3-16-1259/21

KOHTUMÄÄRUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Maili Lokk ja Einar Vene

1. oktoober 2016, Tartu Haldusasi Andrei Grišini kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses kinnipidamistingimustega Tartu Halduskohtu
2. juuli
3. a määrus Andrei Grišini määruskaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Andrei Grišin Vastustaja Tallinna Vangla Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamine Menetlusosalised 3-16-1259 RESOLUTSIOON Jätta Andrei Grišini määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
4. juuli
5. a määruse resolutsiooni p 2 muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates otse Riigikohtule. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Tallinna Vanglas registreeriti
7. märtsil 2016 (esitatud
8. märtsil 2016) Andrei Grišini mittevaralise kahju hüvitamise taotlus seoses ebainimlike kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas ajavahemikul
9. august 2006 kuni
10. märts
11. Tallinna Vangla tagastas
12. mai
13. a otsusega nr 5-37/16/72-2 A. Grišini kahju hüvitamise taotluse perioodi
14. august 2006 kuni
15. märts 2013 osas läbivaatamatult.
16. A. Grišin esitas
17. juunil 2016 Tartu Halduskohtule kaebuse kahju hüvitamiseks seonduvalt Tallinna Vangla mittenõuetekohaste kinnipidamistingimustega. Sellest, et kaebajat hoiti ebakohastes tingimustes, sai ta teada
18. a Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahendist Tunis vs Eesti. Kaebaja leidis, et kahju hüvitamise kaebuse esitamise aegumistähtaeg on 10 aastat.
19. Tartu Halduskohtu
20. juuli
21. a määruse resolutsiooni p-ga 2 tagastati A. Grišini kaebus kahju hüvitamise nõude osas seoses kambrite väikese pinnaga ajavahemiku
22. august 2006 kuni
23. märts 2013 osas. Määruse kohaselt: 3.
24. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 47 lg-st 1 ja vangistusseaduse (VangS) § 1 1 lg-st 8 tuleneb kohustus kahju hüvitamise nõude esitamisel läbida kohustuslik kohtueelne menetlus. Tallinna Vangla tagastas eelnevalt nimetatud perioodi osas esitatud kahju hüvitamise taotluse
25. mai
26. a otsusega nr 5-37/16/72-2, kuna leidis, et kaebaja kirjeldatud kannatuste iseloomust tulenevalt pidid need tema õigustele mõju avaldama koheselt, mistõttu tuli kaebajal kahju hüvitamise taotlus esitada Tallinna Vanglasse saabumise hetkest. Seega ei olnud kahju hüvitamise taotlus esitatud kooskõlas riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-ga
27. Halduskohus leidis, et vangla tagastas kahju hüvitamise taotluse mainitud perioodi osas õiguspäraselt. 3.
28. Halduskohtu arvates ei ole usutav, et kaebaja mõistis ajavahemikul
29. august 2006 kuni
30. märts 2013 põrandapinna vähesusest ja muudest kinnipidamise puudustest tulenenud negatiivseid mõjutusi ning kahju tekkimist alles
31. a alguses. Kaebaja pidi mittenõutetekohastest tingimustest aru saama mõistliku aja jooksul ehk vähemalt kuu jooksul alates hetkest, mil kaebaja viibis sellistes ebakohastes tingimustes. Kaebaja paigutati Tallinna Vanglasse saabumisel
32. juulil 2006 suletud osakonda.
33. juulil 2009 toimus ümberpaigutamine avatud osakonda. Kaebaja vabanes Tallinna Vanglast
34. märtsil
35. Seega on siin eristatavad kaks perioodi, millest järeldub, et kaebaja pidi mõistma suletud osakonna kehvasid tingimusi hiljemalt
36. augustil 2006 ning avatud osakonna ebakohaseid tingimusi
37. augustil
38. Isegi kui eeldada, et kaebaja sai õigusvastastest kinnipidamistingimustest aru alles
39. a (kui ta sai teada EIK-i lahendist Tunis vs Eesti), otsustas ta pöörduda vangla poole kahju hüvitamise taotlusega alles
40. märtsil 2016, mis ühtlasi kinnitab seda, et vastava taotluse esitamisega viivitamine oli tingitud vaid eesmärgist saada suuremat hüvitist. Eelnevast tulenevalt ei kohaldu antud asjas 10-aastane aegumistähtaeg. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
41. A. Grišin esitas määruskaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu
42. juuli
43. a määruse resolutsiooni p 2 tühistada. Kinnipeetaval on keeruline tajuda ajahetke, mil ta mõistab, et viibib mittenõuetekohastes tingimustes, seda enam, kui kambris on olemas peamised mugavused (nt WC, külm vesi jne). Tallinna Vangla rikkumisest sai ta teada lahendist Tunis vs Eesti. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
44. Määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
45. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruses esitatud põhjendustega kaebuse tagastamise kohta, mistõttu ei pea ta vajalikuks neid põhjendusi täiendavalt korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Määruskaebuses esitatud põhjendused ei anna alust halduskohtu määruse muutmiseks. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
46. Riigikohtu halduskolleegium on
47. juuni
48. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-20-15 sõnaselgelt öelnud, et „kahjust teadasaamise hetke ei saa siduda EIK kohtuasjas Tunis vs. Eesti
49. detsembril 2013 tehtud otsusega, sest õigusliku hinnangu saamine asjaoludele (antud juhul hinnang, et teatud tingimustel võib alla 3 m2 kambripinda ühe isiku kohta olla kvalifitseeritav EIÕK artikli 3 rikkumisena) ei oma kaebetähtaja kulgema hakkamise seisukohalt tähtsust.“ (eelnevalt viidatud määruse p 11; vt vrd Riigikohtu halduskolleegiumi 2
50. juuni
51. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-35-08, p 10). Seega ei saa kaebaja toetudes viidatud EIK-i lahendile väita, et enne
52. a ei saanud või ei pidanud ta kahju põhjustanud asjaoludest teada saama. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas pikaajaliselt, ligikaudu üheksa ja pool aastat. Selle perioodi vältel hoiti teda nii suletud osakonnas kui ka avatud osakonnas. Ei ole eluliselt usutav, et kaebaja ei tunneta teatud mõistliku perioodi möödumisel, et kinnipidamistingimused ei vasta nõutule. Seda enam, et kaebaja paigutati
53. juulil 2009 suletud osakonnast ümber avatud osakonda. Nende kahe režiimi osas on aga tajutavad erinevused, näiteks aeg, mil kinnipeetav saab ringi liikuda. Kahju hüvitamise taotluse vanglale esitas kaebaja aga alles
54. märtsil 2016 (registreeritud
55. märtsil 2016). Kaebaja väide, et tal oli raske mõista, et kinnipidamistingimused ei olnud nõuetekohased, ei ole ringkonnakohtu hinnangul veenev. Selle ebausutavust suurendab eelnevalt märgitud asjaolu, et perioodid, mil kaebaja viibis Tallinna Vanglas nii suletud kui ka avatud osakonnas, olid märkimisväärselt pikad. Selle ajaperioodi jooksul, kui kaebaja tõesti tundis, et kinnipidamistingimused rikuvad tema õigusi, pidi ta mõistma, et tal tuleks oma õiguste kaitseks kasutada õiguskaitsevahendeid ja juhtida vangla tähelepanu sellele, et kambris valitsevad tingimused ei ole nõuetekohased. Pigem võib kinnipeetava passiivsus viidata sellele, et ta ei tajunudki kinnipidamistingimuste õigusvastasust. Vastasel juhul võtaks keskmine inimene tarvidusele meetmeid, et oma olukorda parandada. Kuigi Riigikohtu halduskolleegium on eelnevalt viidatud määruses haldusasjas nr 3-3-1-20-15 märkinud, et kui kahjust teada saamise aega on raske eristada, algab kahjunõude kaebetähtaeg siis, kui kahjustav tegevus lõpeb, ei saa antud juhul väita, et kaebaja pidi mõistma tingimuste ebakohasust alles siis, kui ta Tallinna Vanglast
56. märtsil 2016 vabanes või siis, kui ta sai teada EIK-i lahendis asjas Tunis vs Eesti.
57. Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest jääb A. Grišini määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
58. juuli
59. a määruse resolutsiooni p 2 muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk 3 /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene