Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Menetluskulud jätta hageja kanda, kostjatel menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna Ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Ringkonnakohus võib kaebust menetleda kirjalikus menetluses, kui ei esitata taotlust kohtuistungi pidamiseks. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduse kohaselt palub hageja tunnustada XXXX(pankrotis) pankrotimenetluses nõuet summas 508 093,18 eurot. Nõude aluseks on 14.01.2015 nõudeavalduses toodu, mille kohaselt sõlmisid 05.05.2008 XXXXOÜ kui müüja ja XXXXOÜ kui ostja püsikliendi ostu-müügilepingu nr S-
annab võimaluse haginõuet hiljem suurendada siis esitaski hageja menetlusökonoomilistel põhjustel nõude vaid summas 3200 eurot. Kuna kohus hagiavalduse rahuldas, siis kontrollis kohus sisuliselt kogu nõude õigsust (asjaolude kontroll) vaatamata sellele, et hageja taotles vaid 3200 euro väljamõistmist. Seega on kogu hageja nõue 511 293,18 eurot kohtuliku kontrolli läbinud ja loetud õigeks, kuigi formaalselt on välja mõistetud üksnes 3200 eurot. 24.11.2014 esitas XXXX Harju Maakohtule pankrotiavalduse, milles taotles enda pankroti väljakuulutamist tuginedes m.h sellele, et tal on võlgnevus hageja ees summas 511 293,18 eurot. Harju Maakohus rahuldas võlgniku avalduse ja kuulutas 30.12.2014 välja XXXX(pankrotis) pankroti. 08.05.2015 toimus nõuete kaitsmise koosolek, kus võlausaldaja XXXX taotles tunnustada XXXXOÜ nõuet summas 511 293,18 eurot. Võlgnik tunnustas hageja nõudest summat 5000 eurot ning esitas vastuväite summale 506 293,18 eurot. 25.08.2015 viis pankrotihaldur läbi võlausaldajate üldkoosoleku, milles vaadati läbi OÜ XXXX nõudeavaldus summas 511 293,18 eurot. Pankrotihaldur viitas PankrS § 3 mille kohaselt loetakse kaitsmiseta tunnustatuks nõue, mis on kohtu jõustunud lahendiga rahuldatud. XXXXOÜ nõude summas 3200 eurot aluseks on kohtulahend (tsiviilasjas nr 2-12-52951). Ülejäänud nõudele 508 093,18 eurot esitas pankrotihaldur aegumise vastuväite. Võlausaldajate üldkoosoleku protokollist nähtuvalt on nõudele 508 093,18 eurot esitanud vastuväite ka võlgnik XXXX(pankrotis), kes vastuväidet ei põhjendanud. Haldur ei ole samas tähele pannud, et oma pankrotiavaldusega on võlgnik tunnistanud võlgnevust hageja ees, millest tulenevalt ei saa enam väita, et hageja nõuded oleksid aegunud: sisuliselt on võlgnik väljastanud oma 24.11.2014 pankrotiavaldusega võlatunnistuse, millega tunnistab reservatsioonideta oma kohustusi hageja ees. Seega isegi juhul, kui aegumine oleks toimunud, tuleb võlgniku käitumist hinnata aegumise vastuväitest loobumisena ja/või konstitutiivse võlatunnistusena VÕS § 30 lg 1 mõttes. Pankrotiavalduse esitamine ei ole pelgalt avalduse esitamine kohtule, vaid see on avalduse esitamine võlausaldajatele, mis m.h seondub tihedalt nõuete tunnistamisega. Märgitut arvestades ei oma tegelikkuses tähtsust, kas ja millise nõude on võlausaldaja varasemalt võlgniku vastu tsiviilkohtumenetluses esitanud – võlgnik on oma nõuet tunnustanud kohtule adresseeritud menetlusdokumendis, mis on tahteavalduseks ka võlausaldajatele, millega sisuliselt loodi deklaratiivne võlatunnistus. 2 Õigusteoorias on tunnustatud seisukoht, et tulenevalt hea usu põhimõttest on õiguste teostamine lubamatu siis, kui isik käitub õiguse teostamisel vastuolus oma eelneva käitumisega (venire contra factum proprium). Käesoleval juhul on XXXX24.11.2014 pankrotiavalduses tunnistanud hageja ees võlgnevust summas 511 293,18 eurot ja seejärel 08.05.2015 nõuete kaitsmise koosolekul summas 5000 eurot. Nüüd aga püüab võlgnik väita, et kõik on aegunud. Kui asuda seisukohale, et nõude osaline esitamine peatab kogu nõude aegumise (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-108-08 p 12; 3-2-1-109-08 p-d 21 ja 22), siis ei saanud vastav nõue olla aegunud, millest tuleneb, et XXXX tunnustas ilmselgelt veel aegumata nõuet. Hagejal on seega nõue XXXX(pankrotis) pankrotimenetluses summas 508 093,18 €, mis tuleneb sellest, et: a) XXXXon olukorras, kus tema vastu suunatud nõue oli talle teadaolevalt aegunud, väljendanud selget tahet nõude tunnustamiseks aegumisest hoolimata VÕI; b) XXXXon olukorras, kus tema vastu suunatud nõue ei olnud veel aegunud, nõuet tunnustanud, millega aegumine katkes. Kostja 1 vastuväited Kostja 1 on seisukohal, et pankrotiavaldust ei saa võrdsustada lepinguga võlgniku ja võlausaldaja vahel, kuna võlgnik esitab pankrotiavalduse koos võlanimekirjaga kohtule maksejõuetuse põhistamiseks. Võlgnik ei kinnita (puudub lepingulistele suhtele omane tahe) pankotiavalduses ja võlanimekirjas reservatsioonideta kohustusi võlanimekirjas toodud võlausaldajate ees, mistõttu ei teki pankrotiavaldusest ja võlanimekirjast ühtegi kohustust võlgniku ja võlausaldajate vahel. Nõuete kaitsmise üheks eesmärgiks on teha õiguslikult siduvalt kindlaks, millised nõuded kajastuvad tunnustatud nõuete nimekirjas. Seega võimaliku nõude ja selle suuruse kindlakstegemine saab toimuda vaid nõuete kaitsmise koosolekul ja selgub pankrotimenetluse käigus. Hageja on toonud hagis välja, et pankrotiavalduse esitamisega kohtule võiks samastada olukorda, kus kostja tunnistab kohtule suunatud hagi vastuses hageja nõuet. Hageja käsitluse kohaselt on pankrotiavaldus ja võlanimekiri võrdsustatud nõuete kaitsmisega, kuna hageja hinnangul pankrotiavalduses ja võlanimekirjas tunnistatakse tingimusteta ja õiguslikult siduvalt võlausaldajate nõudeid. Hageja käsitlus ei vasta pankrotimenetluse põhimõtetele, kuna hageja käsitluse kohaselt kaotaks nõuete kaitsmise protsess oma mõtte ja eesmärgi, nõuete lõplikuks tunnustamiseks piisaks pankrotiavaldusest ja võlanimekirjast. 11.03.2013 esitas hageja kostja vastu hagi osalise võlgnevuse 3200 euro välja mõistmiseks. Ekslik on hageja seisukoht, et maakohus on 3200 euro suuruse nõude rahuldamisega kontrollinud sisuliselt kogu nõude – 511 293,18 euro – õigsust ja põhjendatust.
kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Seega olukorras, kus hageja on esitanud kostja vastu nõude summas 3200 eurot ei olnud maakohtul kuidagi võimalik teha otsust 511 293,18 euro suuruse nõude põhjendatuse osas, sest antud nõude osas ei olnud esitatud kostja vastu nõuet. Olukorras, kus pankrotihaldur on võlausaldaja nõude kontrolli käigus jõudnud veendumusele, et hageja kui võlausaldaja nõue on aegunud, oli pankrotihaldur PankrS § 103 lg 2 kohaselt kohustatud esitama vastuväite võlausaldaja nõudele. Hageja käsitlus on ekslik ka põhjusel, et kui kostja vaidles tsiviilasjas nr 2-12-52951 võlgnevusele vastu viidates, et kogu võlgnevus on aegunud, siis ei saanud kostja olla pankrotiavalduse esitamisel 24.11.2014 teistsugusel seisukohal. Eeltoodust tulenevalt palub kostja 1 jätta XXXXOÜ hagi täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud XXXXOÜ kanda. Kostja 2 vastuväited 3 Kostja 2 hagiavaldusega ei nõustu ning vaidleb sellele vastu. Kostja 2 leiab, et hagi on alusetu, kuivõrd hagi aluseks olev nõue on aegunud ning kostja ei ole aegumise vastuväitest loobunud ja/või hageja nõuet kui konstitutiivset võlatunnistust tunnistanud. 25.08.2015 toimus pankrotimenetluses võlausaldajate üldkoosolek (nõuete kaitsmise koosolek). Nimetatud koosolekul vaadati läbi hageja nõudeavaldus summas 511 293,18 eurot. Kostja pankrotihaldur Oliver Ennok, viidates PankrS § 103 lg-le 4, luges kaitsmiseta tunnustatuks hageja nõude summas 3200 eurot, mis tulenes Tartu Maakohtu 18.12.2014 otsusest tsiviilasjas nr 2-12-52951 (kohtulahend jõustus 20.01.2015). Ülejäänud summa, s.o 508 093,18 eurot pankrotihaldur vaidlustas, leides, et nõue on aegunud. Kostja 2 rõhutab, et 02.10.2014 toimunud eelistungil tsiviilasjas nr 2-12-52951 teatas hageja, et jääb 11.03.2013 esitatud nõude, s.o 3200 euro juurde.
Hageja ei ole seda õigust tsiviilasja nr 2-12-52951 kohtumenetluses kasutanud. Asjaolu, et hageja ei pidanud põhjendatuks täiendava riigilõivu tasumisele ressursside raiskamist, on hageja enda valik antud kohtumenetluse raames. Tartu Maakohtu 08.10.2013 vaheotsuse kohaselt aegusid hageja nõuded 2012. a lõpuks summade osas, mis ei olnud esitatud tsiviilasja nr 2-12-52951 raames. Kostja 2 hinnangul on hageja käsitlus pankrotiavaldusest kui konstitutiivsest võlatunnistusest ebaõige ning vastuolus PankrS-ga. Kostja 2 möönab, et võlanimekirja allkirjastades kinnitab võlgnik andmete õigsust ning sellega ühtlasi formaalselt tunnistab vastavaid nõudeid, kuid sellega ei kaasne automaatselt nõude materiaalselt põhjendatuks lugemine. Kostja 2 juhib hageja tähelepanu asjaolule, et pankrotimenetluses tuleb eristada ajutise pankrotihalduri ja pankrotihalduri tegutsemise etappi. Ajutise pankrotihalduri nimetamisega kohtu poolt hakkab ajutine haldur tulenevalt PankrS §-st 22 välja selgitama võlgniku vara, sealhulgas võlgniku kohustusi. Seega on tõenäoline, et ajutine haldur tuvastab, et võlgnikul on lisaks võlgniku poolt võlanimekirjas esitatud võlausaldajatele ka teisi võlausaldajaid. Kui lähtuda eeldusest, et pankrotiavaldus on võlatunnistus VÕS § 30 lg 1 mõttes, siis saaksid võlgniku poolt nimetatud võlausaldajad põhjendamatult eelispositsiooni nende võlausaldajate ees, kelle nõudest saadakse teadlikuks hilisemas pankrotimenetluses. Selline käsitlus on vastuolus PankrS-ga. Lisaks on pankrotiseaduse kui konstitutiivse võlatunnistusena käsitlemise vastuargumendiks ka asjaolu, et võlgnik võib kuni nõuete kaitsmiseni esitada tulenevalt PankrS § 101 lg-st 2 nõuete või neid tagavate pandiõiguste kohta kirjalikke vastuväiteid. Kostjale jääb arusaamatuks, millega on kostja hageja hinnangul menetlusõigust pahaheauskselt kasutanud. Kostja avaldas võlanimekirjas endale teadaolevalt õiged andmed. Eeltoodust tulenevalt leiab kostja 2, et pankrotiavaldusest ei nähtu kostja 1 ja hageja tahe luua iseseisev kohustus ning hageja ei ole seda tõendanud. Kostja 2 leiab, et hageja nõue summas 508 093,18 eurot on aegunud. Menetluskulud palub kostja 2 jätta hageja kanda. Kohtuotsuse põhjendused Kohus tutvunud tsiviilasja kõigi materjalidega, hinnanud tsiviilasjas esitatud tõendeid kogumis leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (
) § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.
lg 2 järgi rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.
lg 1 p 1-2 ning lg 5 alusel jätab kohus arvestamata tõenditega tl 29-32, kuivõrd tegemist on tsiviilasjas korduvalt esitatud tõendiga. Poolte vahel puudub vaidlus järgmistes asjaoludes: 1) 05.05.2008 XXXXOÜ kui müüja ja XXXXOÜ kui ostja sõlmisid püsikliendi ostumüügilepingu nr S-05050801. 4 2) 05.05.2008 sõlmisid XXXXOÜ ja XXXXkäenduslepingu nr XXXX, millega XXXXkohustus tagama XXXXOÜ kohustusi XXXXOÜ ees, käendaja vastutuse maksimumsummaks lepiti kokku 127 823,29 eurot (2 miljonit EEK) (tl 19-20). 3) 09.09.2008 allkirjastasid XXXXOÜ ja XXXXOÜ võlatunnistuse nr XXXX, millega XXXXOÜ tunnistas oma võlgnevust XXXXOÜ-le summa 411 982,46 eurot (6 446 124,90 EEK). 4) 09.09.2008 sõlmisid XXXXOÜ ja XXXXtäiendava käenduslepingu nr XXXX, millega XXXXkohustus tagama XXXXOÜ kohustusi XXXXOÜ ees, käendaja vastutuse maksimumsummaks lepiti kokku 383 469,89 eurot (6 miljonit EEK) (tl 17-18). 5) XXXXOÜ ei täitnud võlatunnistusest nr XXXX tulenevaid kohustusi ning pankrotistus. 6) XXXXkäenduskohustused XXXXOÜ-le olid kokku 511 293,18 eurot (127 823,29 +383 469,89 eurot). 7) Tsiviilasjas nr 2-12-52951 rahuldas kohus XXXXOÜ hagi XXXXvastu võlgnevuse nõudes ja mõistis XXXXkäenduslepingute nr XXXX ja nr XXXX tulenevate kohustuste täitmiseks hageja XXXXOÜ kasuks välja 3200 eurot (tl 45-52; 87-97). 8) 24.11.2014 esitas XXXXHarju Maakohtule pankrotiavalduse koos lisadega, milles taotles enda pankroti väljakuulutamist tuginedes m.h sellele, et tal on võlgnevus hageja ees summas 511 293,18 eurot (tl 12-25). 9) Harju Maakohus rahuldas võlgniku avalduse ja kuulutas 30.12.2014 välja XXXX(pankrotis) pankroti. 10) Hageja esitas XXXXpankrotimenetluses 14.01.2015 nõudeavalduse 511 293,18 euro tunnustamiseks (tl 26-40). 11) 25.08.2015 toimus võlausaldajate üldkoosolek, XXXXOÜ nõuet tunnustati üksnes 3200 eurot ulatuses (aluseks oli kohtulahend tsiviilasjas nr 2-12-52951). Ülejäänud 508 093,18 euro ulatuses esitasid nii pankrotihaldur kui ka XXXXvastuväite. Pankrotihaldur asus seisukohale, et nõue on aegunud. XXXX(pankrotis) vastuväidet ei põhjendanud (tl 41-44). Kuna kumbki pool ei ole selles osas teise poole väiteid vaidlustanud, loeb kohus nimetatud faktilised asjaolud tõendatuks
Poolte vahel on vaidlus nõude aegumise üle. Pankrotiseaduse (PankrS) § 106 lg 1 kohaselt, juhul, kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud haldur, on kostjaks haldur, kellel on kõik võlgniku kui kostja õigused ja kohustused. Hagi võib esitada ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil koosolek jättis nõude või pandiõiguse tunnustamata. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja esitanud tähtaegselt kostjate vastu hagi PankrS § 106 lg 1 alusel XXXXpankrotimenetluses 25.08.2015 toimunud võlausaldajate üldkoosolekul pankrotihalduri aegumise vastuväite tõttu kaitsmata jäänud nõude 508 093,18 euro tunnustamiseks. Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt on XXXX24.11.2014 pankrotiavalduses tunnistanud hageja ees võlgnevust summas 511 293,18 eurot, seega ei saa tegemist olla aegunud nõudega, kuna võlgniku käitumist tuleb hinnata aegumise vastuväitest loobumisena ja/või konstitutiivse/deklaratiivse võlatunnistusena. Hageja on seisukohal, et juhul, kui XXXXoleks leidnud, et võlausaldaja nõue on hüpoteetiline, vaieldav või aegunud, siis ei oleks selline nõue saanud põhjustada ka võlgniku püsivat maksejõuetust. Asjaolu, et tsiviilasja nr 2-12-52951 menetluses on samal alusel ja esemega nõudes esitanud hageja XXXXvastu nõude üksnes 3200 5 euro ulatuses (3200 euro ulatuses tunnustati hageja nõuet tulenevalt PankrS § 103 lg 4 tsiviilasjas nr 2-12-52951 jõustunud kohtulahendi alusel) ei tähenda, et ülejäänud osas oleks nõuded aegunud. Hageja nimetab, et tema seisukohta nõuete aegumise küsimuses kinnitavad m.h Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-108-08 ja 3-2-1-109-08. Hageja on seisukohal, et tal on igal juhul käesoleval hetkel nõue XXXX(pankrotis) pankrotimenetluses XXXX(pankrotis) vastu summas 508 093,18 eurot, mis tuleneb sellest, et:
lg 4 p 9 sätestatust, mille kohaselt loetakse hagihinna tähenduses mittevaraliseks pankrotimenetluses nõude tunnustamine.
lg 1¹ kohaselt
Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel.
sätestab, et hagimenetluse kulud, sealhulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud, kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, seega tuleb menetluskulud jätta hageja kanda.
lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
lg 2 kohaselt juhul, kui asja menetletakse kirjalikus menetluses, annab kohus enne kohtuotsuse või asja lõpetava määruse tegemist menetlusosalisele tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks.
lg 7 kohaselt menetluskulude nimekiri ja tõendid toimetatakse viivitamata vastaspoolele kätte.
lg 8 kohaselt määrab kohus menetlusosalisele tähtaja vastaspoole menetluskulude kohta seisukoha esitamiseks. Tähtaeg ei või olla pikem kui seitse päeva menetluskulude nimekirja ja tõendite kättetoimetamisest arvates. 8 11.04.2016 kohtumäärusega kohustas kohus pooli esitama kohtule menetluskulude nimekirjad hiljemalt 14 päeva jooksul kohtumääruse kättesaamisest. Kostjad ei esitanud kohtule tähtaegselt menetluskulude nimekirjasid, eeltoodust tulenevalt järeldab kohus, et kostjatel menetluskulud puuduvad. /allkirjastatud digitaalselt/ Marget Henriksen kohtunik 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.