Obsah (4)

§ 202§ 68§ 73§ 78

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19.detsember 2016, Tallinn Kohtuistungi aeg 14.detsember 2016 Kriminaalasja number 1-16-2955 Kohtukoosseis Ju

§ 202

lg 2 p 2 järgi, üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 9.novembri 2016 otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Andrei Meos Süüdistatav Andrei Meos (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) Kaitsja Prokurör Advokaat Juho Enn-Aule Ainar Koik RESOLUTSIOON Harju Maakohtu 9. novembri 2016. a otsus Andrei Meose suhtes tühistada osaliselt ja nimelt tema süüdimõistmises ja karistamises

§ 202lg 2 p 2 järgi.

Teha selles osas uus o t s u s, millega

1. Mõista Andrei Meos õigeks 07.07.2015 kell 05.15 kuni 05.20 toimepandud teos. 1
2. Tunnistada Andrei Meos süüdi

prg 202 lg 1 järgi ja karistada 6 kuulise vangistusega. 3.

§ 68

lg 1 alusel arvestada eelvangistuses viibitud aeg 07.07.2015 kuni 08.07.2015, s.o 2 päeva karistusaja hulka ja lugeda ärakandmata karistuseks tähtajaline vangistus 5 kuud ja 28 (kakskümmend kaheksa) päeva. 4.

§ 73

lg 1 ja 3 alusel jätta Andrei Meosele mõistetud ja ärakandmata karistus, s.o tähtajaline vangistus 11 kuud ja 28 päeva Andrei Meose suhtes kohaldamata, jättes selle karistuse täies ulatuses täitmisele pööramata tingimusel, et Andrei Meos temale määratud 2 (kaks) aastase katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. 5.

§ 78

p 1 kohaselt arvestada Andrei Meosele määratud 2 aastase katseaja kulgemist alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates 09.11.

1. Edasikaebamise kord Esitatud apellatsioon rahuldada osaliselt. Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikul 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohus otsustas
2. novembri 2016 otsusega Andrei Meos süüdi tunnistada

§-s 202 lg 2 p 2 ettenähtud kuriteo toimepanemises ja mõista temale karistuseks tähtajaline vangistus 1 (üks) aasta.

§ 68

lg 1 alusel arvestada eelvangistuses viibitud aeg 07.07.2015 kuni 08.07.2015, s.o 2 päeva karistusaja hulka ja lugeda ärakandmata karistuseks tähtajaline vangistus 11 (üksteist) kuud ja 28 (kakskümmend kaheksa) päeva.

§ 73

lg 1 ja 3 alusel jätta Andrei Meosele mõistetud ja ärakandmata karistus, s.o tähtajaline vangistus 11 kuud ja 28 päeva Andrei Meose suhtes kohaldamata, jättes selle karistuse täies ulatuses täitmisele pööramata tingimusel, et Andrei Meos temale määratud 2 (kaks) aastase katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu.

§ 78

p 1 kohaselt arvestada Andrei Meosele määratud 2 aastase katseaja kulgemist alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates 09.11.2016. 2 Andrei Meos mõisteti süüdi selles, et tema olles teadlik asjaolust, et tegemist on süüteo toimepanemise tulemusena saadud varaga, - - - hoidis alates 29.06.2015 kella 07.30 kuni kella 15.19 tema kasutuses olevas laoruumis aadressil XXX, Tallinn, varastatud esemeid ja nimelt ahju „Bosch“ HBA43T350 ja pliidiplaati „Bosch“ PKE645K17, mis olid ööl vastu 29.06.2015 EB poolt varastatud ehitusjärgus olevast majast aadressil XXX. võimaldas aadressil XXX, Tallinn juurde pargitud ning tema kasutuses olevasse autosse Citroen Berlingo registreerimismärgiga XXXXXX ajavahemikul 07.07.2015 kell 05.15 kuni 05.20 ladustada EB`i poolt ajavahemikul 02.06.2015 kuni 07.07.2015 majadest aadressitel XXX ja XXX, XXX, XXX ja XXX, XXX ning XXX varastatud järgmised esemed: Makita tööriistakast erinevate tarvikutega ja ühe akuga, tühjenduspump Topp Vortex Pedrollo, kaks väiksemat tüüpi kraanikaussi KOLO, soojapuhur AXE, lõiketangid, bensiini mootorsaag Solo, segumikser Nutool, suuremad lõiketangid, ketasaag Hitachi, kaks armatuuri sidumiskäepidet, Makita otsikute komplekt, käsitööriista akulaadija Makita, puuriotsikute komplekt Black&Decker, segumikser Niko, kaks pikendusjuhet, sinise otsaga veesüsteemi detail. hoidis alates 2015 aasta juunist kuni 10.07.2015 tema kasutuses olevas laoruumis aadressil XXX, Tallinn motokiivreid DOT, Takachi, GPA ja Nitro, mis olid ajavahemikul 21.03.2015 kell 16.00 kuni 22.03.2015 kell 09.00 EB poolt varastatud garaažist aadressil XXX. Seega Andrei Meos pani toime süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara hoidmise, isikuna, kes on varem toime pannud süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara hoidmise, see on

§ 202lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatav esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles ta teatab, et ei ole kohtuotsusega nõus ja seda järgmistel põhjustel :

1. Ta ei ole kunagi eitanud, et EB pani toime vargusi ja ta on nende kuritegude eest kohtuotsusega süüdi tunnistatud. Apellant aga ei ole nende varguste toimepanija, kaasaaitaja ega kihutaja. Kohtuotsuses on EB vargustele pööratud väga suurt tähelepanu eesmärgiga heita temale halba varju ning seostada teda toimepandud vargustega.
2. Ajal, mil EB hoidis oma asju laos, ei teadnud apellant, et need asjad on varastatud. Millegagi ei ole tõendatud, et apellant teadis, et EB hoiab tema laos varastatud asju. Kohtuotsuses leitakse, et ta pidi seda teadma ehk et tal pidi olema kahtlus, et tema laos on varastatud asjad.
3. Apellant väidab, et pidas õigeks kontrollida EB poolt lattu toodud asjade seaduslikku kuuluvust ja küsis seda EB käest. EB kinnitas, et laos olevad asjad kuuluvad talle ja ta vajab neid ehitustöödel. Kohtuotsuses on nende küsimuste esitamine pööratud tõendina tema vastu, sest kuna ta küsis, siis ilmselt oli kahtlus. EB puhul oli tegemist inimesega, kes oli kandnud karistust vanglas. Seega oli loogiline, et A. Meos küsis ka ilma igasuguste kahtlusteta, sest tegemist oli kriminaalkorras karistatud mehega ja oli vaja veenduda, et ta ei pane toime uusi kuritegusid. Juhul kui ta ei oleks EB-lt midagi küsinud, oleks kohtuotsuses oletatud, et ta teadis, et asjad on varastatud ja sellepärast ei küsinudki. Seega ei olnud tal võimalik käituda viisil, mis oleks kohtu arvates 3 õiguspärane. Selline lingvistilik – semiootiline manipulatsioon ei ole tõend, vaid on kohtu alusetu arvamus.
4. Tunnistajad MN ja TL teavad, millise autoga EB sõitis ja mida ta ära müüs. Nende tunnistajate ütlused kinnitavad EB kuritegelikku käitumist, aga mitte apellandi osalemist varastatud esemete hoidmisel. Kohtuotsusega on tõendatud, et EB poolt varastatud esemed olid hoiul laos, mis asub aadressil Tallinnas, XXX, ning apellant seda ka ei eita. Samas kinnitab apellant oma teadmatust sellest, et tema laos hoitavad asjad on varastatud. Näiteks ta ei teadnudki, et laos on ahi Bosch ja pliidiplaat Bosch, sest need olid sisse pakitud. Mõningaid asju ta nägi, kuid need asjad ei andnud alust arvata, et need on varastatud.
5. Kohtuotsusega püütakse luua ebaõiget muljet, et andes EB-le kasutada laoruumi ja autot Citroen oli midagi keelatud ja seadusevastast. Autode ja laoruumi rentimine oligi apellandi firma tegevusala ja kõik oli seaduslikult vormistatud.
6. Kohtuotsuses on ebaõigesti peetud asjaolu, et autot Citroen kasutas EB ja vahel ka apellant, ja autovõtmed olid siis apellandi käes, mingiks kriminaalseks teoks, mis peaksid kinnitama asjaolu, et apellant teadlikult hoidis oma laos EB poolt varastatud esemeid. Käesoleval ajal apellant ei välista, et EB kasutas autot Citroen varguste toimepanemiseks, aga see ei tõenda seda, et tema teadis varastatud esemete hoidmisest laos.
7. Kohtuotsuses leitakse, et apellandil oli subjektiivne koosseis, kuna tema tegutses vähemalt kaudse tahtlusega s. ta pidas võimalikuks, et esemed, mida hoitakse tema laos, on süüteolise päritoluga. Tegelikult temal mingeid tõendeid ega kahtlusi ei olnud, vaid ta küsis igaks juhuks, sest teadis EB minevikku. Mingisuguseid teisi võimalusi EB kontrollimiseks temal ei olnud ja igasugune teistmoodi kontrollimine oleks olnud ebaseaduslik jälitustegevus.
8. Kohtuotsuses loetakse süüks ja tõendiks apellandi vastu, et ta tundis huvi mõningate EB tööriistade ostu vastu. On igati normaalne, et ehitaja mingid tööriistad müüb ära ja midagi ostab juurde. Praegusel ajal on praktiliselt võimatu müüa mõnd tööriista kallimalt, kui nad on poes müügil. Tegemist oli kokkuleppega, millega tema oli nõus müüma ja apellant sellise hinnaga ostma.
9. 29.06.2015 kell 05.19 helistas temale EB, kes soovis pääseda lattu või tõsta oma asjad ühest autost teise. Kohtuotsuses on sellest telefonikõnest arendatud teooria, mis peaks tõendama seda, et A. Meos teadis, et EB hoiab tema laos varastatud esemeid. Kuigi kohtuotsuses endas on öeldud, et telefoni teel ei täpsustatud, millega on tegemist. Ei saa lugeda tõendiks kohtuotsuse seisukohta, et tema oli teadlik, et ümberlaaditavad asjad mahuvad rendiautosse. Tegelikult ei ole selles midagi iseäralikku, sest ta üldiselt teadis, mis asju EB hoidis laos. Suure gabariidiga asju ei ole ta kunagi lattu toonud.
10. Kohtuotsuses on võetud tema suhtes süüdistatav hoiak ja iga tema sõna ning tegu on seostatud EB vargustega. Tegelikult olid apellandil omad tööd ja tegemised ning ta ei pidanud kontrollima, kuidas ja mida teeb EB. Tema tööaeg ei olnud nagu harilikult kella 9.00 kuni 17.00, vaid vahel tuli varem tööle tulla ja vahel hiljem ära minna. Nagu apellant aru sai, EB töötas erinevates kohtades ja erinevatel kaugustel Tallinnast ning sellest olid temal erinevad ajad ja soovid lattu pääsemiseks. Süüdistatav taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja enda õigeksmõistmist. Apellatsioonikohtu istungil toetasid süüdistatav ja tema kaitsja esitatud apellatsiooni. Prokurör vaidles sellele vastu. 4 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooni väidetega, tuli alljärgnevatele järeldustele.
11. Kriminaalasjas tuvastatud tehiolude ja süüdistuse sisu pinnalt on alust järeldada, et süüdistatavale heidetakse ette varastatud esemete hoidmist tema kasutuses olevas laoruumis aadressil XXX, Tallinn ajavahemikus 2015 juuni kuni
12. juuli
13. Samuti heidetakse süüdistatavale ette eraldi tegudena asjade hoidmist kahes konkreetses ajavahemikus, mil tunnistaja EB ühel juhul laost konkreetsed asjad välja viis (episood 29.06.2015 kell 07.30 kuni 15.19) ja teisel korral laoruumide maja ees olevas autos 5 minutit hoidis (07.07.2015 kell 05.15 kuni 05.20).
14. Vaidlust ei ole selles, et süüdistuses nimetatud esemed olid varastatud ja maakohus on vaidlustatud otsuses seda asjaolu põhjalikult vaaginud ning tulnud selles osas ka ainuõigele järeldusele. Apellandi etteheide, et maakohus on seda asjaolu ülehinnanud ning liiga palju tema suhtes tehtud süüdimõistvas otsuses tähelepanu pööranud EB poolt toimepandud vargustele, ei ole õigustatud. Tegemist on tõendamiseseme seisukohast olulise asjaoluga ning seda tuleb tõendada igal konkreetsel juhul.
15. Hoidmine on asja valdamine, mida aga ei mõisteta karistusõiguses tsiviilõiguslikus, vaid faktilises tähenduses. Riigikohus on oma otsuses 3-1-140-12 selgitanud, et valduse üldmõiste tuleneb AÕS §-st 32, mis sätestab, et valdus on tegelik võim asja üle. AÕS § 33 lg 1 kohaselt on valdaja isik, kelle tegeliku võimu all asi on. Ehkki õigussüsteemi terviklikkuse põhimõtet arvestades tuleks karistusõiguses valduse mõistet üldjuhul sisustada tsiviilõiguslikest arusaamadest lähtuvalt (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
16. mai
17. a otsus asjas nr 3-1-1-28-09, p-d 8.2-8.3), on kohtupraktikas omaks võetud arusaam, et tulenevalt kahe õigusharu ülesannete erinevusest ei ole valduse mõiste karistusõiguses täielikult kattuv asjaõigusliku valduse mõistega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
18. detsembri
19. a otsus ajas nr 3-1-146-08, p 20 ja
20. aprilli
21. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11, p
22. Veel selgitab Riigikohus viidatud otsuses, et valdajaks saab olla isik, kellel on ruumi ukseluku võti ja kes kontrollib sissepääsu ruumi. A. Meos, kes rentis laoruume ja kellel oli ainsana ka laoruumi võti, oli seega vaieldamatult laoruumi valdaja ja tal oli tegelik võim kõigi laoruumis olevate asjade üle, sealhulgas nende varastatud esemete üle, mida tõi sinna EB. Asi on alati isiku valduses, kui see on tema poolt valitsetavas ruumis. Seega on kolleegiumi hinnangul tõendatud, et A. Meos hoidis laos kuritegelikul teel saadud asju.
23. Kohtukolleegium ei nõustu siiski maakohtuga selles, et A. Meosele etteheidetav vara hoidmine laos on käsitatav kahe eraldi teona ehk tegemist on varastatud vara korduva hoidmisega. Esiteks, nagu tuvastatud, kattuvad need teod ruumiliselt: vara hoiti ühes ja samas laos Ajaliselt mahub üks tegu -
24. juunil 2015 varastatud asjade hoidmine - samasse ajavahemikku kui muude varastatud asjade hoidmine juunist kuni
25. juulini
26. Maakohus on järeldanud, et igal süüdistuses märgitud juhul tekkis A. Meosel uus tahtlus vara hoidmise osas, vaatamata sellele, et vara pärines samast allikast, kuid erinevate süütegude toimepanemisest. Kohtukolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. Kui EB tõi lattu uusi varastatud asju, ei katkenud samal ajal A. Meose 5 valdus laos seni olnud asjadele. EB selline tegevus ei saa kohtukolleegiumi hinnangul mõjutada A. Meosel juba olemasoleva tahtluse katkemist ja uue tahtluse tekkimist. Hoitava kuritegelikul teel saadud vara koguse suurenemine ja uute asjade lisandumine ei ole praegusel juhul käsitatav A. Meose uue teona, mis tingiks isiku teo kvalifitseerimist kuritegelikul teel saadud vara korduva hoidmisena. Tegemist on ühe vältava kuriteoga, mis on kvalifitseeritav

§ 202lg 1 järgi.

5. Kohtukolleegium on aga seisukohal, et neid varastatud asju, mis võeti ära EB autost, ei saanud A. Meos hoida

§ 202mõttes selle viie minuti jooksul, mida temale süüdistuses ette heidetakse.

Süüdistusest on järeldatav, et varastatud asjad olid autos 5 minutit ehk konkreetselt tuvastatud ajal, kui auto oli EB (ainu)kasutuses ja -valduses. Erinevalt laoruumist, mis asub kindlas kohas ja on iga võtmevaldaja jaoks reeglina pidevalt juurdepääsetav ja seega ka tema faktilise võimu all, tuleb mootorsõiduki kui liikuva objekti puhul hinnata tegelikku olukorda. Olenemata sellest, et A. Meos oli Citroen Berlingo valdaja ja sellest tulenevalt üldjuhul ka autos olevate asjade valdaja, ei saa ta vallata asju, mida tõstis sõidu ajaks autosse teine auto kasutaja, kui A. Meos ise ei viibi isegi mitte auto läheduses, mistõttu tal puudus sel ajal tegelik faktiline võim sõiduki ja selles olnud varastatud asjade üle. Asjaolu, et A. Meos lubas kasutada autot ka EB-l ja et ta teadis, et EB võib autoga vedada ka varastatud asju, ei tõenda tema süüd asjade hoidmises konkreetsel kellaajaliselt piiratud ajavahemikul. Kuigi 6.07.2015 õhtusest vestlusest EB ja A. Meose vahel võib järeldada, et A. Meos oli mõnedest autost äravõetud varastatud asjadest (mootorsaag, laadijad) mitte ainult teadlik vaid ta oli neid ka näinud, oleks ajaliste ja ruumiliste piiride laiendamine süüdistusega võrreldes kaitseõiguse rikkumine. Seetõttu mõistab kohtukolleegium A. Meose 7.07.2015 episoodis õigeks.

1. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga selles, et A. Meos pani kuriteo ehk kuritegelikul teel saadud vara hoidmise laos toime vähemalt kaudse tahtlusega. Maakohus on oma sellekohast seisukohta ka põhjendanud ning kohtukolleegium, nõustudes maakohtu otsuses toodud põhjendustega, ei pea vajalikuks neid üle korrata, kuid omalt poolt märgib järgmist. Karistusõiguslikult teadvalt süüteoga saadud vara hoidmise/valdamise puhul on isiku tavapärane ja seadusega kaitstud huvi (PS § 22 lg 3) seda asjaolu eitada ning tõestamiskohustus lasub riigil. Valitseva ja kestva kohtupraktika kohaselt võib kohus otsuse põhjendustes analüüsida ka süüdistatava käitumist, mida karistatava teona ei käsitata. Ehkki käitumisaktid, mis jäävad väljapoole süüdistuse ajalisi piire, ei saa süüdistust sisustada, võib süüdistuse ajalistest piiridest väljapoole jäänud käitumisel olla tähendus süüdistuse tõendatuse hindamise seisukohalt. Kuriteo toimepanemine on ajaliselt piiritletud käitumisakt, mis on samas seotud süüdlase käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust. Süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib anda kaudset teavet, mis aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal. (3-1-1-16-04, 3-1-1-21-10, 3-1-1-9315 ). Kohtukolleegiumi arvates kinnitab süüdistatava teadmist laos hoitavate asjade päritolu osas just 6.07.2015 telefonivestlus A. M.: Sul on seal punane mootorsaag. Kui palju, mis sa selle eest tahad? 6 E. B.: Ah, ma ei tea, kui palju võtad, nii palju võtad, Andrjuha. A. M.: Inimene küsib. E. B.: Noh, ei tea, kolmkümmend või palju siis. A. M.: 30 jah? E. B.: Noh jah. A. M.: Okei. Aga küsib veel Makita laadijat. E. B.: Noh, anna see 15 euro eest ära. A. M.: 15? E. B.: Noh, jah. A. M.: Noh, uus maksab
2. E. B.: Ahah. Noh 15, siis Andrjuha, sa vaata, et endale ka. A.D.: Hästi. Selge. Lühidalt, ühe võtab tema, ühe mina. Apellant leiab oma apellatsioonis, et on igati normaalne, et ehitaja mingid tööriistad müüb ära ja midagi ostab juurde. Kohtukolleegiumi arvates ei ole aga eluliselt usutav, et ehitajana töötav isik müüb oma asju, ise täpselt teadmata, kui palju ta nende eest tahab, müüb töökorras asju odavalt selleks, et siis ise tunduvalt kallimalt uusi osta, müüb kõike, mida küsitakse. Ka tekib igal inimesel kahtlus, kui ta näeb, et teine isik hoiab tema poolt kasutatavas laoruumis 4 motokiivrit, mootorrattaid aga mitte.
3. Maakohus leidis põhjendatult, et süüdistatavale rahalise karistuse mõistmine ei ole võimalik. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks üle korrata maakohtu sellekohaseid põhjendusi ja märgib, et asjaolusid, mis annaks alust karistusliigi kergendamiseks apellatsioonimenetluses ei ole tuvastatud. Ka on maakohus põhjendanud konkreetset karistusmäära ja katseaja pikkust. Kuna aga kohtukolleegium mõistab süüdistatava süüdi kergemaliigilises kuriteos, mille sanktsioonis on ka vangistusmäär tunduvalt lühem, siis vähendab kohtukolleegium mõistetud vangistusmäära 6 kuule. Katseaja pikkus vähendamiseks kohtukolleegium alust ei näe.
4. Andrei Meose kaitsja vandeadvokaat Juho-Enn Aule on esitanud taotluse hüvitada õigusabi kulud summas 72 eurot. Taotluses on esitatud ka konkreetsed kaitsetegevuse toimingud ning nendele kulunud aeg. Kohtukolleegium peab esitatud tasutaotlust põhjendatuks ning KrMS § 185 lg 1 alusel jäävad apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda.
5. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4; § 338 p-st 2; 340 lg 2 p 3, tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas uue otsuse. /allkirjastatud digitaalselt/ 7