KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 30. november 2016 (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-15-6905 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Aarne Sarjas, Tiit Lõh

§ 344lg 1 järgi luges kohus süü tõendatuks sellega, et 11.

detsembril 2012 kirjutas M. Vintsov kannatanu nimel volikirja, millega Y.F. volitas A.E. i enda nimel Eesti Postist tähitud kirja kätte saama. Selleks ta kannatanu volitusi ei omanud. A.E. esitas võltsitud volikirja Eesti Posti töötajale, kes väljastas Y.F. nimele väljastatud paki A.E. . Volikirja näol on tegemist õiguse omandamiseks kohase dokumendiga, mis on järele tehtud M. Vintsovi poolt. Tunnistaja A.E. i ütlustega on leidnud kinnitust, et volikirja sai ta M. Vintsovilt. Muuhulgas kinnitab volikirja koostamist süüdistatava poolt ka selle teksti sisu. Nimelt langeb see 100% kokku Statoili esindajalt XXXX.1987@bk.ru aadressile saadetud näidistekstiga. M. Vintsovi arvuti uurimisel aga avastati, et seda on kasutatud selle meilikontole sisenemiseks ja Statoili kirjade lugemiseks. 7. Kannatanu E.T.

§ 209lg 2 p-de 1,3,4 (praegu Kar

S § 209 lg 2 p-d1,4,5) järgi luges kohus M. Vintsovi süü tõendatuks kannatanu ütlustega, vastusega nõudekirjale, jälitusprotokolliga, tunnistaja M.V. ja D.P. ütlustega. 8. Kohus luges M. Vintsovi süü P.S.

§ 199lg 1 (praegu Kar

S § 199 lg 2 p 4) tõendatuks kannatanu P.S. ütluste, tunnistaja R.S. ütluste, arvega nr 1836295_JM, sideettevõtjalt saadud andmete protokolliga, A.L. omakäelise selgitusega, asitõendi vaatlusprotokolliga ja tunnistaja A.L. ütlustega. Kohus tuvastas, et süüdistuses märgitud ajal ja kohas ning kasutades juhust, et kannatanu oli alkoholijoobes ja jäi magama, võttis M. Vintsov P.S. kannatanule kuuluvaid vallasasju: mobiiltelefoni Samsung maksumusega 270 eurot ja hõbeketi maksumusega 100 eurot ning saatis kannatanu telefonilt tasulisi SMS-e kogusummas 65 eurot.

1. Kõikides eelnimetatud episoodides luges kohus teo toimepanemise tuvastatuks otsese tahtlusega. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad.
2. Karistuse mõistmise osas arvestas kohus KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse mõistmise eesmärke. Samuti arvestas kohus M. Vintsovi süü suurust, kuritegude raskust ja laadi ning teo toimepanemise asjaolusid. Kohus arvestas, et M. Vintsov pani toime 24 arvutikelmust, tähtsa isikliku dokumendi kuritarvitamise, kelmuse, varguse ja dokumendi võltsimise. Karistust raskendavad ja kergendavad asjaolud puuduvad. Süü suurus on üle keskmise määra. Samas tuleb arvestada, et menetlus antud asjas on põhjendamatult pikk. Esimesed episoodid on aastast 2010 ja 2011 ning tänaseks on nende toimepanemisest möödunud vastavalt kuus ja viis aastat. Ülejäänud episoodid on toime pandud aastatel 2012-2013 ning praeguseks on sellest möödunud vastavalt neli ja kolm aastat. Tegemist on suhteliselt mahuka kriminaalasjaga, ent kuriteod ise ei ole olemuselt keerulised ega rasked. Siinkohal arvestas kohus, et kriminaalasi juba oli varem kohtulikus menetluses lühimenetluse korras, ent M. Vintsov keeldus lühimenetlusest ja toimik saadeti tagasi prokuratuuri. Samas ei tohi see riivata süüdistatava õigusi, mh õigust menetlusele mõistliku aja jooksul. Keerukama ja ressurssinõudvama üldmenetluse valik ei saa olla etteheidetav süüdistatavale. Mõistliku menetlusaja riivet on võimalik heastada süüdistatavale karistuse mõistmisel, mõistes karistuse alla sanktsiooni keskmist määra. Karistuse osas nõustus kohus prokuröri poolt taotletud määradega. 15 Ehkki antud asjas on M. Vintsov osa kuriteoepisoode toime pannud enne
3. juuni 2011 kohtuotsust, osaliselt peale
4. novembri 2012 kohtuotsuse tegemist, tuleb arvestada, et esimesed kaks kohtuotsust liideti hiljem viimase
5. detsembri
6. a kohtuotsusega, misjärel ei ole M. Vintsov enam uusi kuritegusid toime pannud. Seega ei saa praegu mõista liitkaristust Viru Maakohtu
7. juuni 2011 ja
8. novembri 2012 otsusega, kuna need on liidetud juba hilisema, s.o
9. detsembri
10. a kohtuotsusega. Liitkaristuse mõistmine
11. detsembri
12. a kohtuotsusega on aga võimatu põhjusel, et kuriteod pandi toime enne selle tegemist ning tänaseks on selle kohtuotsusega mõistetud karistus – tingimisi vangistus kantud ja katseaeg lõppenud. Kohus leidis, et kuna kriminaalasjas on möödunud mõistlik menetlusaeg, tuleb jätta karistus tingimisi täitmisele pööramata. M. Vintsov tuleb allutada käitumiskontrollile, määrates katseajaks 2 aastat. Kohus arvestas karistuse mõistmisel sedagi, et M. Vintsov ei ole peale viimase kohtuotsuse tegemist tema suhtes uusi kuritegusid toime pannud. Kuna varasemalt on M. Vintsovi süüdi mõistetud ka narkootikumide tarvitamise eest, tuleb talle panna kohustus mitte tarvitada narkootikume. Lisakohustusena tuleb M. Vintsovil asuda tööle või võtta end arvale Töötukassas. APELLATSIOONID M. VINTSOVI KAITSJA IGOR BELUGINI APELLATSIOON
13. M. Vintsovi kaitsja taotleb Viru Maakohtu otsuse tühistamist M. Vintsovi süüditunnistamises ja karistamises kannatanute S.F. , V. L., V.N, A.T., V.F. , E. K., Y. F., A.R. ja D.V. episoodides KarS § 213 lg 1 (praegu KarS § 213 lg 2 p 1 ) järgi ja teha selles osas õigeksmõistev kohtuotsus. Samuti tühistada Viru Maakohtu otsus M. Vintsovi süüditunnistamises ja karistamises kannatanu E.T.

§ 209lg 2 p-de 1,3,4 (praegu Kar

S § 209 lg 2 p-de 1,4,5) järgi ja teha selles osas õigeksmõistev kohtuotsus. Veel taotletakse tühistada maakohtu otsus kannatanu P.S.

§ 199lg 1 (praegu Kar

S § 199 lg 2 p 4) järgi ja teha õigeksmõistev otsus ning M. Vintsovi süüditunnistamine ja karistamine kannatanu Y.F.

§ 344lg 1 järgi ja teha selles osas uus, õigeksmõistev otsus.

Kaitsja üldised väited tõendamise osas on kokkuvõtlikult järgmised. Esmalt leiab kaitsja, et kohtu seisukoht – lugeda M. Vintsovi ütlused ebausaldusväärseteks ning tõendikogumist välja jätta, ei ole põhjendatud. Võimalus kontrollida süüdistatava ütlusi teiste materjalidega põhineb vaid eeluurimise mittetäielikkusel ja võimatusel täiendada seda puudust kohtuliku arutelu käigus. Kohus jättis rahuldamata kaitsja taotluse teha SEB pangale päring S.V. isiku tuvastamiseks. Asjas kogutud tõendid – SEB panga vastus päringule ning IP-aadressid, millelt sõlmiti lepingud Elioniga kannatanu D.V. nimel kinnitavad süüdistatava seisukohta, et S.V.ei ole väljamõeldud isik. Kaitsja taotluse teha pangale päring S.V. isiku tuvastamiseks tema väljakutsumiseks kohtuistungile ja tunnistajana ülekuulamiseks jättis kohus rahuldamata. Seda arvestades ei saa pidada põhjendatuks jätta süüdistava ütlusi tõendikogumist välja. Süüdistusel oli võimalik tuvastada S.V. isik eeluurimisel, ent arusaamatutel põhjustel seda ei tehtud. Kohus on ise viidanud M. Vintsovi ütlustele (vt A.R. episood), seega on selline võimalus ka apellandil. Süüdistatav eitas, et sõlmis loetletud lepingud kannatanute nimel. Ta eitab ka paroolide kaartide, kannatanute internetipanga kasutajatunnuste ja alaliste paroolide sattumist enda kätte internetipangale juurdepääsuks. Vaidlustatav kohtuotsus seda seisukohta ümber ei lükka. Kaitsja märgib, et süüdistuse kohaselt kasutas isik, kes sõlmis süüdistuses nimetatud lepingud kannatanute nimel seitset erinevat internetiühendust. Viie episoodi osas on internetiaadressid märgitud, kahe suhtest mitte. Internetiühenduse omanikke N.A. ja I.P. antud asjas üle ei kuulatud. Kaitsja leiab, et sideettevõtte vastus kinnitab tema seisukohta, et isikut, kes kasutas süüdistuses nimetatud ajal ja kohas internetiühendust, ei saa tuvastada tehniliste andmete, sh IP-aadressi alusel. Asja materjalide hulgas on arvuti HP, mis leiti süüdistatava elukohast XXXX. Süüdistus ei ole 16 tõendanud, et kõik süüdistuses loetletud lepingud kannatanute nimel olid tehtud just nimelt seda sülearvutit kasutades. Isik, kes sõlmis kannatanute nimel järelmaksu müügilepingud, on tuvastatav kuni internetiühenduse IP-aadressini või internetiühenduse omanikuni, mitte konkreetse isikuni. Süüdistatava põhjendused, et internetiühendust süüdistatava elukohas XXXXX võis kasutada määratlemata isikute ring, ei ole kohtuasja materjalidega kuidagi ümber lükatud. Isikute ringi, kes võisid kasutada süüdistuses loetletud ülejäänud internetiühendusi ja IP-aadresse, ei saa üldse määratledagi. M. Vintsov kasutas peale kannatanute (A.R. , Y.F. , V.L. , E. K.) nimel Statoil Fuel&Retail Eesti AS kaartide kättesaamist neid sama ettevõtte tanklates, ostes kütust ja toiduaineid. Otsuse kohaselt kasutas M. Vintsov kokku 29 korral Statoili kaarte, neist 27 korral ostis ainult kütust, kahel korral ainult toiduaineid. Karistusseadustiku kohaselt on arvutikelmus teisele isikule varalise kahju tekitamine arvutiprogrammi või andmete ebaseadusliku sisestamise, muutmise, kustutamise, rikkumise, sulustamise või muul viisil andmetöötlusprotsessi ebaseadusliku sekkumise teel varalise kasu saamise eesmärgil. Antud kuriteokoosseisu ei ole kirjeldatud süüdistuses esitatud kütuse ja toiduainete ostmise episoodides. Kirjeldamata on nende tegude ebaseaduslikkuse olemus. Tuvastatuks saab lugeda, et D.R. ja A.L. autosid tankis ja selle juures krediitkaarti kasutas M. Vintsov. Statoili kaardi sai nende süüdistuse episoodide kohaselt süüdistatav S.V. ja kaartide omanik, nagu ka nende päritolu oli süüdistatavale teadmata. Ta pidas oma tegevust õiguspäraseks. Samas eitab M. Vintsov kõiki süüdistuses loetletud tankimisi. Seetõttu ei ole M. Vintsovi süü kütusega tankimise ja toiduainete ostmise episoodides Statoil Fuel&Retail Eesti AS tanklates tõendatud ja ta tuleb õigeks mõista.

1. M. Vintsovi süü talle ette heidetud kuritegudes KarS § 213 lg 1 (praegu kvalifitseeritav KarS § 213 lg 2 p 1 järgi) ei ole tuvastatud. Kohtu järeldused ei vasta tõendamiseseme asjaoludele, mis kujutab endast kriminaalmenetluse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes. Kõrvaldamata kahtlused süüdistatava süüdiolekus tuleks tõlgendada tema kasuks. Episooditi on kaitsja vastuväited järgmised. 12.1 Kannatanu S.F. episood Apellandile jääb arusaamatuks, mida tähendab kohtu järeldus „sai tuvastamata viisil enda kätte S.F. ID-kaardi PIN-koodidega“. Kannatanu selgitas, et kaotas ID kaardi PIN-koodidega. Mil viisil sai kõrvaline isik teda kasutajatunnuse tema Swedbank internetipangas, kannatanu selgitada ei suutnud. Süüdistatav aga eitab kanntanu ID-kaardi ja PIN-koodide tema kätte sattumist. Seega ei järelda kohus kannatanu Swedbanki internetipanga kasutajatunnuse fakti teadmist mitte asja materjalidest, vaid S. Fjodorova nimel internetis lepingu sõlmimise faktist. S.o üht süüdistuse osa tõendatakse teise süüdistuse osaga, mitte aga konkreetsete tõenditega. Kui aga riiklik süüdistaja arvas, et M. Vintsov kasutas ID-kaarti koos PIN-koodidega järelmaksu sõlmimiseks, ehk kasutas teise isiku nimele välja antud tähtsat isiklikku dokumenti eesmärgiga omandada õigusi, siis miks ei esitatud M. Vintsovile süüdistust KarS § 349 järgi nagu A.B. episoodis. Apellandi arvates näitab süüdistuse puudumine, et süüdistataval puudub süü kannatanu S.F. ID-kaardi koos PIN-koodidega kasutamises järelmaksu müügilepingu sõlmimises. Kuni ei ole tõendatud isiku süü teise inimese nimele välja antud tähtsa isikliku dokumendi kasutamises eesmärgiga omandada õigusi, ei ole tõendatud ka tema süü konkreetse järelmaksu müügilepingu sõlmimises. 17 Selgusetuks jääb kohtu järeldus, et
2. detsembri 2011 E.E. AS e-poes sõlmis järelmaksu müügilepingu S.F. nimel süüdistatav. Interneti IP-aadress, millele kohus viitab, on tuvastatud kuni interneti ühenduse IP-aadressini, mitte konkreetse isikuni. Süüdistatav seletas, et antud internetiühendust võis kasutada määramata isikute ring. Konkreetselt eeldas süüdistatav, et lepingu S.F. nimel võis sõlmida S.V. , kelle arvuti HP avastati ja võeti ära süüdistatava korterist eeluurimise käigus. Süüdistatava need ütlused aga luges kohus ebausaldusväärseks ja jättis tõendikogumist välja. Kuna eeluurimisel ei tuntud huvi isikute ringi vastu, kes said liituda IP-aadressiga XXXXX, siis oli väga mugav arvata, et seda aadressi võis kasutada ainult M. Vintsov. Eeluurimise käigus oleks tulnud üle kuulata S.V. , kuna tema pangakonto kasutaja andmed on asja materjalidega fikseeritud. 12.2 Kannatanu V.L. episoodid Kannatanu andis ütlusi, et andis internetipanga paroolid isikule, kes nimetas ennast A.T. . Muud andmed selle isiku kohta puuduvad. Kannatanu V.L. episoodis luges kohus süü tõendaks, sellega, et M. Vintsovi elukohast avastati arvuti, mille abil oli sõlmitud kannatanu nimel lepinguid Süüdistatav seletas taas, et kannatanu nimel võis lepingud sõlmida S.V. , kelle arvuti HP avastati ja võeti ära M. Vintsovi elukohast. S.V. isiku tuvastamiseks aga olnuks vaja teha vaid päring pangale. Lisaks toonitab kaitsja jälle, et süüdistatava elukoha internetiaadressi võis kasutada määratlemata isikute ring ning need süüdistatava ütlused ei ole kohtuotsuses ümber lükatud. Kohtuotsusest ei selgu seegi, millisele telefoninumbrile kohus viitab, kui väidab, et Smartposti vastus päringule kinnitab, et mängukonsool saadi kätte Vironia pakiautomaadist 8.12.
3. Pakkide kättesaamiseks oli märgitud sama telefoninumber. Ka kohtu järeldus, et pakiautomaadi kaamera ette jäänud isik on näojoonte järgi tuvastatav M. Vintsovina, kajastab vaid subjektiivset taju. Äratundmist kriminaalmenetluse seadustikus ettenähtud korras läbi ei viidud. Vaidlustatavast kohtuotsusest (lk 18) ei selgu, kes kannatanutest on tuvastatud ja kas nende hulgas oli ka V.L. , samuti ei järeldu sellest, et leitud koodikaartide pildifailide hulgas, mis kujutavad internetipanga paroolikaarte olid ka kannatanu V.L. internetipanga paroolikaart. 12.3 Kannatanu V.N. episoodid Kannatanu ütlustest saab selgeks, et eeluurimise materjalide ega kohtulikul arutamisel kogutud tõenditega ei leidnud tuvastamist, mil viisil sai süüdistatav juurdepääsuvahendid kannatanu internetipangale. M. Vintsovi süüd selles episoodis ei saa lugeda tõendatuks, kuna kohtuotsusest ei ole selge, miks on alust arvata, et M. Vintsovi kodust läbiotsimisel ära võetud arvutit kasutas just nimelt M. Vintsov, mitte aga teised isikud. Mingeid tõendeid selle kohta, et kõik vaidlustatava kohtuotsuse süüdistuses loetud teod pani toime M. Vintsov, kohtuotsuses puuduvad. 12.4 Kannatanu A.T. episoodid Kannatanu kinnitas istungil, et edastas A.T. Skype kaudu oma Swedbanki internetipanga paroolide kaardi foto. Politsei ei huvitunud A. T. isiku kindlakstegemisest ega tema telefoninumbrist. Kohtuotsusest ei selgu, miks kohus arvas, et IP-aadresseid 90.190.58.31 ja 90.190.58.215 kasutas just nimelt M. Vintsov. Kohtuotsuse järeldust M. Vintsovi süüst kannatanu A.T. episoodis ei saa lugeda põhjendatuks, kuna kohtuotsusest ei ole selge, mis alus on arvata, et M. Vintsovi kodust ära võetud arvutit kasutas just nimelt tema, mitte aga teised isikud. 12.5 Kannatanu V.F. episoodid 18 Ka kannatanu V.F. episoodis leiab kaitsja, et tema internetipanga kasutajatunnuse süüdistatava kätte sattumise fakti järeldab kohus mitte antud sündmuse tõendatusest asja materjalidega, vaid kannatanute nimel internetis tehingute sõlmimise faktist. Taas ei ole selge, millest kohus järeldas, et nimelt süüdistatav sisenes E.E. AS e-poodi kasutades oma elukohas Kohtla-Järvel XXXX asuvat internetiühendust IP-aadressiga XXXXX ning sõlmis V.F. nimel järelmaksulepingud, kuna konkreetse isikuni internetiühendus ei vii. 12.6 Kannatanu E.K. episoodid Kaitsja leiab, et antud episoodis jääb selgusetuks, kuidas kohtu poolt välja toodud tõendid (Elioni vastus päringule, lepingu sõlmimise IP-aadress, kauba kättesaamiseks valitud pakiautomaat ning kliendiandmed, tunnistaja I.M. ütlused, dokumentaalne tõend Statoil Fuel&Retail Eesti AS
4. veebruari 2014 vastus, kliendikaardileping nr XXXX, postisaadetise saabumise teade
5. augustist 2013 ja
6. augusti 2013 volikiri) on seotud süüdistatavaga ja näitavad just M. Vintsovi süüd antud asjas. Kaitsja märgib veel, et antud asjas ei ole üle kuulatud , kes on IP-aadressi XXXX omanik ja N.A. , kes on IP-aadressi XXXX omanik. Asjas ei ole üle kuulatud ka I. L. Kohus on eksinud tõendite hindamise põhimõtete vastu. Otsuse põhjendused M. Vintsovi süüditunnistamise osas ei ole veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine ei ole selle lugejale jälgitav. 12.7 Kannatanu A.R. episoodid Taas leiab kaitsja, et isik, kes kasutas interneti püsiühendust kannatanu nimel järelmaksulepingu sõlmimiseks, on tuvastatav kuni IP-aadressini, mitte aga konkreetse isikuni. WiFi signaali võimsus lubab liituda Kohtla-Järvel, XXXXX korteri internetiga kuni 50 m raadiuselt. Seda võis kasutada määratlemata isikute ring. Eeluurimisel aga ei tuntud huvigi isikute ringi vastu, kes võisid internetiühendusega liituda. Üle oleks pidanud kuulama S.V. i. Kohus leidis antud episoodis, et
7. märtsil 2012 Sillamäe SK-Marketist paki välja võtnud isik on foto järgi identifitseeritav ning visuaalselt äratuntav M. Vintsovina. Kaitsja arvates võib see taas kajastada vaid subjektiivset taju. Taas tõendab kohus ühte süüdistuse osa teise süüdistuse osa, mitte aga konkreetsete tõenditega. 12.8 Kannatanu D.V. episoodid Kohtuotsuse lugejale jääb arusaamatuks, kuidas kinnitavad kannatanud ütlused, M. Vintsovi elukoha läbiotsimisel avastatud arvuti vaatlus, müügileping nr 208182, V.V. nimele vormistatud tellimuse väljavõte, juhtivuurija S. Želeikini
8. veebruari
9. a õiend, SEB panga vastus päringule,
10. veebruari
11. a asitõendi vaatlusprotokoll, Itella Smartpost OÜ
12. novembri vastuses päringule ja Elioni
13. mai
14. a vastus päringule seda, mil viisil on otsuse selles osas toodud andmed seotud süüdistatavaga ja mis alus on arvata, et need andmed kinnitavad just M. Vintsovi süüd antud asjas. Kohtuistungil kinnitas M. Vintsov, et äravõetud arvuti kuulub S.V. ile, kes on ka arvuti peamine kasutaja. Selline seisukoht ei ole asjas kogutud materjalidega ümber lükatud. Kaitsja märgib taas, et S.V.ei ole väljamõeldud isik, vaid ta on maksnud esimese järelmaksu summa. Süüdistava ütlused olnuks täies ulatuses kontrollitavad ja süüdistusel oli võimalus tuvastada S.V. isik veel eeluurimisel. Ka M.V. ütluste arvestamisel ei ole aru saada, mil viisil on toodud andmed seotud süüdistatavaga, eriti D.V. episoodiga. M.V. ütlused kajastavad pigem E.T. episoodi asjaolusid ning need ei kinnita kuidagi M. Vintsovi süüd antud asjas.
15. Kannatanu Y.F episoodid KarS § 344 lg 1 järgi ja KarS § 213 lg 1 Kannatanu Y.F. ja dokumentaalsed tõendid: võlateatis
16. märtsist 2013, eraisiku kliendileping nr XXXX, Statoili vastus päringule ei kinnita M. Vintsovi süüd antud asjas. Ka IP-aadress, millelt 19 siseneti e-posti aadressile XXXX.1987@bk.ru ning loeti Statoilist saadetud kirju, ei vii konkreetse isiku tuvastamiseni, kuivõrd antud internetiühendust võis kasutada määratlemata isikute ring. Ka kohtu järeldus, et M. Vintsov, olles teadlik XXXX korteri omaniku pikaajalisest äraolekust, võis riskivabalt tellida sellele aadressile temale vajalikud postisaadetised, mis otseselt talle ei kuulunud, samas säilis tal piiramatu ligipääs nimetatud postkastile ja ta kasutas selle ära kuritegude toimepanemisel, on üksnes oletuslik. Kohtuotsusest ei ole selge, kas tunnistajate D.R. ja A.L. autode tankimise kuupäevad ja kellaajad langevad kokku nende kellaaegade ja kuupäevadega, mis on ära toodud süüdistuses. Kohtuotsuses on kirjas, et M. Vintsov kontakteerus vahetult enne kannatanu Y.F. krediitkaardiga tankimist B.N. ning tema telefon oli mobiilisidemasti piirkondades, kuhu jäävad Statoili tanklad, kus kütust tangiti. Samuti põhineb oletustel kohtu järeldus, et M. Vintsov võltsis tuvastamata ajal ja kohas volikirja, mille kohaselt volitas Y.F. enda nimelt kütusekaarti kätte saama.
17. Kannatanu E.T.

§ 209lg 2 p-de 1,3,4 (praegu Kar

S § 209 lg 2 p-d1,4,5) järgi ei ole M. Vintsovi süü tõendamist leidnud. Kohus analüüsis kannatanu E.T. ütlusi, ent kaitsjale jääb arusaamatuks, kuidas kinnitab tõend M. Vintsovi süüd. E.T. ütlused kinnitavad hoopis D.P. osavõttu selles episoodis. Samuti ei ole aru saada, mil viisil tõendab süüd dokumentaalne tõend – osta.ee väljatrükk. Kasutaja electronicshop taga peitud D.P. . Jälitusprotokollist nähtub, et IP-aadressi XXXXX ühenduse omanik on J. V.. IP aadress vastab internetiühendusele süüdistatava elukoha järgi Kohtla-Järvel, XXXX, mis tähendab, et isik, kes seda IP-aadressi kasutas, on tuvastatud kuni IPaadressini, ent see ei võimalda täpsustada konkreetset isikut. Süüdistatav selgitas kohtuistungil, et antud internetiühendust võis kasutada määramata isikute ring, kuna Wi-Fi signaali võimsus lubab liituda korteri internetiga kuni 50 m kauguselt. Süüdistatav nimetas ka konkreetseid isikuid, kes võisid selle internetiühendusega liituda, sh D.P. . Kaitsja hinnangul kinnitab see D.P. osavõttu süüdistuse episoodis. Tunnistaja M.V. ütlused on vastuolus teiste tõenditega, mh kannatanu, tunnistaja D.P. ja süüdistatava ütlustega. Need ei ole usaldusväärsed. Tunnistaja D.P. ütlused kinnitavad M.V. osavõttu selles episoodis, mitte aga M. Vintsovi osavõttu. Kohtuotsuse lugejale aga jääb selgusetuks, mil viisil on otsuse selles osas toodud andmed süüdistatavaga seotud ning kinnitavad just M. Vintsovi süüd selles episoodis. Kõrvaldamata kahtlused M. Vintsovi süüdiolekus tuleb tõlgendada tema kasuks. 15. Kannatanu P.S.

§ 199lg 1 (praegu Kar

S § 199 lg 2 p 4) järgi ei ole süüdistatava süü tõendamist leidnud. Kohus analüüsis küll erinevaid tõendeid (kannatanu ütlused, tunnistaja R.S. ütlused, arve nr 1836295_JM, sideettevõtjalt saadud andmete protokoll, A.L. omakäeline selgitus, asitõendi vaatlusprotokoll, tunnistaja A.L. ütlused) ja luges süüdistuse tõendatuks. Kohtuotsuse lugejale jääb selgusetuks, mil viisil otsuse selles osas toodud andmed näitavad M. Vintsovi süüd varguse toimepanemisel. Telefon võis sattuda M. Vintsovi valdusesse ka mitte varguse toimepanemisel, vaid nii eeluurimisel kui kohtus on M. Vintsov kinnitanud, et omandas telefoni juhuslikult möödakäijalt. Kohtu poolt loetletud tõendid vaid kinnitavad, et süüdistatav omandas kannatanu telefoni, mitte aga seda, et ta telefoni varastas. PROKURÖRI APELLATSIOON

1. Prokurör taotleb Viru Maakohtu otsuse tühistamist M. Vintsovile mõistetud karistuse osas. Moodustada uus liitkaristus KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel osaliselt mõistetud karistust 2 aastat vangistust ja rahalist karistust 320 eurot liites Viru Maakohtu
2. detsembri
3. a kohtuotsusega mõistetud karistusega 3 aastat 5 kuud ja 26 päeva vangistust ja 384 eurot rahalise karistuse võrra. Lugeda ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 4 aastat 11 kuud ja 26 päeva vangistust ning rahaliseks karistuseks 500 eurot. Rahaline karistus viia täide iseseisvalt, mõistetud karistusest aga pöörata 1 aasta ja 6 kuud vangistust täitmisele. 20
4. Prokurör nõustub maakohtuga M. Vintsovi süüdimõistmise ja mõistetud karistuse pikkuse osas. Küll aga leiab prokurör, et kohus rikkus materiaalõigust, kui jättis karistused liitmata ning ta ei ole nõus ka sellega, et kohus jättis karistuse täitmisele pööramata. 17.1 Tulenevalt Riigikohtu seisukohast asjas nr 3-1-1-66-10, p 11.5, tuleb liitkaristus moodustada KarS § 65 lg 1 alusel isegi siis, kui eelmise otsuse järgi mõistetud karistuse katseaeg on möödunud. Maakohus on osundanud küll sellele, et Viru Maakohtu otsusega mõistetud katseaeg on möödunud, ent jätnud arvestamata, et lisaks mõisteti M. Vintsovile rahaline karistus, mis pöörati täitmisele iseseisvalt. Otsuse järgi mõistetud karistus on tasutud osaliselt, seega tuleb rahalise karistuse täitmata osa liita KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel uue kohtuotsusega mõistetud karistusele. Liitmise on maakohus aga jätnud tegemata vaatamata sellele, et rahaline karistus oli välja mõistetud ning katseaega selles osas ei ole kohaldatud. Kohus on küll põhjendanud seda, miks jäeti liitmata vangistuse osa, ent jätnud põhjendamata, miks ei kuulunud liitmisele rahalise karistuse osa. Riigikohtu lahendist tulenevast põhimõttest nähtuvalt jääb sel juhul mõistetud liitkaristusest kanda üksnes see osa, mis ületab eelmise kohtuotsusega mõistetud põhikaristust. Seega on põhjendatud M. Vintsovi karistuse täitmisele pööramine osas, mis ületab talle eelmise kohtuotsuse alusel mõistetud karistust, kuna nimetatud isiku karistused on näidanud, et tema puhul ei ole võimalik saavutada karistuse eesmärke karistuse kandmisest tingimisi vabastamisega. Lisaks tuleb liita KarS § 65 lg 1 ja KarS § 64 lg 1 alusel M. Vintsovile nimetatud otsuste järgi mõistetud rahaline karistus, moodustades liitkaristuse Viru Maakohtu
5. detsembri
6. a otsusega selliselt, et M. Vintsovi poolt tasutud rahalise karistuse summa arvestatakse mõistetud rahalisest karistusest maha. Kuna rahalise karistuse tasumata osa ei ole võimalik määrata etteulatuvalt kohtuotsuse tegemise päevaga, tuleb kohtul tasutud osa suurus välja selgitada jooksvalt. 17.2 Prokurör leiab sedagi, et maakohtu otsus karistuse täitmisele pööramata jätmise osas ei ole põhjendatud. Arvestama oleks pidanud, et M. Vintsov on pika aja vältel süstemaatiliselt toime pannud erinevaid varavastaseid kuritegusid ning nende eest on teda ka korduvalt karistatud. Arvestades arvutikelmuste eripära ja asjaolu, et kannatanud saavad kelmustest teada teatud viivitusega, ei ole põhjendatud kohtu väide mõistliku menetlusaja möödumise osas. Samuti tuleb arvestada, et M. Vintsov pani kuritegusid toime katseajal olles. Seega ei ole ka eesoleva pikaajalise karistuse hirm hoidnud ära uute kuritegude toimepanemist.
7. Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku määrusega määrati kriminaalasi läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti võimalus esitada omapoolsed kirjalikud seisukohad, samuti taotlused ja taandused kuni
8. oktoobrini
9. KAITSJA KIRJALIK VASTUVÄIDE PROKURÖRI APELLATSIOONILE
10. Kaitsja leiab, et rahalised karistused tuleb jätta liitmata. KarS § 82 lg 2 kohaselt ei asuta otsust täitma kolm aastat teise astme kuriteo asjas tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Seega aegub Viru Maakohtu
11. detsembri
12. a otsuse täitmine
13. detsembril
14. KarS § 82 lg 21 kohaselt ei takista otsuse täitmise aegumine sellega mõistetud karistuste ärakandmata osa liitmist uue kuriteo eest mõistetavale karistusele KarS § 65 lg 2 alusel (säte jõustus
15. jaanuaril 2015). Sellest nähtub, et KarS § 82 lg 21 alusel võib varasema otsusega mõistetud karistusi liita uue kuriteo eest mõistetud karistusega üksnes KarS § 65 lg 2 alusel, mitte prokuröri poolt taotletud alusel. Seda pidas silmas ka kohus, kes leidis, et käesolevas asjas on möödunud mõistlik menetlusaeg. Kassatsiooni kasutamise korral aegub paratamatult ka Viru Maakohtu
16. detsembri
17. a otsuse täitmine sellega otsustatud rahalise karistuse osas. 21 19.1 Kaitsja leiab, et Viru Maakohtu
18. detsembri
19. a otsusega mõistetud vangistuse saab täitmisele pöörata üksnes KarS § 76 lg-tes 5,6 tingimuste esinemisel. Uue kuriteo katseajal toimepanemist tuvastatud ei ole. Seega puudub alus pöörata Viru Maakohtu
20. detsembri
21. a otsusega mõistetud vangistuse osa täitmisele. 19.2 Kaitsja taotleb jätta menetluskulud riigi kanda ja teha kohtumäärus määratud kaitsjale kaitsjatasu väljamõistmiseks vastavalt seisukohale lisatud taotlusele. Lähtudes riigi õigusabi andmise erilisest töömahust, suurendada advokaadi tasu 100% võrra. RINGKONNAKOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD JA JÄRELDUSED
22. Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega, maakohtu otsuse ja sellele esitatud edasikaebusega selgitab esmalt, milline on ringkonnakohtu pädevus kohtulahendi tegemisel olukorras, kus II astme kohus tuvastab kriminaalmenetluse olulise rikkumisena kohtuotsuse järelduste mittevastavuses tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, samuti kohtupraktikas maksvusel olevaid põhimõtteid tõendite hindamisel (I), teiseks annab hinnangu M. Vintsovi süüküsimuses arvutikelmustes (II), seejärel dokumendi võltsimises (III), kelmuses (III) ja varguses (IV). Edasi lahendab apellatsioonikohus prokuröri taotluse karistuse osas (V), apellatsioonimenetluses esitatud kaitsjatasutaotluse (VI). I
23. Kaitsja viitab apellatsioonis KrMS § 339 lg 1 p 8 sätestatud rikkumisele. Esmalt peabki kohtukolleegium vajalikuks selgitada, et situatsioonis, kus apellant viitab KrMS § 339 lg 1 p-s 8 loetletud olulisele menetlusõiguse rikkumisele, saab apellatsiooni resolutiivosa järeldus olla vaid üks - tuvastades kriminaalmenetluse õiguse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 1 p-de 6-8 või 11 järgi, tühistab ringkonnakohus KrMS § 341 lg-s 2 kohaselt otsuse ja saadab kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus. 21.1 Maakohtu otsuses ei ole tegelikult selline rikkumine tuvastatav. KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud rikkumine tähendab sisuliselt seda, et kohus on kohtuotsuse põhiosas lugenud tuvastatuks ühed asjaolud aga resolutiivosas esitatud otsustus ei lange nende kohtuotsuse põhisosas toodud põhjendustega kokku. Nimetatud rikkumisega oleks tegemist juhul, kui maakohus oleks kohtuotsuse põhiosas põhjendanud M. Vintsovi süüdimõistmist, resolutiivosas ta aga ekslikult õigeks mõistnud. Apelleeritud kohtuotsuse põhiosas on esitatud põhjendused M. Vintsovi süü osas ning ta on ka süüdi mõistetud. Kõrgem kohus on selgitanud, et olukorraga, kus kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas kassaator nende järeldustega nõustub või mitte (vt RKKKo 3-1-1-90-09). 21.2 Kohtukolleegium leiab, et M. Vintsovi süüasja menetlemisel ei ole maakohus rikkunud oluliselt menetlusõigust ning edasikaebuse sellekohane väide on ilmselgelt ajendatud apellandi poolt seaduse meelevaldsest tõlgendamisest. Asjaolu, et apellant ei nõustu maakohtu poolt tehtud järeldustega ning temapoolne hinnang tõenditele on maakohtu omast erinev, ei tähenda seda, et kohus oleks kriminaalmenetlust oluliselt rikkunud. Sellisele seisukohale annab kinnitust ka asjaolu, et tegelikult ei taotleta mitte kriminaalasja tagasisaatmist I astme kohtule, vaid uue otsuse tegemist samade tõendite alusel ringkonnakohtus. 22
24. Kohtukolleegium osundab eeltoodut arvestades seepärast kassatsioonikohtu seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul (RKKKo 3-1-1-17-03). Ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Riigikohtu praktikas valitseb seisukoht, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (RKKKo 3-1-1-77-05).
25. Kaitsja märgib apellatsiooni kõikides vaidlustavates episoodides, et maakohus on jätnud tähelepanuta menetlusõiguses kehtiva in dubio pro reo põhimõtte. Kriminaalkolleegium sellise käsitlusega ei nõustu. 23.1 Kohtukolleegiumi hinnangul on apellandi viited kahtlustele, mis väidetavalt käesolevas kriminaalasjas esinevad ning mis tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks, alusetud. Seejuures peab kriminaalkolleegium vajalikuks in dubio pro reo põhimõtte osas selgitada, et selle printsiibi poole on alust pöörduda alles tõendamisprotsessi lõppetapil, s.o siis, kui tõendikogumile antava tervikhinnangu tulemina pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava või menetlusaluse isiku süüs (vt RKKKo 3-1-1-12-07, p 8). Kohtupraktikas on seejuures omaks võetud arusaam, et süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav (RKKKo 3-1-1-8-10, p 8). 23.2 Ringkonnakohus märgib, et praktikas maksvusele pääsenud arusaama kohaselt ei ole in dubio pro reo põhimõte sedavõrd tõendamis-, kuivõrd otsustusreegel; kui kohus ei ole tõenditele üldhinnangu andmise tulemil täielikult veendunud süüdistatava süüs, tuleb isik õigeks mõista, mitte aga langetada otsust isiku kahjuks. Sellekohast kahtlust kriminaalkolleegiumil käesolevas kriminaalasjas ei tekkinud.
26. Ehkki ringkonnakohus võiks siinkohal kaitsja edasikaebuse alusel maakohtu lahendis rikkumist tuvastamata apellatsiooniväidete edasisest analüüsist loobuda, on nagu eespool öeldud maakohtu otsuse vaidlustamise tegelikult tinginud kaitsja taotlus anda tõenditele uus hinnang, mis erineks I astme kohtu seisukohast ning mõista M. Vintsov tõendite uue hindamise tulemina õigeks. Seetõttu lähtub apellatsioonikohus kaitsja tegelikust tahtest kriminaalasja uuel läbivaatamisel. Ringkonnakohus kaitseväidetega ei nõustu ja põhistab oma otsustust järgmiselt. II ARVUTIKELMUS
27. M. Vintsovile on esitatud süüdistus perioodil 2011 –
28. a toime pandud 24 arvutikelmuses (süüdistuse täistekst VI kd, lk 9-15). Süüdistus seisneb kokkuvõtlikult selles, et M. Vintsov, saades enda kasutusse (kannatanu S.F. ) või saades ebaõige ettekujutluse loomise teel enda kasutusse (kannatanud A.R. , V.L. , V.N. , A.T. , E. K., D.V. , Y.F. ) või saades ebaseaduslikult enda kasutusse (kannatanud A.R. , V.F. ) nimetatud kannatanute internetipanga kasutajatunnused ja paroolid sisenes neid kasutades E.E. AS e-poodi ja sõlmis kannatanute S.F. , A.R. i, D.V. i, V.L. V.N. , A.T. i, V.F. i, E.K. nimel järelmaksuga müügilepinguid kaupade ja teenuste ostmiseks. Selleks kasutas ta oma elukohas Kohtla-Järve, XXXXX asuvat internetiühendust IP-aadressiga XXXXX (välja arvatud D.V. episoodis, kus sisenemiseks kasutati arvutit IP-aadressiga XXXX, V.N. episoodis, kus sisenemiseks kasutati Statoili traadita internetivõrku ja E.K. episoodides, kus sisenemiseks kasutati arvutit IPaadressidega XXXX, XXXX ja XXXX). Müüdud kaubad saadeti pakiautomaati ja võeti sealt välja. 23 Samuti esitas M. Vintsov taotlusi kannatanute A.R. i, Y.F. , V.L. , E.K. nimel ja end nendena tuvastades kütusekaartide saamiseks ning kasutas neid peale seda, kui Statoili Fuel&Retail Eesti AS oli kannatanute nimele krediitkaardid väljastanud Statoili Fuel&Retail Eesti AS tanklates kaupade ostmiseks. Selleks kasutas ta oma elukohas Kohtla-Järve, XXXXX asuvat internetiühendust IP aadressiga XXXXX ja E.K. episoodis arvutit IP-aadressidega XXXXX. Kokku moodustas kannatanutele tekitatud kahju 15 151,52 eurot. 25.1 Apellandi vastuväited süüteo tõendatusele on kokkuvõtlikult järgmised: 25.1.1 Episoodides, kus lepingu sõlmimisel on kasutatud interneti ühendust aadressiga XXXXX, mis vastab süüdistatava elukoha aadressile XXXXX , on kohus jätnud arvestamata, et antud internetiühendust võib kasutada määratlemata isikute ring. Korteri internetiühendusega võib liituda kuni 50 m kauguselt. M. Vintsov on nimetanud ka konkreetseid nimesid: M.V. , D.P. , S.V. , M. Vintsovi vanemad. Konkreetse isikuni, kes kannatanute nimel lepinguid sõlmis, aga IP-aadress ei vii. Eeluurimisel jäeti nimetatud isikud üle kuulamata ja seetõttu on mugav arvata, et aadressi võis kasutada ainult M. Vintsov. Samuti ei selgu otsusest, miks leidis kohus, et süüdistuses nimetatud teisi IP-aadresse 890.190.58.31 ja 90.190.58.215) kasutas just M. Vintsov. Üle ei ole kuulatud ka N.A. ja I.P. i, kelle IP-aadresse kasutati samuti. 25.1.2 Eeluurimise käigus ära võetud arvuti HP kuulus S.V. ile, samuti võisid süüdistatava kodust ära võetud arvutit kasutada teised isikud. Kuna eeluurimisel ei tuvastatud S.V. isikut (ja ka kohus jättis rahuldamata kaitsja taotluse teha SEB pangale päring S.V. isiku tuvastamiseks), siis jäeti kummutamata M. Vintsovi versioon, et tema kannatanute nimelt lepinguid ei sõlminud, samuti ei olnud tema käes paroolikaarte, kannatanute internetipanga tunnuseid ja alalisi paroole. 25.1.3 S.F. , V.N. ja V.F. episoodis järeldab kohus süüteo tõendatust üksnes faktist, et kannatanute nimel on sõlmitud tehingud, s.o ühte süüdistuse osa tõendatakse teisega. Tuvastatud ei ole, millisel viisil sai süüdistatav juurdepääsuvahendid kannatanu internetipangale. 25.1.4 Kannatanute V.L. ja A.R. episoodis on kohus süüd tõendavana osundanud fotole ja ning leidnud, et pakiautomaadi kaamera ette jäänud isik on näojoonte järgi tuvastatav M. Vintsovina. Selline äratundmine kajastab kohtu subjektiivset taju, kuivõrd kriminaalmenetluses ette nähtud protseduure äratundmiseks tehtud ei ole. Sama kehtib ka Statoili videosalvestiste ja fotode kohta, kust kohus tuvastas isiku näojoonte ja kehaehituse järgi ning visuaalselt äratuntavana. 25.1.5 Lisaks leiab kaitsja, et kütuse ja toiduainete ostmise episoodides ei ole tegemist arvutikelmusega, kuna karistusseadustiku kohaselt on arvutikelmus teisele isikule varalise kahju tekitamine arvutiprogrammi või andmete ebaseadusliku sisestamise, muutmise, kustutamise, rikkumise, sulustamise või muul viisil andmetöötlusprotsessi ebaseadusliku sekkumise teel varalise kasu saamise eesmärgil.
29. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja poolt välja toodud argumendid ei tingi maakohtu otsuse tühistamist. Kuna maakohus on otsuses põhjalikult lahti kirjutanud tõendusliku kogumi, mille alusel M. Vintsov süüdi tunnistati, siis ei keskendu apellatsioonikohus kaitsja iga üksiku tõendi käsitlemisele vaid vastab kaitsja põhiväidetele. 26.1 Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhistatult viidanud kannatanute ütlustele sellest, kuidas nende ID-kaardid koos PIN-koodidega või internetipanga kasutajatunnused ja paroolid sattusid teise isiku kätte. Nii on kohtuistungil üle kuulatud kannatanu V.L. kinnitanud, et andis oma internetipanga paroolid üle kolmandale isikule, kes nimetas end A.T. , vastutasuks lubati 150 eurot, kontot oli vaja mingi tehingu tegemiseks, oli kokkulepe, et kasutada võib ainult kontot, muude tehingute jaoks luba ei antud (II kd, lk 48). Ka kannatanu A.T. edastas oma internetipanga 24 paroolikaardist tehtud foto end A.T. esitlenud isikule, kes pakkus lisateenistust 150-200 eurot internetipanga kasutamisvõimaluse eest, arvet lubati kasutada üksnes inimeste palga rahaliikumise jaoks (II kd, lk 49 pöördel). Tunnistaja I.K. kinnitusel andis ta oma ema E.K. konto paroolid ja püsiparooli ning salasõna end A. M. esitlenud isikule aadressil XXXX@mail.ru, pangaarve rendi eest lubati 300-450 eurot igakuiselt, mingeid kokkuleppeid, et ema nimelt võib ka lepinguid sõlmida, ei olnud (II kd, lk 54 pöördel ja 55). Ka kannatanu A.R. kohtueelses menetluses antud ütlustest, mis kohtus avaldati nähtub, et ta leidis internetiportaalist kuulutuse, kus pakuti tasuks pangakaardi kasutamise eest raha 350 eurot, parooli ja paroolikaardi saatis ta internetikuulutuses nimetatud aadressile (III kd, lk 185). Kannatanu D.V. andis kohtus ütlusi, et andis oma isikuandmed ja pangadokumendid isikule, kes kasutas e-maili aadressiga: XXXXX.80@bk.ru. Vastutasuks lubati talle 200 eurot, mingite täiendavate lepingute või kohustuste sõlmimiseks enda nimele, D.V. ei andnud (II kd, lk 44-45). 26.2 Eeltoodud ütlustega on tõendatud, et isik, kellele kannatanud oma andmeid andsid, rääkis enda pangakonto kasutamise võimaluse puudumisest ning soovis kasutada kannatanute pangakontosid erinevatel eesmärkidel. Kõik nimetatud isikud võimaldasid juurdepääsu oma pangakontole või avasid konto ja edastasid oma pangakaardid koos vajalike koodidega inimesele, kes pakkus selle eest neile rahasaamise võimalust. Kogutud tõenditest nähtub üheselt, et kannatanute sooviks oli üksnes konto kasutamisega saadav teenistus, mingit luba või veel vähem soovi neil järelmaksuga kaupu või teenuseid osta puudus. Asjaolu, et kannatanute S.F. , V.N. ja V.F. puhul ei leidnud tuvastamist, kuidas nende dokumendid M. Vintsovi kätte sattusid, asjas määravat tähendust ei oma, sest ükski kannatanu ei ole avaldanud, et oleks lubanud enda nimel teha tehinguid või võtta kohustusi. 26.3 Maakohus on osundanud tõenditele, mis kinnitavad, et S.F. , A.R. i, V.L. , A.T. ja V.F. iga seotud episoodides kasutati M. Vintsovi elukohas Kohtla-Järve, XXXXX asuvat internetiühendust IP-aadressiga XXXXX. Tema kodu läbiotsimisel leiti ja võeti ära mängukonsooli mängu „F1 2011“ karp. Süüdistuse järgi oli mäng ostetud V.N. nimele müügilepingu nr 77026 alusel Elioni Ettevõtete AS e-poest. Süüdistuses nimetatud fotokaamera Fujifilm C20 seerianumbriga 1Uk30410, mis süüdistuse järgi oli ostetud Elioni Ettevõtete AS e-poe ja S.F. nimel sõlmitud järelmaksuga müügilepingu nr 2240980 alusel ostmist M. Vintsovilt on kinnitanud tunnistaja A. K. Läbiotsimisel ära võetud sülearvutist HP Presario CQ60 (seerianumbriga 2CE837NTK5) vaatlusprotokollist nähtub, et arvuti kasutaja on end sisse loginud suhtlusprogrammi Skype kasutajakonto „aleksei. XXXX“ alt ning vestelnud kasutajatega „XXXX “ (millist nime kasutas V.L. ) ja „aleksei74“ (millist kasutajanime kasutas A.T. ). Arvuti vaatlusel tuvastati mõlema eelnimetatud isiku internetipanga paroolikaardi fotod, samuti tõendeid, et arvutist on sisenetud pangakontole ning logifaile Elioni epoest kauba tellimiseks (sh V.N. episoodides). Lisaks leiti M. Vintsovi elukohast ära võetud arvutist vestluse katkeid, kust on näha, et räägitakse mängukonsooli Sony Playstation 3 ostmisest ning kättesaamisest. M. Vintsovi arvutist leiti 21 pildifaili, mis kujutavad interneti paroolikaarte (V kd, lk 69). Arvuti vaatlusel tuvastati ka kirjavahetus D.V. iga, samuti on arvuti veebilehitseja logifailidest näha, et seda kasutades on sisenetud 3.10.2012 ja 10.10.2012 Elioni e-teenindusse ja sõlmitud lepinguid, samuti on sisenetud e-maili XXXX.80@bk.ru postkasti. Samuti on arvutist sisenetud eposti aadressile XXXX.1987@bk.ru. Lisaks on kohus põhistanud M. Vintsovi seotust talle esitatud süüdistusega tunnistajate D.F. ütlustega, kes käis M. Vintsovi palvel pakiautomaadist pakki ära toomas. Seejuures koodi pakiautomaati sisestamiseks dikteeris talle M. Vintsov telefoni teel. Paki andis ta edasi M. Vintsovile (II kd, lk 69). Samuti on tunnistajana ütlusi andnud I. M., kelle sõnul pakkus M. Vintsov talle tasu ümbriku äratoomise eest postkontorist. Selle eest sai ta M. Vintsovilt 10 eurot. Kiri oli tulnud Statoilist (II kd, tlk 68 ja pöördel). Samuti on kohus viidanud tunnistajate D.R. ja A.L. ütlustele, kes kinnitavad, et M. Vintsov pakkus neile turuhinnast odavamat kütust. Kütuse eest nemad tanklas ei maksnud, maksid sularahas M. Vintsovile tankla hinnast tunduvalt odavamat hinda (II kd, lk 75 ja 76-78). 25 26.4 Kaitsja väited proovivad kummutada versiooni, et süüdistuses esitatud teo toimepanijaks on M. Vintsov. Kaitsja leiab, et seda ei kinnita ei see, et lepingu sõlmimisel on kasutatud interneti ühendust aadressiga XXXXX, mis vastab süüdistatava elukoha aadressile XXXXX ega süüdistatava kodust leitud arvuti vaatlusprotokolliga tuvastatud tõendid, kuna arvuti HP kuulus S.V. ile, samuti võisid süüdistatava kodust ära võetud arvutit kasutada teised isikud. Kaitsja hinnangul on välja selgitamata jäetud S.V. isik, samuti üle kuulamata N.A. ja I.P. , kelle IP-aadresse kasutati samuti. 26.4.1 Apellatsioonikohus kaitsja argumentidega ei soostu. Maakohus on igati põhistatult leidnud, et süüdistatava ütlused, milles ta viitab oma väidetavale tuttavale kuritegude tegeliku toimepanijana, tuli üllatusena, sest ei eeluurimisel ega kohtulikul uurimisel ei ole M. Vintsov sellist versiooni esitanud. Kohus luges need ütlused ka eluliselt ebausutavaks. Olukorras, kus isikut ähvardab reaalne süüdimõistmise oht, ei ole loogiline ka süüdistatava käitumine, et ta ei tee midagi „tegeliku“ süüdlase väljaselgitamiseks ega osuta talle kohtumenetluse käigus kuni süüdistatavana ütluste andmiseni (vt maakohtu otsus, II kd, lk 122 pöördel). Samuti on apellatsioonikohtu hinnangul igati põhjendatud ka süüdistatava ütluste ebausaldusväärseks lugemine. M. Vintsov on kohtus ja kohtueelsel eeluurimisel andnud vaidlustatavates episoodides diametraalselt erinevaid ütlusi, seejuures on ta ütluste muutmist kohtus põhjendanud politseile valetamisega (II kd, tlk 88, 90), samuti politseinike-poolse etterääkimisega (II kd, lk 89). Ringkonnakohus leiab, et väide, et süüdistatav M. Vintsov ei ole pannud toime kuritegusid ning et kuritegude taga on tegelikult M.V. , mis välistab tema süü selles kriminaalasjas on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohast tulenevalt oma olemuselt võrdne ükskõik millise teise kaitseteesiga – nt et isik viibis süüteo toimepanemise ajal mujal, ta oli süüteo toimepanekuks sunnitud, ta viibis hädakaitseseisundis, kuriteo on sooritanud hoopis kolmas, senises menetluses tuvastamata isik, tema suhtes on esitatud fabritseeritud valetõendeid jne. Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et kõik need argumendid on suunatud nn põhjendatud kahtluse tekitamisele, mis peaks juhul, kui konkreetne argument (või argumentide kogum) on tõsiseltvõetav ning seda ei suudeta tõenduslikult kummutada, viima edasiselt in dubio pro reo põhimõtte (KrMS § 7 lg 3) rakendamiseni ning potentsiaalselt ka õigeksmõistva otsuse tegemiseni või kriminaalmenetluse lõpetamiseni (vt RKKKo 3-1-1-77-15). Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium üheselt antud lahendis märkinud, et oluline on aga silmas pidada, et selle nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. 26.4.2 Praeguses olukorras tuleb nõustuda maakohtuga selles, et M. Vintsovi ütlused ei ole ei usaldusväärsed ega eluliselt usutavad. Kuriteo toimepanemine S.V. poolt ei tulene ühestki asjas kogutud tõendist. Seega ei ole tegemist tõsiseltvõetava argumendiga – maakohus on tuvastanud, et D.V. episoodidega seoses, et SEB panga 14.veebruari 2014 vastusest päringule nähtub tõepoolest, et S.V .omab kontot SEB pangas ning
30. oktoobril 2012 ta kasutas internetipanka, sisenedes IPaadressilt XXXX ja
31. oktoobril 2012 sisenedes IP-aadressilt XXXX(II k tl 41-42), kusjuures nimetatud IP-aadressid kattuvad IP-aadressidega, millelt sõlmiti lepinguid Elioniga kannatanu D.V. nimel. Samas aga nähtub
32. veebruari 2014 asitõendi vaatlusprotokollist, et V.V. on
33. oktoobril 2012 ja
34. oktoobril 2012 teinud pangaülekandeid S.V. pangakontole summas vastavalt 160,35 eurot ja 18 eurot ja hiljem S.V. kontolt tehtud ülekanded E.E. AS-le summades, mis kattuvad müügilepingute nr 191521 ja 208182 esimese sissemakse summadega, s.o 158,10 eurot ja 19,10 eurot (II k tl 43-44). Samas on M. Vintsovi elukoha läbiotsimisel avastatud arvuti vaatlusel leitud kirjavahetus D.V. iga. Samuti M. Vintsovi arvuti veebilehitseja logifailidest on näha, et seda arvutit kasutades on sisenetud
35. oktoobril 2012 ja
36. oktoobril 2012 Elioni e-teenindusse ja sõlmitud lepinguid. Samuti on sisenetud e-mailiXXXXX postkasti. Seega nähtub kogutud tõenditest, et kõigepealt kantakse raha M. Vintsovi isa arvelt S.V. arvele, kust seejärel tasutakse osamakse. 26 Eeltoodu muudab ebausutavaks selle, et kuriteo tegelikuks toimepanijaks on S.V. , sest vahendid, mille eest järelmaksulepingud sõlmiti, ei olnud S.V. omad. 26.4.3 Samuti ei haaku kaitsetees olemuslikult kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga episoodides, kus lepingud sõlmiti N.A. ja I.P. IP-aadressidelt. Nimelt viitavad kõik ülejäänud tõendid, et nimetatud isikud ei olnud kuidagi seotud M. Vintsovi poolt toime pandud arvutikelmustega. Maakohus tuvastas, et Statoili ümbriku äratoomist organiseeris M. Vintsov, kelle arvutist on leitud ka otsingusõnu XXXX, s.o sama kasutajatunnust Skypes, mida kasutas Andrei, kelle meiliaadressile XXXX@mail.ru I.K. saatis oma ema E.K. paroolidest pildi, püsiparooli ja salasõna. Seega ei ole kaitseteesid, mille kohaselt võisid kuriteo toime panna ka N.A. ja I.P. , kelle IPaadressidelt lepingud sõlmiti, kriminaalasjas ülejäänud tõendikogumiga kinnitust ei leidnud, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. 26.4.4 Ka kaitsja argument, et sisuliselt võis M. Vintsovi IP-aadressi kasutada määratlemata isikute ring, ei ole tõsiseltvõetav. Samuti ei ole määrav, et süüdistuses nimetatud lepingud kannatanute nimel sõlmiti seitset erinevat internetiühendust kasutades. Nagu juba öeldud, on kohus viidanud erinevatele tõenditele, mis osundavad just M. Vintsovile süüteo toimepanijana. Lisaks on maakohus ära näidanud, et teiste isikute arvel sai varalist kasu M. Vintsov. Lisaks iseloomustab M. Vintsovi süüasja selle toimepanemise viisi sarnasus. Riigikohus on oma lahendites (nt 3-1-1-8-10) sedastanud, et erinevate kuritegude toimepanemise viisi sarnasus (nn modus operandi) võib anda võimaluse järeldada, et need on toime pannud sama isik. Ka Riigikohtu varasemas praktikas on asutud seisukohale, et erinevate kuritegude toimepanemise asjaolude silmnähtaval kokkulangemisel võib sellest teha järelduse nende kuritegude toimepanemise kohta sama isiku poolt (vt RKKKo 3-1-1-3205 p 8 või RKKKo nr 3-1-1-87-09 p 11). Modus operandi usaldusväärsust tõendamise moodusena kinnitab ka sarnaste juhtumite arv. Kuritegude toimepanemise sarnane viis on seejuures üldtunnustatult üheks kaudseks tõendiks, mille alusel saab täiendavalt tuvastada isiku süüküsimuse. Antud juhul iseloomustab M. Vintsovi süüasja selle toimepanemise viisi sarnasus ning asjaolude silmnähtav kokkulangevus (vt ka p 26.2, 26.3). Samuti on prokurör viidanud asitõendina vaadeldud M. Vintsovi arvuti vaatlusprotokollis fikseeritule (II kd, tlk 82 pöördel ja 83), millest nähtub samuti kuritegude toimepanemise sarnasus. Seetõttu leiab kohtukolleegium leiab, et maakohtu poolt tõendite hindamisel pole tuvastatavad rikkumised, mis annaks ringkonnakohtule aluse süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Kaitsja apellatsioonis on esitatud analoogsed väited maakohtus esitatutega, maakohtu otsuses on neile piisavalt tähelepanu osutatud ning kaitseversiooni kummutav põhistus esitatud. 26.5 Kaitsja on välja toonud rikkumisena sellegi, et kohus osundas süütegu tõendavana kannatanu V.L. ja A.R. episoodides fotole, mis kajastab kohtu subjektiivset taju. Kriminaalmenetluses ette nähtud protseduure äratundmiseks tehtud ei ole. Sama kehtib ka Statoili videosalvestiste ja fotode kohta, kust kohus tuvastas isiku näojoonte ja kehaehituse järgi ning visuaalselt äratuntavana. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei rikkunud menetlusõiguse norme. KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks ka foto ja videosalvestis. Apellandi poolt nimetatud tõendeid on kohtus uuritud ning vastavalt tõendite hindamise praktikale pidigi kohus andma neile hinnangu. 26.6 Kaitsja on leidnud, et nn Statoili episoodid ei ole käsitletavad arvutikelmusena. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Maakohus on õigesti tuvastanud, et süüdistatav on ebaseaduslikult ja omavoliliselt sekkunud andmetöötlusprotsessi, sisestades interneti-kaupmehe ja internetipanga keskkonnas temale mittekuuluva teise isiku (kannatanu) internetipanga koodid ja paroolid, omamata selleks kannatanu nõusolekut, ja sõlmis kannatanu nimel mitut järelmaksuga müügilepingut, omamata kavatsust edaspidiste osamaksete tasumiseks, võttis kaubad välja, tekitades sellega kannatanule varalist kahju ja saanud varalist kasu. Samuti on süüdistatav ebaseaduslikult ja omavoliliselt sekkunud andmetöötlusprotsessi, sisestades tankla makseterminaalis temale 27 mittekuuluva teise isiku (kannatanu) nimele ilma kannatanu loata vormistatud krediitkaardi PINkoodi ning tankis selle krediitkaardi kasutades kolmandate isikute sõidukeid, omamata kavatsust ega võimalust seda kannatanule hüvitada, millega tekitas kannatanule varalist kahju ja saanud varalist kasu. III DOKUMENDI VÕLTSIMINE
37. Süüdistus KarS § 344 lg 1 järgi seisneb selles, et M. Vintsov sõlmis
38. oktoobril 2012 Y.F. nimele Statoil Fuel&Retail Eesti AS elektroonilist iseteeninduskeskkonda kasutades kütuse krediitkaardi, mille kättesaamiskohaks märkis XXXX, Ida-Virumaa. Krediitkaart saadeti Maleva 25a Kohtla-Järvel asuvasse Eesti Posti postkontorisse. Krediitkaardi kättesaamiseks ja krediitkaardil oleva limiidi kasutamiseks võltsis M. Vintsov koos A.E. iga
39. detsembril 2012 oma elukohas XXXXX volikirja, mille kohaselt volitas Y.F. A.E. i enda nimel kütusekaarti kätte saama. A.E. esitas võltsitud volikirja Eesti Posti töötajale, kes väljastas Y.F. nimele saabunud paki A.E. . Kaitsja leiab, et tunnistajate ütlustega ei ole tuvastatav, kes ja mil viisil valmistas Y.F. nimel volikirja. Ringkonnakohus leiab, et ka dokumendi võltsimises jääb M. Vintsov süüdi. Kohus on antud episoodis tuginenud A.E. i ütlustele (kes oli ka ise antud asjas kahtlustatav, ning kelle suhtes lõpetati menetlus KrMS § 202 järgi). A.E. on kinnitanud, et tõi M. Vintsovi palvel postkontorist kinnise ümbriku. Volituse, mis oli kirjutatud käsitsi, andis talle M. Vintsov tänaval postkontori lähedal. Sellel olid olemas nii allkirjad, kui muud andmed. Volikirja ta ise ei kirjutanud, ümbriku andis edasi M. Vintsovile ja sai viimaselt 10 eurot (II kd, lk 80 ja pöördel). Ehkki kaitsja leiab, et nimetatud ütlused ei kinnita, kes ja mil viisil volikirja võltsis, on asjas kogutud teisigi tõendeid – Statoili vastus päringule, milles selgitatakse, kuidas on võimalik krediitkaarti kätte saada ja kuidas tuleb vormistada selleks volikiri. Samuti on tuvastatud, et Statoili poolt on saadetud ka volikirja näidisel on koostatud volikiri, millega krediitkaarti Eesti Posti Maleva tn kontorist kätte saadi. Statoili kiri saadeti epostiaadressile: XXXX.1987@gk.ru. M. Vintsovi elukohast leitud arvuti vaatlusel tuvastati, et sellelt on sisenetud nimetatud aadressile ja loetud ka Statoililt tulnud kirja. Teatis krediitkaardi saamiseks saadeti aadressile XXXX, Kohtla-Järve, kus keegi ei ela, mida aga samas majas elav M. Vintsov hästi teadis. Apellatsioonikohus leiab eeltoodud tõendeid kogumis hinnates, et kõik asjas kogutud tõendid osundavad sellele, et volikirja Y.F. nimel võltsis M. Vintsov. Puuduvad igasugusedki tõsiseltvõetavad tõendid, et volikirja oleks võltsinud keegi kriminaalmenetluses tuvastamata isik. Volikiri anti A.E. üle M. Vintsovi poolt, kes oli ühtlasi eeltoodud tõendeid arvestades Y.F. nimele Statoil Fuel&Retail Eesti AS elektroonilist iseteeninduskeskkonda kasutades kütuse krediitkaardi sõlmimise taga, andis aadressi, kuhu krediitkaart saata ning võltsis volikirja, mille kohaselt Y.F. volitas A.E. i enda nimel kütusekaarti kätte saama. IV KELMUS
40. M. Vintsovile esitatud süüdistus KarS § 209 lg 2 p-de 1,3,4 (praegu kvalifitseeritav KarS § 209 lg 2 p-de 1,4,5) järgi seisneb kokkuvõtlikult selles, et tema koos Mikhail Velichkini ja Dmitri Paltšikoviga varalise kasu saamise eesmärgil, tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomise teel, avaldasid
41. aprillil 2011 internetiportaalis osta.ee kuulutuse tahvelarvuti Apple iPad2 müügi kohta. Selleks kasutasid nad D.P. andmeid ja kasutajanime „electronicshop“. Tegelikkuses neil arvutit ei olnud. Arvuti ostis E.T. kes kandis D.P. arveldusarvele 315 eurot. Kannatanule kaupa ei saadetud. 28 E.T. poolt makstud summa võtsid M. Vintsov ja M.V. D.P. nimele välja antud deebetkaarti ja PINkoodi kasutades välja. 28.1 Apellant leiab antud episoodis maakohtu poolt hinnatud tõendeid refereerides, et need ei kinnita M. Vintsovi süüd antud asjas, ent kinnitavad D.P. ja M.V. osavõttu antud episoodis etteheidetava süüteo toimepanemises. Apellant ei ole nõus ka kohtu järeldustega tunnistaja M.V. i ütluste usaldusväärseks tunnistamisel, sest need on vastuolus kannatanu, tunnistaja D.P. ja süüdistatava ütlustega. Samuti leiab apellant, et kohtu poolt märgitud IP-aadressi ühendust kasutas D.P. , mis kinnitab samuti viimase süüd antud episoodis. 28.1.1 Ringkonnakohus märgib, et antud episoodi puudutavalt on M.V. i ja D.P. osas tehtud Viru Maakohtus
42. augustil
43. a määrus, millega on antud süüdistatavate osas menetlus lõpetatud KrMS § 202 lg 2 p 2 alusel avaliku menetlushuvi puudumise tõttu. Lisaks kriminaalmenetluse kulude hüvitamisele ja M.V. ile pandud kohustusele teha 60 tundi ÜKT-d, on mõlemalt süüdistatavalt välja mõistetud ka E.T. tsiviilhagi 1/3 ulatuses. Ja ehkki ringkonnakohus nõustub apellandiga selles, et kogutud tõendid kinnitavad ka M.V. i ja D.P. süüd antud episoodis, nõustub II astme kohus maakohtuga ka M. Vintsovi süü tõendatuse osas. 28.1.2 Apellatsioonis on edasikaebuse esitaja välja toonud iga maakohtu poolt hinnatud tõendi eraldi ja ette heitnud tõendite hindamisel seda, et iga I astme kohtu poolt välja toodud tõend eraldivõetuna ei kinnita M. Vintsovi süüd antud asjas. Ringkonnakohus märgib, et tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas seda, et erinevatest tõenditest tulenevad andmed asetatakse omavahelisse konteksti. Arvestades, et tõendamisesemesse kuuluvad nii kuriteo toimepanemise aeg, koht ja viis ning muud KrMS §-s 62 loetletud küsimused, tuleb ka isiku süüditunnistamisel ära näidata need tõendid, mille tulemusel kujunes kohtus veendumus isiku süüditunnistamisel. Seega – kuigi eraldivõetuna ei saa muidugi lugeda M. Vintsovi süüd tõendatuks apellandi poolt välja toodud kannatanu ütluste, jälitusprotokolli või dokumentaalse tõendina esitatud portaali osta.ee andmetega, võimaldavad nimetatud tõendid kogumis lugeda tõendatuks nii kuriteo toimepanemise aja, viisi kui ka muud kuriteo tehiolud, mis omavahelisse konteksti asetatuna moodustavad tõendamiseseme asjaolud. 28.1.3 Erinevalt kaitsjast ei näe apellatsioonikohus vastuolu ka tunnistaja M.V. i ütlustes kannatanu ja tunnistaja D.P. ütlustega. Osundatud tunnistaja M.V. on grupi tegevust E. Tõeväljaga seotud episoodis kirjeldanud järgmiselt. Tunnistaja ütluste kohaselt toimis protsess selliselt, et koos M. Vintsoviga pandi kuulutus üles osta.ee-sse. Idee kuulutuse ülespanekuks tuli Maksimilt. Seal müüdi tahvelarvuti, mida tegelikkuses olemas ei olnud. M.V. i ülesandeks oli tõlkida kuulutusi. Tõlkimiseks kasutas online programmi. Raha kandsid kliendid arvele, mis ei olnud ei M.V. i ega M. Vintsovi arve. Kuulutuste kasutajatunnus oli „elektronicshop“. Selle eest sai M.V. raha M. Vintsovilt (II kd, tlk 66 pöördel ja 67). Tunnistaja D.P. ütlused riimuvad süüdistuse alusfaktidega sellest, et tema oli isikuks, kelle arve kaudu M.V. ja M. Vintsov kontole laekuva raha välja võtsid. Arve numbrit palus temalt M.V. . Kohe kui raha laekus, pidi D.P. selle välja võtma (II kd, tlk 74). Apellatsioonis ei ole esitatud ühtegi argumenti, miks oleks tunnistaja M.V. pidanud süüdistatav M. Vintsovi rõõnama. Eeltoodud M.V. i ütlused ühtivad kannatanu E.T. ütlustega sellest, et ta tellis IPadi
44. a aprillis internetikeskkonnast osta.ee ning maksis kahes osas, kokku 315 eurot, mille kandis D.P. arveldusarvele. Kirjastiilist paistis, et isik, kellega suhtles, oli vene rahvusest, kuna kirjapilt oli konarlikus eesti keeles (II kd, lk 52). 28.1.4 Eeltoodud isikute ütlused kogumis annavad viitavad sellele, et nii M. Velichin, D.P. kui ka M. Vintsov andsid kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse. Seejuures kinnitavad nii tunnistajate M.V. i ja D.P. i, kui ka kannatanu E.T. ütlused aga ka dokumentaalsed tõendid (vastus nõudekirjale, III kd, lk 109,111, osta.ee väljatrükk, III kd, lk 103) süüdistuse alusfakte 29 sellest, et süüdistatavad avaldasid
45. aprillil 2011 internetiportaalis osta.ee kuulutuse tahvelarvuti Apple iPad2 müügi kohta kasutades D.P. andmeid ja kasutajanime „electronicshop“. Kuulutuses nimetatud arvutit tegelikkuses ei olnud ning kannatanule kaupa ei saadetud. D.P. arveldusarvele kannatanu poolt kantud 315 eurot aga võeti D.P. nimele välja antud deebetkaarti ja PIN-koodi kasutades välja. Seega kinnitavad ka ringkonnakohtu hinnangul erinevad asjas kogutud isikulised ja dokumentaalsed tõendiallikad M. Vintsovi süüd E. Tõeväljaga seotud episoodis ning maakohus on teinud ainuvõimaliku lahendi, kui mõistis süüdistatava antud episoodis süüdi. V VARGUS
46. M. Vintsovi süüd KarS § 199 lg 1 järgi nähakse selles, et tema
47. septembril
48. a ajavahemikus 03:00-05:00 Narvas, Tallinna mnt 37 juures vaba juurdepääsu teel ja kasutades ära kannatanu P.S. alkoholijoovet, varastas tema jope taskust mobiiltelefoni Samsung S5830 maksumusega 270 eurot, kaelast hõbeketi väärtusega 100 eurot ning kasutades P.S. mobiiltelefoni ja SIM-kaarti, saatis sellest SMS-e summas 65 eurot. 29.1 Antud asjas puudub vaidlus selles, et P.S. varastati süüdistuses nimetatud ajal talle kuuluvad esemed: mobiiltelefon Samsung S5830 maksumusega 270 eurot, millega saadeti tasulisi SMS-e kogusummas 65 eurot ja hõbekett väärtusega 100 eurot. Kohus tegi kindlaks, et nimetatud esemed kuulusid P.S. (arvelt nr 1836295_JM nähtub, et viimane ostis telefoni Tele2-st). Seda, et telefonilt tegi kõne M. Vintsov, kinnitab tunnistaja R.S. , kes andis ütlusi, et mitu aastat tagasi helistas talle varahommikul kell 5 M. Vintsov. Tunnistaja kasutab numbrit XXXXX kogu aeg (istungi protokoll, tlk 86-88). Tele2 kõnede eristusest nähtub, et
49. septembril 2012 kell 5:27 ja 5.52 on helistatud R.S. poolt nimetatud telefoninumbrile (IV kd, lk 13). Maakohus tegi sideettevõttelt saadud andmete protokollile (IV kd, lk 3-4) tuginedes kindlaks, et telefoni Samsung S5830 kasutas ajavahemikul
50. september 2012 kell 22.17 –
51. veebruar 2013 kell 16:14 A.L. , kes selle vabatahtlikult uurimisorganitele välja andis. Tunnistaja ütluste kohaselt ostis ta mobiiltelefoni M. Vintsovilt kahe õlle eest (istungi protokoll, II kd, lk 77). 29.2 Apellant ei vaidle sisuliselt selle üle, et süüdistuses nimetatud päeval ja ajal oli M. Vintsovi valduses süüdistuses nimetatud mobiiltelefon Samsung S
52. Samas juhib apellant kohtu tähelepanu sellele, et M. Vintsov on nii kohtueelsel uurimisel kui kohtus jäänud kindlaks sellele, et omandas telefoni juhuslikult möödakäijalt. 29.2.1 Olemasolevat tõendibaasi arvestades tuleks ringkonnakohtul seega otsustada küsimus, kas uskuda M. Vintsovi versiooni telefoni omandamisest juhuslikult möödakäijalt. Jaatava vastuse korral tuleks süüdistatav süü puudumise tõttu õigeks mõista. 29.2.2 Süüküsimuse otsustamisel ja tõendite hindamisel eelistatakse tõendeid, mis on kooskõlas teiste kohtus uuritud tõenditega ning vastuoludevabad. Sellisteks tõenditeks luges kohus tunnistajate ütlused ja dokumentaalsed tõendid, mille sisu antud juhul ka ei vaidlustata. 29.2.3 Tõendite pinnalt tehiolude ja sündmuste rekonstrueerimisel on oluline osa ka elulisel usutavusel. Praegusel juhul on maakohus hinnanud süüdistatava ütlusi nii usaldusväärsuse kui ka elulise usutavuse kriteeriumitest johtuvalt, leides, et M. Vintsovi ütlused tuleb tõendikogumist välja jätta (kohtuotsuse lk 10). Ringkonnakohtu hinnangul ei tähenda üksnes asjaolu, et kaitsja kohtu seisukohtadega ei nõustu seda, et kohus oleks rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja leiab samuti, et kuna M. Vintsovi ütlused P.S. episoodi puudutavas osas erinevad tema kohtueelses menetluses antud ütlustest, samuti ei ole need kooskõlas tunnistaja A.L. ütlustega mobiiltelefoni omandamise asjaolude osas (M. Vintsovi väitel ta 30 kinkis telefoni A.L. e (II kd, lk 94), viimane aga kinnitab, et ostis telefoni kahe õlle ehk umbes 2-5 euro eest (II kd, lk 77), siis tuleb need tõendikogumist välja jätta. M. Vintsovi kohtus antud ütlused on antud episoodi osas ebalevad - nagu süüdistatav isegi on kohtus tunnistanud, oli ta purjus ja mäletab kõike ähmaselt (II kd, lk 94). Eeltoodut arvestades leiab ka apellatsioonikohus, et M. Vintsovi ütlused mobiiltelefoni omandamise asjaolude kohta tuleb jätta tõendikogumist välja, sest need on ebausaldusväärsed ja vastuolus teiste asjas kogutud tõenditega, mistõttu oleks neile tuginemine põhjendamatu. 29.3 Kokkuvõtlikult nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga M. Vintsovi süü osas KarS § 199 lg 1 (praegusel ajal kvalifitseeritav KarS § 199 lg 2 p 4) järgi. 29.4 Apellatsioonikohus leiab, et maakohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust, kui mõistis M. Vintsovilt P.S. kasuks välja tsiviilhagi täies ulatuses. Nimelt kehtib kahju hüvitamisel põhimõte, et kahju saanud isik tuleb asetada olukorda, kus ta oleks võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahjuhüvitamise nõude tekkimise aluseks olnud sündmust ei oleks toimunud (VÕS § 127 lg 1). Praegusel juhul on maakohus M. Vintsovilt P.S. kasuks välja mõistnud ka kahju, mida viimane tegelikult ei kandnud, kuivõrd SMS-e summas 65 eurot P.S. operaatorile hüvitama ei pidanud (II kd, lk 62). Õigustatuks ei saa tsiviilhagi väljamõistmist selles ulatuses pidada ka ainuüksi põhjusel, et P.S. väitel tegeles ta ise sellega, et ta vastavat summat maksma ei peaks. Kriminaalasjas puuduvad igasugused tõendid, et P.S. oleks kulutanud näiteks kõnedele, postmarkidele vms summa, mida ta tsiviilhagis kahjuna süüdistatavalt nõuab. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et kuna nimetatud summa ulatuses P.S. kahju ei kandnud, tuleb tsiviilhagi 65 euro võrra vähendada, mõistes M. Vintsovilt P.S. kasuks õigusvastaselt tekitatud kahjuna välja 370 eurot. 29.5 Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on P.S. varastatud mobiiltelefon Samsung Galaxy S530 antud talle hoiule (IV kd, lk 7). Arvestades, et telefon on kasutuskõlbmatu (II kd, lk 62) leiab ringkonnakohus, et kannatanu P.S. hoiule antud mobiiltelefon tuleb hoiu alt vabastada ja jätta kohtuotsuse jõustumisel omanikule. VI KARISTUS
53. Viru Maakohtu
54. juuli 2016 otsusega karistati M. Vintsovi KarS § 64 lg 1 järgi
55. a –
56. a toimepandud kuritegude eest liitkaristusega 2 aastat ja rahalise karistusega 320 eurot. Mõistetud karistusest jäeti KarS § 74 lg-te 1,3 alusel 2 aasta pikkune vangistus täitmisele pööramata KarS § 75 lg 1 p-des 1-6 ja lg 2 p-de 21 ja 4 sätestatud tingimustel. Rahaline karistus aga jäeti täitmisele iseseisvalt. Karistust mõistes leidis kohus, et praegusel juhul ei saa mõista liitkaristust Viru Maakohtu
57. juuni 2011 ja
58. novembri 2012 kohtuotsustega, kuna need on juba liidetud hilisema
59. detsembri 2013 kohtuotsusega. Liitkaristuse mõistmine viimase otsusega on aga välistatud, kuna sellega mõistetud karistus – tingimisi vangistus on kantud, kuna katseaeg on lõppenud. Kohus leidis, et KarS § 65 sätteid kohaldada ei saa ning mõista tuleb eraldi karistus, moodustamata liitkaristust viimaste kohtuotsustega. Kaitsja on sellise käsitlusega nõus ning leiab, et vangistused tuleb jätta liitmata. Prokurör on seevastu seisukohal, et kohus eksis liitkaristust mõistmata jättes materiaalõiguse normide vastu,