KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Imbi Sidok-Toomsalu, Indrek Soots Määruse tegemise aeg ja koht 29.12.2016, Tallinn Kohtuasja number 2-14-21395 Kohtuasi Aktsiaselt

§ 175

lg-s 1 on sätestatud, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus ei ole menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel seotud vastaspoole vastuväidetega ning otsustab teiselt poolelt väljamõistmisele kuuluva menetluskulu suuruse iseseisvalt. Samas ei tohiks väljamõistetav menetluskulu rahaliste nõuete puhul üldjuhul olla suurem kui tsiviilasja hind (RKTKm 3-2-1-4-15, p 14). menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmise eelduseks on poole kinnitus, et ta ei saa kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kui pool ei 2 kinnita, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, mõistab kohus menetluskulud tema kasuks välja ilma käibemaksuta (RKTKm 3-2-1-65-13, p 16). Määruskaebus

1. Kostja esitas määruskaebuse ja palus maakohtu määrus osaliselt tühistada, s.o osas, milles maakohus mõistis hagejalt välja hüvitist taotletust 5 592 euro võrra vähem ja mõista hagejalt kostja kasuks täiendavalt välja 5 592 eurot. Maakohus ei põhjendanud, miks pidas vajalikuks õigusabi just tabeli veergudes näidatud mahus. Kuivõrd kohus luges osutatud õigusabist esimeses kohtuastmes põhjendatuks ja vajalikuks taotletust 36% vähem, teises kohtuastmes ligikaudu 22% vähem ja kolmandas kohtuastmes umbes 20% vähem, olid põhjendused eriti olulised. Maakohtul tulnuks arvestada asjaoluga, et praegune vaidlus oli tavapärasest keerukam, mida kinnitab asjaolu, et Riigikohus võttis kassatsioonkaebuse menetlusse ja lahendas selle Riigikohtu kolleegiumi kogu koosseisuga. Samuti sellega, et kuigi hageja esitatud nõue oli küllaltki väike, on otsuse mõju oluliselt suurem, ulatudes miljonite eurodeni. Eelnevale lisaks jättis maakohus arvestamata, et kostja menetluskulude nimekirjas kajastatud õigusabi kulud olid väiksemad hageja õigusabi kuludest, kusjuures väiksem oli ka õigusabi osutaja tunnitasu. Maakohus jättis tähelepanuta, et hageja ei vaielnud vastu kostja apellatsiooniastme menetluskuludele, mistõttu ei olnud vastavas ulatuses õigusabikulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamine nõutav. Eelnevale lisaks ei olnud väljamõistmisele kuuluvate menetluskulude vähendamine kostja suhtes õiglane, sest kostja lepingulise esindaja tunnitasu oli hageja esindajate tunnitasust oluliselt madalam ning jäi kaugele ka summast, mida Riigikohus on oma praktikas aktsepteerinud. Samuti oli kostjal mikroettevõttena oluliselt raskem menetluses oma õigusi kaitsta, kui oli hagejal. Seega tuvastas maakohus ebaõigesti, et osutatud õigusabist ei olnud põhjendatud ja vajalik 46,6 tundi. Ringkonnakohtu seisukoht
2. Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna määruse tühistamiseks alust. Vastavalt

§ 657

lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub § 654 lg 6 alusel maakohtu määruses toodud põhjendustega ning sellest tulenevalt põhjendusi ei korda. Vastuseks määruskaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et määruses ei ole piisavalt põhjendatud maakohtu hinnangut kostja vajalike menetluskulude osas. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on

§ 175

lg 1 järgi kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (RKTKm 3-2-1-115-14, p 11; RKTKm 3-2-1-43-10, p 19). Maakohus on piisava põhjalikkusega kontrollinud ja analüüsinud kostja esindajate töö mahtu 3 ning jõudnud tehtud toimingute ajakulu osas õigetele järeldustele. Kusjuures maakohus on leidnud, et kuigi üldjuhul ei tohiks väljamõistetav menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda, on praeguses kohtuasjas põhjendatud ja vajalik nõudest suurem menetluskulu. Maakohus ei ole põhjendatud ja vajalike menetluskulude hindamisel ületanud diskretsioonipiire. Kohtu siseveendumuse kujunemine on loogiline ja jälgitav. Ringkonnakohus märgib vastuseks määruskaebuses avaldatule, mille kohaselt ei oleks kohus tohtinud apellatsiooniastmes kantud kuludelt mahaarvamisi teha, sest hageja ei vaielnud kuludele vastu, et kohus ei ole menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel seotud menetlusosaliste seisukohtadega. Kohus hindab poolte menetluskulusid iseseisvalt, arvestades mh vastaspoole seisukohtadega.

§ 175

lg-s 1 on sätestatud, et kohus mõistab teiselt poolelt kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

§ 175

lg 1 1 kohaselt võib kohus piirduda juhul, kui menetluskulude jaotuse kohaselt teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude kandmiseks kohustatud menetlusosaline nimetatud kuludele vastu ei vaidle, selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad § 175 lg 4 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud piirmäärast. Tänaseks on § 175 lg 4 tunnistatud Riigikohtu lahendiga 3-2-1-153-13 põhiseadusevastaseks ja kehtetuks. Seega puudub kohtul juhtudel, kui teine pool menetluskulude suurusele vastu ei vaidle, võimalus lähtuda piirmääradest, mistõttu tuleb kohtul igal juhul iseseisvalt hinnata, kui suured menetluskulud olid põhjendatud ja vajalikud. Eelnevale lisaks selgitab ringkonnakohus, et seadusandja ei näinud

§ 175

lg 1 1 loomisel ette selle igakordset kasutamist menetluskulude väljamõistmise otsustamisel. Seletuskirjast nähtub, et seadusandja soovis, et

§ 175lg-t 11 kohaldatakse pigem erandlikult.

Näiteks olukorras, kus kohustatud juriidilisest isikust menetlusosalist esindab kohtumenetluses tema töötajana jurist

-i § 218 lg 2 alusel ning kulude kandmiseks kohustatud menetlusosaline kohtu määratud tähtajaks vastaspoole (nt tarbija) kulude nimekirja, sh esindajatasu osas vastuväiteid ei esita, kuigi tal oli võimalik seda teha. Kuivõrd menetluskulude kindlaksmääramine on sisult hagita menetlus, on kulude kindlaksmääramisel kohtul uurimisprintsiip. Vastuseks apellatsioonkaebuses avaldatud seisukohale, et hagejalt tuleks kostja kasuks välja mõista suurem menetluskulude hüvitis, sest võrreldes hageja menetluskuludega on kostja menetluskulud väiksemad nii kulunud aja kui tunnitasu osas, märgib ringkonnakohus järgmist. Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse kontrollimisel tuleb

§ 175

lg-ga 1 kooskõlas hinnata, kas õigusabi osutamise kulud ja töömaht olid mõistlikud ja põhjendatud eraldiseisvalt, mitte võrrelduna samas asjas teise poole esindaja kulude või töömahuga (RKTKm 3-2-1-43-10, p 17). Kusjuures kohus peab eraldi hindama ka õigusabi osutaja tunnitasu suurust ja õigusabi osutamiseks kulunud aega, mistõttu ei saa kohus määrata, et vastaspool peab hüvitama rohkem õigusabi osutamiseks kulunud tunde, kui on kohtu hinnangul põhjendatud ja vajalik, sest õigusabi osutaja tunnitasu on ehk turu keskmisest tunnihinnast madalam. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots 4 5