KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Reet Allikvere, Ande Tänav, Kaupo Paal Määruse tegemise aeg ja koht 06.09.2016, Tallinn Kohtuasja number 2-08-53110 Kohtuasi TM kohustustest vab

§-st

1. 1 26.09.2014 esitas võlausaldaja Swedbank AS kohtule taotluse võlgniku kohustusest vabastamise menetluse lõpetamiseks ja kohustusest vabastamisest keeldumiseks. Pärnu Maakohtu 31.08.2011 määrusega kinnitatud lõpparuande kohaselt on Swedbank AS väljamaksmata jaotise suurus 79 316,96 eurot. Võlgnik ei ole tasunud ühtegi makset, usaldusisik ei ole võlausaldaja päringutele vastanud. Võlausaldaja leidis, et võlgnik on asunud oma tulusid varjama ega soovi tegelikkuses võlausaldaja nõudeid menetluse kestel üldse rahuldada. 30.10.2014 esitas võlgnik vastuse võlausaldaja taotlusele, mille kohaselt ta kinnitab, et on täitnud kohtu teabenõudeid ning piisava sissetulekuga töökoha leidmine on olnud raskendatud, kuna võlausaldaja poolt
2. aastal algatatud ja
3. aastal lõpetatud pankrotimenetluse teave on kättesaadav avalikes kanalites ja see on muutnud piisava sissetulekuga töökoha otsimise keeruliseks. Pankrotimenetluse alguses ja selle käigus oli võlgnikul töökoht ettevõttes E OÜ. Alates detsembrist 2010 ei laekunud aga ettevõtte keerulise majandusliku seisu tõttu 10 kuud võlgnikule töötasu. Pärast nimetatud ettevõtte tegevuse lõpetamist on võlgnik asunud tegutsema võlaõigusliku lepingu alusel mõnede ettevõtete juhatuse liikmena. Lepingute kohaselt sõltub juhatuse liikme sissetulek aga ettevõtte konkreetsest majanduslikust seisust. Nii näiteks on P OÜ juhatuse liikme tasuks kokku lepitud esimesel aastal 5% aasta tulust. P OÜ aastatulu 2011.aastal oli 14 036 eurot, millest 5% moodustab 701 eurot. P OÜ teostas 2011.aastal väljamakseid võlgnikule siiski kokku 945,56 euro ulatuses.
4. aastal tõusis kokkuleppeliselt küll juhatuse liikme tasu 10%-le, kuid tulenevalt ettevõtte aastatulu oluliselt langusest (
5. aastal oli selleks 7492 eurot), jäi ka võlgniku sissetulek väga tagasihoidlikuks – vaid 900 eurot.
6. aastal jäi ettevõtte kasum küll sarnaseks eelmisele aastale, kuid samas võimaldas siiski teostada suuremaid väljamakseid võlgnikule – kokku 1884,89 euro ulatuses. Võlgnik asus juhtima ka teist ettevõtet, millest laekus kokku 138 eurot. Võlgnik leiab, et eelnevast on nähtav, et ta on iga-aastaselt püüdnud oma sissetulekuid suurendada ning see on ka õnnestunud. Võlausaldaja Swedbank AS leidis 20.11.2014 seisukohas, et on äärmiselt ebatõenäoline, et võlgnikul ei ole kolme aasta jooksul olnud võimalust teha mitte ühtegi makset võlausaldaja nõude katteks. Võlausaldaja rõhutas, et kohustustest vabastamise eesmärgiks on anda võimalus neile, kes selle nimel teevad endast kõik oleneva, et seni tekkinud võlgnevusi likvideerida. Võlausaldajale on selge, et võlgnik ei ole seni isegi proovinud nõuet rahuldada. Kohus andis võlgnikule tähtaja esitada teave ja tõendid tegevuse ja kõigi oma sissetulekute kohta ning selgitused ja tõendid, et võlgnik on menetluse kestel mõistlikult tulutoovat tegevust otsinud. 19.12.2014 vastuses kohtu nõudele teatas võlgnik, et E OÜ jättis võlgnikule asumata töötasu perioodil 12.2010 kuni 09.2011 kogusummas 6391,16 eurot. C OÜ juhatuse liikme kohustuste täitmise eest võlgnik tasu ei saa. P OÜ tasus
7. aastal võlgnikule 945,56 eurot,
8. aastal 810,85 eurot, millele lisandus ajutise töövõimetuse hüvitis Eesti Haigekassalt summas 480,60 eurot ning
9. aastal 1884,89 eurot. H OÜ tasus
10. aastal võlgnikule kokku 138,26 eurot.
11. aastal on P OÜ teostanud võlgnikule väljamakseid 1030 euro ulatuses, millele lisandub H OÜ poolt tasutud 727 eurot. Kokku on vastuse esitamise päevaks tasutud võlgnikule
12. aastal 1757 eurot juhatuse liikme tasusid. Võlgnik on osutanud teenuseid H UÜ-le, mille eest on tasutud talle kokku 250 eurot. Võlgnik on tõendanud oma tegevust erinevates äriühingutes. Juhatuse liikme tegevus on tasustatav tegevus, kuid kuna tegemist ei ole töölepingulise suhtega, puudub äriühingul kohustus tasuda selle eest igakuiselt, vaid seda tehakse vastavalt äriühingu majandustulemustele. Novembris 2014 sõlmis võlgnik töölepingu 2 P OÜ-ga. Töölepingu kohaselt alustas võlgnik tööd 01.12.2014 kuutasuga 820 eurot. Võlgnik oli 25.03.2015 seisuga likvideerija U OÜ-s, P OÜ-s, OÜ-s K, juhatuse liige H OÜ-s, P OÜ-s ja C OÜ-s. 25.03.2015 Pärnu Maakohtus toimunud ärakuulamisel võlgnik selgitas, et on ühe laevaehituse projektijuht. Tööleping sõlmiti
13. jaanuaril
14. Esimene palga laekumine oli märtsis
15. Võlgnik on P OÜ-s juhatuse liige ja projektijuht ning ainuke tööline. Töötasu suurus on 850 EUR brutos. Kuna summad on olnud väiksed, siis võlausaldajatele midagi maksta ei saanud. Võlgnik on otsinud tööd ka mujalt, ametlikke kanaleid töö otsimiseks pole kasutanud, aga on tööd otsinud oma tuttavate ja nende tuttavate kaudu telefoni teel või suusõnaliselt. Mõistlikku tulutoovat sissetulekut ei ole Eestis võimalik teenida, mille eest saaks hakata võlausaldajatele tasuma. Võlgnik omab kõrgharidust ja eriala on laevaehituse insener. Laevaehituse ringkonnas on tema pankrotiseis teada ja firmad on selles suhtes väga tundlikud. Praegu on saanud tööd ühes Soome laevaehitusfirmas. P OÜ rentis teda sellele firmale välja. Reaalselt töötab välismaal. Palgale lisanduvad päevarahad. Juhatuse liikmena ta P OÜ-s ei teeni midagi. C OÜ-s on ta juhatuse liige. Firma on tänaseks oma tegevuse lõpetanud. Sellest firmast juhatuse liikme tasu ta ei saanud. Võlgnik on teatud firmades likvideerija, aga tasu ta saanud ei ole. Hetkel on ta juhatuse liige H OÜ-s, P OÜ-s ja C OÜ-s. Tööleping on OÜ-ga P. Ülalpeetavaid on 2 alaealist last. Temaga elab koos teine laps. Esimesele lapsele tasub elatist miinimummääras. Võlausaldaja Swedbank AS jäi ärakuulamisel on nõude juurde. Esindaja leidis, et kui inimene on kahe kõrgharidusega ja käib tööl Soomes ning saab 850 eurot palka, siis on see ebamõistlik tegevus ja võlgnik hoiab oma kohustustest kõrvale. Näha on, et võlgnik on mitmes ettevõtte juhatuses, kuid tasu ei saa, mis ei ole mõistlik. Pole ka tõendatud, et võlgnik oleks töö otsimisega tegelenud. Võlgnik esitas kohtule oma pangakontode väljavõtted 31.08.2011-30.03.
16. Võlausaldaja Swedbank AS avaldas 16.04.2015 esitatud seiskohas, et võlgnik on esitanud vaid kontoväljavõtted laekumiste kohta, mitte aga väljaminekute kohta. LHV pangas oleva kontoväljavõtte on võlgnik esitanud ilma igasuguse kinnituseta ehk tavalise failina. Võlausaldaja leidis, et täielike võlgniku pangakontode esitamine on vajalik selleks, et tuvastada juba ainuüksi asjaolu, kas võlgnik maksab elatist miinimummääras nagu ta väidab või mitte. Analüüsides võlgniku poolt esitatud dokumente, torkab koheselt silma, et võlgniku sissetulekud on olnud küllaldased, et kasvõi minimaalses määras võlausaldaja nõude katteks makseid teha. Võlausaldaja juhtis kohtu tähelepanu, et võlgniku poolt esitatud SEB pangakonto väljavõttelt perioodiga 31.08.2011-31.12.2011 nähtub, et võlgniku pangakontole laekusid järgnevad summad: 10.2011 summas 847 eurot netos, 11.2011 summas 719,67 eurot netos, millele lisandub samal kuul LHV panga kontole laekunud summa 2325.52 eurot, kokku seega 3045,19 eurot, 12.2011 summas 2390 eurot netos (viidatud kuul on võlgnik pannud sularahas oma kontole 13.12.2011.a 1050 eurot ja 30.12.
17. a 1300 eurot). Kuna tegemist on 2011 aastaga mil elatustase ja miinimumpalgad olid tunduvalt väiksemad ning võlgnikul oli ülalpeetavaid vaid üks laps, siis on alusetu võlgniku väide nagu ei ole temal olnud senise menetluse jooksul piisavalt vahendeid, et teha võlausaldaja nõude katteks tasumisi. Võlgniku SEB kontoväljavõttelt (perioodiga 01.01.2012-31.12.2012 ) nähtub, et võlgnikule on 01.
18. laekunud kokku 1250 eurot, millest 450 eurot on 19.01.2012 laekunud võlgniku pangakontole sularahaautomaadi sissemakse kaudu, mille on võlgnik teinud ise. Võlgniku SEB kontoväljavõttelt (perioodiga 01.01.2012-31.12.2012) nähtub, et veebruaris 2012 laekus võlgniku kontole kokku 3376,10 eurot. Miinimumpalk
19. aastal oli Eestis 290 eurot ja võlgnikul oli alaealisi ülapeetavaid vaid üks, siis arestivaba summa, mida võlgnik ei oleks 3 pidanud võlausaldaja nõude katteks andma oli 386,67 eurot. Võlgniku kontolt nähtuva põhjal laekus temale ainuüksi juhatuse liikme tasudena 595 eurot. Seega oleks võlgnik vaid nimetatud tulu osalt saanud võlausaldajale tasuda 208,33 eurot. Veebruaris 2012 on võlgniku kontole laekunud ka väga palju muid kandeid, milles toodud selgituseks vaid kokkulepe. SEB kontoväljavõttelt (perioodiga 01.01.2012-31.12.2012) nähtub ka, et võlgniku kontole laekus mais 2012.a 942 eurot. Samas on võlgniku kontole augustis 2012 kantud kokku 4800 eurot, millest 800 eurot on võlgnik kandnud 31.08.2012 oma kontole sularahaautomaadi kaudu. Viidatu näitab ilmekalt, et võlgniku tegelik maksevõime on kordades suurem kui võlgnik seda kohtule ja võlausaldajale tegelikkuses näitab. Eeltoodust tulenevalt leidis võlausaldaja, et võlgnik on rikkunud korduvalt ja tahtlikult

§ 173sätestatud kohustusi ja tuleb jätta kohustustest vabastamata.

Võttes arvesse asjaolu, et võlgnik ei ole kolme aasta jooksul teinud oma kohustuste katteks võlausaldajatele mitte ühtegi makset, samas kui tegelikkuses on võlgniku pangakontole laekunud nii 2390 eurot kui ka 4800 eurot kalendrikuus on ilmne, et võlgnik on asunud oma tulusid varjama ega soovi tegelikkuses võlausaldaja nõudeid menetluse kestel üldse rahuldada. Kohus kohustas võlgnikku esitama kohtule oma kõigi pangakontode täielikud väljavõtted ning selgitada kohtule, kas on tasutud võlausaldajatele makseid ja kui ei ole, siis millistel põhjustel. 25.01.2016 Pärnu Maakohtus toimunud ärakuulamisel võlgniku usaldusisik AH selgitas, et võlgnik elab hetkel Jaapanis. Ta töötab P OÜ-s, aga mida ta täpsemalt teeb, ei tea. Mingeid makseid võlausaldajatele kantud ei ole. Usaldusisiku teada ei ole võlgniku sissetulekud olnud piisavad, et makseid teha. Usaldusisik kinnitas, et ta ei ole võlgniku pangakonto liikumistega kursis. 2015 läks võlgnik Jaapanisse ja momendil on alaliselt seal. Usaldusisik avaldas, et tema usaldusisikuna ei ole huvitatud jätkama, kuna tal on väike laps ja palju aega kulub enda elu korraldamisele. 20.04.2016 kohustas kohus võlgnikku esitama kohtule andmed

1. aastal saadud tulude, sissetulekute ja vara kohta, samuti kõikide pangakontode täielikud väljavõtted alates kohustustest vabastamise menetluse algatamisest kuni käesoleva ajani. 06.05.2016 esitas võlgnik kohtule võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse aruande
2. aasta kohta. Aruande kohaselt on ta P OÜ projektijuht ja elab Jaapanis. Tema lepinguline palgatulu oli
3. aastal 820 eurot. Võlgnik märgib oma iga kuu netosissetulekuks 663,18 eurot kuus. Aruande kohaselt ei ole võlgnik teinud võlausaldajatele ühtegi väljamakset. Võlgnik avaldas, et 2015 oli palga alammäär 355 eurot, võlgnikul on 2 ülalpeetavat last, seega suureneb mittearestitav summa 2 x (355/3) = 236,67 euro võrra. Lisaks sellele ei kuulu arestimisele ülejäänud summast üks kolmandikku. Ülejääk pärast eelmiste summade mahaarvutamist on 663,18-355-236,67=71,51 eurot. Sellest summast oleks pidanud võlgnik üle andma usaldusisikule seega 71,51 x 2/3=47,67 eurot. Kuivõrd aga usaldusisikul oli kohustus võlgniku ees 205 eurot, siis võlgnik leidis, et võlgniku kohustus 47,67 euro ulatuses tuleb VÕS § 197 lg 1 kohaselt lugeda tasaarvestatuks. Võlgnik leidis, et ta on korrektselt täitnud oma kohustusi, kuna ta tegeleb mõistlikult tulutoova tegevusega, ta on viivitamatult teatanud kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, ei ole varjanud tulusid ja on andnud kohtu ja usaldusisku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. Eelnevast tulenevalt oli võlgnik seisukohal, et võlausaldaja taotlus tuleks jätta rahuldamata. Esimese astme kohtu määrus 4 06.06.2016 määrusega rahuldas Pärnu Maakohus võlausaldaja taotluse ja lõpetas võlgniku kohustustest vabastamise menetluse, keeldus võlgniku kohustustest vabastamisest, vabastas usaldusisiku AH kohustustest ja määras avaldada teade kohustustest vabastamata jätmise määruse kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded.

§ 175

lg 5 kohaselt võib kohus omal algatusel ning võlausaldaja või usaldusisiku taotlusel otsustada kohustustest vabastamise keeldumise ja lõpetada kohustustest vabastamise menetluse, kui enne viie aasta möödumist ilmneb, et võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos, võlgnik on rikkunud süüliselt oma

§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve või võlgnik ei anna kohtu määratud tähtaja jooksul kohtule teavet. Võlausaldaja võib selle taotluse esitada kuue kuu jooksul võlgniku kohustuste rikkumisest teadasaamisest arvates.

§ 175

lg 2 p 2 kohaselt keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt oma käesoleva seaduse §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve.

§ 173

lg 1 ja 2 kohaselt on võlgnik kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima, samuti viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu nõudel teavet oma tulutoova tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. Võlgnik TM suhtes algatas Pärnu Maakohus 31.08.2011 määrusega kohustustest vabastamise menetluse, määras usaldusisiku ja selgitas võlgniku ja usaldusisiku kohustusi. Peaaegu viie aasta jooksul ei ole võlgnik vähendanud võlausaldajate ees oma võlgnevusi. Äriregistri väljavõttest nähtuvalt on võlgnik 03.06.2016 seisuga likvideerija U OÜ-s ning juhatuse liige H OÜ-s, P OÜ-s ja C OÜ-s, nimetatud firmadele on tehtud registripidaja poolt kustutamishoiatused, kuna on esitamata majandusaasta aruanded. Võlgnik on kohtu nõudel selgitanud, et firmade likvideerijana pole ta töö eest tasu saanud, samuti ei saa ta tasu C OÜ juhatuse liikme kohustuste täitmise eest. H OÜ-s sai võlgnik juhatuse liikme tasu viimati

1. aastal. P OÜ-st sai ta juhatuse liikme tasu 2011-
2. aastal, kuid summad olid nii väikesed, et võlausaldajatele pole olnud võimalik väljamakseid teha. Alates
3. novembrist teenib võlgnik küll brutotuluna P OÜ-s projektijuhina töötades 820 eurot kuus, mis netotuluna on 663,18 eurot kuus, kuid peale TMS § 132 sätestatud mahaarvamiste tegemist ei ole tal võimalik teha väljamakseid võlausaldajatele. Kohus on kontrollinud võlgniku pangakontode väljavõtteid, milledest nähtub, et võlgnikule on perioodil 31.08.2011-30.04.2016 laekunud arvukalt erinevates summades makseid erinevatelt isikutelt selgitustega „ülekanne“, „makse“, „vastavalt kokkuleppele“, „kulude makse“, „lähetus“ mida võlgnik on kasutanud oma igapäevaste maksete tegemiseks ja elamiseks. Samuti on võlgnik teinud oma kontodele sularaha sissemakseid (28.09.2011.a. summas 493,28 eurot, 27.10.2011.a. 300 eurot, 13.12.2011.a. 1000 eurot, 30.12.2011.a. 1300 eurot, 19.01.2012.a. 450 eurot, 20.04.2012.a. 120 eurot jne), kuid ta ei ole selgitanud, kuidas tal sularaha tekib. Kohtule ei ole usutav, et isik, elades ja töötades Jaapanis ei ole võimeline võlausaldajatele tegema ühtegi makset. Võlgnik on kohtule selgitanud, et ta on likvideerijana ja juhatuse liikmena tegutsenud tasuta või minimaalse tasu eest. Kohus leidis, et selline tegutsemisviis on ebamõistlik ja pole mõistlikult tulutoov. Kui võlgnik pühendab kogu oma aja tasuta või väikese tasuga töö tegemisele nii ettevõtete juhatustes kui ka likvideerimismenetlustes, siis see näitab, et võlgnik ei vaevu otsima tasuvamat tööd ja rikub sellega võlausaldaja huve. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13 asunud seisukohale, et kohustustest vabastamise võimalus on ette nähtud neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske. Lõpptulemusena peaks see võimaldama võlgnikule uue majandusliku alguse, andma talle uue võimaluse normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks. Uue võimaluse 5 saamiseks peab võlgnik kohustustest vabastamise menetluse kestel andma endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, sealhulgas tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima (

§ 173lg 1).

Samuti ei tohi võlgnik varjata oma sissetulekuid ja peab andma kohtu nõudmisel informatsiooni oma majandusliku olukorra kohta. Seega on võlgadest vabastamise menetlus nähtud ette neile võlgnikele, kelle käitumine ei ole suunatud võlausaldajate huvide süülisele kahjustamisele. Võlgnik ei ole kogu kohustusest vabastamise menetluse kestel, s.o alates 31.08.2011 teinud võlausaldajatele nende nõuete katteks ühtegi makset. Samas pangakontode väljavõtetelt ei nähtu võlgniku raske majanduslik olukord, ta kulutab rohkem kui teenib, tema kontodele laekub raha erinevatelt isikutelt, laekumisi kasutab võlgnik igapäevaste maksete tegemiseks ja elamiseks. Võlgnik on kohustustest vabastamise menetluse aja jooksul aastatel 2011-2014 töötanud tasuta või minimaalse tasu eest ettevõtete likvideerija ja juhatuse liikmena ning ta ei ole kohtule tõendanud, et ta oleks piisava sissetulekuga töökohta otsinud. Ka tema praegune töökoht projektijuhina Jaapanis ei võimalda tal võlausaldajatele makseid teha ning ta ei ole kohtule avaldanud, et ta püüaks leida tasuvamat tööd. Võlgadest vabastamise protsess on mõeldud just neile, kes ka reaalselt soovivad võlausaldaja nõudeid tasuda. Kohtu hinnangul võlgnik ei ole kohustustest vabastamise menetluse kestel andnud endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, sealhulgas tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega või kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsinud. Kohus oli seisukohal, et võlgniku poolt on täitmata

§ 173

lõikest 2 tulenev kohustus ning võlgnik on süüliselt rikkunud oma kohustustest vabastamise menetluse ajal täitmisele kuuluvaid kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Eeltoodu alusel oli kohus seisukohal, et tuleb enneaegselt lõpetada kohustustest vabastamise menetlus TM suhtes ja keelduda TM kohustustest vabastamast. Määruskaebus 05.07.2016 esitatud määruskaebuses palub võlgnik tühistada Pärnu Maakohtu määruse osas, millega kohus keeldus võlgnikku kohustustest vabastamast ja eemaldada väljaandest Ametlikud Teadaanded 06.06.2016 avalikustatud teade või alternatiivselt eemaldada väljaandest Ametlikud Teadaanded määruse resolutsioon koos võlgniku isikuandmetega (nimi ja isikukood) või alternatiivselt eemaldada väljaandest Ametlikud Teadaanded määruse resolutsioonosast võlgniku isikuandmed (nimi ja isikukood). Kohus ei ole selgitanud võlgniku süülist käitumist. Võlgnikule jääb arusaamatuks, milles seisneb tema käitumise süülisus. TsMS § 478 lg-le 1 kohaldatakse hagita menetluses tehtavale kohtumäärusele samu tingimusi, mida ka hagimenetluses tehtavale määrusele. TsMS § 465 lg 2 sätestab määruse kohustuslikud elemendid, muuhulgas on määruses kohustuslik märkida põhjendused, mille alusel kohus järelduseni jõudis, samuti õigusaktid, millest kohus juhindus. Eraõiguses kehtiva põhimõtte kohaselt vastutab isik oma kohustuse rikkumise eest üksnes süü olemasolu korral. VÕS § 104 lg 2 sätestab süü vormideks hooletuse, raske hooletuse ja tahtluse. Kohus ei ole seostanud võlgniku väidetavat süüd ühegi nimetatud vormiga ega ole ka näidanud süü olemasolu mistahes tõendile viidates. Võlausaldaja on viidanud vaid asjaolule, et võlgnik ei ole teinud ühtegi väljamakset võlausaldajatele ning järeldanud sellest süülist käitumist. Kohus on jätnud kõik võlgniku seisukohad tähelepanuta ja on väga ühekülgselt keskendunud vaid võlausaldaja väidetele. Kohus ei ole arvestanud üldist majanduslikku olukorda Eestis kõnealusel perioodil. Samuti ei ole kohus analüüsinud võlgniku poolt esitatud andmeid Eesti keskmise palga kohta ja nende seoseid võimalike tasumisele kuuluvate summade suhtes. Kohus on täielikult jätnud tähelepanuta võlgniku selgitused selle kohta, et tema kohta 6 avaldatud pankrotiga seonduv informatsioon on takistavaks teguriks suurema vastutuse ja sellega kaasneva kõrgemat palgataset eeldatava töökoha leidmisel. On üldteada asjaolu, et Eesti sotsiaalmaastikul on pankrotivõlgnikul automaatselt ebausaldatava isiku maine ning seega ei saa talle ka pakkuda vastutusrikast tööd. Võlgnikule jääb arusaamatuks, millist töökohta peab kohus silmas kõrgema sissetulekuga töökoha all. Võlgnik saab sellest aru nii, et kõrgemini tasustatav töökoht oleks olnud aastal 2011 ka 300 eurot (alampalk 2011 oli 278,02 eurot), 2012.aastal 350 eurot (alampalk 290 eurot), 2013. aastal ka 350 eurot (alampalk 320 eurot) ja 2014.aastal 400 eurot (alampalk 355 eurot). Samas jääb võlgnikule arusaamatuks, kuidas ta oleks saanud nende kõrgemini tasustatavate töökohtade puhul tasuda siiski võlausaldajatele. Nende summade puhul oleks võlgnikul siiski olnud ülal pidada kaks last ning lisaks on seadusandja näinud ette rahalised vahendid kasvõi minimaalse elatustaseme säilitamiseks. Lisaks on kohus jätnud täielikult tähelepanuta võlgniku tõendid selle kohta, et tal on saamata 2010-2011.aastal välja teenitud kümne kuu töötasu (umbes 6500 eurot). Võlgnik käitus vägagi võlausaldajate huvides, esitades hagi endiste tööandjate poolt pahatahtlikult kaaperdatud ettevõtte vastu töötasu nõudega ettevõtte ülemineku sätete alusel. Kahjuks leidis kohus Euroopa kohtu praktikat täielikult eirates, et ettevõtte üleminekut ei ole toimunud ning hagi jäi rahuldamata. Ainuüksi fakt, et võlgnik on teinud pingutusi töötasu kättesaamiseks, tõendab, et ta on oma võlgadest vabastamise menetluse kestel korrektselt täitnud oma kohustusi. Võlgnikule jääb arusaamatuks, milles seisneb tema sissetulekute varjamine. Kohus ei ole kontrollinud võlausaldaja avalduse vastavust seadusele ega tõendatust. Kohus ei ole tuvastanud tulude varjamist. Kohus ei ole esile toonud, millist nimetatud kohustustest konkreetselt on võlgnik rikkunud ning seega esitab võlgnik veelkord juba korduvalt esitatud vastuväiteid kohtu seisukohtadele. Võlgnik ei ole kunagi varjanud oma eluja tegevuskohta ega tulu. Vastupidist ei ole ka menetluse käigus tuvastatud. Kohus on rikkunud seadusest tulenevat kohustust asjaolude selgitamise ja tõendite kogumise osas. Kohus on leidnud, et mingid teatud võlgnikule kuuluvatel pangakontodel toimunud rahaliste vahendite liikumised viitavad tulude varjamisele. Võlgnikule jääb arusaamatuks, kuidas on seotud mistahes rahade liikumised kontol seotud tulude varjamisega. Vastavasisulist selgitust ei ole kohus lisanud. Kohus on küll maininud, et võlgnik ei ole selgitanud, kuidas tal tekib sularaha, mis on kantud kontodele. Samas viitab võlgnik sellele, et temalt ei ole kordagi sellekohast teavet küsitud. Kuivõrd kohus on rikkunud uurimispõhimõtet, leiab võlgnik, et see on viinud kohtu valedele järeldustele ka võimaliku rikkumise osas. Kohus on iga-aastaselt nõudnud võlgnikult aruannet oma sissetulekute kohta, mille võlgnik on ka korrektselt esitanud. Kuni vaidlustatava määruse avaldamiseni ei ole kohus kordagi leidnud puudusi ei esitatud dokumentides ega ka võlgniku kohustuste täitmise osas. On arusaamatu, et kohus on vähemalt kolm aastat saanud võlgnikult aruanded, kuid ei ole senini leidnud mistahes puudusi nendes. Võlgnik on olnud kuni käesoleva menetluse algatamiseni õigustatult seisukohal, et ta on täitnud korrektselt nii seadusest tulenevaid kohustusi kui ka kohtu korraldusi. Kohus on ületanud talle antud volitusi. Vastavalt

§ 175

lg-le 7 avaldab kohus teate võlgniku kohustuste vabastamise kohta või vabastamata jätmise määruse kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kohus avaldas nimetatud keskkonnas 07.06.2016 teate “Võlgniku täitmata jäänud kohustustest vabastamata jätmise teade” (lisa). Seadus annab selgesõnalise juhise, et kohus saab ainult esitada teate võlgniku kohustuste vabastamise kohta või vabastamata jätmise määruse kohta. Seega oleks pidanud nimetatud teade sisaldama vaid teavet, et nimetatud määrus on väljastatud, kuid mitte selle üksikasju. TsMS § 462 sätestab üheselt, et jõustunud kohtuotsus avalikustatakse selleks ettenähtud kohas arvutivõrgus. 7 Määrus on jõustunud hetkel, kui seda ei saa enam vaidlustada (TsMS § 456 lg 1). Seega ei olnud kohtul mingit õigust avaldada nimetatud määrus väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kui kohus siiski leiab, et teade on esitatud seaduspäraselt, palub võlgnik alternatiivselt kõrvaldada mistahes määruse sisule viitav teave koos isikuandmetega (nimi ja isikukood). Vastavalt

§ 175lg-le 7 võib kohus avaldada üksnes teate sellise määruse kohta.

Nimetatud säte ei anna õigust avalikustada määrust Ametlikes Teadaannetes. Samuti võib TsMS § 462 lg 2 kohaselt andmesubjekti taotlusel asendada jõustunud kohtuotsuses andmesubjekti nimi initsiaalide või tähemärgiga ning ei avalikustata tema isikukoodi, sünniaega, registrikoodi või aadressi. Vastused määruskaebusele Võlausaldaja Danske Bank A/S leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning palub jätta määruskaebuse rahuldamata. Võlausaldaja Swedbank AS palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud võlgniku kanda. Võlausaldaja OÜ Collect Inkasso ei pea esitatud kaebust sisuliselt põhjendatuks ja keeldub võlgnikku kohustustest vabastamisest, märkides põhjusena, et võlgnik ei ole pärast pankroti väljakuulutamist tasunud mitte ühtegi senti OÜ-le Collect Inkasso. Võlausaldaja ei pea võimalikuks, et kõigi nende aastate jooksul ei olnud võimalik mitte midagi tasuda. Menetluse edasine käik Pärnu Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et Pärnu Maakohtu 06.06.2016 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Võlgniku kohustustest vabastamise otsustamine on reguleeritud pankrotiseaduse (

) §-s 175, mille lõige 2 sätestab alused, millal kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast.

§ 175

lg 2 p-i 2 järgi peab kohus keelduma võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt

§-s 173 sätestatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Just nimetatud keeldumisalusele on maakohus võlgniku kohustustest vabastamata jätmisel tuginenud. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus vaidlustatud määruses õigesti leidnud, et praegusel juhul puudub alus võlgniku kohustustest vabastamiseks, kuna võlgniku poolt on täitmata

§ 173

lõikest 2 tulenev kohustus ning võlgnik on süüliselt rikkunud oma kohustustest vabastamise menetluse ajal täitmisele kuuluvaid kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Osundatud sättest tulenevalt ei ole kohtul seega alust võlgnikku kohustustest vabastada juhul, kui võlgniku käitumine on suunatud võlausaldajate huvide süülisele kahjustamisele. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuses toodud võlgniku seisukohaga, et arusaamatuks jääb, milles seisneb võlgniku käitumise süülisus. Vaatamata määruskaebuses esiletoodule, et kohus ei ole võlgniku süüd seostanud ühegi VÕS § 104 lg-s 2 sätestatud süü vormiga, jagab kolleegium võlgniku käitumise süülisuse hindamise osas maakohtu seisukohta, et võlgnik on süüliselt rikkunud kohustustest vabastamise menetluse ajal täitmisele kuuluvaid kohustusi, 8 kahjustades sellega võlausaldajate huve. Kuigi vaidlustatud maakohtu määrusest ei nähtu põhjendusi, milles kohtu hinnangul seisnevad võlgniku käitumises võlausaldajate tahtliku, hooletu või raskelt hooletu kahjustamine tunnused, ei anna asjas esitatud tõendid siiski alust jõuda maakohtu järeldatust teistsugusele seisukohale. Ringkonnakohus leiab, et asjas esitatud materjalide põhjal võib üheselt järeldada, et võlgniku käitumises on võlausaldajate huvide kahjustamisele suunatud süülise käitumise tunnuseid. Võlgnik ei ole kogu kohustusest vabastamise menetluse kestel, s.o alates 31.08.2011, teinud võlausaldajatele nende nõuete katteks ühtegi makset, kuigi võlgniku pangakontode väljavõtetest ei nähtu võlgniku raske majanduslik olukord, vaid vastupidi, võlgniku arveldusarvete väljavõtetest nähtuvalt laekuvad tema kontodele mitmed maksed erinevatelt isikutelt, samuti on võlgnik ise teinud enda kontole sularaha sissemakseid, milliste selgituseks ei ole võlgnik kohtule teavet esitanud. Eeltoodut arvestades on võlgnik ringkonnakohtu hinnangul käitunud pahatahtlikult, ei ole andnud kohtule oma majandusliku olukorra kohta tõest informatsiooni, varjates oma sissetulekuid, ja on kahjustanud

§ 173lg-st 2 tulenevate kohustuste täitmata jätmisega võlausaldajate huve.

Võlgnik on kaebuses heitnud maakohtule muu hulgas ette seda, et kohus ei ole kordagi küsinud võlgnikult teavet selle kohta, kuidas tal tekib kontodele kantud sularaha. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus käesolevas hagita menetluses rikkunud uurimispõhimõtet. Juba 31.08.2011 määruses, millega kohus algatas võlgniku kohustustest vabastamise menetluse, selgitas kohus võlgniku ja usaldusisiku kohustusi tulenevalt

§-st 173.

§ 173

sätestab võlgniku kohustuse tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega ning andma teavet oma elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. Kohus on menetluse vältel korduvalt kohustanud võlgnikku esitama andmeid enda tulude, sissetulekute ja vara kohta ning enda kõikide pangakontode täielikud väljavõtted. Kohtu nõude pangakontode täielike väljavõtete esitamiseks on võlgnik jätnud korduvalt täitmata. Arvestades, et kohtu nõuetele esitatud võlgniku vastustest ega aruannetest ei selgu võlgniku tulutoovad tegevused, mis selgitaksid võlgniku kontodelt nähtuvaid sularaha sissemakseid, saab põhjendatult järeldada, et võlgnik varjab oma sissetulekuid ja informatsiooni oma majandusliku olukorra kohta. Erinevalt võlgniku seisukohast puudus tal seega ka alus eeldada, et ta on täitnud korrektselt nii seadusest tulenevaid kohustusi kui ka kohtu korraldusi. Määruskaebuse väited, et kohus ei ole arvestanud üldist majanduslikku olukorda Eestis kõnealusel perioodil ega analüüsinud võlgniku esitatud andmeid Eesti keskmise palga kohta ja nende seoseid võimalike tasumisele kuuluvate summade suhtes, ei anna samuti alust maakohtu määruse tühistamiseks. Ka ei võimalda maakohtu seisukohti väärata kaebuse väited saamata jäänud 10 kuu töötasust 2010-

1. aastal ega ülalpeetavate laste olemasolu, mis võlgniku väitel mõjutaks ka kõrgema sissetuleku olemasolul tema võimet teha makseid võlausaldajate nõuete katteks. Ringkonnakohus selgitab, et kohustustest vabastamise otsustamisel ei saa kohus lähtuda Eesti keskmisest palgatasemest ega Eesti riigi majanduslikust olukorrast, vaid kohus saab vastava otsustuse teha tuginedes andmetele võlgniku majandusliku olukorra, sissetulekute ja vara kohta. Ainuüksi kohtule esitatud võlgniku
2. aasta SEB arvelduskonto väljavõttest (kd III, tl 183-188) nähtuvalt laekus võlgnikule
3. aasta oktoobris kokku 847,32 eurot,
4. aasta novembris kokku 719,67 eurot ja
5. aasta detsembris kokku 2390 eurot. Lisaks SEB kontole laekusid võlgnikule maksed ka tema LHV kontole. Arvestades, et võlgnikul oli tema
6. aasta tuludeklaratsiooni kohaselt
7. aastal üks ülalpeetav laps ja et
8. aastal oli palga alammäär 278,02 eurot kuus, oli mittearestitav summa seega ühe ülalpeetava kohta 370,69 eurot (278,02+92,67 (278,02/3)). Seega oleks võlgnik üksnes SEB arvelduskontole laekunud 9 arestivabast tulust saanud teha makseid võlausaldajate nõuete katteks. Ka edasiste perioodide kohta esitatud võlgniku pangakontode väljavõtted annavad kinnitust sellest, et võlgniku tegelik maksevõime on tegelikkuses märksa suurem, kui võlgnik seda kohtule on esitanud. Asjas kogutud tõendite põhjal ei saa võlgniku majanduslikku olukorda pidada raskeks, millest tulenevalt ei ole võlgnik isikuks, kelle suhtes võlgadest vabastamise võimalus on ette nähtud. Võlgniku hinnangul on maakohus ületanud talle antud volitusi, avaldades teate võlgniku kohustustest vabastamata jätmise määruse kohta väljaandes Ametlikud Teaadaanded, kuna määrus ei tohtinuks sisaldada määruse üksikasju, vaid üksnes teavet määruse väljastamise kohta. Ringkonnakohus võlgniku vastava seisukohaga ei nõustu. Vastuseks kaebuse väidetele peab ringkonnakohus vajalikuks selgitada, et

§ 175

lg 7 kohase teate avaldamine väljaandes Ametlikud Teadaanded teenib muu hulgas potentsiaalsete võlausaldajate huve ja tagab selle, et võlausaldajad ei astuks lepingusuhetesse isikuga, kelle kohustustest vabastamisest on kohus keeldunud. Sellest tulenevalt puuduks võlgniku kohustustest vabastamata jätmise puhul vastava määruse kohta teate avaldamisel sisuline mõte, kui see ei sisaldaks andmeid võlgniku nime ega isikukoodi kohta. Põhjendamatu on võlgniku seisukoht, mille kohaselt ei anna PankS § 175 lg 7 kohtule õigust avalikustada määrust Ametlikes Teadaannetes. Praegusel juhul ei ole maakohus väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldanud mitte määrust, vaid viidatud sätte kohase teate määruse kohta. Ka ei ole eeltoodud kaalutlustel põhjendatud võlgniku alternatiivne taotlus, milles võlgnik palub teatest eemaldada määruse sisule viitava teabe ja isikuandmed, milleks on võlgniku nimi ja isikukood. Kuna määruskaebus jääb eeltoodud põhjendustel rahuldamata, jäävad määruskaebuse menetlemise kulud TsMS § 171 lg 1 järgi võlgniku kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere (allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal 10