Obsah (6)

§ 60§ 62§ 10§ 59§ 46§ 11

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 10. november 2015; Tallinna Halduskohus Haldusasja number 3-14-53202 Haldusasi Megate

§ 60

lõikes 1 ja

§ 62lõikes 1 sätestatud kriteeriumitele.

Maksuhaldur sisuliselt keeldus kontrolli eseme, nõutava teabe ja tõendite konkretiseerimisest 17.10.2014 vastuses korralduse täpsustamise taotlusele ja 14.11.2014 vaideotsuses. Vaidlustatud haldusaktidega üritab maksuhaldur jätkata kaebaja suhtes ebaõige maksumenetluse korraldamise praktika rakendamist selle asemel, et täpsustada kontrolli eset, kontrollitavaid faktilisi asjaolusid ja nõutavaid dokumente.

1. Täiendavas 13.10.2015 seisukohas (tl 57-61) märgib kaebaja, et jääb varasemalt esitatud seisukohtade juurde ja leiab, et vaidlustatud korralduses ei ole põhjendatud, milliste maksumenetluses tähendust omavate asjaolude väljaselgitamiseks nõuab maksuhaldur Megatek Eesti OÜ-lt selgituste andmist ja dokumentide esitamist. Vastustaja 17.03.2015 vastuses kirjeldatud kontrollide sündmused on kajastatud mittetäielikult. Maksuhaldur viis kaebaja suhtes
2. aastal korduvalt läbi ettevõtluse 2 kontrolli käibemaksuseaduse § 22 alusel. Ettevõtluse kontrollide ajaline periood oli osaliselt kattuv ja kontrollide läbiviimise ajaline vahe ei ületanud kahte kuud. Samuti alustati kaebaja suhtes
3. aastal korduvalt käibemaksu kontrolli ja ka selle kontrolli ajaline periood oli osaliselt kattuv ja kontrollide läbiviimise ajaline vahe ei ületanud ühte kuud. Lisaks eeltoodule on kaebajat
4. ja
5. aastatel korduvalt kaasatud kolmanda isikuna maksumenetlustesse, mille raames kontrolliti kaebaja tehinguid konkreetsete äriühingutega perioodidel juuni-september 2014 ning nende maksumenetluste raames on kaebaja tema suhtes antud korraldused täitnud. Kaebaja leiab, et vaidlustatud korralduse andmise ajaks (25.09.2014) oli maksuhaldur kogunud dokumente ja seletusi sellises mahus, et vaidlustatud korralduse andmise põhjendamine ei saanud probleemiks olla, kui tõesti esines alus kontrolli läbiviimiseks. Eelkirjeldatud asjaolud näitavad, et
6. aastal alustas maksuhaldur kaebaja suhtes nö. massilist kontrolli, kohustades kaebajat üksteisele järgnevates menetlustes esitama dokumente ja selgitusi sisuliselt kattuvate maksustamisperioodide kohta, seejuures konkretiseerimata kontrollitavaid asjaolusid ja nimetamata kontrolli alustamise põhjusi. Maksuhalduri suutmatus piiritleda erinevate kontrollide kontrolliesemeid on põhjustatud eelkõige maksuhalduri sisese töökorraldusega, millega mitte mingil juhul ei saa põhjendada intensiivset sekkumist kaebaja äritegevusse (
7. a augustisseptembris oli kaebaja esindaja sunnitud ilmuma maksuhalduri ametiruumidesse peaaegu iga nädal). Viimaseks punktiks sai kaebaja jaoks vaidlustatud korraldus, millega ilma põhjuseid nimetamata alustati kaeabaja suhtes järjekordse kattuva perioodiga kontrolli. Maksuhaldur pidi olema suuteline juba enne 25.09.2014 korralduse andmist kaebaja suhtes alustatud kontrollide raames kogutud teabe põhjal piiritlema ja nimetama vaidlustatud korralduses alustatud kontrolli eseme asjaolusid ja põhjendusi selle kohta, mida ja millistel kaalutlustel hakatakse kontrollima. Vaidlustatud korraldusest ei nähtu ühtegi kaalutlust, mille põhjal oleks võimalik järeldada järjekordse (kuid sama maksustamisperioodi osas) kontrolli alustamise vajadust. Maksukontrolli alustatakse siis kui selleks on alus. Kuigi vastuses kaebusele on vastustaja loetlenud teatud norme, millistest vastustaja arvates tuleneb maksuhalduri õigus kontrollida kaebaja käibedeklaratsioonis arvutatud maksusummade õigsust, on viidatud normid üldised pädevusnormid, mis annavad maksuhaldurile õiguse maksuseaduste täitmise kontrollimiseks. Kaebaja ei vaidlusta pädevusnorme, kuid vaidleb vastu vastustaja seisukohale, et taolise kontrolli võib teostada ilma põhjuseid nimetamata. VASTUSTAJA SEISUKOHT
8. Vastustaja leiab, et vaidlustatud korraldus ja vaideotsus on seaduslikud ning palub jätta kaebuse rahuldamata.
9. Maksuhalduril on tulenevalt

§ 10

lg 1, lg 2 p 1 ja § 88 ning KMS § 27 lg 1 alusel õigus kontrollida kaebaja poolt käibedeklaratsioonis arvutatud maksusummade õigsust. Maksuhaldur otsustab

§ 59

lg 1 ja § 60 lg 1 alusel kontrolli ulatuse ja muud kontrolli üksikasjad ning asja otsustamiseks vajalike tõendite kogumise kaalutlusõiguse alusel. Korraldusest nähtub, et vastustaja soovib kontrollida kaebaja

1. aasta juuli- ja augustikuu käibedeklaratsioonide aluseks olevaid tehinguid. Vastustajale jääb arusaamatuks, millest tuleneb kaebaja seisukoht, justkui peaks maksuhaldurile eelnevalt olema selge, milliste konkreetsete juhtumiste suhtes hakatakse kontrolli teostama. Ainus, mis maksuhaldurile saab eelnevalt selge olla, on vaid see, et kaebaja on esitanud kontrollitavate perioodide kohta käibedeklaratsioonid. Teadaolevalt saab deklaratsioonides esitada ka valeandmeid. Ainuüksi deklaratsioonides esitatud andmete alusel ei saa raamatupidamisdokumente kontrollimata kindaks teha, milliseid tehinguid on kajastatud kaebaja käibedeklaratsioonidel. Seega on nõutud teavet ja küsitud dokumente eesmärgipäraselt. Seejuures ei ole küsitud dokumente, mis on kaebaja juba varasemalt maksuhaldurile esitanud. Samas ei ole kaebaja ka maksuhaldurile kinnitanud, et ta on varasemalt (12.09.2014 ja 05.08.2014 korraldusega nr 12.2-3/02555051 alustatud kontrolli raames) juba esitanud kõik perioodi juuli kuni august 2014 dokumendid. Kaebaja on maksuhaldurile antud seletustes maininud kontoriruumide remonti, erinevaid tegevusalasid (kontserdi korraldus, juveelitoodete ost-müük) ja viidanud lepingutele ning sularahas tasumisele. See annab aluse väita, 3 et kaebaja ei ole esitanud kõiki dokumente ja järelikult oli maksuhalduril ka õigus vaidlustatud korraldusega nõuda dokumentide esitamist. Maksuhalduril ei ole võimalik viidata konkreetsetele dokumentidele, kuivõrd tal puudub selline teadmine. Juhul kui kaebajal ei ole mingeid dokumente, mida on maksuhalduri üldloendis märgitud, siis saanuks ta seda maksuhaldurile öelda.
2. Oma 13.10.2015 vastuses jäi vastustaja varasemalt antud seisukohtade juurde (tl 54-55).
3. Täiendavas 02.11.2015 vastuses kaebaja 13.10.2015 seisukohtadele (tl 81-83), märgib vastustaja, et ettevõtlusega tegelemise kontroll erineb maksukontrollist, mis viiakse läbi käibedeklaratsioonis esitatud andmete kontrollimiseks. Ettevõtlusega tegelemise kontrollimenetluses ei kontrollita käibedeklaratsioonis esitatud andmete õigsust, vaid seda kas isik tegeleb ettevõtlusega Eestis või mitte. Kuna ettevõtluse mõiste on erinevates seadustes erinev, siis rõhutataksegi ettevõtluse kontrolli läbi viimise korralduses, et kontrollitakse ettevõtlusega tegelemist käibemaksuseaduse mõistes. Kaebaja viidatud hilisemad kontrollid, kuhu teda on kolmanda isikuna kaasatud, ei ole puutumuses käesoleva vaidlusega, mistõttu tuleks kohtul kaebaja esitatud tõendid jätta vastu võtmata, kui asjassepuutumatud. Käesolevasse vaidlusesse ei puutu ka kaebaja esitatud 05.09.2014 ja 23.09.2014 korraldused, kuivõrd need ei ole esitatud kaebajale tema suhtes läbi viidava kontrolli raames, vaid kui kolmandale isikule. Maksumenetlus on maksuhalduri poolt läbi viidav haldusmenetlus, mille üheks eesmärgiks on maksuarvestuse õigsuse kontroll. Korraldusest nähtub, et antud asjas toimub üksikjuhtumi kontrollimenetlus

§ 59

lg 2 p 1 alusel, millega kaasneb maksuhalduri õigus kontrollida kõiki maksukohustuslase majandus- või kutsetegevusega ning maksukohustuslase poolt maksude tasumisega seotud dokumente. Vastustajale jääb arusaamatuks kaebaja mõttekäik, et maksuhaldur peab enne käibedeklaratsioonis esitatud andmete kontrollimist alusdokumentide järgi juba ette teadma, et käibedeklaratsioonis esineb maksuarvestuse viga. Maksuhaldur saab kaebaja esitatud dokumentide alusel kontrollida, kas käibedeklaratsioonides kajastatud andmed on õiged või mitte. Kaebaja poolt tõendite esitamata jätmise tõttu tekib paratamatult kahtlus, et kaebaja lausa varjab menetlust hõlmaval perioodil käibedeklaratsioonides näidatud arvnäitajate aluseks olevaid andmeid. Kuna vastustajal on seadusest tulenev kontrolli kohustus, siis ei pea vastustaja kontrolli alustamise korralduses põhjendama, miks seda kohustust täidetakse konkreetse maksumaksja suhtes ja miks nõutakse tõendeid. KOHTU PÕHJENDUSED

1. Maksu- ja Tolliameti 25.09.2014 korraldusega nr 12.2-3/026152-2 alustati Megatek Eesti OÜ suhtes käibemaksu arvestamise ja deklareerimise õigsuse kontrollimist
2. aasta juuli- ja augustikuu maksustamisperioodi puudutavas osas ning otsustati jätkata 08.09.2014 teatega alustatud juulikuu käibedeklaratsiooni esitamisel tekkinud tagastusnõude õigsuse kontrollimist. Ühtlasi kohustati vaidlustatud haldusaktiga kaebaja esindusõiguslikku isikut kontrollitaval perioodil toimunud majandustehingute kohta seletuste andmiseks ning vastavate (vt korralduse punktid 1-5) dokumentide esitamiseks maksuhalduri revidendi juurde ilmuma. Maksuhaldur asus seisukohale, et vahetu kohtumine on kirjalikust suhtlemisest efektiivsem. Maksuhalduri revidendi juurde oli vaja ilmuda 09.10.2014 kell 14.00, kusjuures dokumendid võis esitada ka digitaalselt allkirjastatuna hiljemalt 07.10.2014 e-postiga. Vajaduse korral võis taotleda tähtaja pikendamist. Kaebaja hinnangul ei olnud aga kontrolli ese määratletud, korraldus oli liiga üldsõnaline ja ei vastanud maksukorralduse seaduse § 60 lg 1 ja § 62 lg 1 sätestatud nõuetele. Kaebuse käiguta jätmise määrusele esitatud vastuses (tl 2728) jäi Megatek Eesti OÜ seisukohale, et korralduse ning vastava vaideotsuse tühistamist on võimalik taotleda olenemata sellest, et osaühingu esindaja ilmus ettenähtud ajal selgituste andmiseks maksuhalduri juurde ja et korraldus on käesolevaks ajaks, vähemalt osaliselt, täidetud. Seega on võetud kaebus menetlusse Maksu- ja Tolliameti 25.09.2014 korralduse nr 12.2-3/026152-2 ja 14.11.2014 4 vaideotsuse nr 6-1/2438-2 tühistamise nõudes. Seonduvalt nõude kui sellisega ei ole vastustaja vastuväiteid esitanud.
3. Vaidlustatud haldusaktis on viidatud suuliste seletuste andmise ja dokumentide esitamisega seonduva korralduse õiguslike alustena maksukorralduse seaduse paragrahvile 46, paragrahvi 59 teise lõike punktile 1, paragrahvi 60 lõikele 1 ning paragrahvi 62 lõigetele 1 ja 3.

§-s 46 on toodud välja maksuhalduri poolt antavatele haldusaktidele esitatavad põhinõuded, § 59 lõikes 2 on sätestatud, et maksuhalduril on õigus kontrollida kõiki maksukohustuslase majandus- või kutsetegevusega ning maksukohustuslase poolt maksude tasumisega seotud dokumente, samuti teha kaupade, materjalide ja muu vara ning tehtud tööde ja osutatud teenuste inventuure ja ülemõõtmisi. Kontroll jaguneb üksikjuhtumite kontrolliks (

§ 59

lg 2 p 1) ning üldkontrolliks ehk revisjoniks (

§ 59

lg 2 p 2).

§ 60

lg 1 kohaselt on maksuhalduril õigus saada maksumenetluses tähendust omavate asjaolude väljaselgitamiseks maksukohustuslaselt või tema esindajalt suulist või kirjalikku teavet. Sama paragrahvi ja lõike teise lausega on sätestatud, et vajaduse korral võib maksuhaldur kohustada maksukohustuslast või tema esindajat teabe andmiseks ilmuma maksuhalduri poolt määratud ajal maksuhalduri ametiruumidesse.

§ 62

lõikes 1 sätestatakse, et maksuhalduril on õigus nõuda maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks maksukohustuslaselt või kolmandalt isikult tema valduses olevate asjade ja esitajaväärtpaberite ettenäitamist ning dokumentide esitamist. Sama seaduse ja paragrahvi kolmanda lõike kohaselt esitatakse lõikes 1 nimetatud dokumendid ja asjad või näidatakse ette maksuhalduri ametiruumides, välja arvatud juhul, kui 1) asjade või dokumentide vaatlemiseks või kontrollimiseks nende asukohas on saadud haldusakti adressaadi nõusolek või 2) maksuhaldur kohustab haldusakti adressaati esitama dokumendid posti teel, kui see ei põhjusta haldusakti adressaadile ülemääraseid kulutusi või 3) dokumentide või asjade maksuhalduri ametiruumidesse toimetamine on võimatu või võib põhjustada haldusakti adressaadile ülemääraseid ebamugavusi või kulutusi või 4) maksuhaldur kohustab haldusakti adressaati esitama elektroonilisel kujul säilitatavaid dokumente elektrooniliselt. 17. Haldusakti õiguspärasuse küsimust hinnatakse selle andmise ajahetke seisuga. Siinkohal tuleb asuda seisukohale, et vaidlustatud haldusakt vastab

§ 46, § 59 lg 2 p 1, § 60 lg 1 ja § 62 lg 1 ja lg 3 nõuetele.

Korraldust on piisavalt põhjendatud ning sellest nähtub ka haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Lähtuvalt

§ 11

lg-st 2 otsustab maksude tasumise õigsuse kontrollimisega seotud toimingute sooritamise vajaduse, toimingute liigi ja ulatuse ning kogub asja otsustamiseks vajalikke tõendeid maksuhaldur. Seejuures ei ole maksuhaldur menetlusosaliste poolt esitatud taotluste või tõenditega seotud. Maksustamisperiood, mille kohta seonduvalt käibemaksu arvestamise ja deklareerimisega informatsiooni nõuti, oli ajavahemik

1. aasta juulikuust kuni sama aasta augustini. Kaebaja etteheide kontrolli ulatuse ebaselgusest ja haldusakti üldsõnalisusest ei ole põhjendatud. Haldusakt on selles osas piisavalt selge ning üheselt mõistetav. Siinkohal tuleb lähtuda konkreetselt 25.09.2014 korraldusest, mida on vaidlustatud käesoleva haldusasja raames. Haldusaktid, mis seostuvad teiste maksustamisperioodidega või kaebuse esitajalt kui kolmandalt isikult nõutava teabega, otseselt asjassepuutuvad ei ole. Maksuhaldur ei ole nõudnud ka nende dokumentide uuesti esitamist, mis olid varasemalt esitatud ega dokumente konkreetsete kuupäevade lõikes. Seega oli kaebajal võimalus esitada kõik dokumendid, mis seonduvad kontrollitava perioodiga ja mida ta pidas maksumenetluse tähenduses oluliseks. Haldusasja materjalist nähtuvalt on kaebaja 09.10.2014 maksuhalduri juurde ilmunud ning selgitusi andnud. Kaudselt viitab ka see asjaolule, et korraldus oli täidetav. Aga olukorras, kus mingisugused asjassepuutuvad dokumendid on seoses mõne teise maksumenetlusega eelnevalt esitatud, saab seda küllaltki lihtsalt selgitada ja vastata ühe lausega. Mis puutub aga esitatavate dokumentide ammendatavusse, siis see on eraldi küsimus ja asjakohaste dokumentide esitamise ja teabe andmisele suunatud haldusakti õiguspärasuse küsimusega otseselt ei seostu. Maksukohustuslasel on võimalik kinnitada, et ta ei ole kontrollitava perioodi osas nõutavast teabest midagi esitamata jätnud, millega on korralduse vastav punkt ühtlasi ka täidetud ja kui selles 5 osas peaks tekkima menetlusosaliste vahel vaidlus ning maksuhaldur rakendab hilisemalt sunnivahendeid, siis on võimalik hinnata seda küsimust näiteks sunnivahendi rakendamise peale esitatava kaebuse menetlemise raames. Vaidlustatud korralduses on sunniraha rakendamise võimalust küll selgitatud, kuid seda ei ole rakendatud. Tagajärgede selgitamises kui sellises aga midagi õigusvastast ei ole, vastava hoiatuse tegemise võimalus tuleneb maksukorralduse seadusest. Lähtuvalt eeltoodust jääb Maksu- ja Tolliameti 25.09.2014 korralduse nr 12.2-3/026152-2 tühistamise nõue rahuldamata. Arvestades asjaolu, et vaidlustatud korralduse tühistamiseks või osaliseks tühistamiseks ei olnud alust, ei saa rahuldada ka vastupidisel eeldusel põhinevat vaideotsuse tühistamise nõuet ning kaebus jääb tervikuna rahuldamata.
2. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Enno Loonurm Kohtunik 6