli tasu jahipidamise õiguse eest 11.06.2015 ja 14.06.2015 tasumata. 27.05.2016 koostati väärteoprotokoll menetlusalusele isikule. VTMS § 123 lg 2 kohaselt peab maakohus lahendama väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata 2 4-16-5368 esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Väärteoasja arutamine ab ovo tähendab muu hulgas maakohtu kohustust vastata VTMS §-s 133 loetletud küsimustele ja kajastada VTMS § 110 alusel kohtuotsuse põhiosas nii tõendite analüüsi kui ka seda, millised asjaolud on loetud tõendatuks ning millistele tõenditele on otsuse tegemisel tuginetud. Kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema otsuse lugemisel jälgitav ja selles sisalduvad järeldused seostatud kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaoludega. Samuti tuleb kohtul vastavalt VTMS § 133 p-le 4 muu hulgas välja selgitada, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud. Eelöeldu tähendab, et otsuses peab sisalduma menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs. Väärteokoosseisu objektiivseid ja subjektiivseid tunnuseid tuvastatakse kohtus eeskätt väärteoprotokollis kirjeldatud faktilistele asjaoludele hinnangu andmise kaudu. Väärteoprotokollis kirjeldatu kohaselt pani menetlusalune isik teo toime hooletusest, s.o ta ei teadnud süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Kaevatavas otsuses ja väärteoprotokollis ei ole esitaud faktilisi asjaolusid, et kaebajat oleks teavitatud jahipidamiseõiguse tasu perioodi lõppemisest. Samas kaevatava otsuse lk 2 4 lõigu eelviimases lauses väidetakse, et jahipidamiseõiguse tasu perioodi lõppemisest teavitatakse isikut juhul, kui isik on sooritanud jahipidamiseõiguse tasu mobiili maksega. Keskkonnatasude seaduse § 121 lg 1 kohaselt makstakse jahipidamisõiguse tasu õiguse eest jahti pidada. Sama paragrahvi lõigete 2 ja 3 kohaselt tasutakse jahipidamise õiguse eest minimaalmääras 10 eurot aastas. Jahipidamisõiguse tasu maksmine toimub internetimaksega, mobiilimaksega, maksega infoliini või käsimüügipunkti kaudu. Menetlusalune isik tasus jahipidamisõiguse tasu mobiilimakse teel ja tema selgitus, et tema teadmine jahipidamisõiguse tasumise kohta oli tegelik. Asjaolu, et aastane tähtaeg oli möödunud, ei olnud talle teada. Keskkonnatasude seaduse tähenduses ei onud teda ka teavitatud jahipidamisõiguse tasuga kaetud perioodi lõppemisest. Kaevatavas otsuses ja väärteoprotokollis ei ole esitatud väiteid, et tasumine oleks toimunud viisil, kus tähtaja lõppemise korral ei teavitata isikut. Puudub teave, millal lõppes aastatasuga lõppenud periood. Seega ei ole esitatud tõendeid ja faktiväiteid, millal tasu jahipidamise õiguse eest lõppes, millisel viisil oli tasutud ja millal kaebuse esitaja tasus jahipidamise õiguse eest järgnevaks perioodiks. Protokollist ja otsusest selgub, et jahipidamise õiguse eest tasu perioodi lõppemine on tuvastatud vaid menetlusaluse isiku ütlustega. Kaebuse esitaja on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole tuvastatavad väärteoprotokollis esitatu kohaselt väärteokoosseisu objektiivseid ja subjektiivseid tunnuseid.

§ 53

koosseis on formaalne teokoosseis.

§ 53sätestab karistuse jahipidamise eest ilma jahipidamisõiguse eest tasumata.

Kaevatavas otsuses ja väärteoprotokollis aga kajastatakse, et väärteoga on tekitatud kahju 800 eurot. Kaebuse esitaja on seisukohal, et formaalse teokoosseisuga ei saa korreleeruda kahju, kui koosseisulist asjaolu. Eeltoodu ei vasta ka Vabariigi Valitsuse 23.05.2013 määruse nr 79 § 3 lg 1 toodud määratlusele, et kui jahiuluki isendi hukkas jahipidamisõiguseta isik või ta on hukatud kohas, mis ei kuulu jahiloa väljaandja jahipiirkonda, samuti kui jahil on hukatud rohkem loomi, kui oli jahiloaga lubatud, või kui suuruluki küttimise loale jäeti märkus suuruluki hukkamise kohta tegemata, arvestatakse keskkonnale tekitatud kahju jahiuluki ühe isendi kohta vastavalt määruse lisas 1 toodule. Arvestades, et käesoleval juhul oli mõlema jahiloaga lubatud lasta üks väärarenguga metskitse sokk, siis ei ole kohaldatav eelpool kirjeldatud kahju määramine. Kaebuse esitaja on esitanud ka kohtuvälise menetleja poolt 24.05.2016 koostatud aktile vaide. Juhul, kui kohus peaks asuma seisukohale, et Vabariigi Valitsuse 23.05.2013 määruse nr 79 § 3 lg 1 võimaldab siiski määratleda kahju suurust, palub kaebuse esitaja jätta antud õigusnorm 3 4-16-5368 kohaldamata. Keskkonnale tekitatud kahju peab hindama kahju üldise mõiste alusel. Kahju hüvitamise eraõiguslik ja avalik-õiguslik regulatsioon lähtub kahju hüvitamise eesmärgipärasusest, s.o kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kahjuhüvitisest tuleb maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Nii nagu eelpool toodud käsitlusest sai juba esile toodud, ei ole käesoleval juhul tegemist süülise käitumisega, millega oleks soovitud kahjustada kaitstavaid õigushüvesid. 10-eurone tasu riigieelarvesse hiljem tasumine ei ole korrelatsioonis väidetava kahjuga, mille kohta on koostatud keskkonnale tekitatud kahju suuruse kindlaksmääramise akt

1. mail 2016 a. Kahju suurus ei saa olla ühesugune salaküttimisel, keelatud ajal küttimisel ja formaalse rikkumise korral. Seega tuleb tunnistada Vabariigi Valitsuse 23.05.2013 määruse nr 79 § 3 lg 1 ja § 2 põhiseadusega vastuolus olevaks osas, mis ei võimalda tegelikku kahju kindlaks teha. Kui kohus tuvastab süüteokoosseisu, taotleb kaebuse esitaja menetluse lõpetamist vähetähtsa väärteo puhul otstarbekuse kaalutlustel. Riigikohus on enda praktikas asunud seisukohale (vt nt 3-1-1-5-16 p.8), et VTMS § 31 annab alates
2. märtsist
3. a kohtuvälisele menetlejale võimaluse jätta vähetähtsa väärteo puhul otstarbekuse kaalutlustel väärteomenetlus alustamata. Juba alustatud väärteomenetluse võib otstarbekuse kaalutlustel lõpetada nii kohtuväline menetleja kui ka kohus VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel. Väärteoasja otstarbekuse kaalutlusel lõpetades tuleb lähtuda kriminaalmenetlusõigusest, pidades eeskätt silmas Kriminaalmenetluse seadustiku §-s 202 sätestatut, s.o kas menetlusaluse isiku süü on suur ja kas avalik menetlushuvi nõuab asja menetlemist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. novembri
5. a otsus asjas nr 3-1-1-91-13, p 15). Seega näeb seadus ette õigusliku aluse väärteomenetluse lõpetamiseks juhul, kui kohtuväline menetleja leiab, et aset leidnud rikkumine on isiku väärteo korras karistamiseks ebaoluline või vähetähtis. Kaebuse esitaja esitas antud taotluse vastuväidetes väärteoprotokollile (lisa 6). Menetleja sidus selle VTMS § 30 lg 1 p 2, mis eeldab väärteoga tekitatud kahju hüvitamist. VTMS § 30 lg 1 p 1 mittekohaldamist ei kaalutletud. Kohtumenetluses on võimalik otstarbekuse kaalutlustel menetlus lõpetada VTMS § 30 lg 1 p 1 (Riigikohtu lahend 19.02.2016 nr 3-1-1-5-16 p.8) Arvestades jahipidamise õiguse tasu marginaalsust, ei saa ka selle tasumata ununemine tuua riigi fiskaalhuvide tähenduses rasket tagajärge. Kui asetada jahipidamisõiguse tasu tasumise kohustus kõrvuti muude nõuetega, mis õiguspäraseks jahipidamiseks on nõutav, võib üheselt asuda seisukohale, et kui sellega ei soovita saavutada muud ebakohast eesmärki, on tegemist oma sisus ja kaitstavas õigushüves väikese rikkumisega, millel puudub sisuliselt kahjulik tagajärg. Vaidlust ei ole selles, et menetlusalusel isikul oli olemas 1) jahitunnistus, 2) jahiluba (loa maksumus on 10 eurot, mis oli tasutud) ja 3) kehtiv suuruluki laskekatse tunnistus. Kui võrrelda jahipidamisõiguse tasu nõuet muude jahipidamisõiguse dokumentide nõuetega ja nendega kaitstavaid õigushüvesid, siis saab asuda seisukohale, et rikkumine on vähetähtis. Kaebuse esitaja avaldab, et ta on nõus menetluse lõpetamisel VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel võtma rahalise kohustuse tasuda riigituludesse 60 eurot. Lähtudes eeltoodust juhindudes VTMS § 107 lg 1 p 2 palub menetlusalune isik:
6. Tühistada 27.06.
7. a otsus väärteoasjas nr 940016000460 ja lõpetada väärteomenetlus Heiki Atso suhtes.
8. Kui kohus ei nõustu eeltooduga, siis taotleb 27.06.2016.a otsuse tühistamist ja menetluse lõpetamist otstarbekuse (VTMS § 30 lg 1 p 1) alusel. Kohtuistungil jäi menetlusalune isik oma kaebuse juurde. KOHTUVÄLISE MENETLEJA SEISUKOHT
9. Kohtuväline menetleja ei ole kaebusega nõus ning on seisukohal, et väärteomenetluse otsus Heiki Atso väärteoasjas tuleb jätta muutmata. 4 4-16-5368 Keskkonnainspektsioon menetles Heiki Atso suhtes väärteoasja jahipidamisõiguseta jahipidamise kohta ning tegi väärteomenetluse raames ühtlasi ettepaneku hüvitada vabatahtlikult keskkonnale tekitatud kahju. 27.05.2016 esitas Keskkonnainspektsioon Heiki Atsole ettepaneku hüvitada vabatahtlikult keskkonnale tekitatud kahju summas 800 eurot. Vastavalt väärteomenetluse seadustiku § 30 lg 1 p 2 kohaselt on väärteoga põhjustatud kahju vabatahtlik hüvitamine väärteomenetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamise aluseks. Nimetatud ettepanek ei ole esitatud väärteomenetluses menetlusdokumendina ning selle tähtajaks maksmata jätmine on väärteolahendi tegemisel kasutatav vaid väärteo toime pannud isiku käitumist iseloomustava asjaoluna. Kuivõrd keskkonnakahju ei ole Heiki Atsole etteheidetava väärteo koosseisuline element, siis väärteoasjas lahendi tegemisel keskkonnakahju suurus ja muud asjaolud tähtsust ei oma ja väärteoasjas lahendi tegemisel karistuse määra ei mõjutanud. Vaidlus keskkonnakahju tekkimise üle toimub tsiviilkohtu pidamise korras. Vastavalt

le § 7 lg 1 on jahipidamisõigus füüsilise isiku õigus jahti pidada, kui tal on jahipidamisõigust tõendavad dokumendid ning ta on tasunud jahipidamisõiguse tasu.

§ 7

lg 2 kohaselt jahipidamisõiguse eest makstakse tasu kord aastas keskkonnatasude seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide järgi. Heiki Atso pidas jahti suuruluki jahiloaga nr XXXXXXX 11.juuni 2015, Saaremaal XXXXXXX jahipiirkonnas, mille käigus tabas 1 metskitse (soku), olles jätnud maksmata tasu jahipidamiseõiguse eest. Heiki Atso pidas jahti suuruluki jahiloaga nr XXXXXXX 14.juuni 2015, Saaremaal XXXXXXX jahipiirkonnas, mille käigus tabas 1 metskitse (soku), olles jätnud maksmata tasu jahipidamiseõiguse eest. Antud tegudega eiras Heiki Atso

§ 7

lg 1 nõudeid, mille kohaselt jahipidamisõigus on füüsilise isiku õigus jahti pidada, kui tal on jahipidamisõigust tõendavad dokumendid ning ta on tasunud jahipidamiseõiguse tasu. Antud tegu on kvalifitseeritav

§ 53alusel, jahipidamine jahipidamiseõiguse eest tasumata. Heiki Atso on teo toime pannud hooletusest. Kar

S § 18 lg 3 järgi isik paneb teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Menetlusaluse isiku ütlusest selgub, et Heiki Atso arvas, et tema jahipidamise õiguse tasu kehtib juuli kuuni, aga selgus et jahipidamiseõiguse tasu lõppes 09.06.2015 Keskkonnainspektsioon on lähtunud üldmenetluse otsuse tegemises väärteoasja nr 940016000460 järgnevatest tõenditest:

1. Keskkonnaministeeriumi andmebaasi väljavõte harrastuspüügi ja jahipidamiseõiguse tasu maksmisest 26.04.2016, kus on välja toodud Heiki Atso jahipidamiseõiguse tasu maksmise ajalugu.
2. 09.05.2016 koostatud Suurulukite jahilubade nr XXXXXXX ja XXXXXXX vaatluse protokoll, kus on vaadeldud Heiki Atsole väljastatud jahilube, mille alusel on Heiki Atso jahil käinud ja tabanud suurulukeid.
3. 26.05.2016 koostatud Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokoll. Lähtudes eeltoodust kohtuväline menetleja:
4. palub jätta Heiki Atso kaitsja Jüri Leppik kaebus rahuldamata ja Keskkonnainspektsiooni otsus nr 940016000460 muutmata;
5. palub jätta menetluskulud poolte endi kanda. Kohtuistungil jäi kohtuväline menetleja oma seisukoha juurde. KOHTU PÕHJENDUSED
6. Kohus leiab, et kaebus kuulub rahuldamisele ja kohtuvälise menetleja otsus tuleb tühistada.

§ 7

lg 1 kohaselt on jahipidamisõigus füüsilise isiku õigus jahti pidada, kui tal on jahipidamisõigust tõendavad dokumendid ning ta on tasunud jahipidamisõiguse tasu. Jahipidamisõiguse eest makstakse tasu kord aastas keskkonnatasude seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide järgi (lg 2). Keskkonnatasude seaduse § 121 järgi makstakse jahipidamisõiguse tasu õiguse eest jahti pidada (lg 1). Jahipidamisõiguse tasu suuruse ning maksmise ja selle kontrollimise korra kehtestab valdkonna 5 4-16-5368 eest vastutav minister määrusega, arvestades käesolevas paragrahvis sätestatud piirmäärasid (lg 2). Jahipidamisõiguse tasu alammäär on 10 eurot ja ülemmäär 25 eurot aastas (lg 3). Sama seaduse § 37 lg 5 kohaselt makstakse jahipidamisõiguse tasu enne jahipidamisõiguse kasutama asumist. Keskkonnaministri 28.05.2013 määrusega nr 30 kehtestatud Jahipidamisõiguse tasu suurus, selle maksmise ja maksmise kontrollimise korra § 2 kohaselt on jahipidamisõiguse tasu suurus 10 eurot aastas. Sama korra § 3 järgi makstakse jahipidamisõiguse tasu kord aastas (lg 1). Jahipidamisõiguse tasu maksmine toimub internetimaksega, mobiilimaksega, maksega infoliini või käsimüügipunkti kaudu. Juhised jahipidamisõiguse tasu maksmise kohta internetimaksega, mobiilimaksega ja infoliini kaudu maksmise kohta ning nimekiri käsimüügipunktidest, kus saab jahipidamisõiguse tasu maksta, tehakse teatavaks Keskkonnaministeeriumi ja Keskkonnaameti veebilehel (lg 2). Jahipidamisõiguse eest internetimaksega, mobiilimaksega infoliini või käsimüügipunkti kaudu tasumist kontrollib Keskkonnainspektsioon jahipidamisõiguse tasu maksmist tõendava isikukoodi sisaldava elektroonilise kinnituse ning isikut tõendava dokumendi järgi (korra § 4 lg 1). Vastavalt

§-le 53 karistatakse jahipidamise eest ilma jahipidamisõiguse eest tasumata rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.

1. Antud juhul ei ole vaidlust selles, et Heiki Atso pidas Saaremaal XXXXXXX jahipiirkonnas 11.06.2015.a. jahti suuruluki jahiloaga nr XXXXXXX, mille käigus tabas 1 metskitse (soku) ning 14.06.2015.a. pidas jahti suuruluki jahiloaga nr XXXXXXX, mille käigus tabas 1 metskitse (soku), olles jätnud mõlemal korral maksmata tasu jahipidamisõiguse eest. Menetlusaluse isiku ütluste kohaselt kohtuistungil oli tal maksmata 10 euro suurune jahipidamisõiguse tasu, kuna selle tasu maksmine ei ole seotud kindlate kuupäevadega. Selle maksmine käibki nii, et kui avastad, et peab maksma siis maksad selle ära ja see kehtib maksmisest alates aasta aega. H.Atso oli enda sõnul kindlas teadmises, et eelmine makse kehtib tal, vastasel juhul oleks ta metskitsede laskmist planeerinud kas nädal enne või pärast seda. Tasu maksmist ei tuletanud talle meelde Keskkonnainspektsioon, vaid ta ise avastas et tasu maksmata. Keskkonnainspektsioon tuvastas selle alles järelkontrolli käigus pea aasta hiljem, kui tal oli jahipidamisõiguse eest aastane tasu makstud. Kindlasti ei ole see tegu olnud pahatahtlik, tal oleks aega loomade laskmiseks olnud ka enne ja pärast seda. Tegemist oli väärarenguga metskitsedega ning arvestades asjaolu, kui suur on meie kitsede populatsioon ja spetsialistide hinnangut nende vähendamise osas, siis on kummaline keskkonnale kahju tekitamine. H.Atso arvates maksis ta jahipidamisõiguse tasu 01.07.2015.a mobiiliga, samuti 2014.a tasu, kuid täpselt ei mäleta. Ta eeldas, et talle tuleb jahipidamisõiguse tasumise tähtaja kohta teavitus mobiilile. Samas ta ei osanud öelda, et kui ta mobiiliga jahipidamisõiguse tasu maksis, kas ta tellis endale lisateenusena teavituse ka, millal õigus lõpeb. Ühel hetkel ta lihtsalt ise avastas, et see tasu on ununenud maksmata, kui tuttavatega tuli sellest juttu. Peale seda ta kohe vaatas, et aeg on üle läinud ja koheselt tasus selle ära. Kohtueelses menetluses antud ütlustes, möönab H.Atso, et oli enda ajameelsuses ja hooletusest jahipidamisõiguse eest tasumata jahil käinud, sest ajas segamini juuni ja juuli kuu. Ta lubab edaspidi hoolsam olla ja selliseid asju mitte korrata /t.l. 35 pöördel -36/. Keskkonnaministeeriumi vastava andmebaasi väljavõttest nähtub, et H.Atso omas seisuga 26.04.2016 jahipidamisõigust järgmistel perioodidel: 09.06.2013- 09.06.2014; 09.06.2014 09.06.2015 ja 01.07.2015-30.06.2016 /tlk 32 pöördel/. Järelikult pidas H.Atso 11.06.2015.a. ja 14.06.2015.a. jahti jahipidamisõigust omamata, sest vastav õigus lõppes tal 9.06.2015.a. ning alles 1.07.2016 tasus H.Atso järgmise aasta eest jahipidamisõiguse tasu. Sellise tegevusega rikkus H.Atso JahS § 7 lõikes 1 sätestatut. Kohtuväline menetleja avastas rikkumise iga aastase jahilubade kontrollimise käigus 2016.a. 6 4-16-5368 kevadel ja alustas H.Atso suhtes väärteomenetluse. Menetluse käigus ei leidnud tõendamist asjaolu, et H.Atso oleks tellinud endale jahipidamisõiguse kehtivuse meeldetuletust mobiilile, kuid H.Atso on tasunud jahipidamisõiguse eest ka varasemalt ja seega ei olnud kogenud jahimehena selles korras talle midagi uut, mistõttu kohus ei nõustu kaitsjaga selles, et antud juhul oli H.Atso keelueksimuses. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-33-16 (p 21) asunud seisukohale, et KarS § 39 lg 1 järgi puudub keelueksimuses oleval isikul süü üksnes juhul, kui eksimus on temale vältimatu. Küsimus eksimuse välditavusest aktualiseerub keelueksimuse puhul alati ehk tuleb teha kindlaks, kui hoolikalt suhtus eksimuses olija õiguskorda ja kas ta tegi kõik vajaliku ning võimaliku selgitamaks välja vastava teo keelatust. Eeskätt peab hindama, kas isikul oli objektiivselt põhjust kahelda teo õiguspärasuses. Üldjuhul on keelueksimus välditav. Näiteks on see nii juhul, kui teo keelatus on ilmne. Üldjuhul peab oma teo keelatuse ära tundma ka isik, kes tegutseb mingis kindlas valdkonnas: tal tuleb selle valdkonna reeglid endale selgeks teha. Samuti saab eksimuses olnud isikule tihtipeale ette heita seda, et ta ei pöördunud nt õigusnõustaja või mõne muu spetsialisti poole. Kohtu hinnangul H. Atso kogenud jahimehena pidi olema teadlik sellest, et jahipidamisele on kehtestatud nõuded ja õigusnormid ning ka sellest, et teda võidakse rikkumise eest karistada. H.Atso ei teadnud, et peab 11.06.2015.a. ja 14.06.2015.a. jahti jahipidamisõigust omamata, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Iga kord enne jahile minemist peab iga jahimees veenduma, et tal on vastavad õigused olemas ja dokumendid korras, kontrollides mh ka enda jahipidamisõiguse kehtivust. Antud juhul jättis H.Atso selle õiguse olemasolu kontrollimata. Vastavalt KarS § 18 lg-le 3 paneb isik teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Kohus leiab, et H.Atso pani rikkumise toime hooletusest. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud seega H.Atso käitumises puuduvad ja järelikult vastutab H.Atso JahS § 7 lg 1 rikkumise eest. H.Atsole mõistetud karistus on määratud selleks pädeva ametniku poolt ning kohus leiab, et kohtuvälise menetleja poolt ei ole kohtuvälise menetluse käigus rikutud väärteomenetlusõigust. Karistamise aluseks on isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (KarS § 56 lg 1). VTMS § 29 lg 1 p 1 järgi lõpetatakse väärteomenetlus siis, kui teos puuduvad väärteo tunnused. Vastavuses KarS § 2 lg-s 2 sätestatud deliktistruktuuriga peab menetleja hindama teo koosseisupärasust, õigusvastasust ja süüd. Väärteokoosseisu tunnuste tuvastamine isiku käitumises eeldab menetleja kontrolli, kas teo asjaolud vastavad süüteokoosseisu kirjeldusele. Seejärel kontrollitakse õigusvastasust ja süüd välistavate asjaolude puudumist. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. novembri
3. a otsus asjas nr 3-1-1-66-08, p 11.) Kui tegu on koosseisupärane ja puuduvad ka õigusvastasust ning süüd välistavad asjaolud, on tegemist väärteoga ja menetlust VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada ei saa. Määratletuspõhimõttest tulenevalt on vajalik süüteokoosseisu tunnuste tõlgendamine viisil, mis võimaldab igaühel ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ning milline karistus selle eest ähvardab, et ta saaks oma käitumist vastavalt kujundada (vt ka Riigikohtu üldkogu
4. juuni
5. a otsus asjas nr 3-4-1-16-10, p-d 48 jj, Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. aprilli
7. a otsus asjas nr 3-1-1-23-12, p 8.2 ja
8. detsembri
9. a otsus asjas nr 3-1-1-113-13, p 24.2). Määratletuspõhimõtet ei riku aga iseenesest isiku karistamine vähese tähtsusega rikkumise eest, kui 7 4-16-5368 tegemist on just sellise rikkumisega, mida norm on mõeldud ära hoidma. Praegusel juhul näeb JahiS § 53 ette karistuse jahipidamise eest ilma jahipidamisõiguse eest tasumata, millega väärteoprotokolli teokirjelduse kohaselt oligi tegemist. Alates
10. märtsist 2015 ei pea kohtuväline menetleja VTMS § 31 lg 2 järgi vähetähtsa väärteo puhul väärteomenetlust alustama ja võib piirduda väärteo tunnustega teo toimepannud isiku suulise hoiatamisega. Nii on menetlejale antud õigus otsustada, kas väärteomenetluse alustamine on teo asjaolusid arvestades põhjendatud, vajalik ja mõistlik. Riigikohus on varem selgitanud, et menetleja õigus lõpetada väärteomenetlus otstarbekuse kaalutlusel on käsitatav kaalutlusõigusena, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomiale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada karistuse kohaldamine juhtudel, mil see ei oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mõõdukas (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
11. mai
12. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-46-12, p 8). Riigikohus on seisukohal, et eeltoodu kehtib mutatis mutandis ka vähetähtsa väärteo puhul menetluse alustamata jätmisel VTMS § 31 lg 2 alusel. Konkreetses asjas tehtav otsustus isiku karistamise vajalikkuse kohta sõltub muu hulgas teo tehioludest, isiku süüst, teda iseloomustavatest andmetest ja muudest tema vastutust mõjutavatest asjaoludest. See tähendab, et ka sarnastel asjaoludel toimepandud tegude puhul on menetleja lähtuvalt talle antud kaalutlusõigusest pädev rakendama erinevaid menetlusõiguslikke järelmeid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
13. detsembri
14. a otsus asjas nr 3-1-1-120-13, p 15). Kohtuvälisele menetlejale antud kaalutlusõiguse eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomiale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada karistuse kohaldamine juhtudel, kui see poleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mõõdukas (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
15. oktoobri
16. a otsus asjas nr 3-1-1-85-04, p 16). Väärteomenetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamist ei välista ka asjaolu, et menetlusalune isik pani teo toime kutsetegevuses (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
17. aprilli
18. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-29-11, p 14). Kohus võttes arvesse konkreetse väärteo toimepanemise tehiolusid ja rikutud õigusnormi poolt kaitstavat õigushuve leiab, et H.Atso süü on väike ja avalik menetlushuvi ei tingi isiku karistamise vajadust. Antud juhul olid H.Atsol olemas kõik jahipidamisõigust tõendavad dokumendid (jahitunnistus, jahiload, suuruluki laskekatse tunnistus) ning tasumata oli vaid jahipidamisõiguse tasu. Kui võrrelda jahipidamisõiguse tasu nõuet muude jahipidamisõiguse dokumentide nõuetega ja nendega kaitstavaid õigushüvesid, siis saab asuda seisukohale, et rikkumine on vähetähtis. Kohus võtab siinkohal arvesse ka seda, et: 1) H.Atso tasus jahipidamisõiguse eest 1.07.2015, kui talle sai teatavaks et tal ei ole aastane 10 euro suurune tasu tasutud. Seda tegi ta iseseisvalt, ilma et keegi oleks tema tähelepanu sellele juhtinud; 2) kohtuväline menetleja tuvastas ligi aasta hiljem so 24.05.2016, et tasu jahipidamise õiguse eest 11.06.2015 ja 14.06.2015 oli tasumata; 3) mõlemal juhul lasti vastavalt jahiloale üks väärarenguga metskitse sokk. Kohus leiab, et eripreventiivsetest vajadustest lähtudes oleks Heiki Atso puhul piisanud vestlusest ning tema karistamine on ebaproportsionaalne võrreldes toime pandud teoga. Eesti Vabariik on riik, kus korra vastu vähesel määral eksinud inimesi on võimalik suunata seadusekuulekalt käituma ka ilma karistamata. Seda peaksid arvestama ka keskkonnainspektsiooni ametnikud, kes teostavad riiklikku järelevalvet

ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete täitmise üle. Silmas pidades karistuse nii eri- kui üldpreventiivseid eesmärke ei olnud kohtu arvates isiku karistamine antud juhul vältimatult vajalik. Heiki Atsot ei ole varasemalt karistatud ning seega ei saa väita ka seda, et kaebuse esitaja näol oleks tegemist mitteseadusekuuleka isikuga, kes pidevalt rikub (jahi)seadust ning ei hooli õiguskorrast üldiselt. Kuivõrd keskkonnakahju ei ole H.Atsole etteheidetava väärteo koosseisuline element, siis 8 4-16-5368 väärteoasjas lahendi tegemisel keskkonnakahju suurus ja muud sellega seotud asjaolud tähtsust ei oma ning käesolevas menetluses Vabariigi Valitsuse 23.052013 määruse nr 79 § 3 lg 1 ja § 2 põhiseadusega vastavust või vastasust kohus ei hinda. Vaidlus keskkonnakahju üle lahendatakse tsiviilkohtupidamise korras. Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et kohtuvälise menetleja 27.06.2016 otsus tuleb tühistada ning lõpetada väärteomenetlus otstarbekuse kaalutlusel VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel. Menetlusaluse isiku menetluskulud so õigusabi kulud vandeadvokaat Jüri Leppiku menetluses osalemise eest jäävad VTMS § 30 lg 13 alusel tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Reena Undrest kohtunik 9