← Eesti

1-15-8551/41

1-15-8551 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14.novembril 2016.a Tallinn Kriminaalasja number 1-15-8551 Kohtukoosseis Orvi Tali, Sten Lind ja Ur

§ 25lg 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 8.

veebruari

  1. a otsus üldmenetluses Apellatsioonide esitajad Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Gardi Anderson, kaitsja vandeadvokaat Vahur Krinal ja kannatanu KV Prokurör Gardi Anderson Süüdistatav Alvin Piht isikukood 38607064210, elukoht XXX, XXX, karistatus puudub, kinni peetud 10.06.2015 Kaitsja Vandeadvokaat Vahur Krinal Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Tühistada Pärnu Maakohtu
  2. veebruari 2016.a otsus Alvin Pihti õigeksmõistmises KarS § 113 lg 1-§ 25 lg 2 järgi ning tema süüditunnistamises ja karistamises KarS § 118 lg 1 p 1 järgi ning temalt DNA ekspertiisi tasu summas 2 964 eurot ja menetluskulud kogusummas 5 521 eurot väljamõistmises. Teha uus otsus, millega tunnistada Alvin Piht süüdi KarS §

§ 25lg 2 järgi ja mõista talle karistuseks 6 (kuus) aastat 6 (kuus) kuud vangistust.

Välja mõista Alvin Pihtilt menetluskuluna DNA ekspertiisi eest 969 (üheksasada kuuskümmend üheksa) eurot riigituludesse, seega menetluskulud kokku kogusummas 3 526 (kolm tuhat viissada kakskümmend kuus) eurot. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Prokuröri apellatsioon rahuldada. Kaitsja ja kannatanu apellatsioonid jätta rahuldamata. Jätta apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest Rüütli Advokaadibüroole kindlaks määratud tasu 120 (ükssada kakskümmend) eurot täies ulatuses Eesti Vabariigi kanda KrMS § 185 lg 1 alusel. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. SÜÜDISTUS: 1. Alvin Pihtile oli süüdistus esitatud selles, et tema 10.06.2015.a kella 21.05 paiku XXX XXX korteri nr X elutoas ühise alkoholitarvitamise järgselt tungis kallale ilma riieteta voodis pikali olnud KV-le, haarates KV-l kahe käega kõrist ning olles ise kehaga kannatanu peal, pigistas kannatanut kaelapiirkonnast mitme minuti vältel kuni kannatanul õhupuuduse tekkimiseni. KV proovis enda peal lebavat Alvin Pihti kätega kõhupiirkonnast lükates eemale lükata, kuid seepeale haaras Alvin Piht enda kätte noa, millega lõi KV vähemalt kahel korral näopiirkonda, ühel korral kaela esipinna ning ühel korral kaela paremale poole külgpinna piirkonda, ühel korral parema reie piirkonda ning 11 korral kehatüve piirkonda, millest ühe vasakul pool kehatüvel külgmiselt paikneva torke-lõikehaavaga kaasnes IX roide murd, õhkrind ja vasaku kopsu vigastus, mis on eluohtlik tervisekahjustus. Noalöökide tõrjumisel sai KV enese kaitsmise käigus 2 lõikehaava vasaku käe II sõrme ja parema käe III sõrme painutuspinnal ning 6 nahakriimustustust paremal poolel rindkere eespinnal, vasakul küünarvarrel, paremal randmel ja parema reie ees-ja tagapinnal. Alvin Piht jooksis seejärel KV voodi juurest minema ning kuna KV suutis helistada hädaabinumbrile ja saada operatiivselt ravi, ei õnnestunud Alvin Pihtil oma kuritegu kannatanu suhtes lõpule viia ning kannatanu surm ei saabunud. Oma sellise tegevusega pani Alvin Piht toime KarS §

§ 25

lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o teadvalt alustas vahetult teise inimese tapmise toimepanemist. MAAKOHTU OTSUS:

  1. Pärnu Maakohtu
  2. veebruari
  3. a otsusega üldmenetluses tunnistati Alvin Piht süüdi KarS § 118 lg 1 p 1 järgi ja mõisteti karistuseks 4 aastat 6 kuud vangistust alates
  4. juunist
  5. Süüdistuses KarS §

§ 25lg 2 järgi mõisteti Alvin Piht õigeks.

Alvin Pihtilt mõisteti kannatanu KV kasuks 14,56 eurot varalise kahju ja 500 eurot mittevaralise kahju katteks. Samuti lahendati otsusega menetluskuludega ja asitõenditega seonduv. 2.1 Alvin Piht mõisteti süüdi selles, et tema 10.06.2015 kella 21.05 paiku XXX XXX korteri nr X elutoas ühise alkoholitarvitamise järgselt tungis kallale ilma riieteta voodis pikali olnud KV-le, haarates tal kahe käega kõrist ning olles ise kehaga kannatanu peal, pigistas kannatanut kaelapiirkonnast mitme minuti vältel kuni kannatanul õhupuuduse tekkimiseni. KV proovis enda peal lebavat Alvin Pihti kätega kõhupiirkonnast lükates eemale lükata, kuid 2

(9)seepeale haaras Alvin Piht enda kätte noa, millega lõi KV vähemalt kahel korral näopiirkonda, ühel korral kaela esipinna ning ühel korral kaela paremale poole külgpinna piirkonda, ühel korral parema reie piirkonda ning 11 korral kehatüve piirkonda, millest ühe vasakul pool kehatüvel külgmiselt paikneva torke-lõikehaavaga kaasnes IX roide murd, õhkrind ja vasaku kopsu vigastus, mis on eluohtlik tervisekahjustus. Noalöökide tõrjumisel sai KV enese kaitsmise käigus 2 lõikehaava vasaku käe II sõrme ja parema käe III sõrme painutuspinnal ning 6 nahakriimustustust paremal poolel rindkere eespinnal, vasakul küünarvarrel, paremal randmel ja parema reie ees- ja tagapinnal. Maakohtu hinnangul põhjustas Alvin Piht oma sellise tegevusega KV-le raske tervisekahjustuse, millega põhjustas ohu elule, mis on kvalifitseeritav KarS § 118 lg 1 p 1 järgi. 2.2 Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid prokurör Gardi Anderson, kaitsja vandeadvokaat Vahur Krinal ja kannatanu KV. Tallinna Ringkonnakohtu 4.aprilli
  1. a määrusega tühistati Pärnu Maakohtu otsus täies ulatuses ning saadeti kriminaalasja materjalid Pärnu Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. 2.3 Tallinna Ringkonnakohtu 4.aprilli 2016.a määruse peale esitas määruskaebuse prokurör Gardi Anderson. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19.oktoobri 2016 määrusega 3-1-1-71-16 tühistati Tallinna Ringkonnakohtu 4.aprilli
  2. a määrus ja saadeti kriminaalasi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. APELLATSIOONID:
  3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid prokurör Gardi Anderson, kaitsja vandeadvokaat Vahur Krinal ja kannatanu KV. 3.1 Prokurör taotleb kohtuotsuse tühistamist Alvin Pihti süüditunnistamises ja karistamises KarS § 118 lg 1 p 1 järgi ja uue otsusega Alvin Pihti süüditunnistamist KarS §

§ 25lg 2 järgi. Seoses sellega taotleb prokurör Alvin Pihtile karmima karistuse mõistmist. Kar

S § 16 lg 4 kohaselt isik paneb teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Riigikohus on kohtuasjas 3-1-1-128-06 p 7 asunud seisukohale: Juhtudel, mil isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis on konkreetseks ohuks tema elule, saab juba välise teopildi alusel teha järeldusi võimaliku tapmisteo tahtluse kohta. Tähele tuleb panna, et KarS §-ga 113 kaitstakse õigushüvena isiku elu, samal ajal kui KarS § 118 p-s 1 kaitstavaks õigushüveks on inimese tervis. See tähendab, et olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma, saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes. Välisele teopildile saab tapmiskoosseisu tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast teost (nt korduv noaga löömine rindkeresse), ning siis, kui toimepanija tegu iseloomustab ühekordse toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus (nt löök elutähtsate organite piirkonda). Olukorras, kus isik möönab juba eluohtlikku tervisekahjustust, möönab ta ka mistahes tagajärge, sealhulgas surma – sisuliselt oli tegemist kannatanu korduva kehalise 3

(9)väärkohtlemisega, mis oli toime pandud intensiivselt ja elutähtsatesse piirkondadesse ning süüdistatava jaoks oli tähtsusetu, milliseid piirkondi löögid tabavad ja milliseid vigastusi selle tulemusena tekitati – need asjaolud viitavad kaudse tahtlusega tapmistahtlusele – ehk teisisõnu – järjest kestev ja valimatu kannatanu löömine muuhulgas elutähtsatesse piirkondadesse on subjektiivsest küljest käsitatav kaudse tahtlusena põhjustada tagajärjena mistahes vigastused ning edasi, kui selline korduv löömine võib seejärel viia ilma muude tegurite sekkumiseta kausaalselt kannatanu surmani, on alust rääkida toimepanija tahtlusest tapmise koosseisu mõttes. Kohtupraktika toetab seisukohta, mille kohaselt erinevalt teost kui käitumisaktist endast, ei ole põhjusliku seose kulgemine enamasti täielikult toimepanija kontrolli all – ehk siis ei pea ette nägema üksikasjadeni, vaid piisab, kui ta kujutab enda vallandatud teoga ette tavalise mõistliku inimese elukogemuse tasandil, et tema poolt tehtud korduvate löökide mõjul võivad saada ohvri elutähtsad organid surmavalt vigastatud. Samuti on kohtupraktikas teo toimepanemise vahendit ja selle omadusi peetud asjaoludeks, mis annavad aimu tapmistahtluse olemasolust. Asitõendi vaatlusprotokolli kohaselt oli tegemist noaga, terava otsaga. Taolise teraga nuga on ohtlik, kuna tera võib tungida sügavale kehaõõnde, kaela või pähe. Valimatuid lööke tehes ei kontrollinud Alvin Piht enam mitte kuidagi sündmuste edasist käiku. Tegu tervikuna vaadates ei nähtu asjaolusid, millele tuginedes oleks Alvin Piht võinud arvata, et tagajärgi ei pruugi saabuda. Riigikohus on lahendites 3-1-1-142-05 p 18 ja 3-1-1-128-06 p 10 rõhutanud, et lootus tagajärje mittesaabumiseks peab olema tõsimeelne, tuginema konkreetsetele asjaoludele ega tohi toetuda süüdistatava poolt kontrollimatule õnnelikule juhusele. Alvin Piht ei toonud välja ühtegi argumenti ega asjaolu, mis annaksid tavalise elukogemuse pinnalt aluse jaatada tagajärgede mittesaabumise lootuse olemasolu. Seda ei kummuta ka kiirabi kutsumine. Käesoleva juhul nähtub välisest teopildist ning süüdistatava ütlustest, mille kohaselt ta ei tajunud, mida ta teeb, mingi hetkel hakkas aru saama, et asi on hullusti ja ta lõpetas kannatanu löömise. Seda, kas süüdistatav üldse aru sai sel hetkel, kas kannatanu on veel elus või veendus, et kannatanu on veel elus, ei olnud. Kannatanu on andnud ütlusi, et ta oli väga nõrk ja pidi kõik ära kannatama, tema olukord oli kriitiline, kui saabus politsei. Seega süüdistatav pidas võimalikuks kannatu surma saabumist ja möönis seda. Alvin Piht pani KarS § 113 lg 1 § 25 lg 2 teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Maakohus on viidanud Riigikohtu lahendile 3-1-1-79-15 ja leidnud, et ka käesoleval juhul on sealt tulenevad põhimõtted kohaldatavad. Nendega tuleb küll allakirjutanu hinnangul arvestada, kuid neile ei tohi omistada määravat tähtsust nagu maakohus on teinud. Süüdistatava kõne kiirabile ja aitamise jutt (aitamist eitab kannatanu) on toimunud olukorras, kus kannatanu on juba ise saanud ühendust kiirabiga. Süüdistatav on samal ajal ka öelnud, et ise tegid endale, ta ei tea, mis juhtus jne ning esimesed sõnad politseile olid, et tema tuli sinna, leidis oma sõbra ja nüüd annab esmaabi. Taolised süüdistatava käitumisaktid sündmuse järgselt iseloomustavad ka teda ning tema suhtumist enda teosse. 3.2 Kaitsja taotleb jätta Alvin Pihtile mõistetud karistus osaliselt tingimisi täitmisele pööramata. Kaitsja leiab, et Alvin Pihtil tuleks koheselt ära kanda 1 aasta vangistust. Ülejäänud 3 aastat 6 kuud jätta KarS § 73 lg 1,3 alusel tingimisi täitmisele pööramata, kui Alvin Piht ei pane 5 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. 3.3 Kannatanu KV otseselt kohtuotsuse tühistamist ei taotle, kuid ta ei nõustu osaliselt kohtu poolt tõenditele antud hinnanguga, eelkõige kannatanu ja süüdistatava ütlustele. Kannatanu leiab, et mittevaraline kahju võiks olla 1 000 eurot, mitte 500 eurot. KIRJALIKUD SEISUKOHAD: 4
(9)
  1. Apellatsioonimenetluse pooled ei kasutanud KrMS § 331 lg 11 p 2 sätestatud õigust esitada ringkonnakohtule kirjalikke seisukohti. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
  2. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja esitatud apellatsioonide väidetega, leiab, et prokuröri apellatsiooni väited väärivad tähelepanu. 5.1 Kolleegium asub seisukohale, et maakohus on materiaalõiguse norme ebaõigesti kohaldanud, mistõttu tuleb otsus Alvin Pihti õigeksmõistmises KarS §

§ 25lg 2 järgi ja tema süüditunnistamises ja karistamises Kar

S § 118 lg 1 p 1 järgi tühistada. Esmalt märgib kohtukolleegium, et kõik süüdistuse aluseks olevad faktilised asjaolud on maakohus õigesti kontrollitud tõendite analüüsi ja hindamise tulemusel tuvastanud. Muuhulgas on kohus andnud hinnangu nii süüdistatava kui kannatanu ütlustele. Üheselt on kindlaks tehtud, et Alvin Piht 10.06.2015 XXX XXX korteri nr X elutoas ühise alkoholitarvitamise järgselt tungis kallale ilma riieteta voodis pikali olnud KV-le, haarates tal kahe käega kõrist ning olles ise kehaga kannatanu peal, pigistas kannatanut kaelapiirkonnast mitme minuti vältel kuni kannatanul õhupuuduse tekkimiseni. KV proovis enda peal lebavat Alvin Pihti kätega kõhupiirkonnast lükates eemale lükata, kuid seepeale haaras Alvin Piht enda kätte noa, millega lõi KV kokku mitmekümnel korral keha erinevasse piirkonda. Isiku ekspertiisiakti eksperdiarvamuse kohaselt tuvastati kannatanul erinevad hulgalised torke- lõikehaavad (16 haava), lõikehaavad (kokku 2 haava) ning nahakriimustused (kokku 6 kriimustust) erinevates kehapiirkondades (kd 1 lk 27-31). Süüdistatav Alvin Piht lõi noaga KV vähemalt kahel korral näopiirkonda, ühel korral kaela esipinna ning ühel korral kaela paremale poole külgpinna piirkonda, ühel korral parema reie piirkonda ning 11 korral kehatüve piirkonda, millest ühe vasakul pool kehatüvel külgmiselt paikneva torkelõikehaavaga kaasnes IX roide murd, õhkrind ja vasaku kopsu vigastus, mis on eluohtlik tervisekahjustus. Lisaks sai noalöökide tõrjumisel KV enese kaitsmise käigus 2 lõikehaava vasaku käe II sõrme ja parema käe III sõrme painutuspinnal ning 6 nahakriimustustust paremal poolel rindkere eespinnal, vasakul küünarvarrel, paremal randmel ja parema reie eesja tagapinnal. Maakohus on leidnud, et neist tehioludest ei saa antud juhul järeldada üheski KarS §-s 16 lg 1 nimetatud vormis süüdistatava tahtlust kannatanu tapmiseks. Kohtukolleegium maakohtuga ei nõustu. Asjakohane on apellandi viide Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile nr 3-1-1128-06 p 7, milles asutud seisukohale, et juhtudel, mil isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis on konkreetseks ohuks tema elule, saab juba välise teopildi alusel teha järeldusi võimaliku tapmisteo tahtluse kohta. Tähele tuleb panna, et KarS §-ga 113 kaitstakse õigushüvena isiku elu, samal ajal kui KarS § 118 p-s 1 kaitstavaks õigushüveks on inimese tervis. See tähendab, et olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma, saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes. Välisele teopildile saab tapmiskoosseisu tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast teost (nt korduv noaga löömine rindkeresse), ning siis, kui toimepanija tegu iseloomustab ühekordse toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus (nt löök elutähtsate organite piirkonda). Maakohus on küll viidanud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-1-79-15 p 8 toodud seisukohale, milles selgitatud, et subjektiivse külje tuvastamisel on abipakkuvateks 5

(9)kriteeriumiteks ka isiku teoeelne ja -järgne käitumine, samuti tema teo objektiivne avaldumine, kuid arvestanud seejuures vaid süüdistatava teojärgset käitumist. Maakohus on jätnud arvestamata süüdistatava teo objektiivse avaldumise. Käesoleval juhul ei ole tegemist ühekordse noalöögiga rindkere piirkonda, millisel juhul välise teopildi alusel ei saaks teha tõsikindlaid järeldusi tapmistahtluse kohta ja tuleks eriti hoolikalt kontrollida sisemise teopildi asjaolusid. Kohtukolleegium rõhutab, et ajalist aspekti silmas pidades tuleb tahtlus tuvastada rangelt teo toimepanemise hetkeseisuga. Tapmine eeldab toimepanija ettekujutust sellest, et tegu, mis ta kannatanu suhtes toime paneb, toob üldjuhul kaasa inimese surma. Alvin Piht lõi kannatanut noaga kokku üle kahekümne korra keha erinevasse piirkonda, s.h näo- ja kaelapiirkonda ning 11 korda kehatüve piirkonda. Ka tavalise elukogemusega isikule on ilmselgelt teada, et sellisel moel teise isiku keha korduv vigastamine toob üldjuhul kaasa isiku surma. Kümneid kordi löömine elutähtsate organite piirkonda võib lõppeda inimese surmaga ning annab kahtlemata tunnistust sellest, et lööja möönab igasuguse tagajärje saabumise võimalust ja tegutseb seetõttu kaudse tapmistahtlusega. Lüües kannatanut kümneid kordi noaga elutähtsate organite piirkonda, ei kontrollinud Alvin Piht mingilgi viisil sündmuste edasist käiku ning süüdistatava taoline käitumine tõi kaasa tema poolt mittekontrollitava sündmuste käigu ning tema poolt loodud konkreetse ohu võimaliku tagajärje - kannatanu surma - hoidis ära õigeaegne arstiabi osutamine. Asjaolu, et pärast korduvalt noaga löömist süüdistatav hiljem abi kutsus, ei muuda kohtukolleegiumi hinnangul tema tapmistahtlust olematuks. Kohtukolleegiumi hinnangul saab tuvastatud tehioludest üheselt järeldada, et Alvin Piht pani kuriteo tahtlikult toime ning kannatanu surma saabumise osas tegutses süüdistatav kaudse tahtlusega. Kohtukolleegium märgib, et Alvin Pihtile on esitatud süüdistus tapmiskatses, mitte lõpule viidud kuriteos. Süüteokatse on alanud, kui vastavalt isiku ettekujutusele teost ei jää tema ja reaalse süüteokoosseisule vastava teo vahele enam ühtegi olulist käitumisakti. Alvin Piht lõi noaga kannatanut kokku kümneid kordi erinevasse kehapiirkonda, st sai aru, et oli teinud KarS §-s 113 ettenähtud tagajärje saabumiseks kõik. Selleks ajaks kui kannatanu suutis abi kutsuda ja mõni hetk hiljem ka süüdistatav, oli Alvin Piht KarS §-s 113 lg 1 ja 25 lg 2 ettenähtud kuriteo toime pannud. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohtu otsus tuleb tühistada ja Alvin Piht süüdi tunnistada KarS § 113 lg 1 ja § 25 lg 2 järgi. 6. Järgnevalt käsitleb kohtukolleegium süüdistatavale Alvin Pihtile karistuse mõistmise küsimust. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 113 lg 1 sanktsioon näeb ette kuue- kuni viieteistaastase vangistuse. KrMS § 331 lg-te 2 ja 3 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires. Seega ei saa kolleegium mõista Alvin Pihtile rangemat karistust, kui seda taotles prokurör. Prokurör on taotlenud Alvin Pihti karistada sanktsiooni alammääras, s.o vangistusega 6 aastat 6 kuud. Kohtukolleegium nõustub prokuröri taotlusega. Sanktsiooni minimaalses määras karistuse mõistmise tingib raskendavate asjaolude puudumine, puhtsüdamlik kahetsus. KarS §-s 60 sätestatu kohaldamiseks kohtukolleegium käesolevas asjas alust ei näe. 7. Süüdistatava kaitsja apellatsioonis toodule vabastada Alvin Piht osaliselt karistusest tingimisi KarS § 73 alusel, märgib kolleegium järgmist. 6
(9)Riigikohus on oma lahendis (3-1-1-99-06 p 21) märkinud, et lühivangistuse määramine võib kõne alla tulla siis, kui kohus pärast seda, kui on kirja pannud veenvad põhjendused isiku tingimuslikult karistusest vabastamiseks, leiab siiski, et katseaja toime võiks sellele konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud. Karistuse kandmisest osalise vabastamise instituudi eesmärk on üksnes nn šokivangistus, mida tuleb sisustada eripreventiivselt kui isiku tõsist hoiatamist lühiajalise - s.o mõnekuulise vangistusega (vt RKKKo nr 3-1-1-41-04 ja nr 3-1-1-21-05). Osalisel karistusest tingimuslikul vabastamisel tuleb kohesele ärakandmisele määratavat karistust käsitada igal juhul vaid kuudes vältava lühivangistusena. Tulenevalt Riigikohtu seisukohtadest avaldub sellise sanktsiooni preventiivne toime vangistuse lühiajalisuses, mistõttu kaitsja taotlus määrata koheselt ärakandmisele 1 aasta ei ole kooskõlas ülaltoodus seisukohaga. Samuti on käesolevaks ajaks süüdistatav viibinud vangistuses juba 1 aasta 5 kuud, mis ilmselgelt ei ole enam lühivangistus ega täida seega oma eesmärki. Lisaks tulenevalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi korduvatest seisukohtadest tuleb karistusseadustiku süstemaatilise tõlgendamise pinnalt karistusest tingimuslikult vabastamisel lähtuda põhimõttest, et tingimuslikult vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem. Sellisest põhimõttest lähtuvalt, arvestades KarS § 73 lg-3, saab karistusest tingimuslikult vabastada vaid neid isikuid, keda karistatud vangistusega kuni viieks aastaks ning 74 lg-s 3 sätestatut, saab koos käitumiskontrollile allutamisega karistusest tingimuslikult vabastada vaid neid isikuid, keda on karistatud vangistusega kuni kolmeks aastaks. Kolleegium mõistis süüdistatavale karistuseks vangistuse 6 aastat 6 kuud, mistõttu süüdistatava vabastamine KarS § 73 alusel oleks vastuolus põhimõttega, et tingimuslikult vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem.
  1. Kolleegium asub kannatanu apellatsiooni osas seisukohale, et käesolevas asjas on maakohtu otsus mittevaralise kahju suuruse osas kooskõlas kohtupraktikaga. VÕS § 134 lg 5 sätestab et mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Riigikohtu tsiviilkolleegium on märkinud, et mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Just seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Seepärast ei saa üldjuhul ka vaidlustada hüvitise väljamõistnud kohtu otsust ainuüksi hüvitise suuruse põhjendamatusele tuginedes. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kas või juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  2. aprilli
  3. a otsus asjas nr 3-21-19-08, p 13 ja
  4. oktoobri
  5. a otsus asjas nr 3-2-1-85-08, p 13). Neid põhimõtteid on maakohus järginud ning on põhjalikult analüüsinud kannatanule tekitatud vigastusi, kuriteo asjaolusid ja ka ühiskonna üldist heaolu taset. Maakohus on põhjalikult põhjendanud mis ta leiab, et hüvitis 500 eurot on mõistlik ja põhjendatud (kd 2 lk 116 pöördel- 117 pöördel). Kolleegium leiab, et arvestades KV õiguste rikkumise raskust ja ulatust ning rikkumise tagajärgi, ei ole temale välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis summas 500 eurot ebamõistlikult väike. Apellant ei ole apellatsioonis põhjendanud, mis ta leiab, et maakohtu poolt välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis 500 eurot on ebamõistlikult väike ning ei vasta kohtupraktikale. Apellant ei ole apellatsioonis osutanud ühelegi kohtulahendile, milles 7
(9)käsitletud juhtumi puhul oleks mittevaralise kahju tekitamine aset leidnud käesolevas kriminaalasjas tuvastatuga sarnastel asjaoludel. Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonis toodud argumendid ei anna alust selles osas maakohtu otsuse tühistamiseks ja mittevaralise kahju hüvitise suurendamiseks.
  1. Menetluskulude osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud, kuid KrMS § 340 lg 1 kohaselt teeb ringkonnakohus apellatsioonis esitatud taotlusest lähtudes või sellest sõltumata uue otsuse, kui ta tuvastab materiaalõiguse ebaõige kohaldamise või kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis süüdistatava olukorda raskendab. Kolleegium jääb varasema seisukoha juurde, milline on väljendatud juba Tallinna Ringkonnakohtu poolt kriminaalasjades nt nr 1-13-11198, 1-14-5071 ja väljuvalt apellatsiooni piiridest tuleb kolleegiumil märkida DNA ekspertiisi osas järgmist. Riigikohus on seisukohal, et kui ekspertiis on määratud ja tehtud, on selle tegemisega tekkinud kulu KrMS § 175 lg 1 p 3 kohaselt menetluskulu ning süüdistatavale saab panna selle hüvitamise kohustuse juhul, kui ekspertiisi tingis tõendamisvajadus ja ekspertiisiaktis kirjeldatud uuringu tulemus aitab tõendina kaasa süüdistatava kriminaalasja lahendamisele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. detsembri
  3. a kohtumäärus kriminaalasjas nr 3-1-1120-12). Eeltoodud tingimused on käesolevas asjas täidetud. Õiendis DNA ekspertiisi maksumuse kohta on analüüsiobjektide arvuna nimetatud 52, mis on ekspertiisi käigus läbi viidud reaktsioonide arv ning ekspertiisikuluna märgitud 2 964 eurot. 21.09.2015.a ehk DNA-ekspertiisi nr 15E-GE0877 teostamise ajal kehtinud kohtuekspertiisiseaduse § 273 sätestas, et DNA-ekspertiisi hind ühe ekspertiisiobjekti kohta on 57 eurot. Kohtuekspertiisiseadus ei sisalda ei ekspertiisiobjekti ega analüüsiobjekti mõistet, saab Riigikohtu lahendis 3-1-1-120-12 väljendatud seisukoha kohaselt seaduse süstemaatilise tõlgendamise pinnalt öelda, et mõlema termini all on silmas peetud objekte, mis on eksperdile ekspertiisi teostamiseks üle antud. Seejuures ei sõltu ekspertiisi hind asjaolust, mitme inimese DNA-proove analüüsiobjektilt leida üritatakse või milline summa ekspertiisi tegemiseks tegelikult kulutatakse. Käesolevas kriminaalasjas on ekspertiisiülesande esemeks olevat teavet kandvaks jäljeks ekspertiisiks esitatud materjalidelt võetud proovid. Seega on kolleegiumi hinnangul käesoleval juhul DNA-ekspertiisi analüüsiobjektiks proovid, mida ekspertiisiakti kohaselt oli
  4. Reaktsioonid on kohtu hinnangul käsitletavad analüüsimetoodikana, mitte aga analüüsiobjektidena. Seega on DNA ekspertiisi kuluks ekspertiisi objektide arvu ja ekspertiisiobjekti hinna 57 eurot korrutis ehk 969 eurot. Tulenevalt eeltoodust tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega mõisteti Alvin Pihtilt välja DNA-ekspertiisi maksumus ekspertiisi maksumuse õiendis märgitud ulatuses 2 964 eurot ja ka välja mõistetud menetluskulude kogusumma 5 521 euro osas. Kuna DNA-ekspertiisi hind ühe analüüsiühiku kohta on 57 eurot ja analüüsiobjekte oli ekspertiisiaktist nähtuvalt 17, tuleb Alvin Pihtilt DNA-ekspertiisi kulude katteks mõista välja 969 eurot ning seega moodustavad välja mõistetud menetluskulud kokku summa 3 526 eurot.
  5. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu. Süüdistatava Alvin Pihti kaitsja Vahur Krinal esitas ringkonnakohtule taotluse hüvitada õigusabi osutamisega seotud kulud. Kaitsja taotles hüvitada temale koos käibemaksuga, kokku summas 120 eurot. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. KrMS § 185 lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lg 1 p 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Ringkonnakohus tühistab Pärnu Maakohtu
  6. veebruari 2016.a kohtuotsuse osaliselt ja teeb uue otsuse, mistõttu käesoleval juhul kannab apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud riik. 8
(9)
  1. Ülaltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, 338 p 2, 340 lg 1, lg 4 p 1 tühistab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu
  2. veebruari
  3. a otsuse osaliselt ja teeb uue otsuse. Prokuröri apellatsiooni ringkonnakohus rahuldab. Kaitsja ja kannatanu apellatsioonid jätab ringkonnakohus rahuldamata. Orvi Tali, Urmas Reinola ja Sten Lind (allkirjastatud digitaalselt) 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.